Internetist tuntud lapse esiväärkohtleja

Mõtlesin, et viin täna oma lemmikajakirjanikule, väga austatud Dagmar Lampile, raamatu esitluse puhul ohakaid või lähen lihtsalt küsin tema kui eksperdi käest, kuidas olla sama hea lapsevanem kui tema. Mina nagu te võib olla mäletate olen internetis tänu tema õli tulle valamisele tuntud kui lapse esiväärkohtleja ja tegelikult kulub hea nõu ju alati ära. Siis aga mõtlesin ma “Imeliste aastate” vanemluseprogrammi peale, kus me nüüd sellest nädalast Marekiga 16 nädalat järjest käima hakkame.

Ma pidin eile täitma ankeedi, kus ma pidin kirjeldama, millised on minu murekohad lapsevanemana ja lapsega ning teate, milliselt mõttelt ma end leidsin? Hoolimata sellest, millise mulje ma mingile võõrale grupile inimestele internetis jätta võin, on mul olemas kõik eeldused selleks, et olla hea (okei?) vanem. Just nimelt eeldused. Ma ei ole sündinud nö hea-ema-geeniga. Igasugu lapsega meisterdamised ei ole absoluutselt minu tassike teed, samamoodi ei oska ma tegelikult mängida ei nukkude ega isegi Legodega, ütleme nii, et mulle lihtsalt ei meeldi. Mulle ei meeldi ka see kui kodu näeb välja kui lasteaed. Ma lähen hulluks kui elutuba ja terass on täis mänguasju. Mänguasjadel on oma koht. Liivakast ja lapse tuba. Seal käigu kasvõi mänguasjatornaado üle. Ma ei ole isegi suurem asi raamatute lugeja, st ettelugeja. Püüan küll, aga ega see mu lemmiktegevus ikka ei ole.  Ahjaa, mänguväljakud ja mängutoad on minu arvates vanemate piinamiseks välja mõeldud. Kohutavad kohad on mu jaoks igasugu batuudikeskused.

Küsite, miks mul on üks laps ja kas ma tõesti ei taha rohkem lapsi. Ma vastan teile täiesti ausalt – ma armastan oma last kuuni ja tagasi, rohkem kui midagi muud siin maailmas, ei ole midagi imelisemat kui leida tema tillukesed käed ümber kaela ja võtta ta kaissu ning teda lihtsalt kõvasti kõvasti kallistada, aga kõik mu närvid, mida peaks jaguma ka teis(t)e teoreetiliste laste jaoks, on see inglinäoga põrguline ära söönud. Kui ma saaksin teada, et olen ootamatult rase, siis abort oleks minu ainuke vastus sellele olukorrale. Karm või mitte, aga nii ma tunnen. Ei ole minus (enam) mitme lapse ema geeni.

Asju, mis mulle lapsevanemaks olemise juures ei meeldi, on palju. Õnneks on ka asju, mida ma naudin täiega. Mulle meeldib Idaga käia teatris, kontserdil, muuseumis, reisil, vaadata koos multikaid ja teha koos süüa. Lasta tal salati jaoks hakkida tomatit (jah, päris noaga!), keerata kokku salateid ja kooke. Mulle meeldib talle selgitada maailma asju, mulle meeldib näha, kuidas tema nendest asjadest aru saab. Mulle meeldib kui ta oma lapselikul moel räägib tõsistest asjadest. Loomulikult on ka see osa vanemaks olemisest, mis laseb minust teataval määral lapsemeelsust välja saada, mulle suurim nauding.  Mulle meeldib tal lasta ise asju kogeda, katsetada, aga loomulikult ka suunata. Mulle meeldib tema entusiasm, isegi tema energilisus, mulle meeldib tema leidlikkus ja loomingulisus. Sellest on nii palju ka endal õppida. Kuue aastaga on Ida kasvatanud mind tunduvalt huvitavamaks inimeseks. Julgemaks. Julgemaks väljendama oma tundeid ja mõtteid, loomingulisemaks.

Ma julgen öelda, et ta on pidanud loominguline ja leidlik olema oma mängudes, sest nii palju kui vähegi võimalik, ei kasuta me telefoni lapsehoidjana. Mitte et ta õigel hetkel ei oskaks meie nõrkust ära kasutada ja ikka see telefon välja nihverdada, aga ta teab, et totrused, kus Elsad ja Ämblikmehed wc-potist sädelevat lima alla lasevad on rangelt keelatud. Aegajalt mulle tundub, et Ida elu on nagu Kihvirähki raamatus, kus Oskar suveks maale vanaema juurde saadeti, ta telefoni maha unustas ja pidi nii leidma muid lahendusi selleks, et igavuse kätte mitte ära surra.

DSC08899DSC08908

Neid ridu kirja pannes hakkas mulle korraks tunduma, et oot, mis eeldustest ma räägin. Ma ju olengi hea ema. Aga on ka üks varjukülg. Ida on nutikas tüdruk, mis tähendab ka seda, et ta on väga hea manipuleerija. Ta on keskmisest kangekaelsem tüdruk, ta võib tunde su närve süüa, alguses vaikselt jonnides ja jalgu trampides, siis kõvemini ja valjemini, siis asju pildudes ja lõhkudes, siis hüsteeriliselt. Meenutab mulle kangesti üht teist tüdrukut, kes kunagi end wc-sse lukustas ja nuttis, sest tukk hoidis valesti ja föönitamine tegi asja hullemaks, oli valmis vihast fööni vastu maad katki viskama. Vot seda tüdrukut meenutab Ida mulle. Nimesid ei nimeta, aga see tüdruk on hetkel, 38-aastasena, muutunud tunduvalt rahulikumaks. Aga kui plahvatab, siis plahvatab nii, et kõik ehmuvad. Lapsevanemana ei ole see kõige parem omadus. See ei ole üldse hea omadus. Ma kaotan enesevalitsuse. Ei, te ei pea jälle muret tundma, et kedagi siin majas rihmaga nüpeldatakse, aga ma karjun, ma karjun oma lapse peale. Ma püüan rahulikult, ma püüan vaikselt, ma püüan mõistusega, aga ma näen, kuidas mu jõud ja sõnad ei käi viieaastasest üle ja ma ei oska muud teha kui ta peale häält tõsta. Sealt edasi juba Mareki peale, et ta ei ole minuga ühte meelt lapsekasvatuses ja et ta on lapse ära hellitanud ning nii see lumepall veereb. Me karjume.

See teebki minust halva vanema. Halva vanema, kel on eeldused olla hea.

Ilmselt on selle põhjal nüüd lihtne mind hukka mõista, ma ei heida teile seda isegi ette, aga samas teate kui hea tunne mul on olnud kui teised, kes Idaga kauem on kokku puutunud, on öelnud, et ma täitsa mõistan, miks sa ei suuda rahulikuks jääda.  See kuidagi lohutab mind. Mind lohutab kui ka teised on rääkinud, millised probleemid nendel kodus on (olnud), mind lohutab see. Ausalt. Samas ma ei taha lohutust, ma ei taha ettekäändeid. Ma tahan olla hea ema. Alustuseks piisaks isegi okeist.  Ja sellepärast ongi mul hea meel, et meid on ees ootamas 16 nädalat koolitust. Sellepärast ongi mul ükskõik, mida teised minust arvavad või millise uue artikli mõni asjatundjast ajakirjanik siit kokku kirjutab. Sellepärast ei karda oma tundeid ja mõtteid ausalt jagada, sest ma tean, et selle asemel, et jääda halvaks vanemaks ja lasta raisku eeldused olla okei vanem, teen ma ise midagi. Enda ja oma pere jaoks.

Ohakad jätan Dagmarile viimata.

Advertisements

18 thoughts on “Internetist tuntud lapse esiväärkohtleja

    1. Ma ei saa täpselt aru. Mida nad tahtsid ja mida nad said? Aga tead, isegi kui see oli nende tahtlik minu laimamine, siis so be it. Kui see tegi neid õnnelikumaks, eksju

      Like

  1. Väga huvitav oleks, kui sul oleks võimalik koolitusel jagatavat tarkust ka blogis jagada. Mind, kui psühholoogia ja käitumise jms vastu huvitundjana, huvitaks väga lugeda. 😀

    Like

  2. Hurraa, panid kõik mu tunded kirja. Ühe seitsme aastase ema ja kui lasteaias kevadel kasvatajad konkreetselt ütlesid, et oleks veel mõne lapse jaoks aeg, tahtsin nad ise neid lapsi tegema saata. Koolitada olen plaaninud ennastki, kahju, et selleni jõudnud pole.

    Like

    1. Ma juba pikka aega olen hoogu võtnud, et minna koolitustele, nüüd kohe täitsa hea meel, et lõpuks lähen. Mööda külge kindlasti maha ei jookse

      Like

  3. Seda lugedes tuleb häguselt meelde, et mu vanem poeg (praegu 15) oli ka väiksena selline laps, et ma ei osanudki temast teisiti jagu saada kui karjudes. Tundsin end kohutava emana, et ei suutnud taltsutada oma karjumist. Lihtsalt oli väga kange iseloomuga laps.
    Mingi ime läbi otsustasime, et võiks siiski teine laps ka tulla, suurem juba kuuene ja mõistust hakkas tulema. Ja imekombel ei ole ma väiksema lapse peale mitte kunagi karjunud. Pole põhjust olnud lihtsalt, iseloom tal nii erinev oma vennast kui vähegi võimalik, selline rahulik ja rõõmus ja sõbralik, õnneks ka mõistlik on ta siiani. Lihtne on hea ema olla sellisele.
    Et loo moraal – lapsed on erinevad. Ja sinu heaks/halvaks emaks olemine ei sõltu alati sinust.
    Lohutust ka – vanem laps, kellega oli lapsena igasugu probleeme, on nüüd teismelisena äkki äärmiselt arukaks kasvanud, tark, iseseisev ja andekas erinevatel aladel. Kõigi emade uhkus. Noorem, see kergem laps, on seevastu on tuulepea, laisk ja mugav, pingutab ainult siis, kui on hädavajadus, ja mis temast veel saab, ei tea. 🙂 Ka sinu Ida paistab olevat hästi hoitud ja tegeletud, mis annab loodetavasti talle tulevikus hea pagasi kaasa.

    Like

  4. Oii, minu meelest tobe “koolitus”. Ise käisin seal, kahjuks neid tunde, mis seal raiskasin, ma tagasi ei saa. Iga koolitus algas nagu AA koosoleku ringvestlusega, kus igaüks pidi oma nädalat kirjeldama. Ja siis veel need tobedad grupiharjutused ja paaridena läbimängimised mingite situatsioonide järgi … ohhh, god, why?!

    Like

    1. Tead, ma ise usun, et mööda külge see maha ei jookse. Jah, läbimängimised jms ei ole minu teetassike absoluutselt, aga ehk ei ole nii hull ja saame ikkagi pigem kasu kui kahju koolitusest:)

      Like

  5. Armastus ei ole sõnades või tunde suuruses. Armastus ongi seal, kus legodega mängitakse. Avaldan siin lapsevanemate saladuse, et ega neid tegelikult väga palju polegi, kelle lemmiktegevus ja tassike teed oleks legodega mängimine 🙂
    Tundsin, et pean midagi ütlema, sest olin ise samasugune vanem, kes pigem tahtis raamatuid lugeda ja muid asju teha. Nüüd on lapsed suured ja mul on sellest kahju. Kahju, et kõik tarkused tagantjärgi tulevad.

    Lisaks vahetult koosoldud ajale (kontserdikülastus on küll super, aga mitte päris sama) annavad mängud palju igatsorti arengule juurde. Muuhulgas õpetavad ehk ka kompromisse tegema. Minu lastest kasvasid küll väga tublid inimesed, aga nende areng oleks olnud ilmselt teistsugune, kui oleksin olnud vähem keskendunud iseendale.. Näen seda nüüd oma vennalaste pealt, kellega tõesti koguaeg rõõmuga tegeldakse, ja nende areng on hoopis midagi muud. Ka pole ma neid kunagi jonnimas näinud. Ja neid on kolm 🙂

    Kritiseerida ei soovinud, nagu ütlesin, ma tean kuidas see on ja mis tunne sul on 🙂 Kahjuks pole lapsevanematele õpikut kaasa antud ja ise õpime. Ja elu lihvib nurki ja kujundab meid. Ja miskipärast on lastesaamine looduse poolt just sellisele ajale määratud, kus elukogemust veel pole ja ollakse alles hädas iseendaga. Võib-olla just sellepärast, et see kogemus tagantjärgi suurema tarkuse tooks.

    Jõudu ja kannatlikkust sulle! 🙂

    Liked by 1 person

  6. Nõustun siin Mirteliga. Kõik need asjad, mida sulle meeldib koos Idaga teha, on need asjad, mida SULLE meeldib teha. Need ei ole kindlasti, tõenäoliselt Ida esimene valik. On muidugi tore, et ta on nüüdseks harjunud neid asju tegema, mis SULLE meeldivad, ja neid ka nautima. See on omaette väärtus. Aga võiks teha ka vastupidi: teha neid asju, mis TALLE meeldivad, ja harjuda neid ajapikku nautima. Nagu ilmselt enamik emasid teeb. Mina olen poiste emana mänginud ka autodega – see ei ole kindlasti midagi, mida ma hullult naudin, aga ma naudin koos nendega, oma kallite, oma lähedastega koos olemist. See on neile olnud VÄGA TÄHTIS, et ma nendega mängin. Isegi kui ma ei oska, no ei oska ma autodega mängida, aga neile teebki see nalja, ja see rõõm ja nali on see, mis ongi õnn. See koostegemise rõõm on väga väga tähtis. Mirtel pani kõik kirja. Ja vahel on ka nii, et arvad, et ei taha ja see on jama, aga tegelikult osutub mäng mõlemale väga lõbusaks! Ära klammerdu egoistlikult iseenda huvidesse ja piiridesse, lase vabaks! See on ainult hetk. Eriti kui sul on ainult 1 laps – kohe on ta suur. See on KOHE!!!

    Like

  7. Oh jumal, ärge nüüd nii must-valgelt ka võtke elu, see et ma kirjutan, et ma ei naudi neid tegevusi, ei tähenda ju automaatselt, et ma neid üldse ei tee. Ma olen küll ja veel nukude sünnipäeva pidanud ja nukuteatrit mänginud ja küll ma ikka lasen lapsel ka otsustada, mida me teeme/mängime. Ega ma ikka puruloll ka ei ole, et vaid OMA tahtmist peale surun. On lihtsalt asju, mida me MÕLEMAD fänname ja on asju, mida ma teen, kuna olen lapsevanem ja justkui pean tegema eksju.
    Lisaks on meie peres olemas ka isa, kes erinevalt minust armastab just nikeradmist ja meisterdamist, nii et rahu, küll ka see osa arengust ja vajadusets on kaetud meie peres.
    Muide, Marek fännab Kariibi mere piraate, mida mina ei fänna absoluutselt, mina jällegi Harry Potterit, mida tema ei fänna, aga mis sa arvad mitu korda me oleme neid koos vaadanud, sest just nimelt, teisele meeldib.

    Like

  8. Tunnen Dagmarit juba aastaid, aga see temapoolne seatemp tuli järsku ja järsult. Põhjused, miks ta seda tegi, on teada, aga minu pähe ei suuda see ikkagi mingil moel mahtuda. Niivõrd ebaeetiline ja lihtsalt nõme tegu. Peale seda ei suuda tema tegemisi enam sama hea tundega jälgida ning väldin ka igasugust suhtlust. Lihtsalt ülinõme tegu oli!

    Liked by 1 person

    1. Tore, et ka teised nii arvavad. Sain väga palju toetavaid kirju peale seda “tempu” ja see lohutas, aga samas olin ikka suht löödud veel pikka aega ja ausalt, kuidagi raske on andeks anda sellist asja

      Like

  9. Ma arvan, et neid vanemaid, kes suudavad 100% rahulikuks ja mõistlikuks jääda, on ikka väga vähe. Samuti neid, kes suudavad lastele mõelda ja nendega koos erinevad tegevusi teha. Mistõttu on mul väga suur respekt kasvatajate jaoks, sest kui minul on raskusi on 2.5 aastasega teinekord pikalt koos olla ja mängida/õpetada, siis neil on ju terve rühmatäis lapsi. Seega, mitte üksi vanem ei peaks end halvasti tundma (sh ma ise), kui teinekord häälenivoo tõuseb või kannatus katkeb.

    Mulle näiteks meeldib kohutavalt (kui isegi mitte rohkem) mängida Ikea rongikomplektiga ja radasid ehitada, lihtsalt nii vinge asi. Samuti loeme/vaatame raamatuid koos enne magamminekut, mängime playdough’ga, joonistame ja kleebime klepse. Mina näiteks ei oska autodega mängida, no ei oska lihtsalt. Ja ma ei kannata kui laps tahad värvidega mäkerdada … kõik läheb ju mustaks. Või pesus käies ta plätserdab nii, et terve elamine märg 😀 Söögitegemisega on nii ja naa, teinekord väga naudin, kui ta minuga koos tegutseb, teinekord loen mõttes kümneni üha uuesti ja uuesti ja uuesti.

    Liked by 1 person

  10. Eks me kõik vanemad niiöelda sunnime end mängima või tegema asju ,mis pole absoluudselt meie tassike teed .
    Mäletan et tütrega olid barbied ja muud nukud ja igasugune pusletamine .See oli täitsa lõbus ja kuna ta oli esimene laps siis keegi pidi ju temaga mängima ja eks see olin ikka mina.
    Teiseks lapseks oli poiss ja kuna ma ise igati naiselik naine ja lapsena ka ei meeldinud “poistemängud” siis ma olingi paanikas et mis nüüd saab .Sai see et legode kollektsioon on metsik ,vaatan ja imestan ,missuguseid elukaid me oleme suutnud tuhandetest tükkidest kokku panna.Sai ka see et just mina ja mitte issi olen see kes huvitub jalgpallist ja ka trennivabadel päevadel seda mängin .
    Ma arvan ühesõnaga et vahel on meil vaja teha just neid asju ,mis meile ei meeldibega huvi paku ja kui me juba mängus sees oleme siis on täitsa tore .
    Samas arvan et mida vanem on ema ,seda vähem lapsemeelsust tal on . Ka endal on see vanusega ära hakanud kaduma aga õnneks olin veel noor hing ,kui lapsed väikesed olid 🥳
    Ära selle Dagmari pärast põe ,kui sa sinna koolitusele lähed siis järelikult oli kahju kõrval ka veidi kasu sellest artiklist sest selline kursus kahju ei tee ,läheks isegi!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.