Palun mulle üks hea ema tiitel nüüd!

Kui ma kolmapäeval Idale lasteaeda järgi läksin, ta mulle sülle hüppas, õpetaja ütles, et laps oli emast nii puudust tundnud, et õpetaja oli tal soovitanud lausa mõni minu riideese ööseks kaissu võtta, et oleks emme lõhn lähedal sain ma korraga aru, et ma tahan oma lapse jaoks rohkem olemas olla. Selles mõttes, et ma ei taha teda iga päev lasteaeda viia, sest ma pean. Ma ei taha talle öelda, et loomaaeda/Lottemaale/ kinno/rattaga sõitma läheme nädalavahetusel, sest emme on muul ajal tööl. Ma tundsin, et ma tahan seda vabadust, et ma saan meile lubada ema-lapse hetki just siis kui tundub, et vot täna on õige päev selleks. Ma tundsin, et ma tunnen puudust meie igakuistest Norra reisidest. Öösel üleval olles jõudis mulle kohale, et ma ei taha elada selleks, et käia tööl, vaid vastupidi. Niisiis võtsingi ma vastu otsuse, mis mind viimane kuu aega rõhunud on. Ma otsustasin, et ma tahan vähem tööl käia. Mitte vähem tööd teha, vaid vähem kontoris kohal olla. Oluline ja suur muutus, seda enam, et ma olen ennast alati pidanud pigem karjääriinimeseks kui emaks. Aga näed sa siis nüüd…. Ma tundsin, et ma tahan rohkem ema olla. Vähemalt seniks kuni keegi seda nii väga ootab ja vajab.

Muide, esimest korda elus on mul kerge hirm tuleviku ees, sest uued väljakutsed on ambitsioonikad, esimest korda elus on mul kurb midagi selja taha jätta, sest olukord oli niivõrd põnev, aga ma tunnen rahulolu. Seda sama enda uuesti üles leidmise rahulolu. Sel nädalavahetusel kupatasime me Mareki “jalust ära” Pranglisse, et saaksime kodus veeta ühe tõelise ema-tütre nädalavahetuse.

Ida sai endale uue ratta, mis tundus vana kõrval nii üüratu suur, et ma ei julgenud teda esimese hooga lahtigi lasta kui ta selle sadulasse istus. Ma ei tea, millal see juhtus, et ta nii suureks sai, aga selle ratta seljas tundus ta nagu täiesti koolilaps. Minu hirmul olid suured silmad, Ida sõitis rattaga nagu proff.

img_5293

See tähendas ühtlasi ka seda, et järgmisel hommikul taheti mind enne kukke ja koitu üles ajada, et me juba rattaga sõitma läheksime. Mul õnnestus seda pea 11ni edasi lükata, aga siis oli aeg oma ühe euro eest ostetud Uuskasutuskeskuse kummikud jalga panna ning välja minna. Ega siis väikene vihm meid ometigi ei takistanud.

Ma olen nii suveinimene kui üldsegi veel olla saab. Nii veider kui see ka ei ole, siis sel aastal olen ma aga hoopis sügist täiel rinnal nautinud. Isegi vihmasid ja tuult. Istud toas, paned küünlad põlema ja naudid kaminasoojust.  Või siis jalutad kerge seenevihma käes ja imetled sind ümbritsevat loodust. On ju ilus?

Eile, samal ajal kui mina kasside liivakaste puhastasin, käis Ida õunu korjamas. Ma ei teadnudki, et meil aias nii magusad ja maitsvad õunad olid. Vot see on see, kui pole aega enda ümber ringi vaadata. Kuna me mõlemad sattusime õuntest nii vaimustusse, siis oli meil loomulikult vaja täna uue saagi järele minna.

img_5310

Ida korjas tuppa kaasa ka seeni, millest kastet teha, aga millegi pärast tundus mulle ohutum need aknalauale “kasvama” panna. “Miks me nendest süüa ei tee?” küsis Ida. Vastasin, et ma ei tunne seeni ja igasuguseid seeni ei tohi süüa, need võivad mürgised olla. Ida vaatas mulle otsa nagu oleks ma maailma kõige rumalam inimene ja vastas, et tegelikult vaadatakse internetist järele, millised seened süüa kõlbavad. Nojah.

img_5301

Me saime hiljuti endale köögiviljaspagetimasina. Valio koostöö raames sain ma endale Delimanost valida mingeid tarvikuid ja kuigi ma väga sellesse lõikurisse ei uskunud, tellisin ma selle, sest Idale meeldib nii süüa teha ja ma teadsin, et see pakuks talle rõõmu. Ma ei eksinud. Me oleme kolmapäevast alates pidanud viilutama, hakkima ja spiraalideks lõikama kõike, mis vähegi annab.

Isegi kapsahautis tuli ära spiraalitada ja teate ma pean ka ütlema, et see masin on täiega fun ning töötab megahästi. Ma küll ise ei pidanud selle eest maksma, aga iga kell käiks selle 29,99 välja, sest lapsel on nii palju rõõmu toidutegemisest.

Järgmiseks oli muidugi vaja hakata kooke tegema. Minu kõige nõrgem koht üldse. Ma ei oska. Ida arvas, et peaksime tegema kurgikooki, kuid siinkohal keelasin ma natuke tema loovust ja pakkusin, et ehk jääks kurk ikka salatiks ning võib-olla läheks vana hea klassikalise õunakoogi teed. Idal ei olnud vahet, peaasi, et sai köögis spiraalitada. Kapsahautis porgandi-küüslaugu ja sulatatud juustuga läks potti podisema (tulemus oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii maitsev! lihtne, aga maitsev!) ning ette tuli võtta õunakook.

Ma küll eile Instagrami scrollides mõtlesin, et peaks Thyme0ut retsepti järgi šokolaadikooki tegema, aga teades, et 90% tõenäosusega ma sama imelist tulemust ei saa, otsustasin ma, et sama hästi võin ma lihtsalt lasta Idal kõik asjad kokku segada ja ahju visata. Ma ise ei ole väga suur koogisõber, aga mulle meeldib kui toas on värskelt küpsetatud kaneeli-õunakoogi lõhn. Suurema osa ajast Ida ka lihtsalt teeb koogi valmis ja ise ei söögi, sest kui kook valmis, tuleb talle järsku meelde, et tegelikult ta ei söö pooli asju, mis koogi sisse pandud. Näiteks õunu.

Kipub vist nii olema, et mida suvalisemalt koogitegemisse suhtuda, seda parem on tulemus. Täiesti söödavad koogid tulid. Isegi Ida sõi oma kooki. Ma seekord olin targem. Tegin talle eraldi õunakoogi ilma õunteta.

Kas teile ei tundu, et see söögilaud, mis meil vanasti elutoas oli, sobib kööginurka valatult? Toas ei kasutanud me seda peaaegu kunagi, nüüd on see palju rohkem sihtotstarbeliselt kasutuses.

Saate aru, kell ei olnud veel lõunagi kui meil oli rattaga sõitmas käidud, õunad korjatud, kõik võimalikud juurviljad hakitud, pada podisema pandud, koogid küpsetatud. Ma tundsin end nagu oleks keegi mul hea-ema on nupu sisse lülitanud, sest kui ma iga muu hetk oleks öelnud, et kuule ole hea laps, lase mul nüüd natuke “Moodsat perekonda” vaadata, hakkasime me hoopis küünlaid tegema.

Pulberküünalte tegemine ei ole muidugi raketiteadus. Võtad pulbri, lisad eeterlikku õli ja torkad tahi sisse. Nende ainus miinus on see, et tahid kipuvad enne ära põlema kui küünal, aga selle probleemi saab ka litsalt lahendatud. Uuristad aga uue augu tekkinud vaha sisse, lisad uue tahi ja põlevad jälle.

See lillekesega kohvitass on mu vanatädi pärandus. Ma mäletan seda oma lapsepõlvest. See seisis koos alustassiga klaasi taga puhvetkapis ja otseloomulikult ei kasutatud seda kunagi. Vaid vääääga erilistel puhkudel lubas tädi mul sellest lastekohvi juua. Mul on nii meeles see tunne. Nagu päris kohvitante sain ma koos peente prouadega laua taga istuda ja sellest imelisest tassist juua. Kujutage ise ette, milline haruldus see tass oli 30+ aastat tagasi. Pärast tädi surma tuli see otseloomulikult minuga Ussipessa. Koos alustassiga. Nagu te aru saate, siis kohe kui tädi valvas silm tassi eest ei hoolitsenud, suutsin mina oma karukäppadega selle ära lõhkuda. Ja siis ma imestan, kust Ida oma kohmakuse pärinud on.

Kui küünlavabrik laupäevaks oma uksed sulges, jõudsime me veel “Väike maja preerias” vaadata ja Nublu saatel tantsida. Kohmakuse on ta minult pärinud, aga tantsugeeni küll mitte. Ta võiks lõpmatuseni tantsida! Alles kella kolmeks tundsin ma, et nüüd hakkab minu patarei tühjaks saama. Ida ei suutnud ka ära imestada, et me ühe päeva jooksul nii palju teha olime jõudnud. Ilmselt teised, head vanemad, teevad selliseid asju kogu aeg ja naeravad nüüd vaikselt pihku, et no mis medalit sa ootad, aga mina tundsin küll, et ma oleks üht hea ema tiitlit väärt. Või klaasi veini.

Ida magab. Mina blogin, kallasin endale teise klaasi veini ja mõtlen, et mis me siis ülejäänud päevaga teeme. Jube mõnus on vahelduseks niimoodi aktiivselt laiselda. Ma pole pikka aega nii rahul olnud.

Ma lubasin Idal isegi elutoas onni ehitada. Ja kes mind teab, siis te teate, et see on ikka väga suur asi minu puhul.

4 thoughts on “Palun mulle üks hea ema tiitel nüüd!

    1. See on täielik müstika. Ma veel alati küsin, et kas sa ise ka sööd, vastab muidugi jaatavalt aga lõpus kui kook valmis “avastab” et seda ma ju ei söö.
      Eile palus mul omletti teha, tegin pannil, kus olin enne porgandit praadinud. Ja muidu Ida sööb porgandit! Panin taldrikule ja sain vastuse: “Emme, ma ei taha sulle öelda, aga see ei maitse väga hästi (sest porgand).”

      Like

  1. Mulle on alati meeldinud, kuidas Su sulest tuleb postitusi, mis on omanäolised ja tihti täis vürtsi. Viimasel ajal aga õhkab kirjatükkidest.. inimlikkust? Ma ei teagi tegelikult päris täpselt, kus muutus paikneb.. aga kuskil see on. Väga kihvt 🙂

    Like

    1. Hmmm… ju siis on selline inimlik periood hetkel 🙊 aga ilmselt see käibki lainetena, kogu aeg ei jaksa vürtsikas ka olla, ikka tahad vahelduseks kodust klimbisuppi ka 😉

      Like

Leave a Reply to Kristiina Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.