Kas mina olen vannitoas nutnud?

Kirgi kütval teemal ei olnud küll plaanis oma arvamust avaldada, aga siis juhtus tänane hommik ja ma tundsin, et tahan oma vaatevinklist kirjutada. Loodetavasti ei too see jälle lastekaitset kaasa, sest jumal teab, ma tõesti ei ole aasta ema kandidaat, aga mitte kedagi ei armasta ma maailmas rohkem kui oma last, mis sellest, et ta mind aeg ajalt ajab nii hulluks, et ma ei taha mitte vaid vannitoa põrandal nutta vaid karjuda, asju loopida ning päriselt tunnen, et oi kus annaks kere peale.

Veidike teemast kõrvale kaldudes, siis teatavasti olen ma muldvana ja kasvanud üles ajal, kus lapsi tohtis rihma ja vitsaga kasvatada. Me oleme sel teemal Marekiga palju arutlenud. Mitte et me tahaks leida poolt ja vastu argumente, et kas siis tohiks vihahoos Idale kere peale anda, vaid meil on erinev arusaam tollest iidvanast kasvatusest. Marek väidab, et tema lapsepõlve pigem karm kord ja ka karistamine on talle mõjunud hästi, et ilma selleta ei oleks ta nii kaugele jõudnud oma elus. Mina jällegi ei saa sellest aru. Mind ei ole lapsena kunagi karistatud ja pigem on mind alati (ära)hellitatud, poputatud ja nagu s…a pilpa peal hoitud. Ometigi olen ka mina enda arvates üsna kaugele jõudnud ja saavutanud piisavalt, mille üle uhkust tunda.

Ma ei kujutaks ettegi, et ma oma last füüsiliselt karistaks või et sel võiks olla mõni positiivne tagajärg, kuigi mõnikord löövad lained nii üle pea, et tahaks. Ausalt. (Kallis ajakirjanik Dagmar, ära näe siin jälle võimalust kirjutada mõni arvamuslugu, et mu laps on ohus, sest ma olen agressiivne või ohtlik oma lapsele, ise väärkoheldud lapsepõlves või praeguses suhtes.) Ma tahan öelda, et kui mul lained üle pea on löönud ja löövad, siis ma ei ole mitte vaid (vannitoas) nutnud, vaid ma olen väljas maja ees lausa karjunud, täiest kõrist, et oma emotsioonid välja lasta, ma olen peksnud jalaga puupakku, lihtsalt selleks, et end välja elada. Ma olen keskmisest rohkem emotsionaalselt üles köetud naine ja kui küsida, kas minusugused tohiks üldse lapsi saada, siis te ju teate, et ma ei ole üldse lapsi tahtnud, sest ma tunnen ennast ja oma mugavust ning piire. Õnneks arvas elu teisiti ja andis mulle võimaluse siiski emaks saada. Ma ütlen õnneks, sest kuigi ma ikka veel mõnikord maadlen tundega, et olen emana nii läbikukkunud, tunnen ma teisel hetkel, et midagi ma ikkagi teen ka õigesti kui need kaks väikest kätt ümber kaela tulevad ja sosistavad, et ma olen maailma parim emme. Ilusamat lauset ei ole maailmas välja mõeldud.

Aga ma olen nutnud ja röökinud ja tundnud meeleheidet, sest ma olen olnud väsinud, kurnatud, segaduses, hirmul, depressioonis, mures, omadega puntras. Ma olen end vannituppa lukustanud, sest ma ei ole lihtsalt hakkama saanud magamatuse ja väsimusega. Te ei kujuta ette, kuidas mind on hulluks ajanud need inimesed, kes on öelnud, et ma ei saa aru, mis see beebiiga siis nii keerulist on või kuidas sa ei saa hakkama ühe lapsega, aga kõik lapsed ei ole tõesti ühesugused. Te ju teate, et Ida vihkas magamist. Peaaegu kolm aastat magamatust teeb oma töö. Praegu ma vaatan tagant järele ja mõtlen, et kindlasti ei olnud Ida ületamatult keeruline laps beebina, lihtsalt magamatus võimendas kõiki teisi probleeme ka. Ma mäletan kui ma istusin maja ees kiiktoolis, Ida oli lõpuks magama jäänud ning mu ema helistas mulle, et ta tuleb võtab Ida paariks päevaks enda juurde. Marek oli talle salaja helistanud, et Eveliis on väsinud. Ta ise oli ka väsinud, ent ometi leidis ta jõudu näha ka minu väsimust, mina tema oma ei näinud enam. Ma hakkasin südamest nutma, sest mitte midagi ei oleks mind tol hetkel rohkem suutnud rõõmustada kui see, et ma saan olla paar päeva ilma beebikisata. Süümepiinade (mis ema ma olen, et hakkama ei saa, teised ju saavad!) ja rõõmu (issand, ma saan kaks päeva vaikuses olla!) virrvarris pakisin ma Ida asjad emmele kaasa ning nende lahkudes nutsin natuke veel salaja omaette.

Hiljem olen ma röökinud, karjunud, nutnud, öelnud asju, mida üks ema ei tohiks öelda ning saadetud seepärast ka “headeks vanemateks saamise koolitusele”. Ma ei saa öelda, et see koolitus oleks meie pereelu muutnud idüllilisemaks, sest me oleme nüüd targad vanemad, pigem on see isegi toonud kaasa teatavat laadi pingeid, sest milline mees tahab, et teda sunniviisiliselt koolitusele veetakse, aga samas on see pannud mind iseendaga töötama. Ma saan tunduvalt paremini aru, kust tekivad jonni- ja vihahood, ma püüan mõelda rohkem nagu laps ning olla ise rohkem täiskasvanu, kuid me ju keegi ei arva, et elu on nüüd nagu õpikus ja iga asi laheneb ilma plahvatuseta. Ida on nii suur juba, et ta saab väga hästi aru kui midagi on valesti, kuid ikka veel piisavalt väike, et tõlgendada asju omamoodi. Näiteks kuulis ta mind ja Marekit hiljuti pealt tülitsemas ning oli pärast hüsteerias, et emme ja issi lähevad lahku. Tegelikult tülitsesime me täiesti suvalisel teemal, aga piisavalt rumalalt lapse kuuldes.  Ma ei taha lapsele välja näidata oma negatiivseid emotsioone rohkem. Ma mäletan, kuidas ta pidi kolme-aastaselt lohutama depressioonis ema, rohkem ei taha ma oma muresid tema väikestele õlgadele panna. Nii palju on koolitus pannud mind endaga töötama ja end distsiplineerima.

Mu reede oli äärmiselt must ja lõi mind nii rivist välja, et ma oleksin tahtnud vaid nutta, aga ma keeldusin seda tegemast Ida ees. Me toimetasime oma toimetusi, tegime süüa, vaatsime multikaid ja alles siis kui Ida jäi magama, elasin ma enda emotsioonid välja. Isegi ei läinud vannituppa, vaid trihnusin (nagu vanaema ütleb) omaette vaikselt diivanil. Terve nädalavahetuse olin ma lapse pärast tugev ja hoidsin end tagasi, emotsioonid purskasid pisaratena välja uuesti siis kui Marek eile õhtul koju tuli ja ma talle oma muresid kurtsin. “Miks sa nutad?” küsis Ida. Ma ju ütlesin, et ta paneb kõike tähele, isegi kui ta ei ole samas ruumis, kus meie. Ma pühkisin pisarad, valetasin talle, et auto pärast korraks ja  me toimetasime edasi nagu poleks mitte midagi juhtunud.

Kuni saabus täna hommik. Kõik oli idülliline. Brutselee oli toonud järjekordse kirja, Ida pani end kenasti riidesse, Marek ei olnud hiljaks jäämas ja mina tundsin, et kohe kui nad lahkuvad saan ma end natukeseks diivanile kerra visata ning mõnda tobedat seriaali vaadata. Ootamatult tekkis aga Idal viha oma seeliku vastu, mis talvepükste sisse ei mahtunud ja draama algas. Ma tuletasin meelde kõiki koolitusel õpetatud nippe, kuidas rahustada last, kes on läinud endast välja kiiremini kui mu aju mõelda suudab ning kes röögib, ei lase end aidata ning minu küsimuse peale, kas jonn aitab lahendada probleemi vihastab mu peale ning karjub, et ma narrin teda. Te ei kujuta ette kui rahulikult ma rääkisin, te ei kujuta ette kui rahulik ma olin, ma olin enda üle isegi uhke kuniks ma plahvatasin ja karjuma hakkasin. Täpselt sel hetkel astus tuppa Marek. Ja ma tundsin, kuidas lained jälle üle pea lõid. Mul oli häbi, ma olin pahane, samas vihane, ma pomisesin midagi “enda kaitseks” ja õigustasin ennast ning tundsin, et tahaks lihtsalt minema joosta. Kuhugi kaugele kaugele kaugele. Ära. Ma hakkasin nutma. Ehmatasin lapse ära.  Kui Ida riidesse sai, kallistasime me teineteist nagu homset päeva ei oleks. Jällegi tundsin ma end läbikukkujana. Minu plahvatuse taga olid ju ka hoopis minu enda üldse mitte lapsega seotud mured. Saatsin pere uksest välja ja lihtsalt nutsin. Kõvasti ja omaette.

Ma ei taha jätta muljet, et elu ja lapsed on nii raske, et ilma nutmata ei saa, kuid mul on hea meel, et inimesed julgevad ausalt rääkida ka emaduse pahupoolest. Suhkrut ja jahu ja maasikavahtu on emaks olemises vaikimisi ääretult palju, sellest on tore lugeda ja kuulda teiste emotsioone ning ise seda ka kogeda, kuid pahupoolt ei pea ka varjama ega häbenema. Tore, et on inimesi, kes räägivad, ausalt ja avameelselt. See annab tuge. Teistele emadele, kes (vannitoa põrandal) nutavad.

22 thoughts on “Kas mina olen vannitoas nutnud?

  1. I feel you! Saara Piusi aga mitte niiväga, ma sain nii aru, et nuttude põhjuseks oli 1aasta ja 4 kuud kestnud suht vaevaline imetamine ja selle tõttu magamatus? Miks ennast piinata NII kaua imetamisega?

    Like

  2. Õnneks või kahjuks täiesti tuttav teema. Ja ma olen nõus – mida rohkem räägitakse, seda parem on. Mind lõi see emadus ikka täiesti puuga pähe, elusees ei oleks uskunud, et nii üle pea võivad lained lüüa, keegi ju ei rääkinud! Ainult seda oli kuskil meedias kuulda, kuidas sünnitusjärgne depressioon paneb naisi tahtma lastele viga teha või muu äärmus. Mulle on korduvalt öeldud, et ma ei oleks pidanud lapsi saama, kui hakkama ei saa, mis halvemal päeval kummitas peas, et neil on vist õigus. Aga jah, rohkem rääkida, rohkem aega ja puhkust anda ning vähem hinnanguid. NB! Rose, see imetamise lõpetamine vs magamatus ei ole absoluutselt nii lihtne, kui tunduda võiks, sest ühele täiesti kurnatud emale võõrutamisest röökiv laps on viimane asi, millega tegeleda suudaks.

    Like

    1. Mina kujutasin ka enne last ette, et on olemas vaid roosamanna või sünnitusjärgne depressioon. Midagi vahepealset justkui nagu polnud võimalik, sest sellest ei räägita, et sinna kahe emotsiooni ja tunde vahele mahub veel sada tuhat erinevat tunnet ja emotsiooni. Ma arvan, et paljud emad isegi ei julge rääkida, sest siis hakataksegi arvama, et on sünnitusjärgne depressioon, kuigi tegelikult on tegu täiesti tavalise olukorraga, milleks oleks hea olnud enne lapse saamist ka valmis olla. Muidu lajatabki reaalsus puuga pähe.
      Ma kadestan neid inimesi, kel ei ole olnud raskeid lapsi ja pisaraid, aga mõistan väga neid, kes on tundnud, et enam ei jaksa.

      Liked by 2 people

  3. Mul on kodus 3aastane ja 11aastane. Ehk siis tore kompott varateismelisest ja “kohutavast kolmesest”. Väiksema lapse esimesed 3 aastat olidki täielik idüll- ei mingeid magamata öid, läbi valu imetamist vms. Imetamine läks koguni nii hästi, et laps oli juba 2aastane, kui avastasin, et ta ikka veel mu rinna küljes mõnuleb. Ja siis ta sai kolme aastaseks ja läks sel sügisel lasteaeda. Peale seda pole miski enam endine. Väikesest nunnupallist on saanud pisike põrguline. Saatan, kes röögib/kiljub ennastunustavalt samal ajal vihast värisedes. Väänleb põrandal, sest julgesin teda kogemata valel hetkel kallistada/vaadata/tema poole hingata. Ta teab täpselt, milliseid niite tõmmata, et mul silm tõmblema hakkaks. Oi, milliseid ebainimlikke jõupingutusi see nõuab, et mitte mõistust kaotada. Ükspäev ei suutnudki. Kui õhtuks olid närvid pingul nagu pillikeeled, ei suutnud ennast enam kontrollida ja elasin viha lauasahtli peal välja. Midagi oli seal vahel ja see ei läinud korralikult kinni. Tõmblesin nagu marutõbine koer selle sahtli kallal. Ilmselgelt läks see katki ja samal hetkel saabus õnnis rahu. Tagantjärgi mõtlen, et täiesti ebaadekvaatne käitumine.

    Like

  4. Mind jälle ajab tagajalgadele jutt, et nimelt see karmus ja rangus ja kord tegigi minust nii hästi toimiva inimese. Toimimine on suhteline, eks ole. Kuidas saab midagi nii kindlalt väita, kui nad pole teist poolt kogenudki. Ehk oleks armastuse ja hoolimisega oluliselt suurem inimene praegu.

    Like

    1. Me oleme sellel teemal väga palju vaielnud, usu mind ja üks minu vastuargument on ka see, mis sina välja tood, millele temal on jälle oma vastuargument ja…Ühesõnaga selline teema, kus me üksmeelt ei saavuta, ses mõttes et mineviku osas. Mina ise arvan, et igaüks meist tahab leida õigustuse/vabanduse, miks mõnda asja on kunagi tehtud/mitte tehtud ja see on tegelikult okei. Peaasi, et inimene on tänases päevas paindlik ja ei väida, et vot see mis oli vanasti, oli ainuõige. See loeb.

      Like

      1. No jah, kas ta ikka on paindlik, äkki isee on ikka see, et surub end hoopis alla, kui ta endiselt arvab, et see karmus ja rangus ja kord tegid temast inimese.
        ja see pole minu arvates üldse see. see. See on “see”, kui mõistad, et jah, minevikku muuta ei saa, aga usud siiralt, et see, mis toimus, polnud päris (või üldse) hea.

        Like

  5. Nii hästi kirjutatud postitus! Minul algas pisaratemeri juba sünnitusmajas, kui me perepalatit ei saanud. Sain ka blogis ja Perekoolis halvustavaid kommentaare, et mida ma ulun nagu loll, sest see on kõige väiksem mure jne. Et hiljem läheb palju raskemaks jne. Kusjuures hiljem läkski raskeks ka, aga kõige raskem aeg senini oligi minu jaoks sünnitusmajas ilma perepalatita olemine. Eks keisrihaav, üksinda lapsega tegelemine öösiti, kui endal valud olid ja sünnitusjärgsed emotsioonid lisasid oma osa juurde…

    Ei saa öelda, et beebi kasvatamine oleks lust ja lillepidu, esimesed kaks nädalat vist seda olidki, aga pärast seda mitte. Mu laps on küll öösel väga hea magaja ja unetuid öid mul pole tõesti olnud, aga seevastu päeval magab ta vähe, tahab ainult süles või põlvedel olla, tegelustekil maksimaalselt 20 minutit on nõus chillima (vahel rohkem, kui veab). Beebikiik on suureks päästjaks, mis meil köögis on – siis saab seal ka natuke asjatada, sest seal talle isegi meeldib olla 😀

    Ma vannitoas nutnud pole, aga paar korda on olnud küll sellised, et kui abikaasa töölt tuleb, et siis annan talle kohe lapse ja ütlen, et mind ärgu nüüd paar tundi segagu, sest laps on nii viril olnud, et kõik närvid on mustad – ja pean kohe rahu saama. Seda ei juhtu eriti tihti, aga on juhtunud. Selles mõttes on mul ka siiski hästi läinud, et laps võtab pudelit ja seega saab keegi teine ka teda toita. Ja on nõus nii rinnapiima kui rinnapiimaasendaga, mida ta siis saab, kui ma ära olen või väljasõitudel oleme (ma ei pumpa piima välja). Et selles mõttes on ka hästi läinud, 95 protsenti saab ta siiski rinnapiima.

    Näiteks hetkel kirjutan seda kommentaari ka niimoodi, et laps magab põlvedel ja ma tahaks ta ümber tõsta, aga siis on suur tõenäosus, et ta ärkab üles, millega ma ei tahaks riskida jälle 😀

    Et kuigi mul on ilmselt üsnagi keskmine laps ja magamatust mul pole kunagi olnud pärast lapse sündi, mõistan ma siiski ülihästi, miks naised nutta võivad, sest ma ise olen ka seda teinud. Mõnikord lihtsalt ei jaksa, tahaks oma asju teha, aga ei saa, sest laps pole nõus sekunditki üksi olema (nüüd on see natuke paranenud, aga varem oli eriti hull), pesu kuivama panek käib ka nii, et laps on kas sûles või nutabki kogu selle aja.

    Küll aga tean ma seda, et see aeg on mööduv ja kuigi öeldakse, et väiksed lapsed, väiksed mured ja suured lapsed, suured mured, siis millalgi õpib ta vähemalt rääkima ega pea mõistatama, mis teda vaevab 😀 Siis muidugi tekivad jälle uued mured. Eks see lapsevanema elu juba kord selline ongi. Kindlasti ei tähenda see seda, et sellised naised pole emaks loodud, sest lapsed on nii erinevad.

    Liked by 1 person

    1. Tead, just hiljuti rääkisime sõbrannadega, et issand kui jube on ikka beebiaeg, kus sa ei saa aru, mis lapsel viga kui nutab ja laps ei saa oma muret väljendada. Selles mõttes läheb tõesti mingil määral ikka kergemaks kui laps oskab ennast juba väljendada. Ma mäletan ükskord ei tahtnud Ida õues magama jääda, ma muudkui kussutasin teda vankris ja kussutasin, aga Ida ikka nuttis. Lõpuks jäi magama. Hiljem sain teada, miks ta magada ei tahtnud, ta oli just kakanud ja püüa ise nii magama jääda, eksju. Aga ma ei tulnud selle peale, sest ma olin mähkme just vahetanud. Kust ma oskasin arvata, et seda uuesti kontrollida. Noor ja kogenematu…

      Like

  6. Aitäh Sulle selle ausa postituse eest! Minu jaoks on väga hinnatud ja vajalikud need ausad päriselu postitused, kus inimesed kirjutavadki asjadest nii nagu need on. Kus kogu elu ei näidata läbi roosamannavahu. Tunnustan seda, et märksa rohkem tugevust ja paksu nahka nõuab just mitte-nii-positiivsete olukordade ja emotsioonide jagamine – sest siis on kohe kaarnakari mõnuga parastamas ja näpuga näitamas.
    Jah, lapsed on toredad ja loomulikult iga vanem armastab oma last/lapsi. See aga ei tähenda, et aegajal ei tuleks ette meeleheite hetki ja madalseisu. Päevad ei ole vennad, lapsed ning pered on erinevad ja kõik on ju inimesed. Pealegi on ka lastel vaja õppida elus negatiivsete emotsioonide ja olukordadega toime tulema, kõik ei saa koguaeg roosamanna olla. Tuleb õppida tülisid ja vaidlusi lahendama, pettumusega hakkama saama, kaotustega leppima ja teiste (pereliikmetega) arvestama. Seda kõike ei saa muudmoodi kui ainult läbi kogemuste – see kehtib nii laste kui ka lapsevanemate kohta.
    Mina elan teie pere tegemistele positiivselt kaasa ja olen rõõmus, et postituste tagant kumab täiesti realistlik pereelu koos oma tõusude ja mõõnadega 🙂

    Like

    1. Marek tundub olevat tore inimene kuid nii palju kui temast ”kuulnud” olen siis tundub olevat mitte just väga paindlik inimene .Samuti on jäänud mulje temast kui väga häbelikust ja kohati nagu tagasi tõmbunud inimesest ,Mitte just väga hea enesekindlus .Need on tavaliselt just liiga karmi kasvatuse tulemus .Last nüpeldades me ju teeme ta enesekindlusega üks null .See on ju loogilisest loogilisem ,kuidas on võimalik sellest mitte aru saada ?
      Kordan veelkord see TUNDUB nii ,võimalik et Marek tegelikkuses on üks suur seltskonnalõvi ,hea suhtleja jne .
      Mis puutub lastesse siis ma arvan et proovi end harjutada rahunema ,sest varsti saab Idast pubekas ja ooooiii siis saad aru ,kui närvi võib laps tegelikult ajada 😃

      Like

      1. Hehhee, no näed, kuidas saab muljet kujundada inimesest. Mustvalge on ta kohati siiski jah, kuid aastatega on ikka 50 halli varjundit ka lisandunud:D Ma ise näen kui palju ta on muutunud paindlikumaks aastatega, sest mis tal üle jääb kui naine selline imelik on.
        Häbelik ja tagasihoidlik/tagasitõmbunud ei ole ta kohe kindlasti, kuid jah ega ei saa öelda, et ta oleks samasugune pläralära nagu mina, kuigi…mõnikord ta suhtleb surnuks kõik seltskonnas. Enesekindel on ta rohkem kui ma mõnikord tahaks:D
        Ühesõnaga, eks mina ju blogis ikka kirjeldan rohkem neid kordi, kui ta mind hulluks ajab oma torisemisegi, eks ta on ka selline pahura olekuga, kuid see on vaid osake. Noh, see selleks:)

        Ma “ootan” lausa neid pubeka-aastaid ja tõesti loodan, et enne kui see aeg kätte jõuab olen ma emotsioonitu juba:D

        Like

  7. Mhm ! Täpselt! Hea lohutav lugeda.umbes pool h tagasi nutsin minagi. 4kuune beebi mitu päeva nutnud/röökinud ja tahab kogu aeg süles olla + 3aastane, kes tahab et temaga kogu aeg mängitakse ja nagu saba + abikaasa kes tuleb hiljem töölt koju + magamatus.
    Tahaks ka õue minna ja karjuda aga naabrid iga kûljes niiet tuleb patja karjuda.

    Emadus see on parim asi maailmas aga mōni kord ka kōige närvesöövam asi.

    Liked by 1 person

    1. Mul elavad naabrid suht kaugel ja metsatukk on vahel, aga ma olen täiesti kindel, et nad on aegajalt mõelnud, et mis siin majas ometi toimub, et miks ja kes see karjub.

      Like

  8. Jälle meenus, miks Su blogi nii huviga jälgin, need konkreetsed ja ausad postitused. Meenutasin, et tänama peab Mallukat, tema negatiivsed postitused mu siia juhatasid. Nüüd jälgin Sind kuid tema olen täielikult unfollowinud.
    Nii sageli tunnen ennast ära. Laps tuli minu ellu ootamatult. Kuid meeles on vaid üks konkreetne murdumishoog, kus nutta lahistasin. Kõik muud raskused on ununenud, kuid piisavalt tuntavad, et rohkem lapsi ma poe kole kordagi soovinud. Jaa selle jutu peale hüppab alati keegi oma isekuse jutuga. Huhh mulle on lasteaias õpetajad märkuse teinud, et aeg oleks teine laps saada olnud, sest minu laps on isekas ja ei oska teistega jagada. Selle peale peab tõdema, et ma pole oma peres ainuke kuid isekust see mul ei vähendanud.
    Mind lihtsalt häirib inimeste mõistmatus, et pead olema tavaline eesti pere-mitu last, maja ja õnnelik perenaine.

    Liked by 1 person

    1. No näed, vastab tõele, et igas negatiivses on alati ka midagi positiivset. Tore, et siia sattusid ja tore, et siia jäid:)
      Meil oli varem sama, et ikka kuulsime, et noh millal teine ja kuidas siis nii, et laps peab üksi kasvama jne jne. Mingil hetkel kui sugulased said ka Idat hoida, jäi seda juttu vähemaks. Said ka aru, et ma ei liialda, et Ida on olnud natuke keerukam beebi ja väga intensiivne laps, nüüd kui ta on kuueaastane on ta absoluutselt adekvaatne ja enamuse ajast on täiesti võimalik talle asju selgitada ja ma peaks olema hull kui tahaks, et nüüd, kus majas on mingil määral jälle rahu ja stabiilsus, uut beebiiga. Ma olen ka varem öelnud, et kui ma oleks nooremana lapse saanud, siis on tõenäosus, et mul oleks 1-2 last veel, aga nüüd, 39-aastasena, ei tahaks ma absoluutselt isegi mõelda sellele. Ja see ei tee minust isekat inimest, vaid ratsionaalselt mõtleva inimese,

      Like

  9. Minule mõjub ka magamatus tohutult halvasti. Esimene laps oli oodatud ja tahetud aga tohutult halb magaja, mina nutsin pidevalt esimesed kuud – mitte vannitoas vaid täitsa avalikult keset tuba. Laps ei võtnud juurde, soovitati asendajat anda aga mina ei tahtnud läbikukkuja olla ja andsin rinda edasi pea 2aastat. Samuti hilinesid kõik raamatujärgsed arengu verstapostid.
    Nüüd tagantjärgi on mul diagnoositud sünnitusjärgne depressioon – ei tahtnud seejuures kordagi lapsele viga teha lihtsalt ennast tundsin halva ema, läbikukkujana ka siis kui nt. ei suutnud nuttu kohe maha rahustada. Aitas see, et käisin lapsega igapäevaselt ca 5-6h jalutamas. Kui esimene laps oli veidi alla 2 aasta vana siis saime teada et saame teise lapse hirm oli tohutu, magamata ööde ees – 1laps veel ei maganud tervet ööd minul esinesid ikka masendushood aga sünnitama läksin rahus endaga et kui ei saa magada siis ei saa – aga teine laps oli selline beebi kelle emad kirjutavad kaugusi kuidas nad aru ei saa kuidas saab beebiga raske olla – sõi ilusti magas öösel! Seejuures 6-8h esimesed kuud ja juba paarikuuselt ca. 10h. Sõi, magas, võttis juurde ilusti, tegi kõike raamatu järgi ja polnud mingit vaeva.
    Depressiooni hakkasin ravima alles nüüd, 6a peale lapse sündi – ma ise usun ja arvan, et oleks pidanud kohe abi otsima aga ma olin endaga nii augus, et ega ma ei osanud seda tahta ja sellest aru saada – niigi oli tunne kui halvim ema maalimas, läbikukkuja.

    Like

  10. Ma ei saa kuidagi öelda, et minu tutikas ja temast 2 a vanem laps on rasked lapsed. Täiesti harju keskmised ja isegi pigem rahulikud, ma usun. Kuid ka mina olen nutnud, nii lapse ees, kui üksi. Loopinud paarikuuse lapse tõttu öösel pimedas toas patju. Nutan vajadusel ka tulevikus. Nii imetamise, oma aja puudumise ja aheldatusetunde tõttu kui ka selle pärast, et pagan võtaks, see 2 a ei tee minu tahtmist. Viimane on päris jabur soov tegelikult. Ja nutavad ning lähevad närvi kõik vanemad, ma usun. Ka need roosamannad. Minu arvates on hea vahel lapse ees nutta. Tahan, et ta näeks, et see on normaalne. Saab aru palju ta saab aga me räägime sageli sellised olukorrad läbi, palume vabandust, kallistame ja lubame paremini käituda.
    Aga tunnen, et õpin ise koguaeg ja usun et see ongi oluline. Näidata, kuidas me ise õpime ja õpetada neid. Seega on Sul ju õige suund minu arvates. Ja kui nutmisest jääb väheks, tuledkimuul viisil ennast välja elada! Endas hoimine ja “hea näo” tegemine on viimane asi, mis kedagi õpetab või aitab. Rahulik inimene, emotsioonid välja elatud, suudab ka paremini oma tegusid ja käitumist mõtestada.
    Oo..ja sõbrantsid on ju ka mega hea “ravim”!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.