“Enamik inimestest sureb 25-aastaselt…

…aga maetakse 75-aastaselt,” ütleb Jana Hallas täna (ma ei kuulnud, millises) lehes, kus räägitakse sellest, et 50 on uus 30. Ma ei saaks nii tema tsitaadi kui ka selle teise väitega rohkem nõus olla. Ma olen üsna kindel, et 12 aasta pärast tunnen ma sama, sest hetkel kui ma peaksin mingite inimeste kommentaaride järgi olema keskealine (olen siis või?), siis ma mitte kuidagi ei tunne ennast vanana. See kõlab isegi naeruväärsena, sest mu meelest on ka 60-aastane veel täiesti noor. Kõik sõltub muidugi ka inimesest.

Minu arvates, nii nagu ka tolles artiklis avaldavad arvamust 50-aastased naised, elu alles algab ja vanus 40+ tundub olevat just selline kõige õnnelikum aeg. Reaalselt tekib rahulolu iseendaga, enam ei huvita, mida teised arvad (ja see ei tähenda, et peaks endale lubama olla täielik sitapea). Ausalt, kui ma veel 30-aastasena tahtsin pigem kõigile meeldida, rääkimata siis 20+ vanusest, siis nüüd mõtlen ma, et aga mis siis mu elus juhtub kui ma kõigile ei meeldi. Kõigile ei saagi meeldida. Kõigile ei peagi meeldima. Ja kui võrrelda inimesi, kellele ma meeldin vs kellele mitte, siis mis te arvate, kummale poole kaalukaus on?  Pole mõtet keskenduda käputäiele inimestele. Elu on nii tunduvalt lihtsam. Aga oleks te püüdnud seda öelda 20-aastasele minule? Pea neljakümneaastasena olen ma nii enesekindel, et mul on tunne, et ma võiks maailma vallutada. Otseselt ei peagi silmas karjääri, sest ka siin on fookus natukene muutunud ajaga, vaid seda, et mulle tundub, et kui tahta, on kõik võimalik. Palju jääb lihtsalt julgemise taha. Või siis leitakse mingil hetkel, et ma olen juba liiga vana, et proovida. Aga mis on liiga vana? Kes on selle piiri meile ette seadnud? Suuresti meie ise. Sellest tulenevalt ka ühiskond. Kui me ise peame end vanaks, siis miks ei peaks sama tegema ka teised.

Kõige õnnelikumad pidid olema ka naised, kellel on väikesed lapsed. Ma olen selle väitega mingul määral nõus, absoluutselt kindlasti olen ma kordades õnnelikum kui ma olin Idata, sest laps hoiab omamoodi värske ja noorena (irooniline naise suust, kes esimesed kaks aastat emana vapsee magada ei saanud ning oli mingi aeg nagu elav zombie, kes isegi enam mitte salaja väsimusest vannitoas nuttis). Nüüd kui Ida on kuue-aastane julgen ma tõesti öelda, et ma olen õnnelik naine. Eluga rahul. Tuleb tagasilööke, tuleb pettumusi, tuleb tülisid ja igasugu muud jama ette, aga kui ma mõtlen tagasi sellele, mida ma pidasin probleemideks ja muredeks (numbriliselt) nooremana, siis tundub, et mu elu oli siis vaid üks suur hädaorg. Võrreldes praegusega, kus ma julgen laias laastus öelda, et elu on tagasilöökidest hoolimata lill.  Veider? Võib-olla.

40+ on minu arvates see vanus, kus inimesed saab jagada kaheks. Need, kes “25-aastaselt hakkasid surema” ja need, kes hakkavad 35-40aastaselt elama ja oskavad elu nautida. Mul on igasuguseid tuttavaid. On neid, kes kurdavad, et pool elu on juba elatud ja küll on õudne, et varsti ongi elu läbi. Ma ei saa sellest mitte kunagi aru. Minu arvates on alles pool elatud. Ma ei ole oma loomult eriline päiksekiireke, kuid vanuse teemas on minu tass alati pooltäis. Ma tean inimesi, kes kohe sel hetkel kui 40-aastaseks said muutusid vanaks. Oma hoiakult ja kasvõi riietumistiililt. Kingakontsad muutuvad naistel mutilikuks, mehed hakkavad kandma igavaid villaseid pintsakuid. Kui keegi seda mainib, siis vastatakse, et mis mõttes ei ole ilusad ja teevad vanemaks, need maksid 280 eurot, just nagu teeks hind asja automaatselt ilusaks. Ma tean, et see riietusest rääkimine on õhukesel jääl kõndimine, sest maitsed on erinevad ja see mida pean lahedaks mina, on teise jaoks õudusunenägu, aga küsime siis nii – kui te panete kõrvuti Anu Saagimi, Jana Hallase,  Signe Kivi, Marju Läniku, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, siis kas pole nii, et esimesed kolm neist on noored ja ülejäänud kolm tunduvad vanad, olgugi, et nende vanus (peaks olema suhteliselt) sama?  Ja ei, ma ei arva, et nooruslik on vaid see 50+ naine, kes poolpaljalt ringi käib, vaid naine, kes julgeb end vansuest hoolimata väljendada ja olla tema ise, mitte ennast panna “50+ naiste riietusraamistiku järgi” riidesse. Kõik, kes sinna sisse ei mahu, tembeldatakse nende “raamistikujälgivate” naiste poolt oma eale mittesobilikult käituvaks, labaseks, nõmedaks, kui mitte lausa koledaks. Lugege “Perekooli”kui te mind ei usu.

Vanus ei peaks meid defineerima ja raamidesse panema. Miks me tihti vabatahtlikult end ise teeme vanemaks kui me oleme. Vanus on ausalt ka vaid number. Minu abikaasa saab täna 46-aastaseks. Tänase hetke seisuga tundub mulle, et ta saab lõpuks nooreks (tagasi).

*ennetades kommentaare, miks ma vaid naistest räägin, siis see postitus on ajendatud artiklist, kus enda vaatevinklist vanusele rääkisid just naised ning ma, naisena, rääkisin enda vaatenurgast.  Kui ma peaksin meestest rääkima, siis mehed jäävad minu meelest tihti veelgi vanemaks kohe kui nad 40+ saavad, aga sellest ma ei viitsi täna rääkida.

28 thoughts on ““Enamik inimestest sureb 25-aastaselt…

    1. Aga see selle postituse mõte ju oligi, et mõni lihtsalt näeb 44-aastaselt mutim välja kui teine 62-aastane. Ja ma kuidagi ei tahtnud Repsi solvata, naise ja poliitikuna pean ma tast väga lugu, lihtsalt esimesed näited, mis pähe tulid. Mina näen ilmselt botoxita vanem välja kui Reps, aga elu. Samas löö või maha, aga mutina ma ennast ei tunne ega näe.

      Like

      1. Ma olen sinuga täiesti nõus. Mäletan kui läksime ämma 50nda juubeli jaoks riideid valima ja ta rääkis, kuidas ta võiks vabalt 30 või 40 saada, 50 ta küll ei ole. Ta oli just oma pesamunast lõplikult lahti saanud, ostnud maja ja leidis, et terve elu on ees. Nüüd, 4 aastat hiljem, on ta oma töövõime osaliselt kaotanud, mistõttu on ta paberi peal “pensionär” ja nii ongi, ta istubki kodus ja ei hoolitse enda eest ja võttis endale kanad. Sealjuures aga tema 6 aastat noorem mees on tõenäoliselt kirstu ka välja valinud. Selline “me oleme vanad, varsti sureme ära, hoolitsege nüüd meie eest” mentaliteet on tekkinud. Ja see on kurb.

        Like

  1. Mailis oli juba koolis “väike vanainimene” 🙂 aga eile juhtusin vaatama Helmedega intervjuud ja tekkis tahtmine välja uurida, et kui vana proua ka on ja uskumatu- 53 aastane aga välja nägi küll väga hea. Ester T. on 54 ja mutt, mis mutt, Anu S. on 57 (!!!!) ja teeb endast palju noorematelegi silmad ette
    eks asi ikka on kahe kõrva vahel kinni, mõni tahabki mutistuda 😀

    Tee Marekile minu poolt musu sünnipäevaks 🙂

    Like

    1. Nägin ka vilksamisi toda intervjuud ja kuigi ma arvasin, et proua on 50+, siis välja nägi ikka megahea. Võrreldes kasvõi samavanuse Esteriga. Ma arvan sama, et kõik on kahe kõrva vahel kinni.

      Musu annan edasi Marekile, ütlen, et salajase austaja poolt, et põnevam oleks:D

      Like

  2. “40+ on minu arvates see vanus, kus inimesed saab jagada kaheks. Need, kes “25-aastaselt hakkasid surema” ja need, kes hakkavad 35-40aastaselt elama ja oskavad elu nautida. ”

    APLAUS JA POTILILLED SELLE PEALE :D! Me ise teeme endale reeglid ja siis ägiseme SELLE koorma all või “tapame” ennast oma mõtetega: kuidas mina. Eino mina ju ei saa…

    Liked by 1 person

    1. Ma olen täitsa aus ja ütlen, et kuigi ma ei arva, et inimesed peaksid minuga ühte meelt olema (sest kindlasti on aegajalt minu arvamused sellised mustvalged liialdused), siis vahelduseks on nii tore lugeda kommentaare, et lugejad on minuga nõus:)

      Like

  3. No aitäh, mul just ühed selliste kontsadega kingad ongi 🙄. Pöiavõlv ei lase teistsuguseid kontsi kanda ja tavaliselt käin üldse madalate jalavarjudega.
    Sellel teemal vaidlen ka vastu: päris iga töökohta ikka 40+ naine ei saa, arvaku ta endast nii hästi kui tahab.

    Like

    1. Hahhaaaaa, sry, ma teadsin, et keegi normaalne ikka neid (minu jaoks) kolekingi kannab.
      Jah, sellega ma muidugi olen ka nõus, et iga töökohta enam ei pruugi saada, aga ma pigem seda näinud 50+ naistelt. See on täitsa eraldi teema, mis mind ausalt öeldse närvi ajab Ühelt poolt räägime, et 50 on uus 30, aga paljude tööandjate silmis on see muldvana. Ma tean päriselt kohta, kus 44-aastane naine ei saanud tööd, sest kollektiivis, mis koosnes 20+ aastasest, arvati, et ta mõjuks teiste keskel “emana” ja kes see ikka tahab emaga koos töötada. Kogemused ja välimus ei lugenud.

      Like

      1. Just. Mina olen ühe ja teise startupperiga kontakteerunud, et teeks koostööd, aga keegi ei ole tahtnud mutiga koos istuda. 😁Kahekümnese jaoks on 40 ikka muldvana.

        Like

      2. See on tegelikult niiiiiii kurb. Sest no alloo, esiteks SA EI OLE mutt ja teiseks 40 on uus 20! Tead ju seda nalja, et 2000 oli 20 aastat tagasi, aga 1980 oli ju ka! 🤷‍♀️🙄😂

        Like

  4. nii mõnusalt värskendav oleks mõnikord kuskilt lugeda, kus inimene ütleks: “olen vana ja naudin selles järjest vanemaks jäämises iga hetke. Aeg saab lõpuks otsa siin maapeal meil kõigil ja seda teades on iga hetk hindamatu väärtusega.

    Kannan oma tekkivaid kortse ja hallinevat juust auga, küpsen vaimselt ja hingeliselt, ihuliselt ja see on täiesti ok :)”

    Liked by 1 person

    1. Aga üks ei välista ju teist? Ses mõttes, et inimene naudibki seda, et küpseb nii hingelt kui vaimult, aga pole vana. Kortsud ja hallinevad juuksed on ka okei. Ongi. Vanal ja vanal on ka vahe. Lisaks on veel minu arvates vahe, kas olla nooruslik või püüda meeleheitlikult olla noor.

      Like

  5. Üldiselt jah, vanus on number ja okei on vananeda, nõus. Teisest küljest – kas oli vajalik konkreetseid daame nimeliselt siia “häbiposti” panna? Ma tean inimesi, keda üldse mood ega ilumaailm ei huvita, kuid on sellest hoolimata palju nooruslikuma hingega ja rõõmsameelsemad kui mitmed moegurmaanid. Oluline on ikka see ju mis teeb inimese õnnelikuks, mitte see milline ta välja näeb.
    Nendest kolmest ebamoodsast daamist olen isiklikult kokku puutunud vaid Marju Länikuga, kes oli lihtsalt elust pakatav, nakatava naeruga ja superentusiastliku olemisega. See, mis soeng või kingad tal olid on mul ununenud, sest ta olemus varjutas selle.
    Ja siis on veel see maitse küsimus – jah, need maitsed ongi nii erinevad. Pool Linna arvab, et Kalamaja hipsterid näevad välja nagu väikesed vanainimesed oma oversize villamantlite ja silmini keeratud Kelpmanni sallidega. Jap, mina ka. Ja ise pean end ultramoodsaks sealjuures. Võta sa kinni kellel õigus on. On see tähtis üldse?
    Kui räägid enesekindlusest, siis minu arvates enesekindla inimese tunneb muuhulgas ära selle järgi, et ta ei kiirusta teisi välimuse põhjal kritiseerima.

    Like

    1. Jah, ma olen sinuga nõus, et ei pea kedagi kritiseerima ja tegelikult ei olegi välimus üldse oluline kui inimene on seest ilus. Või lihtsalt kuidagi meeldiv, tore, positiivne jne, et tema kott, kingad, soeng, riided ei puutu üldse asjasse. Aga ega ma nüüd enda arust ka kedagi ei häbipostitanud päris pahatahtlikult. Nõus,et oleksin saanud oma jutu mõtet edasi anda ilma konkreetsete näideteta, aga läksin lihtsama vastupanu teed.

      Like

  6. Kui oled osaliselt töövõime kaotanud, saadki aru kui habras on elu. Mingid kontsad ja sätitud soeng ei oma enam tähtsust. Enesekindlusest maksab rääkida kui julged olla nagu loodus on Sind on teinud, ilma lisavarustuseta.

    Like

    1. Ohh lōpetage! Ma käin 99 % ajast tossude ja meigita ning see pole küll enesekindluse(tuse) küsimus kui aegajalt mulle meeldib end sättida vøi et mulle meeldivad enda eest hoolitsevad inimesed. Aga mu postitus polnud ju sellest? Vaid sellest, et osad kohe saavad mingist vanusest alates vanaks, oma olekult ja välimuselt 🤷‍♀️

      Like

  7. Just. Ja miks vaja arvustada neid “osasid”? Silte kleepida, kes on mutt ja kes mitte? Karda psühholoogilist mutistumist 😁 Enda eest hoolitsemiseks on mitmeid viise, mõni laseb kõhupekki kylmutada, teine võtab vanni, paneb puhtad riided selga, muti kingad jalga ja ongi hoolitsetud. 40+ lihtsalt vajab kohanemist veidi, sest võidki ootamatult avastada, et senised riided v stiil ei sobi enam. Mida vanemaks saad, seda väärikamast materjalist riideid tuleb kanda 😉

    Like

    1. Ah kuule, see pole mingi sildistamine, aga see selleks, saan aru, et sellised teemad on ōhuke jää. Viimase lausega olen vàga nōus, kvaliteet muutub ajaga v vanusega olulisemaks kui noorena. Voi sa püüdsid selle 😉 emotikoniga vihjata et mulle pole?

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.