Vaadates Ida varasemate sünnipäevade pilte ja tegeledes mingil määral “headeks vanemateks saamise koolituse” kodutööga jõudsin ma tõdemuseni, et mind ei ole oma lapse jaoks kuus aastat olemas olnud. Kui ta oli vastsündinu olime me ametis restoraniga, vahet ei ole kui hästi või halvasti me sellega hakkama saime, aga fakt on see, et meil oli kaks beebit, mõlemad ühepalju tähtsad. Olgem ausad, me natuke panustasime restoranile ka rohkem, sest esiteks säästud ja teiseks ega me kumbki ei osanud beebiga kodus olla.

Ma olen varem ka julgenud tunnistada, et esimesed eluaastad olid Idaga rasked. Ei olnud ainult roosamanna ja ei olnud vaid naer ja kilked, oli palju magamata öid ja nuttu, aga nii nagu mind tookord lohutati (ja oi kuidas see EI lohutanud!) on see meelest läinud. Meelde ongi jäänud need nunnud hetked. Mõnikord isegi vaatan tagasi ja mõtlen, et issand milline häda ma olin, et mida ma hädaldasin, endal ilus ja terve laps kodus. Nojah. Samas mäletan ma siiski nii palju, et uuesti ma seda kogeda ei tahaks.

Kolmandaks eluaastaks hakkas olukord lahenema, ainuke väike viga oli selles, et me ei arvestanud Ida iseloomuga ja võib olla on see just üks põhjus, miks me hakkama ei saanud tihti. Ida on keskmisest kangem, jonnakam ja tujukam. Te võite mulle vastu vaielda ja öelda, et kõik lapsed on sellised, jah nüüd koolitusel ma kuulen, et kõikidel on selles vanuses teatud samad probleemid, aga uskuge mind Ida on kange. Ta on suutnud ka kõige kannatlikumad inimesed endast välja viia ning oma 38 eluaasta jooksul olen ma kolm korda näinud, et mu onu üldse kellegi peale endast välja läheks.

Kui ma nüüd vaatan tagasi, siis ma pidasin end tihti halvaks vanemaks, sest ma ei saanud aru, miks meie laps ideaalselt oma voodis ei maga, miks ta poes kisendab, miks ta auto ette tahab joosta, sõna ei kuula. Täna ma julgen selle peale isegi natuke naerda tänu koolitusele. Ei ole ma midagi nii halb olnud, ma lihtsalt ei teadnud. Ka kõik see, mida ma Idalt eeldasin ja mida ta minu arvates valesti tegi tuli tema teadmatusest. Kuidas ta saaks teada, kuidas on õige, kui ta on maailmas olnud vaid kolm aastat ning alles avastab elu? Saate aru, et ma ei olnud tegelikult selle peale mõelnud enne koolitust. Nii lihtne asi, aga ei tulnud selle peale. Eeldad ju, et enne magamaminekut tuleb hambad pesta ja ööriided selga panna või et kooki süüakse kahvliga ja poest ei saa lihtsalt asju võtta, sest kõik teavad seda. Aga kuidas peaks seda teadma väikene laps? Kui keegi ei ole talle seda selgeks teinud. Teinud talle selgeks reegleid ja rutiine?

Neljandaks aastaks olime me ausalt Idal lasknud endale pähe astuda. Tema otsustas meie majas, kes ja kuna ja mida teeb. Tegelikult on see ka hetkel nii. Tegu on äärmiselt nutika lapsega ja ta tabab kohe ära kui me oleme ebakindlad või ei ole ühel meelel või kui meil on kiire olnud. Kiire on meil olnud kogu aeg.  See võib olla ongi olnud meie suurim traagika, et me ei ole olnud üksmeelel. Võib olla on nüüd küll hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi, igatahes oleme me tänu koolitusele püüdnud rohkem ühel meelel ja rahulikumad – olemas – olla. Kümne minuti mängu reeglist püüame kinni pidada ja päriselt lapse jaoks olemas olla. Uskuge mind, see on raskem kui see tundub. Aga ma näen, kuidas Ida oskab tänu sellele palju paremini omaette mängida. Vaatan teisi temavanuseid, kes vanemaid “ahistavad” või pigem vaatan ma vanemaid, kes ikka on hädas samade probleemidega, millega meie maadlesime 3-4-aastase Ida puhul, ja mõtlen, et ahhaaa, teil oleks hädasti seda koolitust vaja. Ma ei saa end nüüd pidada jube targaks vanemaks, aga nüüd kui ma näen palki enda silmas, märkan ma aina enam pindu ka teiste silmas ja ausõna ma tahaks mõned inimesed ise sinna koolitusele kaasa võtta. Kas teie kuueaastane viskab end poes röökides veel pikali, sest te ei osta talle tavalise poeskäigu ajal mänguasja? Kõige esimest suvalist mänguasja? Ida ei tee sellist asja enam ammu, küll aga olen ma näinud kuueaastasi kes seda teevad, sest vanemad murduvad ja ei ole end kehestanud.

Kui jällegi sellest koolitusest rääkida, siis lisaks väikestele nippidele, mis see annab, on see mulle andnud ka enesekindlust vanemana. Teate kui hea on kuulda, et on ka teisi, kes tunnistavad, et kõik ei ole alati roosamanna ja lapsekasvatamine on kohati väljakutse. Mulle on alati tundunud, et avalikult tuleb rääkida, et kõik lapsekasvatamise juures on imeline ja need, kes julgevad midagi muud öelda, on kas läbikukkujad või siis raskemal juhul minusugused lapsepeksjad. Tore on inimestega oma muresid ja kogemusi, edulugusid ja läbikukkumisi jagada. Natuke nagu AA koosolek, aga minule meeldib, need kaheksa korda, mis me juba käinud oleme, on pannud mind rohkem enda sisse vaatama, ennast analüüsima.

Ma olen eneseanalüüsi ja koolituse käigus jõudnud kahele järeldusele.

Midagi oleme me siiski õigesti teinud, sest nutu- ja tujutsemishoogudest hoolimata on Idast kasvanud tark ja pigem sõnakuulekas laps. Tuleb vaid õigetele nuppudele vajutada. Eriti viimased kuu aega on ta 99% olnud musterlaps. Ptüi, ptüi, ptüi!  Eks ma tegelikult aiman, et seal taga on natuke ka järeldust number kaks, aga sinna ma veel jõuan.

Selle nädala kodutöö oli reeglite ja rutiinide väljamõtlemine ning lapsele ühe kodutöö andmine. Me oleme küll rangemapoolsed vanemad kuid konkreetseid reegleid ja rutiine meil ei ole, pole siis ime, et mingid asjad meil välja ei tule. Näiteks tahan ma alates sünnist Idat meie voodist välja puksida, ei ole õnnestunud. Nüüd alustasin ma “beebisammudega”. Idal on seina peal magamamineku tabel. Iga õhtu kui ta 20:30 voodisse läheb, saab ta tabelisse panna kleepsu. 14 kleepsu = kingitus. Me oleme jõudnud seitsmenda kleepsuni (väikeste mööndustega, sest sünnipäeval tundus vale teda magama sundida).  Sealt edasi tuleb uue 14 kleepsu tabeliga järgmine samm meie voodist välja kolimise poole. Meil pole siiani olnud järjepidavust. Ma sunnin ka end olema järjepidev. Jällegi, nii lihtne asi, mille peale ma ise ei tulnud. Veider, kas pole?

Koduste töödega aitab ta ammu hea meelega. Talle konkreetse ülesande välja mõlemine oli minu jaoks kõige suurem pähkel. Laua katmine? Jaa, aga me ei söö laua taga iga päev ja koos. Prügi välja viimine? Jaa, aga meie prügikast on kõrge ja ta ei jaksa täis prügikotti sinna visata. Koristamine? Tolmu pühkimine? Seda kõike teeb ta ise suurima hea meelega. Eile tegime me Marekiga all korrusel tööd ja Ida mängis üleval. Tuli ühel hetkel alla ja ütles, et tal on mulle üllatus, et tulgu ma vaatama. Ma olin valmis millekski, mis mind väga heas mõttes ei üllata, aga minu üllatus oli suur, kui Ida oli meie magamistoas voodi ära teinud. “Ma tegin voodi ära, onju ma nüüd olin hea laps, ma tahtsin sulle üllatust teha,” ütles ta särasilmselt. Ma teadsin, et seal on mingi “aga”. “Kas sa nüüd paned mulle põrsa sisse raha?”. Sinna see koer maetud oligi. Ma ju ütlesin, et taibukas laps. Ma kunagi motiveerisin teda nii kodutöid tegema, nüüd pean ma talle selgeks tegema, et iga liigutuse eest ei maksta raha. Või makstakse? Kuidas ja mille eest teie lapse hoiupõrsast täidate?

Ühesõnaga, ühel või teisel moel, per aspera ad astra, on Idast tõesti kasvanud tubli laps. Üks päev küsis ta mult, et miks ma teda juba eekooli ei ole pannud. Ma ei osanud vastata.

Teine ja ilmselt olulisem järeldus on see, millega ma seda pikka postitust alustasin. Mind ei ole kuus aastat lapse jaoks olemas olnud. Miks ma ütlen “ma”? Mitte ei räägi mitmuses?  Ma ei teagi täpselt, aga mul on tunne, et see on kuidagi seotud lapsepõlvega. Ma olen kasvanud isata ja võib olla olen ma endaga kaasa võtnud teadmise, et isa on pigem taustajõud, et on hea kui ta olemas on, aga et ema on see, kes peab olemas olema. See kõlab sürreaalselt, ma tean, aga ma olen hakanud aina enam tundma, et ma tahan olla rohkem kohal. Mitte isegi kodusem, vaid koos lapsega. Teate, oli see BBL töö, mis ta oli, aga mulle meeldis see, et ma sain seda tööd teha lapsega koos. Mul oli teatav vabadus, mis mulle sobis. Ma olen sellisest lapsega koos (töö)trippimisest puudust tundnud. Tema ka. Ühesõnaga, nii nagu ma siin juba vihjeid olen andnud, siis peale pikka kaalumist ja mõtlemist (esimest korda elus) otsustasin ma oma praeguse töökoha välja vahetada. Ausalt kahju on (jälle, esimest korda elus), aga kahju oleks ka kui ma ei teeks vanemana seda, mida ma tunnen, et hetkel pean tegema. Ma ei oleks kunagi uskunud, et mina valin emaks olemise prestiižika kontori asemel. Samas olgem ausad, ma ei jää ju päris koduseks, uued väljakutsed (natuke kardan, et suur amps, aga mulle on väljakutsed ja ambitsioon ning areng oluline!) ootavad juba ees, lihtsalt ma saan rohkem olemas olla, vajadusel Idaga koos jälle (töö)trippida ja nautida veel seda vabadust, mida annab meile kõigile aeg enne koolialgust.

All that said, pean ma ka tunnistama, et diiva-printsessi geen on Idal siiski tugev. Käbi ei ole kännust kaugele kukkunud. Ja see vanem käbi omakorda oma kännust, niisama vahemärkusena ütlen.  Me peame selle iseloomuga hakkama saama. Nii nagu Marek saab hakkama minu tujutsemisega ja  mina tema torisemisega.

А это жизнь, это карма?