Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #2

Järjekordne headeks vanemateks saamise koolitus selja taga ja kuigi me järjekordselt feilisime kodutööga, mängida lapsega iga päev kümme minutit, olen ma suutnud sellele olukorrale ka loominguliselt läheneda. Alustame lõpust. Neljapäeval tulin ma konverentsilt koju ja olin suhteliselt sidrun, aga süüa oli vaja teha ja peas vasardas mõte, et mängida tuleb ju ka. Lihtsam oleks olnud võtta vana hea kergema vastupanu tee – mine vaata multikaid ja pärast vaatame, mis teeme. Samas ei tundunud nagu õige ka. Küsisin Idalt, kas ta tahaks minu juures köögis joonistada, samal ajal kui ma süüa teen ja kui söök tehtud, siis joonistame koos. Idale mõte sobis! Mulle ka, sest kaks ühes ju. Vahepeal kui lillkapsas kees ja kana haudus, kamandas Ida mind ka joonistama. Teate, ma ei ole suurem asi joonistaja (süüdistan kunstiõpetajat, kes mu loovuse tappis, mulle terve kooli aja sisendades, et ma ei oska joonistada), aga kuidagi läksime nii mängu sisse, et esimest korda elus ma nautisin joonistamist. Selle nädala kodutöö oli lisaks lapsega mängimisele olla ka nö spordikommentaator, et ei küsi lapselt, mida sa teed ja mis see on ja kas see on, vaid kommenteerid kirjeldavalt kõike seda, mis laps teeb. Mis selle eesmärk on, sinna me veel jõuame. Mingi hetk tundus mulle, et hoopis Ida on sellel koolitusel käinud, sest tema suunas ja õpetas mind, mitte vastupidi ning ma pean tunnistama, et lastes tal seda teha, sain ma oma joonistamise krambist üle ja nautisin koos tegemist.  Andsin Idale ka kleepsud, mis me koolitusel oma soorituste eest saame ja selgitasin Idale, et iga kord kui me oleme head vanemad, siis me saame sellised kleepsud. Ida muidugi arvas, et ta hakkab neid kleepse koguma ja paneb külmkapi peale oma kogu, et siis me kõik näeme, kui head vanemad me oleme. Rumal see laps kohe kindlasti ei ole. Mingi hetk rääkisin ma Marekiga ja Ida osutas kleepsule, kus on kirjas “kuulan oma last” ning tuletas meelde, et peame teda kuulama.

70864878_380586012897054_6062255173328175104_n

71005949_762752800821291_3008463920416423936_n

Aga kirjeldav kommenteerimine ehk spordikommentaatoriks/loodusdoki kommentaatoriks olemine. Mida see tähendab ja miks see hea on? Teate, kuidas ma lähen lukku/endast välja kui keegi töö juures kohe tuleb küsima mu käest, mis see on, kas see on nii, kuidas see seal selliseks läks. Aga mida ma teen lapsega ise? Mis see on? Mida sa nüüd joonistad? Kas see on hobune? Mis number see on? Mis värv see on? Nii nagu mina ise, täiskasvanuna, tekib ka lapsel tunne nagu teeks ta kontrolltööd. Mis on nende küsimuste esmärk? Mida me mängimise ja küsimustega tahame saavutada? Seda et ta õpiks? Või seda et ta mängib ja omandab mängu käigus infot?  Ehk siis selle asemel, et kohe küsimustega peale lennata tuleks olla kommentaator, kes ütlebki, ma näen, et sa tegid sinise triibu ja kollase ringi, et laps saaks sisse elada “kontrolltöö vooru”, mitte kohe küsida, miks puu on sinise tüvega ja lehed kollased. Võib olla laps ei olnudki puud joonistamas?  Teine asi, mida me (ilmselt kõik) teeme on see, et me keskendume sellele, mis on valesti. Mäletate koolis etteütlust? Millised sõnad tõmmati alla? Need, mis olid valed. Ja punasega. Aga miks mitte keskenduda sellele, mis on õige? Tõmmata rohelisega alla need sõnad, mis on õigesti? Me kipume lapsi nii suunama ja oleme nii kinni selles, et laps peab olema koolivalmiduse poolest parem kui naabri-Mari, aga me unustame ära, et nii me tapame lapse loovust. Ma olen ise ka seda kordi öelnud, et ärme õpeta lapsi nii agaralt, neil on koolis aega õppida küll ja lasta oma loovust tappa. Pole vaja kohe 3-6-aastast last “kontrolltöödega” kiusama. Kommenteerime rohkem ja küsime vähem. Tulemuseks on lapse keskendumine ning eneseusalduse edendamine.

Üks asi, millega mina varasemalt hästi palju vaeva nägin, oligi see, et mulle tundus, et laps mängib valesti. Mina ju tean, kuidas puslet kokku pannakse, mina tean et sellest ei ehitata torni, mina ju tean, et sellest peab tulema pilt. Kui laps ei saanud hakkama, siis ma tegin tema eest ise asja ära, sest 1) sai kiiremini ja 2) oli justkui mängitud, et jäta nüüd mind rahule ja tegele oma asjadega. Tegelikult peaks laps saama puslest torni teha kui ta tahab ja vanemad ei pea kommenteerima, kuidas on õigesti, vaid julgustama ning emotsionaalset toeks olema. Kui torn läheb viltu ja kukub kokku ning laps muutub tusaseks, et ei saa hakkama, siis ei peaks kohe ütlema, et “ma ju ütlesin, et pusletükkidest ei saagi torni teha”, vaid kommenteerima, et last julgustada. Ma näen, et sa püüad torni teha, sa oled väga tubli, et sa pingutad ja uuesti proovid, see ongi raske, emme-issi ei saa ka alati hakkama – need on vaid mõned soovitused julgustavaks kommenteerimiseks. Oluline on mitte lapse eest ära teha, vaid toetada, et laps proovib. Kiitma ei pea ka iga liigutust, vaid ikka seda kui ta saabki hakkama, eriti kui saab hakkama siis kui vanemad on öelnud, et meie ka ei oska alati ja see võibki raske olla, sest nii tekib lapse tunne, et ta ei ole üksinda nö koba ja tal tekib “ma saan hakkama tunne”. Kui läks hästi peale jõupingutust, saab laps enesekindlust.

Nädala feil: Ida ei saanud kahvliga spagettide söömisega hakkama. Meile Marekiga meenus kohe, et ahah, selline olukord, kus me saame nüüd koolitusel õpitut kasutada. Et kommenteerime ja toetame ja ütleme, et see võibki mõnikord raske olla ja meil ei tule ka alati välja. Koolituse teoreetiline laps ei läinud kohe närvi kui hakkama ei saanud ja koolituse teoreetilised vanemad ei läinud kohe närvi kui laps jonnima hakkas. Teoorias oli see kõik palju lihtsam. Praktika oli aga selline, et kõik me kolm läksime närvi. Mina viisin karjuva Ida ülesse oma tuppa, kus ta karjus 28 minutit, et ta ei taha seal olla, kuigi Marek ütles talle vahepeal kaks korda, et kui sa jonni lõpetad, võid alla tulla. 28 minutit hiljem tõin ma ta toast allakorrusele tagasi. Edasi olime me ideaalne perekond, aga teoorias omandatu jäi praktikas katsetamata. Me oleme liiga lühikese süütenööriga kõik. Kui te arvate, et ma seda feili koolitusel ei julge jagada, siis te eksite. Selle koolituse juures mulle meeldibki just see, et me ei pea teesklema. Keegi ei mõista su üle kohut, vaid kõik saavad aru, et me oleme lihtsalt inimesed, kes tahavad oma vigade ja eude ja probleemidega.

Advertisements

9 thoughts on “Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #2

  1. Taas, suur aitäh, et jagad oma õpitut!Panen kõik kõrva taha ja teatud olukoradrs tuleb kohe Su blogi meelde. Olen ise ääretult lühikese süütenööriga ja väga raske on ennast kontrollida. Õnneks on mees tunduvalt rahulikum, muidu oleks täielik hullumaja. 😀

    Like

    1. Jagan hea meelega, sest veelkord…seal on tõesti palju ka nämmutamist, aga siiski tuleb tunnistada, et kasulikke nõuandeid, mis tegelikult justkui nii basicud, aga ise ei tule nende peale, on ikka päris palju mu arvates.

      Like

  2. Tundub, et kõik (tulevased ja praegused) lapsevanemad peaks sinna minema, sest saaks sellisest koolitusest palju kasu 🙂 Mõtlesin, et sünnituseks on mõeldud igat sorti ettevalmistusi, aga kas ka emaks-isaks olemisele…

    Like

    1. Kusjuures ma olengi ka nüüd mõelnud, et aga miks ei ole vanemaks-olemise-basic-koolitust kui tõepoolest sünnituse jaoks (mis laias laastus on vanemaks olemise kqrval nohu) on 737362 koolitust:)

      Like

      1. Ma arvan, et seda ei ole sellepärast, et seda on juba teoreetiliselt liiga raske teha või siis peaks riik kohustuslikus korras tagama igaühele vähemalt kord aastas sellise loengu. Vastavalt lapse sünniaastale vms. 😀 Sest noh.. laps muutub põhimõtteliselt iga aastaga. Igas vanuses seisame lapsevanemana silmitsi uute olukordadega ja väga raske olekski neiks kedagi ette valmistada. Samas on ju küllaldaselt õpetlikke raamatuid vist kirjutatud lapsekasvatamise teemal, kus kõik see, mida sinagi praegu õpid, kirjas – me lihtsalt ei viitsi lugeda ja mõtleme, et paneks puusalt.

        Aga mul on ka hea meel, et jagad – nagu tasuta koolitus siin. Huvitav on lugeda. 😀 Mind väga huvitavad ka igasugused käitumispsühholoogiad, seega seda enam.

        Like

  3. Ära väga põe selle pärast, et te just koos mängida ei jõua. Ma arvan, et siin on pigem oluline koostegemine, mis on lapse huvidest lähtuv. Kui laps tahabki riideid voltida (või misiganes see eelmises postituses oli, mis ta teha tahtis), siis selle koos tegemine on vägagi eesmärgistatud ja kannab sama ideed, mis koos mängimine. Ma ka ei ole mängija tüüp ja pigem teen lastega koos midagi asjalikku (mille initsiatiiv tuleb nendelt).
    No ja see kui lapsel kahvliga spagettide söömine ei õnnestu – meie peakuuene on samasugune 😀 Ma võin ju kõiki neid lauseid öelda, mis ma tean, et peaks sellises olukorras kasutama, aga ta flipib ikka ära ja draama on olemas. Raske on jääda ise rahulikuks. Küllap nad seal koolitusel juhendavad, mis siis teha, aga minu soovitus on sellist käitumist mitte jonnimiseks nimetada. Jonnimine on ikka teadlik ja meelega kiusu ajamine, manipuleerimine. Aga spagetisituatsioonis saavad tunded lihtsalt lapsest võitu ja ta ei ole ise selles süüdi. Lapse tõrjumine (teise tuppa saatmine) annab talle signaali, et teda ei armastata. Meie tegelane tormab ise teise tuppa, pea patja või teki alla. Lähen siis järgi, nutab, tõrjub mind. Küsin, kas tahad, et ma lähen ära. Ma ei tea.. Kas tahad, et ma jään? Ma ei tea. Kas sa tahad, et ma lähen? Ei. Kas tahad, et ma jään? Ja.. Kas tahad mulle sülle tulla? No ja selle küsimuse ajaks on ta mõnikord juba rahunenud ja tulebki sülle nuuksuma. Mõnikord aga küsin neid küsimusi veel mitu ringi ja ta ikka ei tea, kas tahab, et ma jään või lähen 😀
    Kusjuures nende preemiakleepsudega oli meil kodus huvitav situatsioon. Kui suurem laps läks kooli, siis neil esimeses klassis hindeid ei pandud, said täpikleepse – roheline oli kiitus, punane laitus ja kollane vahepealne. Ta siis otsustas õele kodus sama situatsiooni teha – paberileht ja nime taha rohelised ja punased täpid. Kohe kui õde käitus tema arvates ebasoovitavalt, sai õde punase täpi. Eks rohelisi oli ka aga noorem läks punaste peale närvi ja ei jäänud võlgu – tegi omaette lehe, suurema nimi uhkelt peal ja punane täpirida järel 😀 Nüüd läks suurem närvi, tema pole punaseid täppe väärt 😀 Ma siis lennutasin selle nalja pliidi alla ja keelasin täpilehed ära 🙂

    Liked by 1 person

    1. Sinu kommentaare on alati hästi huvitav lugeda, aitäh sulle selle eest, et viitsid kaasa rääkida ja nõu anda.
      Selle teise tuppa saatmisega olen sinuga nõus, et ilmselt see õige tegu ei olnud, aga ma pean ausalt tunnistama, et Idal on komme üle võlli keerata oma jonn, ma siiski nimetan seda jonniks, ja meie närvid on üsna krussis sellest ning kohe kui kuuleme, et hakkab jälle see sama heli ta seest tulema, siis me ei oska rahulikuks jääda. Minu üks eesmärke selle koolitusega ei olegi kusjuures Ida muutmine, vaid enda muutmine ja oskus jääda sellises olukorras kasvõi poolrahulikuks

      Like

      1. Ma täitsa mõistan, et rahulikuks jäämine on raske 🙂 Mul käib ka jutt seest läbi kui draama pihta hakkab. Tavaliselt ei ole see ju kunagi sobival momendil… Minu pluss on see, et ma olen loomult rahulik, seepärast on mul lihtsam. Vähemalt üks koht, kus temperamendi puudumine kasuks tuleb 😀 (Seltskonnas on jälle häda, et ma pole piisavalt ülevoolav, tujudega kaasa minev. Eks igal medalil on kaks külge).
        Igal juhul edu teile. Praegu on hea aeg lapsega kontakti saavutamiseks – siis äkki on teismeliseaastad kergemad. Neid aastaid ma kardan…

        Liked by 1 person

      2. Ma ise loodan ka, et kui hetkel tegeleme nö probleemiga, siis ehk need teismeliseaastad tulevad leebe(ma)d. Ma ka kardan juba ette…

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.