Kui pereliige jääb vanaks

Hugost kutsika pilti otsima jäädes, jäin ma (magamamineku asemel!) sirvima oma vana blogi ja mõtlema selle peale kui palju üks lemmikloom võib rõõmu (ka muresid) tuua. Mulle on koerad alati meeldinud, ent ennast olen ma alati rohkem kassiinimeseks pidanud. Kuni me saime varjupaigas tuttavaks Hugoga.

P6300002.jpg

Täna on Hugo peaaegu 12-aastane. Pole enam esimeses nooruses, ometi on ta siiani ikka käitunud nagu kutsikas. Ajanud lennukeid ja linde taga, ehmatanud hoovist ära kõik kitsed ning jooksnud kiiremini kui tuul. Kuna tegu on puhtaverelise Le Craanziga, siis me ei tea keegi, mis tõugu ta päriselt on, kuid temas peab olema lisak ka natuke linnukoera. Ma ei tea teist koera, kes nii kiiresti jookseks.

Või siis jooksis. Juba paar aastat tagasi hakkasid ta tagumised käpad meile muret tegema, kuid selle aasta suvel saime me esimest korda aru, et Hugo hakkab vitaalsest välimusest hoolimata vanaks jääma. Tal ei olnud kunagi probleem meiega kaasa joosta kui rattaga sõitmas käisime, sel aastal nägime me esimest korda, kuidas ta väsis jooksmisest (ja uskuge mind, me ei teinud Idaga tempot)  nii ära, et ei jaksanud enam püsti seista ning me tegime selleks, et ta puhata saaks pikki pause. Järgmised korrad kui me sõitma läksime rattaga, jätsime ta lihtsalt tuppa, sest ta on harjunud kaasa jooksma ning ükski keeld ei pane teda maha jääma.

img_5297

Libe parkett on alati probleemiks olnud, kuid vaibad on tal siiani aidanud kenasti püsti saada. Viimased pool aastat on lood olnud aga nii kehvad, et kui vaibad on natukenegi koha pealt ära ja ta ei saa kõigi nelja käpaga kindlalt vaibale toetada, siis ta ei saa lihtsalt püsti. Mina olen teda vaipadega lohistanud ja Marek lausa süles püsti tõstnud. Siiani on õnneks niimoodi olnud, et kui ta saab jalad alla, siis paneb ikka metsa poole liduma ja unustab nii oma liigesed kui vanuse. Viimased paar nädalat on ta aga aina kehvemini liikuma hakanud ning sel nädalavahetusel pani ta meid tõeliselt muretsema. Eks me oleme ju mõelnud ka salaja enda sees, et tegu on siiski juba väärikas heas härraga ning me peame valmis olema kõigeks, kuid ikkagi ei ole see selline mõte, mida mõelda tahaks.

dsc09784.jpg

Nädalavahetusel ei saanud Hugo üldse liikuma, värises üle kere ja lõpuks tegi ka oma häda tuppa.  Ma ei kirjuta seda viimast selleks, et öelda, appikene, me pidime koristama, vaid ma mõtlen, kui raske võis see olla loomale, kes ei ole 12 aasta jooksul kordagi meile  isegi hoovi oma häda teinud ning kes loomade hotellis kannatas pea 24 tundi “jalad ristis” sest ta keeldus tegemast oma häda samas ruumis/jalutusalal, kus ta magas. Ta läks pissile alles siis kui ta jalutama viidi. Ja nüüd ühtäkki oli ta nii abitu. Nädalavahetus ei jäänud viimaseks korraks, kus ta oma häda tuppa tegi. See võis loomale nii raske olla. Meile ka, sest me nägime ja pidime endale tõdema, et Hugo on päriselt vanaks jäänud.

Esmaspäeval vedas ta meid endaga jalutama. Ta lihtsalt keeldus üksinda metsa minemast. Meil ei olnud muidugi midagi selle vastu, sest ilus ilm oli ja natuke liikumist kulub alati ära, kuid muretsema panid meid jälle Hugo käpad. Paar kilomeetrit jalutamist ning talle ka natuke metsas ringi jooksmist ning näha oli kui väsinud ja kui kanged ta tagakäpad on. Juba siis kui tal esimest korda liigestega probleeme oli, ütles loomaarst, et see koer ei tohiks enam niimoodi joosta, nii et kui nalja teha, siis ma olen alati öelnud, et sport on kurjast. Oleks olnud mugav ja laisk koer, kes päevad läbi matil või kuudis lesiks, ei oleks ehk ka terviseprobleeme.

IMG_7002

Kas te teate kui raske on leppida teadmisega, et lemmikloom ja pereliige on vana? Mul ei ole varem koera olnud, ma ei teadnud, et lemmiklooma saab niimoodi ära kiinduda ja ma ei teadnud, et lemmiklooma pärast saab niimoodi muretseda, et kodust eemal olles muretsed, et kas temaga ikka on kõik okei ja kibeled koju, et oma lemmikule pai teha ja temaga jalutama minna. Me ei ole pidanud temaga väga palju jalutama, aga nüüd on näha, et ta tahab koos meiega jalutama minna.

 

 

18 thoughts on “Kui pereliige jääb vanaks

  1. Ohh. Mul on siin hetkel süles taks, kes on 15,5 a vana. Suvel läks ära teine rotisabake, 13,5 aastaselt. Mis ikka rohkem öelda… Küll oleks ja tahaks, aga näpud kuluvad enne ära ja samas saavad sõnad otsa. Aga! Luude-liigeste toetuseks saab meie vanur Synoquini ja vähemalt minu meelest on ta tunduvalt kepsakam.

    Liked by 1 person

    1. Jah, kujutan ette, et palju oleks öelda…Ma eile tundisn, et mul on hea meel, et Hugost nii palju kirjutanud olen, endale ei olnud enam meeleski, tore täitsa oli meenutada mõningaid ta trikke…

      Like

  2. Meil on Lotte üle 13 aasta vana ja samad jamad tagakäppadega. Viimasel ajal ainult magab päevad läbi ja ilmselt kuigi palju aega talle enam antud ei ole. Aga ta on nii visa hing!
    Oleme selle mõttega harjunud, sest ta on juba üle aasta vana ja haige olnud, aga kerge see pole, kuigi minule on ta neljas koer elus, mehele ja lastele esimene.

    Like

  3. Ma tõin kunagi 4. klassis koolist salaja koju koerapoju, kellel polnud silmigi peas. Isa keelas kategooriliselt looma jätmise, kuid täiesti müstiliselt põles ta töökoht samal ööl ning paps pidi võtma puhkuse. Ja nii jäi ka koer, sest selle ajaga isa harjus. Ja kujutad ette, koer elas 17-aastaseks, kuid üleelmise aasta novembris polnud enam midagi teha.. Samamoodi Hugole, olid ka tema jalad läbi ja poiss läks peast täiesti seniilseks. See lõpp oli kohutavalt kole, kuid ma ütlen, et mul pole iial nii head sõpra olnud, kui tema. Koerad on imelised.

    Liked by 1 person

    1. Pean ütlema sama, et Hugo on täiesti fantastiline sõber, no ei oleks kunagi uskunud, et koer nii tark ja truu on. Kassiinimene oli ikka harjunud kassile teenijaks olema ja siis tuli koer, kes maailma muutis:)

      Liked by 1 person

  4. Oeh, mul just sama lugu, küll jänesega. Minu fossiil on juba 10 ning käisime just nädalavahetusel arsti juures kontrollis ning ka arst nentis, et kahjuks polegi midagi teha, kui teda vaid poputada. Kodu on mul kaetud tekkide, vaipadega, et parkett liiga ei teeks ja ta ikka liikuda saaks. Juba välimuselt on väike rääbakas, karvad mõnest kohast langenud, kaal kõigest 1,4kg. Käega üle selja tõmmates tunned kõiki ta konte. Nii-nii kurb on, iga õhtu kiirustan koju et saaksin teda nössutada ja poputada. Toitsin isegi peopesast teda mingi hetk, et ta midagigi sööks (toit on kogu aeg tal ees, lihtsalt ei söönud). Hetkel annan vitamiine ja tundub õnneks, et on natuke parem. Liigub rohkem, krõmpsutab kõike mis ette annan. Kahjuks pean ma siiski endale aru andma, et jänesed elavad tegelikult 7-8 aastaseks ja mu oma on juba ikka korralik seenior, aga see ei tee siiski midagi lihtsamaks 😦

    Like

  5. Aasta alguses olin sunnitud oma 14,5 aastase kutsu magama panema, kuna samamoodi tagumised jalad kadusid aja peale alt ära. Lõpus ei saanud enam üldse liikuma, siiani on silme ees pilt, kuidas ta lamas koridoris maas, kõik neli käppa laiali ja püsti ei saanud. Viimasel päeval hommikul veel jooksis ringi, õhtul aga mitu ringi krambitas üle kere nii, et loomaarstki arvas, et pole mõtet looma piinata. Sinu juttu lugedes tulid pisarad jälle tagasi. Oehh..
    teine kuts on peaaegu 12, hakkab ka tema juba vanaduse märke näitama. No nii kurb..

    Like

    1. Oeh, issand kui kurb seda oli lugeda. Ma täiesti kujutan seda pilti ette, sest meil nädalavahetusel oli sama tunne, et kas peame tõesti minema arstile

      Like

  6. Loen ja tunnen, kuidas südant läbib terav kaotusvalu. Hugo on elanud pika ja väärika elu. Minu esimene oma koer oli 12 kui teda tabasid samasugused sümptomid, kanged tagakäpad, raske tõusta…kuni ühel päeval läks ta aia kaugemasse nurka ja sealt ta enam omal jalal ei tõusnud. Viisime arsti juurde ja selgus hädade tegelik põhjus (kasvaja esikäpas), sai ravimeid ja tilka…olukord paranes, kuid paar kuud hiljem tuli tagasi – ravi kordus, ent koer ise tajus, et ta jõud lõpeb ja ei jaksa enam võidelda…pea minu põlvedel ta lahkus taevastele radadele. Endiselt tulevad silma pisarad, kui seda lahkumist meenutan. Sel aastal saab juba 9 aastat päevast, kus teda enam ei ole. Lahkumine on valus, üks etapp elatud elust saab läbi. Mulle jäi küll veel teine koer…ka tema on nüüdseks lahkunud (me tegime otsuse lasta tal minna taevastele radadele) ja rohkem koeri ei võta, sest kaotusevalu on liiga raske. Jõudu Sulle sel raskel ajal, vaata oma sõbra silmi, sealt näed, kas tal on jõudu edasi minna või … tuleb langetada raske, ent koera seisukohalt väärikas, otsus.

    Like

    1. Lugesin sinu kommentaari ja pisarad tulid silma. Kui Hugot vaadata, siis hetkel tundub küll, et ta on visa hing ja kui püsti saab siis ikka kappab nagu (puu)hobune, aga tõsi ta on, et me peamegi vaatama, kas olukord jääb selliseks nagu ta on (mis hetkel veel tegelikult on ju okei) või halveneb…

      Like

  7. Nii kurb lugeda 😦
    Aga soovitan ka kindlasti liigesepreparaati kasutada, kui seda veel teinud ei ole. Eelpool mainitud Vetplus Synoquin on hea ja aitab loodetavasti ka Hugo liigeseid liikuvamaks saada.

    Like

  8. Soovitan sul hakata Hugole andma kurkimipastat. Saad seda ise kodus teha ja tegu on väga lihtsa ja odava retseptiga, mis võtab aega 10minutit- kurkumipulber, vesi, kookosõli, must pipar. Uuringutes on tõestatud golden paste’i tervendav mõju liigestele ja vähkkasvajatele ning paljudele muudele hädadele. Mul ka koer hakkab juba sinna seeniorite poole kalduma ja hakkas oma käppasid lakkuma. Nüüd olen talle taas kurkumipastat teinud ja paar nädalat pole koer enam oma käppasid nakitsenud.
    Igatahes, internetist googeldades leiad golden paste’i ja doseerimise kohta ohtralt infot, aga panen siia igaks juhuks ka retsepti.
    https://www.dogsnaturallymagazine.com/healing-with-turmeric-golden-paste-for-dogs/

    Mina ostsin Natco kurkumit, aga seal tuleb vaadata, et kurkumiini oleks piisavalt, see on see toimaine seal, mis ravib.
    http://toitumistarkus.ee/toode/tervisetoidud/topelttugeva-kurkumiini-sisaldusega-orgaaniline-kurkumipulber-250-g-koopia/

    Mina tellisin ka veebist väikesed kohvioa suuruse ja kujuga silikoonist vormid, kuhu pasta määrin ja sügavkülma panen. Siis saab neid väikeseid külmunud kohvioa suurused kurkumikommid mugavalt vormist välja pressida ja purgiga sügavkülmas säilitada. Hea lihtne nii hommikul kui õhtul koerale anda ja ka ise võtta. Aga võid ju ka pritskotti panna ja siis alusele väikesed kogused pritsida ja sügavkülmutada. Aga võid ka niisama külmikus hoida. Tavakülmikus see pasta lihtsalt säilib max 2 nädalat ja ma ei viitsi nii tihti teha. Maitse tal teab mis hea pole, seega ma pean ikka oma koerale toidu sisse peitma või siis suitsuvorstiga meelitama võtma, aga ma usun, et see väike mängimine on seda väärt. Endale peidan hommikuti kohvi sisse.

    Loen FB kurkumi grupis nii paljude inimeste lugusid sellest, kuidas nad oma vanad liigesehaiged koerad taas liikuma on saanud nagu noored kutsikad.

    Like

  9. “… et kas peame tõesti minema arstile”? Muidugi tuleks minna arstile, aga muidugi mitte magamapanemiseks. Liigesevalus vanainimesed ei hakka ka kohe surema, mis see loomaga teistmoodi. Raviks on igasuguseid võimalusi, ma küll ei kujuta ette, et vaataksin kõrvalt, kuidas koer ikka ja jälle püsti ei saa ja ainult ohkaksin: vana ikka oled, nii kurb! Asja annab ehk oluliselt leevendada, ravi võiks ikka esimene valik olla. Vanadust välja muidugi ei ravi, aga looma elukvaliteedi märkimisväärne parandamine võib küll võimalik olla.

    Like

    1. Seda ma EI öelnud, et ei vii arstile ka “vaid liigesevaluga” ja vaatame rahus koera kannatust pealt. Minu kommentaari mōte oli leebemalt öelda, et kas tōesti ongi aeg hakata hüvasti jätma.

      Like

  10. Soovitan samuti kindlasti Synoquini proovida, saab seda ilmselt igast loomakliinikust ilma retseptita. On küll üsna kulukas, kuid on nii mõnegi “puuhobuse” taas sujuvalt liikuma aidanud.

    Liked by 1 person

  11. Mul on vanematel koer, kes sel suvel sai 18. On helgemaid päevi, on raskemaid. Üha rohkem teeb häda tuppa. Ei ta kuule enam hästi ega näe, aga samas jookseb nagu väike kutsikas. Tõsi, õues pikalt külmaga enam olla ei taha ning eelistab magada hästi inimeste lähedal. Varem oli ikka tükk tegu, et teda kaissu saada, ikka tahtis ööseks oma pessa.

    Ma tean, et see päev tuleb, mil me peame tal minna laskma, aga juba mõte sellest on talumatu. Ta on olnud mu parim sõber 18 aastat. Olin 14, kui ta tuli. Mäletan neid kutsikasilmi, tema lõhna… Kui kedagi teist ei olnud, oli tema alati. Ja ootas. Ta on olnud teatud hetkedel mu ainus lohutaja. Minu suurim kindlus ja turvatunne.. Ja ma ei kujuta ette seda, et ühel päeval teda lihtsalt enam ei ole… ta on ju alati olnud.

    Ja ma tean, et sellest hetkest alates hakkan ma igatsema tema küünte klõbinat, temaga mängimist. Hommikusi jalutuskäike ning isegi tema järelt koristamist.

    Mina ise võtsin koera 8 aastat tagasi. Laps oli 3, kui koer majja tuli. Näen poisi pealt ka, kui kinni nad teineteises on ja milline side nende kahe vahel on.
    Ja ma ei ole valmis hetkeks, mil see otsa saab. Koeral on tervisega palju probleeme. Oleme veetnud
    mitmeid kordi mitmeid tunde ja koer isegi öid arsti pilgu all. Mu süda murdus iga kord. Ma ei unusta, kuidas kord tuli arst, palus mul lapsega minna ja teha koerale pai, olla veel veidi temaga ning ütles: “Ma ei ole kindel, et ta operatsioonilt tagasi tuleb.”
    Need lapse pisaraid täis silmad. Kuidas ta koera kallistas. Huh…

    Laps vahel ikka ütleb, et võtame teise koera veel…aga minu süda ei luba. Sest mitu korda kedagi kaotada on piin.

    Hugole pikk pai!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.