There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm.

See Erlend Loe tsitaat võtab vist suures plaanis kokku mu selle nädala. Ühtepidi on kõik olnud nii segane ja teisalt nii selge. Raske isegi sõnadesse panna ja kõikide mu mõtete vahel seost leida, et sellest saaks mingi loogilise postituse kokku seada, nii et mulle tundus, et võib olla peakski vahelduseks kõik lihtsalt kirja panema. Listina. Nii nagu Erlend Loe “Naiiv.Super-is”.

  • Käisin täna linnas, et ristitütrele lennujaama vastu minna, aga selgus, et me olime päevad sassi ajanud ja ma olin lennujaamas päev varem, nii et ma otsustasin linnas käiku ära kasutada, et vaadata, kas saan Idale kingi ära osta. Ei saanud, seda tobedat twerkivat laamat ei olnud tolles “Apollos”. Jah, Ida tahab endale jõuludeks psühhadeelselt tantsivat laamat. Üks sõbranna ütles, et no kas siis jõuluvana ei saaks selgeks teha, et midagi asjalikumat oleks vaja, aga mu meelest oleks see ebaaus. Jõuluvana ju peaks tooma selle, mida laps tahab? Mitte seda, mis vanemale “asjalikum” tundub. Meie oleks talle põnniradari kinkinud, aga oma soov peale suruda siinkohal tundub umbes nagu “kle, tahtsid küll mänguasja, aga tõin sulle soojad käpikud, sest see on asjalikum”. Mäletate lapsepõlvest pehmeid pakke? Meeldisid? Pealegi on minu arvates jõulud just laste ja lapsemeelsuse aeg, nii et…hullunud laama it is. Küll aga ei läinud Apollos käik asjatult, Wild Womani päkapikk sai mind sealt kätte ning tõi mulle kõrvarõngapaari, mis mul “täiuslikust õnnest puudu oli.   Tegelikult oli mul nendega pildistamisest olemas megalahe komplet kahest erineva pikkusega kõrvarõngast, nüüd lisandus samasugune komlekt veel, nii et korraga on mul olemas kolm komplekti kõrvarõngaid: igapäevane, lahe ning pidulik(um): https://www.instagram.com/p/B6VwNxAn75-/ Ma olen nii tänulik selle sooja ja eheda koostöö üle. See ei ole selline “saan raha ja kirjutan vaid kiidusõnu” koostöö, vaid Wild Woman on saanud osakeseks minust. Poolkogemata. Vedas mul.
  • Samal ajal kui ma ise olen saanud imearmsaid jõulukinke ja ütlen, et nüüd on õnn täiuslik, on mu sees kurbus. Igalt poolt loen ma soovitusi kinkide tegemiseks ja asjadest, mis meid rõõmsaks teevad (vt eelmine punkt) ning vaatan siis “Kodutunde” erisaadet ning tunnen end nii väikese inimesena, et ma julgen viriseda ja vinguda. “Kodutunne” on üks nendest heategevuslikest saadetest, mis mulle hästi hinge läheb, sest teate ise laulusõnu “ilma kodutundeta me jääme kodutuks”. See mis mulle on nii elementaarne on teise jaoks selline luksus, et ma päriselt tunnen, et tahaksin rohkem toetada nende tegevust. Oma tuba ja pesemisvõimalused ei peaks olema luksus kellelegi. Mul on piinlik, et ma sain seekord toetada vaid väga väikese summaga, aga ma mõtlen, et kasvõi natukene, et ehk saab kokku rohkem ning rohkem lapsi saab kasvada “luksuses” nagu meie. Kas te nägite Marten Mattiase lugu? Mul on tuttaval seitsme-aastane laps, kes viskab end poes pikali kui emme ei osta täpselt seda, mida ta tahab, ja kusagil on laps, kes kõnnib jalgsi kooli, sest muidu suuremad poisid lõhuvad ta jalgratta ära ning ta isegi ei kurda. Vaatasin seda lõiku (ja tegelikult kogu saadet) pisar silmas, mõtlesin esimest korda elus vastikustundega jõulupreemiate peale (seitse miljonit!) ja selle peale, kuidas saaks aidata. Aga millega, kuidas? Idal on mängimiseks kaks vana iPhone´i – kas üks neist võiks Martenit rõõmustada? Järgmisel hetkel tundsin end jällegi nii väiklasena. Ta ema jättis ta “armastuse” pärast 1,8-aastaselt poe ette, teda kiusatakse, ta elab kasinates tingimustes ja mina, oo üllas heategija, arvaks, et üks vana iPhone võiks teda rõõmustada?
  • Ma käisin Perekoolis, ma ei ole seda varjanud, et käin sea lugemas ja see ajab mind ka ilgelt närvi, et pidevalt saab sealt lugeda, et “sõbranna saatis lingi” kui mõnele sealsele kommentaarile blogis vastulause ilmub. Mina loen ise. Minu kohta kirjutati seal: ” Et siis ei tulnudki lapse pärast töölt ära ja otsib ikkagi uut kohta, mida pole leidnud? Ma ei näe kõiki tema postitusi.Kui ta tööalaselt tõepoolest hea on, siis ma arvan, et ta peaks selle blogi kinni panema ja oleks võimalused tõsiseltvõetavuseks suuremad. Mina ei palkaks teda, kui olen ta blogi näinud.” ja ma tahan sellele vastata. Mulle meeldis väga mu töökoht, võrratu Eesti bränd, millest me veel palju kuuleme, kuid ma tundsin, et 9-17 töö ei ole mulle. Laps ja pere olid kindlasti üks põhjus, miks ma töölt ära tulin, sest mind ei ole oma pere jaoks kuus aastat olemas olnud, ma olen alati end defineerinud vaid läbi töö. Ma tahtsin paindlikuma tööajaga tööd, mitte koduseks “suunamudijaks” jääda. Enda arvates leidsin sellise, aga sain kuu ajaga teada, et minu panus ei ole piisav. Andke mulle andeks, aga kuu ajaga ei saa panust hinnata. See ei näita midagi minu kohta, vaid tööandja kohta. Mis omakorda ei tähendaks, et see ei mõjutaks mu enesehinnangut ja depressiooni.  Ma võtsin endale õiguse “halada”.  Kuidas te end tunneksite? Ausalt? Jätke see kõrvale, et ma teile ei meeldi. Tööandja või töövõtjana tunneksite, et kuu aega on piisav aeg? Blogi on minu hobi, nii nagu mõnele on markide kogumine, teisele postitants, see ei mõjuta minu tööd ega minu oskusi. Ja teate, ma tõesti tean, et ma olengi oma töös hea. Mina kui blogija ei ole siin üldse mingi näitaja. Natuke liiga vara midagi öelda, aga jaanuari lõpus on mind kutsutud töövestlusele Berliini. Ja mitte postitantsijaks (hahh, kes oleks see loll, kes keskealise ülekaalulise koduperenaise postitantsijaks kutsuks?).
  • Blogimine on halva mainega. St mainstream blogimine.  Ma saan ühelt poolt sellest täiesti aru.  Ma olen ise ka blogimist pigem häbenenud. Enam mitte. Läksin mõnda aega tagasi ühe tuttavaga (ma ei mäletagi mille pärast) vaidlema ja ütlesin midagi sellist, et keegi võib mind tänu blogile ära tunda. Ta hakkas naerma ja ütles, et ärgu ma kujutagu ette, et keegi mind teab, et kes neid blogisid ikka loeb, et need on ju rumalatele inimestele. Ma solvusin. Esiteks – kas ta ütles, et ma olen rumal? ja teiseks – ma tean väga paljusid väga intelligentseid inimesi, kes loevad erinevaid blogisid (loevad “Sirpi” ja “Ärilehte” ka, aga blogid on nende meelelahutus). Blogisid ja blogilugejaid ei pea alahindama. Igal blogil oma “plankton”. Igal blogil ka oma reklaam(teema jällegi Perekoolist) . Kõik reklaam ei ole paha. Arukas inimene oskab lihtsalt filtreerida, ei pea valetama end paremaks, et oi, mina küll ühtegi blogi ei loe ja end mõjutada ei lase.
  • Ma olen sel aastal saanud kokku nii paljude positiivsete inimestega, et see on mu maailmapildi (vist õiges suunas) paika löönud. Ma ei viitsi enam inimestega kakelda. See ei tähenda, et ma oleksin ilusaks ja heaks hakanud, aga ma ei taha inimesi “parandada” oma väärtushinnangute järgi. Ma olen otsustanud mitte suhelda inimestega, kes mulle ei meeldi, aga mida nad oma eluga teevad, ei ole minu asi. Või mida nad elus oluliseks peavad. Mul on näiteks üks tuttav, kellele on megatähtsad brändid. Näiteks ei lähe ta ostma autot, vaid “Lexust”, tal ei ole seljas jope, vaid “paar tonni maksev ….(sisesta meelepärane bränd)”. Mul on sellistest inimestest kahju, aga ma ei hakka neid ümber kasvatama. Erinevad prioriteedid, elustiilid ja soovid. Mu pintsaku sees võib ka olla “HB” märk, aga ma ei lähe jõulupeole ja ei räägi kõigile, kuidas Hugo Boss on ainus märk, mida tasub selga panna. kammoon! Olete nõus?
  • Ma olen kehv sõber. Ma olen sel aastal nii oma asjadega hõivatud olnud, et mul ei ole oma sõprade jaoks üldse aega olnud ja kui aus olla, siis ma ei ole isegi tahtnud liiga palju suhelda. Üks mu vana sõber kirjutas mulle paar päeva tagasi, et kle ma sain aru, et ma olin ikka väga kehv sõber, et siis kui sul oli raske, siis ma üldse ei toetanud sind. Võib olla tõesti ja võib olla ma tõesti ootasin temalt seda, aga…analüüsime natuke… palju ma ise olemas olen olnud oma sõprade jaoks ja kuulanud nende muresid. Ikka on enda mured ja elu kõige olulisemad. Nemad on mind toetanud, aga mina neid?
  • Käisime Idaga täna spontaanselt kinos. Tahtsime “Frozenit” vaatama minna juba 6.12 kui oli eellinastus, st läksimegi vaatama, aga “Kosmoses” jäi tehnilistel põhjusel film ära. Mul oli lastest nii kahju! Asi ei olnudki ju selles, et saime raha tagasi, vaid selles, et Ida näiteks oli päevi lugenud…Õnneks võttis ta tookord asja rahulikult. Ma olin ise rohkemgi vist pettunud. Hakkasime siis 27.12ni päevi lugema .Täna kui ma sinna “Apollosse” sattusin, mõtlesin, et ostan siis vähemalt 27.ks piletid ära ja avastasin, et assaaa, film ju täitsa jookseb kinos. Ostsin meile piletid. Film oli hästi armas. Laulud mitte nii väga kaasahaaravad, aga lugu oli selline, et mul tulid paar korda endal pisarad silma. Jp, multikat vaadates.
  • Kas teid on mõni asi, pilt, mõte, mis kuidagi eriliselt on kõnetanud? Mulle jäid paar nädalat tagasi silma kaks pilti, mis mind mõtlema panid. Esimene kohe eriti. Mõelge selle peale. Nunnu ja armas on see pehme, karvane ja suurte silmadega. Aga teised, kes pole nii nunnud…Mõtleme inimeste maailma peale. Sina mulle ei meeldi, sina oled võigas, sinu peal teen katseid, sina oled kole ja sobid vaid burgeriks või süldiks. Kui palju mind on koledaks nimetatud! Sobiksin ka vaid burgeri vahele või käekotiks? Ma ei ole nii suur inimene, et suudaksin ja oskaksin olla vaid vegan, kuid mu meelest on suur samm juba see, et üha rohkem inimesi on muutunud teadlikumaks. Teine pilt ei pannud mind mõtlema sõnasõnalt, vaid just ületarbimisele. Ma ei liitu nendega, kes ütlevad, et ärge tehke kinke, tehke, miks mitte, aga tehke seda kõike läbimõeldult.

  • Õhtuti olen ma “Netflixist” uusi filme vaadanud. Palju räägitud “Irishman” oli pigem pettumus – kuidagi nähtud-tehtud, kui siis vaid lõpp oli vähe teistmoodi ja põnev, aga muidu suutsin ma paar korda magama jääda, see ütleb ühtteist. “Trending now” filmide all oli ka “50 halli varjundi” kolmas film. Mõtlesin, et whatthehell, vaatan. Suutsin vaadata 30 minutit, sest see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii halb. Ma ei ütle seda selleks, et endast mingit totaalselt elitaarset muljet jätta, ja te ju teate, mida ma raamatust arvan, aga ausalt, kui raamat on veel kuidagigi loetav, siis filmid (esimese osa ma isegi vaatasin lõpuni) on nii halvad, et neid ei saa sõnadesse panna. Mis need reklaamlaused olidki – Hiigelmenukas kõmulise erootilise romaani ekraniseering! Pikantne ja erootiline lugu! See film  või need 30 minutit olid sama erootiline ja pikantne kui…krt no ma ei tea…tavalise ontliku pereema argipäev on ka pikantsem ja erootilisem. Võehhh, kui halb film!
  • Istusime köögis. Mina tegin süüa, Marek rääkis tööpäevast ja scrollis telefonis. Pani käima Trad.Attacki uue laulu. Hää pada helle pada kee külma kivi pääl… Täiega lahe laul! “Jah, sinna kontserdile tahan ma ka minna,” ütlesin. Marek vajus näost ära. “Pagan, ma just üritasin sulle üllatust teha ja pileteid osta ja nüüd sa rikkusid kõik ära!”. Mina rikkusin kõik ära? “No ma ju ei teadnud, et laul kohe käima läheb kui pileteid ostan,” mossitas ta. “Nüüd ma pean midagi muud välja mõtlema.”Ma võin vihjeks anda selle kontserdi piletid;)

8 thoughts on “There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm.

  1. Heh, minu elukaaslane on avastatud Tommy Cashi ning on tahtnud tema kontserdile minna ammu. Asjaolu, et me ei ela Eestis muidugi lihtsamaks seda v6imalikku kylastust ei tee. Nyyd j6ulude aeg oleme kodumaal ja mingi hetk n2gin kuulutust, et TC annab Tallinnas samal ajal kontserdi. Ostsin samuti piletid ja olin jube elevil, et mul nii hea kink talle, kui ta ise m6ned n2dalad hiljem hakkas r22kima, et TC kontsert on Tallinnas ja vist peaks piletid ostma. Vastumeelselt avaldasin et tal juba piletid olemas 😂 Seega saan Marekist aru.

    Liked by 1 person

    1. Mhm, ma tegelikult ka. Ma olen ise ka pidanud mõne üllatuse avaldama umbes samal põhjusel ja jube nüri on. Aga kus Tommy Cash esineb? Mulle ei ole silma hakanud. Ja siis pean end fänniks:D

      Like

  2. Erinevad mõtted, segased ajad ja tunded.
    Jõulude aegne kinkide ostmise hullus – ajab “hulluks”. Lihtsalt ei saa aru, miks on vaja kuhjata pakke kuuse alla, mida rohkem seda uhkem. Meie pere kingib emotsioone ja avastamisrõõmu (kontserdipiletid, ühine reis) ning enda valmistatud tooteid 😉
    Vahel mõtlen, milliseid kinke lapsepõlvest mäletan…ausalt öelda ainus, mis meelde tuleb on vanaema poolt kootud sokid ja käpikud (pehme pakk) ja neid oli igal aastal kuuse all palju (suur pere: kõik lapsed ja lapselapsed).
    Eile vaatasin Netflix’ist “Laundromat” filmi – küllap hakkas mõnel Hollywoodi mehel/naisel südametunnistus pitsitama ja oli vaja selline asi “purki” panna, seda küll ei soovita (ent maitsed on erinevad).

    Like

  3. Meil saavad lapsed ühe kingi ja vähemalt ühe puhul on see tema suur soov juba suvest saati.

    Aga seoses selle twerkiva laamaga. Mu 9-aastane demonstreeris selle laama liikumist enne kui seda laamat näitas. No ütleme nii, et need ei olnud liigutused, mida ma tänases maailmas tahaks näha 9-aastaselt. Olgem täpsustatud, ma väga loodan, et ta seda liigutust kunagi avalikkuses ei tee ja ka väiksemas ringis, no pigem mitte. Selles mõttes tundub see ohtlik mänguasi. Need liigutused on ok tüdrukutel umbes 8 aasta pärast (keda me petame, tegelikult varem, aga nii suures plaanis) privaatses magamistoas…

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.