Lugu sellest, kuidas virtuaalmaailm “napsie´tades” ellu ärkas

Eks ma olen ikka siit sealt kuulnud, et püha issand jumal, kuidas see Napsie reklaam närvidele käib, aga mina samal ajal tahaksin öelda, et see on üks nendest koostöödest, mille üle mina kui blogija/tarbija/keskpärane inimene tänulik olen, sest teate ju küll – uni on minu jaoks püha. Aga une kvaliteeti ei sega vaid liiga vara ärkav abikaasa ning nihelev laps meie keskel, vaid kehv madrats ning tekid-padjad. Meie magamistoa madrats OLI kehv, Ida toa madrats veel kehvem (me kasutame seda ikka lisamadratsina kui rahvast on majas palju ja ma nüüd mõistan täiesti, miks mul Ida toas magades selg valutas, sest iga kord kui ma pean seal magama, sest ikka ju tahad külalistele parimat pakkuda, mõtlen ma, how did we survive). Ma olen päriselt koostööle Napsiega tänulik ning soovitan seda iga oma keharakuga. Samas ma enam ei pea isegi midagi ütlema, sest pea iga külaline, kes meie juures ööbib ütleb, et vau, kui hästi ma magasin ja läheb hiljem  ka “napsie´tama”.

Teine asi, mis mulle Napsie puhul meeldib, on see, kuidas nad suudavad virtuaalmaailma ellu äratada. Muidugi ma blogijana tean teisi blogijaid, kuid nad toovad need teised blogijad mulle nö koju kätte, nii et ma saan virtuaalmaailma tegelasena tuttavaks oma “ametikaaslastega” ja saan aru, et tegelikult oleme me kõik lahedad, igaüks omamoodi, aga Napsie toob meid kuidagi kokku. Okei, ma olen viimased nädal aega olnud ka tavalisest rohkem emotsionaalne, kuid jumala eest, ma vannun teile, et pooled vestlused ajasid mind nutma, sest inimesed tundusid nii päris ja just täpselt need, kes nad on. Rääkimata sellest kui palju nad mind üles turgutasid. Mulle isiklikult oli see õhtu nii vajalik, et ma olen siiralt tänulik Napsiele, kes selle peo korraldas, kui ka nendele inimestele, kes sellel peol olid. See oli üks pagana täiuslik õhtu!

_DSF5065 (1)_DSF5027_DSF4993_DSF4986_DSF4936_DSF4931

Eilne õhtu pani mind mõtlema selle “suunamudija karjääri” peale. Ma ei saa eitada, et olen suunamudijaid, kes seda tõepoolest teevad tööna, alahinnanud ning alavääristanud, sest mida nad ikka ju päriselt oskavad ning jah, ma olen erinevatel üritustel poppide suunamudijatega kokku puutudes mõelnud, et ei ole pinnapealsemaid inimesi ja mida nad teevad siis kui suureks saavad, sest kedagi ei huvita enam nende soovitused, aga eile jõudis mulle justkui kohale, et oluline ongi see, mis on siin ja praegu. Elu. Dolce far niente. Ma võin olla pikaajalise kogemusega ekspordijuht, kuid kas see teeb mind paremaks kui suunamudija, kes iga oma postitusega teenib vähemalt pool minu palgast? Miks ma üldse arvan, et see loeb, kes on kes ja kus.  Igaüks teeb seda, mida oskab kõige paremini, selleks, et arved oleks makstud ja elu joones. Mina muide, võtan täna klaasikese šampanjat selle nimel, et tegin just viimase laenumakse laenule, mida ma olen viis aastat kahetsenud. Üks neist minu läbimõtlemata otsustest. Nagu viimane nunnu kuvandi lõksu langemine.

_DSF5186

Issand, palun vabandust, et ma suutsin teemast kõrvale kalduda. Põhjus ilmselt on selles, et ma ei tundnud üldse, et tahaks pidutseda ja olin end kodus paiste nutnud, kuid leidsin ikkagi, tänu kaasblogijatele, jõudu end kohale vedada ja jummel, kus ma oleks kahetsenud, kui ei oleks läinud (oota, aga kas ma siis teaks, et ma kahetsen?). See oli üks parimaid jõulupidusid, kus ma käinud olen. Pagan, pidin ma Mareki “sõna kuulama” ja autoga minema? Kuigi ei saa kurta, et oleks olnud paha tunne hommikul värske peaga ärgata:) Kui teised võtsid peolt koju ühe kingi, siis mina olin see nahaal, kes tuli koju nelja uue Napsie tekiga. No lihtsalt läks jutt sellele, et krt, endal on head tekid ja külalistele tuleb teinekord “lirakad” peale anda, et nüüd just on vend ja vennanaine külas, kellest üks sai tolle võrratu “liraka” endale. Üks asi viis teiseni ja nii ma nelja tekiga koju läksingi. Damn rahul! Vend oli ka rahul, sest selgus, et ma olin neile magamistuppa vaid ühe “liraka” jätnud ning ta oli just mõelnud, et kuidas nad hakkama saavad. Said hakkama. Sest uued tekid saabusid just enne ta magamaminekut.

_DSF5183_DSF5081_DSF5174 (1)

Ma olen ka, nagu te sada korda olete siit blogist lugenud, et mul on pidevalt mingi kõhklus, et kas ma tahan endast blogida ning kus läheb see piir, aga eile sain ma kinnitust, et vahet ei ole kui vana sa oled või kes sa oled, oluline on see, et sa teed oma asja hästi ning usud sellesse.  Sest teate, ma olen viimasel ajal kokku puutunud nii siiralt positiivsete inimestega, et see on nakkav vist. Ma püüdlen sinnapoole. Kuigi see on palju raskem teekond kui tundub, ma ei ole just Mrs Sunshine´na sündinud.  Eesmärk samas on ju hea?

PS: Merje, me siis nüüd varsti koputame su uksele. Tuleme vaatama, kas su suvila on sama nunnu kui pildil tundub. Ma usun, et on veel nunnum. Kas ootame ära kuni oled magamamistoa paika saanud? Või tuleme aitame sul seda valmis saada?  Uue madratsiga ja puha? Kood “NAPSIE”  annab hetkel ka 30% allahindlust. Just saying.

_DSF5211_DSF5440.jpg_DSF5255_DSF5257_DSF5335_DSF5430

 

 

7 thoughts on “Lugu sellest, kuidas virtuaalmaailm “napsie´tades” ellu ärkas

  1. Otsin ammu juba head patja. Viimasel ajal kaela- ja peavalud magades. Olen kaalunud Dormeo anatoomilist, tatrapatja.. Aga nüüd mõtlen, et kas ja miks Napsie padjad head oleksid? Oskad soovitada? Mudi mulle suunda, pliis! 🙂

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.