Haridusest ja perekondlikust survest

Jane kirjutas oma blogi Facebooki lehel, et ütles oma 1.klassi minevale pojale, et koolis tuleb üheksa aastat kindlasti käia, et siis vaatab edasi. Internet läks selle peale loomulikult katki, et kuidas üks ema nii ütleb, et ongi okei 16-aastaselt põhiharidusega jääda ja pole siis ime, et “perekondlikud mustrid” vms edasi kanduvad.  See on tegelikult tragikoomiline, kuidas inimesed on nii negatiivsed – öeldakse “tuleb kindasti käia”, aga välja loetakse nagu oleks öeldud, et vaata, et üheks klassi haridust välja venitad, siis võid juba poodi kärupaigaldajaks minna.

Mina teadsin juba üsna noorelt, et lähen ka ülikooli. Teadsin ka seda, et lähen Tartu Ülikooli. Ma mäletan, kuidas ma lapsena, algklassides, vaatasin raamaturiiulil “Alma Mater” nimelist raamatut, kus olid sees pildid õnnelikest T(R)Ü lõpetajatest. Ma teadsin, et ma lähen ka sinna kooli ühel päeval. Hiljem, nii umbes põhikoolis, teadsin ma ka, et lähen ajakirjandust õppima. Kas läksin? Ei läinud. Eile sel teemal oma sõbrannaga rääkides, naersime me, et minu puhul ilmselt ei oleks muud varianti olnudki kui TÜ, et ilmselt juba sünnitusmajas hakkas ema mulle rääkima, et haridus on kõige olulisem ja sina käid küll koolis vähemalt 16 aastat. Nali naljaks, aga tõesti, haridust on meie peres alati hästi kõrgelt hinnatud ja no kuulge, kui ma ei oleks läinud keskkooli ja ülikooli, siis ilmselt mu ema oleks must lahti öelnud. Tal oli ju veel mu ülikooli astumisel illusioon, et minust saab vähemalt suursaadik või välisminister. Vähemalt, eksju.

Mingil määral ilmselt ikka määrab see, kuidas või mida peres väärtustatakse. Näiteks.

Ma mäletan algklassides ütles onu mulle: “Õpi keeli!”.  Ma võtsin seda kuulda ja õppisin inglise keelt, aga vene ja saksa keele suhtes oli mul koolis tõrge, milleks veel neid. Praegu saan ma vene keeles enam-vähem hakkama ja saksa keelest saan üht-teist aru, aga siiski oleks ma võinud tema soovitust juba siis tõsisemalt võtta. Tõsisemalt võtsin ma seda siis kui Norrasse läksin. Ma teadsin, et pean keele kiiresti selgeks saama. Täna julgen ma öelda, et olen oma karjääri teinud just tänu norra (ja inglise) keele oskusele.  Lisaks oli mu emal alati kõrged ootused hinnete suhtes. Ma mäletan kui mu õel läks inglise keele eksam kehvemini kui ta oleks tahtnud ja ema teda lohutas: “Ära muretse, Liisul läks ka inglise keele eksam kehvasti.” Ma pidin pikali kukkuma. Ma sain 100 punktist 98. Need emme ootused meile on meie perekonnaringis sellised omamoodi naljad juba. Ma olen teda kuulnud Idalegi ütlemas, et mina (ja loomulikult ka tema) oskasime selles vanuses juba ammmmmmu lugeda. No tegelikult vist jah, ma oskasin lugeda viieselt, aga siis olid hoopis teised ajad. Mina ütlen küll hetkel, et mina olen see laisk ema, kes ei viitsi last veel õpetada, õpetan nii palju kui tal huvi on, toetan tema püüdlusi kirjutada, aga ma tõepoolest ei viitsi muretseda, et ta juba korrutustabelit peast ei tea ja “Kalevipoega” pole läbi lugenud. Terve elu, vähemalt üheksa klassi, aega veel õppida.

Samas. Võib olla ei ole asi vaid selles perekondlikus “surves” koolis käia. Võib-olla ma oma loomult olengi selline tuupuri-tüüp? Kui ei oleks, siis ei oleks võib olla ma ka perekonna soovitusi kuulda võtnud. Oleks ikka oma rada läinud.  Asi on ikka natukene vist inimeses ka kinni.

Ma pean tunnistama, et kui Ida küsiks minult, kaua koolis tuleb käia, siis automaatselt ütlesin ma vähemalt 12 aastat. Mu jaoks on keskharidus kuidagi nii elementaarne. Mu jaoks on elementaarne ka bakalaureus kui nüüd edasi minna ja 50% mu sõpruskonna jaoks on elementaarne magistrikraad, aga siinkohal pean ma ka ütlema, et koolis ei ole mõtet käia vaid kooli pärast. Kui ta ikka ütleb, et tema ülikooli minna ei taha, siis kas tõesti ta peaks, vaid sellepärast, et me eeldame seda ja oleme ise ülikoolis käinud? Ei ole ju nii. Minu jaoks on kõige olulisem, et temast kasvaks õigete väärtushinnangutega ja hästi elus hakkama saav/läbi lööv inimene. Et ta oleks õnnelik. Basta. Rakendusliku kõrghariduse või magistrikraadiga. Minul ei ole magistrikraadi. Mingi periood tundsin ma end kehvasti, sest kõigil teistel oli ning ma ka pidasin plaani edasi minna. Ühel hetkel s hakkasin mõtlema, et ma ju ei tahaks oma eriala edasi õppida ja kraade ei anna mulle elus hetkel mitte midagi juurde.  Kui siis, näen ma end hoopis minemas kutsekooli, et õppida lisaks mõni amet või mujale kooli.  Kool ja haridus on oluline, aga kõik inimesed ei ole õppijad tüübid. Ei pea minema ülikooi vaid selleks, et öelda, et jah, hambad ristis käisin majanduse läbi, sest perekond eeldas seda, aga tegelikult tahtsin hoopis juuksuriks õppida.

Tulles tagasi selle Jane lause peale, mis interneti katki tegi, siis minu sõbranna, kes kohe on lausa doktorikraadiga, ütles: “Tead, ma vist ütleksin oma lapsele sama. Et koolis peab käima vähemalt üheksa aastat, siis edasi vaatad, kas lähed kutsekooli või gümnaasiumi ja ülikooli. Tänapäeval ei ole enam nii, et koolis peab käima kohe jutti. 16aastane ei pruugi teadagi, mida ta tahab. Käib näiteks kutsekooli läbi ja läheb siis edasi õppima. Võimalusi on palju rohkem.”

Täpselt nii ongi. Minu ajal läksid kutsekasse need, kes keskkooli ei saanud – rumalad ühesõnaga, nii nagu ühiskond neid tookord nägi. Õnneks on ajad muutunud.

Advertisements

36 thoughts on “Haridusest ja perekondlikust survest

  1. Su postitus oleks nagu minu kirjutatud. 😀
    Jumala ausalt – ma nõustun siin kõigega. Ühe asja lisaks veel juurde ainult.. Oleneb muidugi inimesest, mõni teab ehk juba maast madalast, mida ta tulevikus õppida tahab (ja ka jääb oma valikule kindlaks), aga kui näiteks minu laps tulevikus ei oskaks peale keskkooli endale ülikooli minnes eriala valida, siis ma soovitaksin tal ühe aasta mõtlemiseks võtta.
    Ma ise tundsin kuidagi, et ma PEAN ju ometi edasi õppima ja muidugi ülikooli ma ka läksin, aga vahetasin eriala peale esimest aastat. Tagantjärgi tarkus eks, aga praegu ma mõtlen küll, et oleks võinud kohe aasta vahele jätta ja veidi enda peas asjad paika panna.

    Like

  2. Minu vanaisal oli vist 10 klassi haridust. Tolleajane keskkool.
    Ja siiani ma ei tea targemat inimest isiklikult. Vahet ei olnud, mis teemal temaga rääkida: ajalugu, kirjandus, tänapäeva elu., kõiges oskas kaasa rääkida, tõi näiteid, teadis kuupäevi peast jne.
    Mälumänge vaatas, siis teadis 98% küsimustest, ristsõnad lahendad kiirelt, kunagi oli tal nii igav, et oli ENED ja ENEKESED läbi lugenud.
    Raamatukogus polnud ilmselt enam raamatuid mis tal lugemata olid.
    Ja oli ka väga töökas mees. Peale pensionit töötas aastaid veel edasi, aitas alati teisi. Armastas mu vanaema ja omi lapsi väga❤️.
    Et see väike haridus kogu selle kõrval on hea näide et haritus on midagi muud kui haridus.
    Kuid meile ta siiski rääkis kooli tähtsusest, töö innukusest, pere toetusest.

    No ja raamatute armastus on ilmselt meie peres geenides😄.

    Liked by 2 people

    1. Oo jaa, ma tean ka selliseid inimesi, kes a la nelja klassi külakooli haridusega, aga hiljem kõik ENEd ja ENEKESEd läbi lugenud ning teavad vastuseid pmst 98% maailma ksimustest. Nagu elav Google.

      Like

  3. ma arvan, et pigem inimesed hakkasid seda seostama sellega, et tal endal koolitee poolik ja võiks lapsele parema soovida
    mina esimest ikka utsitasin, lõpetas gümnaasiumi ja läks ülikooli- mida õppida ei teadnud ise ka, õppis aastakese 12a õpitud keelt ja siis leidis, et pole tema rida KUID tegi sisseastumise teisele erialale ja selle lõpetas edukalt – teisega pole veel selge tema haridustee aga kui nii jätkab siis vist jääb ainult 2 klassi 😀

    Like

    1. No jaa, aga see on selline tobe norimine mu meelest, sest olgem ausad, niimoodi öelda on ju tegelikult täiesti okei, ei pea kohe hakkama negatiivselt suhtuma, et näe, tahab et lapsed oleks VAID põhiharidusega…Alati leitakse mu meelest nii tobeiad asju, millest kinni hakata.

      Like

  4. Ma toetan 100% hariduse omandamist – olgu see huviharidus, kutseharidus, kõrgharidus. Ma ei kujutanud oma elu teisiti ettegi kui et ülikool. Ent kas ma saan öelda, et ülikool on toonud õnne mu õuele? Pigem mitte. Ei loe alati see, milline on su formaalne haridus, mõnikord loevad muud asjad – inimesed, keda sa tead; muud kogemused, mis sul on jne. Minu arust peaks nr 1 kriteerium olema – “kas sa saad endaga ise, teiste abita, hakkama?”. Hakkama saamine ei tähenda, et inimesel peab olema häärber ja kallis auto, aga peost-suhu see inimene ei ela, sääste-puhvrit on ka, ainult makarone ei söö jne. Kui inimene saab ilma hariduseta ja seaduslikult kõige sellega hakkama, las minna siis. Näen ise kõrvalt, et nii mõnigi inimene on palju edukam oma kutseharidusega kui mina oma kõrgharidusega.

    Pigem arvan ma, et ta mõtles seda, et kohustuslik kooliharidus tuleb kätte saada. Edasi – nagu ütleb tegelikult ka riik – on juba selle noore inimese enda asi, kas läheb edasi õppima või ei. Mina pigem ütlen, et mine, sest haridus ei jookse kunagi külge mööda maha, aga kõik inimesed ei sobi kooli ega koolisüsteemi. Ja tõsi on see ka, et hariduse ja harituse vahel ei ole võrdusmärki – pelgalt paber ei näita midagi, minu vanavanemad ei ole isegi poolt nii palju koolis käinud kui mina, aga nende teadmised, sh kooliaegsed teadmised, on kohati kõvasti paremad kui minul.

    Liked by 1 person

    1. Mina olen sinuga sama meelt, et pigem minna õppima, sest halba ei tee see kunagi, aga tõepoolest tuleb aru saada ka sellest, et hariduse ja harituse vahel ei ole alati võrdusmärki

      Like

  5. Suhtumine sõltub ikka sellest, kes nii ütleb. Kui emme ise on 20ndate keskel (ma ei tea ta täpset vanust) ja pole suutnud keskharidust omandada, siis on selline lause selgelt negatiivse tähendusega. Nelja lapse vahel oleks võinud võtta aasta endale ja gümnaasium lõpetada. Kutsekad on kah toredad, aga tal pole ka kutseharidust. Lihtsam on käega lüüa ja järgmine titt teha.

    Ja kui Jane lauset võib mõista nii ja naa, siis oluliselt hullem on fännide suhtumine, tsiteerin enam-vähem täpselt- paljud edukad ärimehed on vaid põhiharidusega (nimetage kasvõi üks), tähtis pole mitte paber vaid mõistus (15-16 a lapsel on tõesti mõistust, et tööturule edukalt siseneda), 9 kl. lõpetaja teab ise, mida oma eluga peale hakkab (tõesti?), last ei tohi sundida, juba esimene klass on õudus ja läks üle kivide-kändude jne. jne.

    See suhtumine on üdini negatiivne ja seda süstitakse ka oma lastesse- kool on üks hädaorg, selle läbimine rist ja viletsus, kool on raske ja vastik, las teismeline ise otsustab mida teeb jne. Kui kurdetakse vaesuse ja väheste võimaluste üle, kas see pole piisav, et sisendada oma lapsele- õpi hästi, et sul läheks elus paremini ja kergemalt kui mul?

    Liked by 2 people

  6. Ma olen tähele pannud, et osa fänne kiidabki alati takka, vahet ei ole millsest popimast blogijast me räägime, ja tõsi, see on selline rumalam osa jälgijaskonnast kommentaaride järgi otsustades. On jah piinlik ja on jah kurb, et inimeste suhtumine on tihti selline…ma ei oska seda sõnadesse pannagi…häirivalt rumal? Aga selline osa on igal pool ja alati olemas olnud. Mina mõtlen ka nii, et kui endal poleks võimalusi, siis ma soovitaks kindlasti oma lapsel haridusse panustada, aga kõik ei mõtle kahjuks nii, aga samas kas peakski?
    Pealegi võib olla paljude jaoks ongi kool hädaorg? Ma mõtlen, et kõik ei ole nupukad ja andekad, aga hinnatakse kõiki ikka samade kriteeriumite järgi. Kui oleks vähe teistmoodi lähenemine, siis ehk oleks kool vähematele hädaorg.
    Ühesõnaga ma laias laastus olen sinuga jah nõus, et lastele ei tohiks süstida oma tundeid kooli vastu, et appike kui kohutav ja no vea kuidagi läbi, aga teisalt on ongi juba selle noore inimese enda asi, kas läheb edasi õppima või ei. Ma olen veendumusel, et 9.klassi lõpetanu ei tea, mida eluga teha ja võib olla lähebki saekaatrisse raha teenima hoopis, aga võib olla kolme aasta pärast tunneb, et peaks kooli minema edasi? Variante ja valikuid on palju….häid ja vähem häid

    Like

  7. Mina eeldan küll, et lapsed õpikisid vähemalt baka kraadini :D. Lahti ei ütle aga see on kuidagi elementaarne ja toetan/suunan neid ikka sinnapoole. Loodan, et nad täiendavad end ka välisriigis. Mulle väga meeldivad targad lapsed ja inimesed. Igasugu nuputamisvidinad, raamatud ja vihikud on maast madalast kodus kättesaadavad ning nende lahendamine on mõnus ajaveetmine. Sundimist ei pea minagi õigeks.
    Kui vana Ida on? Kas ta läheb juba eelkooli või on aasta veel? Sa võiksid üldse kirjutada mõtetest eelkooli/kooli valiku osas jne.

    Like

    1. Ida saab kohe kuus. Mul on selle eelkooli suhtes sellised segased tunded, selles mõttes on sul õigus, et võiks kirjutada jah, saaksin ise targemaks ka ilmselt.
      Ma näen tuttavate seas seda eelkooli paanikat ja vahepeal tunnen end nagu maailma kõige halvem ema, et mu laps eraõpetajate juures juba ei käi, aga ma ei ole siiani nagu vajadust näinud:)

      Like

      1. Idal on peale 1 okt. sünnipäev? Mu enda tüdrukul sept keskel (saab ka 6) ja läheb nüüd eelkooli. Seega peab 6slt ka esimest klassi alustama. Väga ootab juba. Õnneks loeb juba. Suurem lõpetas 2 klassi ja lapsel, kes lugeda ei oska kooliks on ikka esimeses klassis raske… Aabits eeldab teatud määral lugemisoskust. Aga kui Idal peale 1 okt sünnipäev, siis tal ju isegi 2 aastat koolini. Selle ajaga loeb juba tagurpidi ka sõnu kokku 🙂

        Like

      1. Mu meelest on täiesti mõistlik öelda lapsele, et 12 aastat tuleb kindlasti käia ehk saada gümnaasiumiharidus kätte. Siis on sul olemas paber, millega mis iganes soovitud suunas edasi liikuda.
        Ma arvan, võin nii öelda küll, esimene laps just lõpetas gümnaasiumi ja läheb nüüd tõenäoliselt esmalt ajateenistusse ja siis edasi õppima.

        Teine laps on kuuendasse klassi minemas, ei ole õnneks ka tema kodust saanud kaasa ega ka koolis omandanud suhtumist, et õppimine on üks rist ja viletsus.
        Põhiharidusega on veidi piiratum valik.

        Üks väheseid põhiharidusega Eestis väga edukaid inimesi on Tanel Padar, aga ka tema on kõrgharidust omandamas tänaseks. Muid põhiharidusega tipptegijaid ei tea.

        Like

  8. Loeks ka huviga Ida eelkooli (kas minna ja kuna minna ja kuhu minna) ja koolivaliku (piirkonnakooli, katsetama Tallinna eliitkoolidesse, erakooli, koduõppele) teemalist postitust! Sest endal on ka veidi kahetised emotsioonid seoses selle teemaga ja no kirgi kütaks see kindlasti ka.

    Like

    1. Kirgi kütaks see kindlasti:) Mulle endale on hästi sümpaatsed paar kooli, aga ühe neist pean välistama asukoha tõttu, sest ma ei kavatse lapse autojuhiks hakata rohkem kui vaja. Kaks kooli on veel sümpaatsed, aga siis jälle mõtlen, kas on vaja laps panna kooli, kus on õppemaks. Ses mõttes, et miks ta ei võikski minna lihtsalt Ääsmäe kooli nagu ta ise tahab. Samas mina jälle ei ole sellest valikust vaimustuses…Aga kas mina pean vaimustuses olema?Kas mina hakkan koolis käima?
      Pean tõesti oma mõtted koolidega seoses kirja panema..

      Like

      1. Ma mõnes mõttes julgustaks. Kool, kus mu laps hetkel käib, ei vaimustanud mind üldse. Aga kuna minu jaoks oli oluline siinset koolisüsteemi, nõudmisi ja ootusi tundma õppida, siis käisin alguses igal aastal erinevate õpetajate kõnetundides. Selle käigus sain aru, et mul on palju mõttekaaslasi, aga asi on eelkõige koolisüsteemis, mis soodustab pealiskaudsust ja rumalust ning et õpetajate käed on ka kohati seotud. Mõtlesin pikalt, kuidas ma oma last aidata saaks. Lõpuks tutvusin ühe hollandlannaga, kel olid samad mõtted. Tema lapsed olid juba suured ning tema sõnum oli, et kui lapsel endal on tahtmist, saab igas koolis normaalselt õpitud. Täna olen sellega peaaegu nõus😊.

        Like

      2. Mina käisin Tartu ühes kehvemas koolis, nagu edetabelite järgi selgus, aga ma kunagi ei tundnud nii, sest mulle meeldis õppida, tegin oma eksamid hästi ja sain tulemustega ülikooli. Seega…
        Noh eks vaatab, mis selle kooliga saab:)

        Like

      3. ma juba eliitkooli vilistlasena tõmbasin end korra käima oma fb-s selle üle, nii et ootan huviga:P

        Like

  9. Mida aeg edasi, seda enam on mul tunne, et sõltumata vanemate suunamisest saab inimene sündides seljakotiga teatud omadused/huvid/võimed kaasa. Ise olen lõpetanud ülikooli nii Eestis kui kohe ka välismaal. Pean oluliseks lugemust, maailma uudistele oma peaga kaasa mõtlemist, mille eelduseks on taustateadmised, võõrkeeli jne. Laps õpib välismaal gümnaasiumis ja ma näen selgelt, et kuigi ta on meie huvidega kodust pärit, on tal oma tee, oma lähenemine. Ma ei pruugi mingite meetodite ja vaadetega alati nõus olla. Aga olen aru saanud, et sõltumata elukutsest, mille ta endale valib, on parim, mida ma teha saan, teda selles innustada ja toetada. Mina ei pea tema valikutega õnnelik olema, tema peaks. Olen ülimalt põnevil, millega ta tulevikus tegelema hakkab, kuidas ta enda potentsiaali arendab ja tänulik, et saan talle (mõtte)kaaslaseks olla. Nii tundub nagu õige…

    Like

  10. Mu elukaaslane käis kutsekas aga siis läks mõne aja pärast ülikooli ning tegi seal lõpuks doktori…niietjahh minu ettekujutus lapsena oli ülikool aga kindlasti mitte Tartu, ikka Tallinna peale mõtlesin ja läksingi. Juhtusin saama magistri, sest pärast 1 aastat õppimist muudeti mu erialal süsteem ja bakat ei antud.

    Like

  11. Olen nõus, et põhikooli lõpetav laps ei pruugi teada, mida ta elus teha soovib aga seda enam miks ei peaks siis keskkooli minema ja veel veidi mõtlema? Ega ta siis ei tea mida kutsekas ka õppida ju?? 🙄 Palju rõhutatakse kuidas peale kutsekat saab ju aaaaaaalati ülikooli minna aga vastupidi just kui ei võiks 🙂
    Eks elu näitab, mis blogijate lastest saab 😁

    Like

    1. No mina näiteks oma last “blogija lapsena” küll ei defineeri. Ma näen teda ikka tavalise lapsena, kelle vanemate asi on teda suunata nii palju kui võimalik:)

      Like

  12. Hei
    See teema kõnetas ja tuli tahtmine oma kogemus kirja panna.Minul on 2 last. 20nene tütar ja 19nene poeg.Tütrega olen pidanud igal teemal meeletuid sõdasid,kaasa arvatud keskooli vajalikkuse teemal.Siiski sai keskkooli lõpetatud,kohe ülikooli ei saanud.Õppis Tervishoiu kõrgkoolis aastaga lapsehoidjaks,käis tööl selle kõrvalt.Nüüd alustas õpinguid Tallinna Ülikoolis alghariduse pedagoogika erialal.On ise rahul ja nüüd mõistab miks sundisin.Poeg oli mul priimus.9 klassi lõpetades iseloomustati teda kui erakordset noormeest,kes on super andekas nii reaalainetes kui humanitaarainetes. Kujutasin teda vaimusilmas ette kirurgi või tuntud geeniteadlasena:)
    Aga siis umbes 10 klassi kevadel toimus midagi.Käisin koolis,õpetaja ei saanud aru mis juhtunud,et kas meil kodus mingi traumatiseeriv kogemus olnud.Ja poeg tõmbus järjest rohkem endasse,mina olin välismaal tööl ja muretsesin end halliks.Ja nii kuidagi napilt ta selle keskkooli läbi vedas..ilma emotsioonide ja rõõmuta. Ja soovis nüüd saada veterinaariat õppima,ei pääsenud.Siis otsustas minna Tartusse maalriks õppima(elas Saaremaal)
    Kuna ise olen õde,suunasin poissi ka poolvägisi õendust õppima.Sinna ta ka sisse sai,aga ütles et pole huvitatud.Olin hetkeks kurb.Aga ostsin poisile väikese kööktoa Tartusse.Nüüd seal oma koeraga elavad..ja tunnetan kuidas taas naudib elu ja on uus hingamine.Ja olen sellest kogemusest õppinud
    On nii super olla nende eluteel saatjana..ja ei ole oarimat kui et lastel silmad säravad ja sinuga jagatakse oma muresid ja rõõme:)

    Liked by 1 person

    1. Väga armas lugemine ja kogemus! Ma ise olen tajunud, et kui ma ise olen maksimalist ja minu laps seda minu meelest pole, siis märksõna ja äratundmine on olnud heas mõttes “lahtilaskmine” ja usaldamine. Ehk et kui on teisiti, siis teisiti ei tähenda, et on halvem, on lihtsalt teisiti. Ja tõepoolest, miks peabki elama nii, et veri ükskõik mis hinnaga ninast väljas.

      Like

    2. Mul on tunne (tugevalt üldistades), et mehed, vähemalt Eesti mehed, vajavad tegelikult lähedust ja tuge hoopis rohkem kui naised. Vähemalt enda tutvusringkonnast jääb mulje, et tüdrukud, kellel on üks või mõlemad vanemad välismaal töötanud, ei ole nagu eriti seda tähelegi pannud, poisid aga võtavad seda kuidagi hulga raskemalt. Enda klassis oli mul tüdruk, kelle ema oli arst, kes töötas poole kohaga Soomes, nii et pendeldas Eesti ja Soome vahet, mõlemad õed kasutasid seda aega, et salaja pidutseda, aga suutsid selle kõrvalt ikka end koolis piisavalt järje peal hoida, et ülikooli saada jne. Poistel kuidagi läks hulga rohkem nii, et kui juba hakkasid puuduma, jäidki puuduma.

      Like

  13. Aga see sinu sõbranna ütlus:

    “Tead, ma vist ütleksin oma lapsele sama. Et koolis peab käima vähemalt üheksa aastat, siis edasi vaatad, kas lähed kutsekooli või gümnaasiumi ja ülikooli. Tänapäeval ei ole enam nii, et koolis peab käima kohe jutti. 16aastane ei pruugi teadagi, mida ta tahab. Käib näiteks kutsekooli läbi ja läheb siis edasi õppima. Võimalusi on palju rohkem.”

    See sõbranna ütleb ju ikka, et koolis peab käima vähemalt 12 aastat. Mida see: “siis edasi vaatad, kas lähed kutsekooli VÕI gümnaasiumi” muud tähendab, kui et koolis käiakse ikka 12 aastat täis.

    Like

  14. Mina arvan samuti, et õpihimu ja hariduse väärtustamine algab juba varases vanuses kodust. Kui juba lapsevanemal on eos suhtumine, et 9. kl on kohustus, siis kandub see teema edasi ka noore inimese peas. Lapsi mõjutab ju ka kasvukeskkond, noor puberteedieas laps, veri vemmeldab, kuhu ta oma noore aruga siis suundub, kui nö kohustuslik osa läbi. Ma ei tea, minu jaoks see lause Jane poolt näitaski ehtsalt seda, et kui lapsevanemad ise pole koolis käinud, ametit omandanud, siis see mentaliteet on lihtne edasikanduma. Oma lastele räägin valikuvõimalustest pärast gümnaasiumi lõpetamist ja suunan neid ikkagi ülikooli poole, eks näha, mis valikuid teevad, aga igati häbiväärne ja piinlik on gümnaasiumihariduse puudumine. Kõik algab kodust.

    Like

  15. Huvitav lugu haridusest- minu toakaaslase vanematel polnud kummalgi kõrgharidust ning neil olid talle kõrged lootused. Seega, kui ta ei lõpetanud oma õpinguid nominaalajaga, põdes ta seda meeletult ja ei julenud seda vanematele öelda.
    Minu vanemad on mōlemad kõrgharidusega ning ma ei tundnud kordagi seda survet, et ma üldse peaks edasi õppima minema… Oman küll magistrikraadi loodusteadustes, mulle meeldib mu eriala ja ei kahetse. Kahjuks on vaid Eestis vähe töökohti sellel ametil ja liikuvus väike.
    Aga oma lastele ütleks ma ikka 12a. Selleks ajaks on ta juba täiskasvanu, hormoonid suurelt jaolt ära möllanud ja võib-olla ehk isegi teab, mida ise edasi teha tahab.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.