Nohik-peoloomade kokkutulek

Mitu aastat teil keskkooli/gümnaasiumi lõpetamisest möödas on? Mina sain oma lõputunnistuse 20 aastat tagasi. Meil on küll iga viie aasta tagant koolikokkutulekud, kus ma ei saa öelda, et meie klass oleks väga suurelt esindatud kunagi (maks arv on ikka umbes viie-kuue vahel kõikinud), aga klassikokkutulekuid ei ole meil (minu meelest) olnudki. Mis tähendab, et laias laastus pole ma mõnda inimest peale keskkooli lõppu näinudki. Mitte et see otseselt suur kahju oleks, sest inimeste elud lähevad ikka omasoodu ja keskkooliaegsed sõprused ei pruugi väga püsivaks jääda, aga ikkagi… Kui on olnud selline tore klass, siis ikka aegajalt mõtled, et huvitav, mida see või teine teeb või satub mõni vana pilt kätte ja paneb meenutama ja mõtled veel korra, aga ei tee midagi rohkemat. Õnneks olid meie klassis mõned aktiivikud, kellele keegi vastu hakata ei julgenud juba koolis ja kui nüüd üks neist võttis ohjad enda kätte, et oleks aeg klassikokkutulek teha, siis ei puiklenud keegi vastu ning nädalavahetusel oligi Ussipesa täis 11 naise jutuvada.

69660384_2459201497451713_2484261345168457728_n.jpg

Aga poisid? Kuhu klassivennad jäid? Sellega on selline värk, et ega meil neid seal klassis nii väga ei olnudki. No kolm-neli sai ikka kokku loetud, aga mehed on nagu mehed ikka. Kuigi ma planeerisime seda kuupäeva väga põhjalikult ja valisime demokraatliku hääletuse järgi selle, mis kõige rohkematele sobis, olid mehed ikka midagi unustanud. Kes oma ema sünnipäeva, kes oma tädi juubeli. Niisiis oli platsis vaid kanakari.

Kui ma ütlen kanakari, siis ma ei mõtle seda absoluutselt halvustavalt. Ma pean silmas seda, et pane 11 naist samaaegselt ja valjusti rääkima ning võib kindel olla, et seltskonna ainus mees (ehk minu abikaasa, kes lootuses, et mõni mees ikka ka tuleb, kodust ei põgenenud) vuras murutraktoril müra eest metsa, et mitte hulluks minna. Ma mõistan teda. Meil jätkus juttu nii nagu ei olekski vahepeal 20 aastat mööda läinud. Ikka see  valju ja sõnakas “kanakari”. Ma ei hakka rääkima nendest meenutustest, mille üle me siin kõht kõveras itsitasime või nendest õpetajatest, kellele siiani tahaks ohakaid kinkida, või kes on eriliselt säravalt meelde jäänud (mõne puhul ei teagi, kumba öelda, kas positiivselt või negatiivselt), sest seda ei anna sõnadega lihtsalt edasi anda. See on selline situatsiooni-huumor, mille mõistmiseks peab olema, kas selles klassis käinud või kohal olema. Ma tahan hoopis rääkida millestki muust. Seoses hariduse ja kooli (valimise) teema aktuaalsusega. Noh, et kuhu kooli Ida panna, et oleks piisavalt prestiižikas ja ambitsioonikas tuleviku suhtes. Ida tahab minna Ääsmäe kooli, mille suhtes minul on kerge skepsis, samal ajal kui ma ise ei suuda endale selgeks teha, mida ma tegelikult üldse tahan. Siis tuleb mulle meelde mu oma keskkool.

Tartu 3. Keskkool/Raatuse Gümnaasium ei ole (jällegi minu mäletamist mööda) kunagi koolide edetabelites hiilanud, ikka seal kusagil edetabelite tagareas olnud. Kooli pandi  aga lapsi tookord selle järgi, milline kool lihtsalt kõige lähemal oli. Minul oli üle hoovi, 200 meettri kaugusel, see oli otseloomulikult esimene, ainus ja loomulik valik. Pealegi selles koolis olid käinud nii mu vanaema, ema kui onu. Rohkem ei olnud vajagi.  Nüüd on vanemad hulluks läinud koolide valikuga. Mitte miski ei ole piisavalt hea, mitte miski ei ole piisavalt hea aluspõhi tulevikuks. Mina julgen oma klassi (ja kooli) põhjal teha siiski järelduse, et oluline on see, milline on laps ja millised klassikaaslased. Meie klass oli üks paras punt nohikuid. Jällegi, ma ei mõtle seda halvustavalt, vaid pigem uhkusega. Sellest ka postituse pealkiri. Me olime kõik, suurem osa, omamoodi nohikud, aga samas ei jäänud ükski pidu pidamata ja ükski spikerdamine spikerdamata. Ka kõige viielisemad viielised olid osavad spikerdajad, see oli kuidagi osa koolielust, ka kõige viielisemad viielised olid igaüks omamoodi peoloom. Kes käis alaealisena salaja “Atlantises” (mina kindlasti), kes käis (nagu eile selgus) klassivenna juures maal peol, kus lausa viskit ja Mehukatit joodi. Ühesõnaga üks ei välistanud teist ning õppimine oli pigem au sees. Au sees oli muidugi ka see, kes paremini spikerdada suutis. Kui ma püüan ennast õpilasena defineerida, siis ma arvan, et ma olin samuti üks ehe näide nohik-peoloomast. Ükski pidu ei jäänud pidamata, ükski lollus järele proovimata (olen mina ka koolidiskol nurga taga salaja “Maasika musi” joonud ja ekskursioonil salaja bussi tagaistmel …. (sisesta siia mõne muu odava magusa alkoholi nimi) joonud), aga kool siiski selle tagajärjel ei kannatanud.

Samal ajal kui ma seda postitust kirjutasin, leidis Marek kuurist mu vanad tunnistused. On küll algkoolist need konkreetsed näited, aga esimese nelja sain ma tunnistusele seitsmendas klassis ja esimese kolme kaheksandas, 70% olin ma ikka nö nohik edasi. Huvitav, kuidas kurat mul õnnestus kuni seitsmenda klassini kunstiõpetuses viisi saada, hiljem tegi õpetaja mulle VÄGA konkreetselt selgeks, et ma ei osanud joonistada ja kaheksandaks klassiks oli mu kunstiõpetuse hinne langenud kolme peale. Ega ometi ei saa siin olla mingi seos selle kuulsa Albert Einsteini ja kala puu otsa ronimise oskuste hindamisega?

Kui me nüüd 20 aastat hiljem nohik-peoloomadega koos istusime, jäingi ma mõtlema, et näed, nö kehv kool küll, aga terve klassitäis asjalikke, intelligentseid ja huvitavaid inimesi tuli ühest 1999. aasta B klassist. Millest see siis tingitud on, et meie klassis on kõik oma erialal edukad? Omamoodi oli meie seltskond ka müüdimurdjad. Kui te mõtlete sotsiaaltöötaja peale (sry, ma ei hakka neid täpsemaid nimetusi välja tooma, sest ei julge väga eksida peente nimetustega, aga ütleme et minu klassiõed tegelevad sügava puudega lastest kuni täiskasvanute psüühikahäireteni), milline on teie esimene kujutluspilt. Keskmine kuivik? Minul oleks. Kui ma ei teaks oma klassiõdesid. Särav-sarkastilis-kriitlised ja võrratult hea naljasoonega noored inimesed. Sõnapaari “noorte inimeste” juurde tulen ma veel tagasi natukese aja pärast. Või kui te mõtlete arheoloog-teaduri peale? Kas tuleb silme ette Indiana Jones või tuleb silme ette järjekordne keskmine kuivik? Mulle tuleks viimane. Kui ma ei oleks üle 20 aasta uuesti saanud kokku nüüd oma klassiõega. Teadur, kes on ilus, vaimukas ja huvitav, kaugel kaugel keskmisest kuivikust. Või keegi, keda õpetajad koolis pigem rumalaks pidasid, aga kes hoopis ise õpetajaks sai?

Müüdimurdjad. Kogu meie lärmakas kanakarja-punt.

2009.aasta koolikokkutulekul olid inimesed pinges, et olid paksuks läinud ja polnud post-it´e leiutanud. 2014. aastal mõtlesin ma, et kuidas mõned inimesed üldse vanemaks ei jää. 2019. aastal mõtlesin ma, et mõni ei näe ikka vanem välja kui 18 (nimesid nimetamata, onju) , aga isegi kui me oleme numbri järgi mõnevõrra vanemaks jäänud, siis võin ma teile öelda, et 38 pole veel miski number. Ikka oleme noored inimesed. Okei, diskole enam ei kipu ja vaatad pigem veiniklaasi taga U.S open finaalmängu, millest absoluutselt aru ei saa ning seetõttu kritiseerid pigem Serena Williamsi kostüümivalikut (jaajaaa, ma tean, ma tean, pinnapealne ja madal), aga samal ajal saad aru, et number on vaid number. Kaalu või vanuse oma. Nii kaua kui oled ise lahe ja nooruslik ega mõtle selle üle, kuidas kurat 2000. aastal sündninud inimene saab olla täiskasvanu kui isegi mõte sellest, et 1990+ aastal sündinud inimesed on täiskasvanud, ajab su aju errorisse, oledki sa noor. Oma hingelt.

(Note to self: Loe seda kui oled 68 ja naera pihku, et üldse arvasid, et keegi 38-aastast vanaks võiks pidada.)

Mul on jumalast hea meel, et ma sellises nohik-peoloomade klassis käisin. Loodetavasti me nüüd 20 aastat uue kohtumiseni ei oota.

 

 

Advertisements

3 thoughts on “Nohik-peoloomade kokkutulek

      1. No just.
        Kui 1990+ sündinud suudab aju veel kuidagi ära lahendada, vähemalt alguseotsa. Siis 2000+ erroriga on olukord palju keerulisem.

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.