Üldiselt ei ole ma see tüüp, kes vanu asju taga nutab, ja see ei tähenda sugugi, et mul ei tuleks mõnda vana asja meenutades nostalgia peale, sest mälestustel on vägagi tugev jõud. Minu lapsepõlv möödus näiteks suures osas Kivi tänava puitmajas ning oli tõesti kahju kui maja omanikele tagastati ja vanaema sealt ära pidi kolima. Kahju oli, aga mälestused jäid ja uutest kohtadest tulid peale uued mälestused. Seepärast ei ole ma otseselt kurb olnud ka selle pärast, et Viimsi vallavalitsus on otsustanud Prangli sadamakuuri maha lammutada. On küll ka minul sealt äärmiselt toredaid mälestusi, aga tuleb uus kuur ja uued mälestused olen ma mõelnud.

Siis kui lugesin, et PRIA toetab kuuri taastamist/ehitamist, aga vallavalitsus on otsustanud selle ikkagi maha tõmmata, tekkis küll tunne, et midagi ei ole nii nagu räägitakse ja ilmselgelt peab sealt taga olema kellegi (poliitiline või majanduslik) huvi – Eestis on teadupärast õigete tutvuste ja piisava rahaga võimalik kõike teha, aga ikka otseselt ei tundnud kurbust. Sain isegi mingil määral aru vallavanema põhjendusest, et kuur on vana ja väsinud ning mis saab siis kui see mõne peo käigus kokku kukub. Mitte et PRIA rahadega ei saaks kuuri taastada, aga teate küll eestlast – lihtsam on maha tõmmata ja siis uus ehitada. Ega seegi otseselt vale pole alati, aga siis lugesin ma jälle vallavanema Laine Jänese selgitust, et mida te muretsete, tuleb uus kuur, lihtsalt moodsam, sest no kaua see kole sara ikka saarele tulijaid tervitab. Aeg on sadamaala moderniseerida!

Ja siis mul kihvatas.

See kole sara on osakene saare võlust, nii nagu on seda ka liivased külatänavaid ja kiviaiad. Mulle tuli meelde üks jutt, kus räägiti, et Viimsi vallavalitsus tahab saare külavaheteed ära asfalteerida, et turistidel oleks parem liigelda. Ehitusele ettejäävad kiviaiad oleksid lihtsalt lammutamisele läinud. Ma ei tea, kas tegu oli külajutuga või on tegu ikka reaalse plaaniga, aga midagi nii idiooset ei olnud ma varem kuulnud. Teate, miks turist läheb sellele saarele? Sest tahab eemale argipäevast, linnamürast, kõigest sellest, mis on tavaline ja igapäevane. Prangli ei ole tavaline ja igapäevane ning see on just see, mis inimesi sinna kutsub. Seal jääb aeg seisma või liigub omasoodu. Saar on natukene ajahambast räsitud, kuid idülliline, romantiline ja nii pagana kutsuv oma kitsaste tänavakeste ja kiviaedade ning sadamakuuriga. Viimane tervitab minu arvates saarele tulijaid nii rõõmsalt, moodustab selle ees seisvate turiste ja kohalikke ootavate veoautode ja atv-dega, paadilt saabuvaid turiste hindavate kohalikega mõnusa terviku andes aimu sellest, milline Prangli on. Sadamakuur on saare näoga.

Sinna ei ole vaja kaasaegset keskkonda, et turistid end paremini tunneks. Igal pool ei ole vaja euroremonti teha, see paaniline soov võiks olla minevik ja jääda sinna üheksakümnendatesse kui kõik palkseinad gyprociga kaeti, et ikka moodsam oleks. Tänaseks päevaks on suur osa  inimesi aru saanud, et kõik vana ei ole halb, vaid on omaette väärtus, inimesed on pöördumas tagasi lihtsama elu ja ajaloo, oma juurte juurde.  Me ei peaks enam vaevlema väikeriigi kompleksis, me oleme mu meelest maailmale piisavalt tõestanud, et oleme väike ja tubli, me peaksime olema uhked Eestimaa üle. Laulusõnu mäletate, et eile nägin veel Eestimaad, tondiraba ja rahvariiet, ugriverd, laulupidu, läänemerd?

Aga Viimsi vald tahab Eestimaast teha Estonia. Nagu üheksakümnendatel me kõik tahtsime. Kui õnneks läheb (irooniga öeldud!) ja nad saavad sadamakuuri maha lammutada, siis mul on veel üks soovitus. Modernse sadamaala kohale tuleb ka  loosung üles panna – “Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu maa saar, mis seedripalme kasvatab!”

Kui sulle tundub ka, et saar ei vaja euroremonti, siis mine anna oma allkiri sadamakultuuri säilitamise poolt SIIN.