„Käisin siin, teid ei olnud kodus. Ootasin natuke, aga tulen siis teinekord.”

Tänane ajastagasirännak on jällegi inspireeritud “Vikerraadiost”, seekord intervjuust  Argo Aadliga, kus ta rääkis oma meenutustest üheksakümnedatest, et kui palju veidraid asju oli. Näiteks see, et jooksumaratonil sai ta auhinnaks telefonikataloogi ja selleks ajaks kui nad kaks aastat hiljem telefoni said (peale 20 aastat järjekorras) oli kataloog tal peas, sest see oli nii põnev lehitsemine olnud. Ma mäletan neid katalooge. Meil oli siis küll juba telefon olemas, aga need paksud kollased kataloogid olid täielik meelelahutus. Üks põhjus oli muidugi see, et sai järgi vaadata, kellel tuttavatest ka telefon on ja siis nendele niisama helistamine oli üheksakümnendate üks ägedamaid meelelahutusi, aga ma mäletan, et need tõesti olid megapopid ka niisama lappamiseks. Mis seal küll nii põnevat oli? Anna täna lapsele mängimiseks (lugemiseks!) kätte telefonikataloog…

Ja see 20 aastat telefoni ootamist. Kas te kujutaks täna seda ette? 1997. aasta tundub mulle nagu oleks see eile olnud, aga kui nüüd tagasi vaadata, kas pole veider mõelda, et veel 23 aastat tagasi käis suur osa suhtlusest KIRJA teel. Ma olin Norras vahetusõpilane ja mäletan kui palju kirju ma sain ja ise saatsin. Hiljem sai juba helistama ka hakata, sest nagu lugeda saate – kõigest 20 aastat ootamist ning 1997.aastal sai mu tädi endale kauaoodatud lauatelefoni.

PicMonkey Collage.jpg

Alles hiljuti leidsin ma koristamise käigus ühe karbikese, kus olid sees paljud vana aja kirjad. Nii mu enda omad, kui veel vanemad. Nii tore oli sentimentaalselt neis vanades kirjades sorida,  juba sellepärast et täna ei kirjuta keegi enam kirju, selleks ei ole enam lihtsalt aega. Ja ei olegi ju kellelegi kirjutada. Ja põhjust nagu ka ei ole… Oleks ju suht koomiline kui kirjutaksin emale teise linna kirja:

„Kallis ema,

Tuleme järgmisel reedel, 01.11 Tartusse. Loodan, et olete kodus. Olen hetkel küll natuke külmetanud, aga muidu on meil kõik hästi. Marekil läheb töö juures ka hästi.

Kuidas teil läheb?

Liisu „

Suht totter, eksju? Ainukesed „kirjad”, mida me veel mingil määral saadame ja saame, on jõulukaardid. No vot ja nii ma siis lugesingi vanu kirju, mis tädi, vanaema, ema, sõbrannad olid mulle kirjutanud, kui ma Norras olin. Täitsa lahe kohe! Natuke piinlikud ka ja naiivsed, aga ikkagi armsad.

IMG_0553

Lugesin hiljuti ka üht nõuka-aegset raamatut, tegelikult oli raamat tõsistest asjadest ja noorte probleemidest, aga ometi ajas see naerma. Kogu see raamat tundus nii naiivne ja aegunud, aga samas oli seal kirjeldatud hetki, mis panid muigama, sest ka mina mäletasin neid.

Kodust ära minnes pandi uksele vahele paberilipik, millele oli kirjutatud : „Läksin poodi, tulen poole tunni pärast. Kell on 13:40” või „Olen Sale juures, lase kella” või „Oota. Tulen kähku tagasi. Kell on hetkel 12:15”.

Kuidas sa muidu jätsid ootamatutele külalistele informatsiooni. Külalised ei saanud ju ette helistada, sest telefone lihtsalt polnud. Tuldigi niisama, ootamatult ja ette hoiatamata. Ja selge see, et oli ju vaja jätta mingi teade, kui vaid korraks kodust ära mindi. Igaks juhuks. Äkki on just täna see päev kui keegi külla tuleb.

Mõnikord oligi koju tagasi tulles ootamatu külaline ukse taga, istus trepiastmel ja ootas. Teinekord oli ukse vahele jäetud vastukiri: „Käisin siin, teid ei olnud kodus. Ootasin natuke, aga tulen siis teine kord. Janne”. Mõnikord oli ukse taga ka kaasavõetud tort või midagi muud sarnast.

Minul oli alati jube kahju, kui külalised olid käinud, aga olid enne meie koju jõudmist ära läinud. Mulle meeldisid külalised ja ma leidsin alati mingi põhjuse ema või vanaema ja nende külaliste juures olla või siis vahetpidamata kohvilaua juurde asja teha.

Neil olid alati nii lahedad jutud, mitte et ma midagi neist juttudest aru oleksin saanud, aga lihtsalt tundus, et täiskasvanute jutud on jube põnevad ja asjalikud. Ja mina tahtsin ka asjalik olla. Ja seepärast ma muidugi jalus tolknesingi alati kui külalised tulid.

Üks huvitav fenomen oli veel see, kui me juhtusime kodus olema, aga ootamatud külalised tulid valel ajal. Ma isegi ei tea, mis see vale aeg oli või miks mõnikord ei tahetud külalisi sisse lasta, aga igatahes tuli siis uksekella kuuldes surmvaikseks jääda ja hiilida uksesilma juurde. Uksesilmast tuli vaadata nii, et koridoris olija aru ei saaks (mingi nipp oli isegi, aga seda ma küll enam ei mäleta). Kui ukse taga oli keegi, keda sel päeval ei oodatud, tuli hiirvaikselt tagasi teise tuppa hiilida ja seal hääletult edasi oodata, kuni külaline lahkus. Aga ega siis külaline ju kohe ei lahkunud – ta lasi mitmeid kordi kella, katsus ukselinki (jube piinlik, kui uks ei olnud lukus, siis tuli mingi kiire vale leida, et „issake, küll on hea, et sa ust katsusid ja sisse said, ma just koristasin kappe ja olin siin tabureti otsas, karbid süles, ei saanud ennast kohe liigutada, hõikasin küll, et sisse, aga ju sa siis ei kuulnud...”), lõgistas ukselingi kallal ja siis oli vaikus. Aga see ju ei tähendanud ka, et külaline oleks ära läinud. Ei… siis tuli vaikselt kardina vahelt piiluda ja kuulatada, kas koridoriuks käis. Kui oli näha, et külaline lahkus, tohtis jälle rääkima hakata, kui aga seda näha ei olnud, tuli mõnda aega edasi sositada („ei tea, kas ta on ikka veel koridoris?”), uksesilma juurde hiilida ja olukorda hinnata ja igaks juhuks veel mõnda aega tasa olla, sest uksesilmast ei näinud ju tervet koridori ja võib-olla külaline luuras kusagil nurga taga.

Naabrivalve oli tol ajal ka ERITI tõhus, naaber teadis TÄPSELT, kas sa oled kodus, kuna sa tulid, kuidas sa tulid, kellega sa tulid, miks sa kodust läksid, kuhu ja kauaks. Seega võis ikka ette tulla, et abivalmis naaber andis ootamatule külalisele nõu: „Lase aga veel kella, nad on kindlasti kodus, ma ise nägin, kuidas nad pool tundi tagasi tulid ja läinud ei ole nad küll kuhugi, ma oleks näinud….

Jumal tänatud nende valvsate naabrite eest!

Ja siis olid veel igasugu muud veidrused, näiteks telefonikõned. Igaühel ju telefoni ei olnud, meil ka mitte, aga tädi naabril oli. Ja kui siis keegi juhtus tädile sinna helistama, oh seda põnevust ja elevust, naaber tormas sõnumiga kohale ja kõik, millega parasjagu tegeleti, jäeti telefonikõne pärast pooleli.

Üldjuhul ei olnud need üldse põnevad kõned, lihtsalt mõni tädi sõbranna oli saanud telefoni lähedale ja helistas siis mõnele neist vähestest, kel juhtus telefon olema või kelle naabril oli telefon olemas. Onu Oskari Rootsist tulevad kõned olid ju kirja teel kokku lepitud: „Olge siis tublid, tervita Koidut ja teisi. Helistan sulle laupäeval, 12.mail, kuue paiku. Loodan, et see Theale ka sobib.” 

Seda, kas aeg ka tädile sobis, ei olnud vaja isegi küsida, onu Oskari kõne järgi seati kogu laupäevaõhtune tegevuskava. Kõps kell kuus oldi Thea juures telefonivalves, mõnikord tuli isegi vanaema kaasa. Üldiselt vanaema ei ole väga jutu – ja sõnameister, aga aeg-ajalt ta siiski mõtles, et oleks tore venna häält kuulda, mina olin ALATI nii piduliku ja suure sündmuse juures kaasas, tähtis tunne tekkis ju, ja nii me siis olime kuue paiku telefonivalves.  (Onu Oskar ei helistanud muidugi kunagi täpselt kell kuus, ta ju oli öelnud kuue paiku, mis ei tähenda sugugi täpselt 18:00, ja nii sai kohvi joodud ja kooki söödud ja tähtsat täiskasvanute juttu ajada,  minul oli selles tähtsas jutuajamises „muidugi” kandev roll).

Oh seda elevust, kui telefon siis lõpuks helises. Ausõna onu Oskari telefonikõne oli nagu pidupäev.  Lausa ime, et me selleks puhuks end pidulikult riidesse ei pannud. Või äkki tädi pani ka, ega mina kõike ei mäleta.

12 thoughts on “„Käisin siin, teid ei olnud kodus. Ootasin natuke, aga tulen siis teinekord.”

  1. Kle 1997 lauatelefon saada oli ikka väga haruldaselt hilja. Mul oli 1999 juba mobiil ja ma ei olnud ärikas vaid tavaline keskklassi perest pärit 9.klassi õpilane ja ma ei olnud klassis ainus mobiiliomanik. Tegemist oli väikese maakooliga. Lauatelefonid olid meie väikeses alevikus ikka kõigil, kellel oli soovi juba 80ndatest saadik. Seega ei käinud küll 23 aastat tagasi suur osa suhtlusest kirja teel…

    Like

    1. Aga näed, mõni sai lauatelefoni nii hilja! Muidugi hilja, aga paljudes peredes siiski nii oli. Ilmselt saidki viimasena just need, kes mingist vanast ajast järjekorras olid vms…
      Kuna ma elasin 1997/1998 aastal Norras, siis meie ringkonnas käis SUUR osa suhtlusest ikkagi kirja teel. Sõbrannadele samas linnas jah ei kirjutanud enam, aga välismaale siiski pigem kirjutati.
      Mul oli ka esimene mobiil1999 (vbla isegi 1998 ei mäleta enam), aga ei saa nüüd öelda küll, et mul jubedalt paljudele helistada sellega oleks olnud. Lauatelefonile ei helistatud (see oli ikkagi üsna kallis) ja mobiili Tartus küll kõikidel taskus veel ei olnud.

      Liked by 1 person

      1. 1997-1999 saadigi juba esimesi mobiiltelefone, aga lauatelefonid, mille järjekorras olid jõudsid kohati palju hiljem või siis ei tulnudki üldse, sest polnud enam vajadust, mobiilid tulid juba peale.
        Erinevad piirkonnad on ses osas ka väga erineva arenguga.
        1999 sai juba kasutatud telliskive 1-krooniga koos paketiga. 🙂

        Like

  2. 1997 ei olnud minu vanematel Tartu kesklinna servas veel mingit lauatelefoni, kuigi järjekorras olid nad vist aastast 1978. Paljudesse eramajadesse pandi telefon sisse eiteamillal. Meil igatahes tekkis varem mobiiltelefon, telliskivisuurune Nokia. Lauatelefon tuli vast 1998 sügisel või umbes nii.

    Liked by 1 person

  3. Minu vanaema on alles hoidnud kirjad mida nad kirjutasid vanaisaga kui oli sündinud nende esimene laps(minu ema) ja vanaema oli Tallinnas sünnitamas aga vanaisa Tartus koolis. Neid oli nii armas ja liigutav lugeda ja enam ju ei kujutaks sellist asja ettegi 🙂

    Like

  4. Meil oli telefoniga ja telefoniraamatuga (kataloogi eelkäija) sama lugu 70-ndate lõpus, kui kolisime uude majja, saime küll telefoni (mingi tavapärane nõukaomane sussamussa käis ilmselt sinna juurde), aga kaablikraavi tänavast majani pidime ise kaevama . Oh, mina ja vend (8 ja10) polnud ilmselt iial ühtegi majapidamistööd nii suure innuga teinud. Ja paari päeva pärast oli telefon olemas. Oh seda klassikaaslastele helistamist siis (umbes 10 klassikaaslasel vast oli kodus telefon). Samas, 97 aastal käisin sõbranna juurest e-maile saatmas (mul polnud internetti) ja 98 sain üheaegselt lapse ja interneti. Mobiiliomanikuks sain ka veidi enne lapse sündi (number kusjuures siiamani sama) ja oma ema sundisin ka mobiili hankima, sest äkki ma tahan heistada (oli tal siis ja on nüüd “noh, seal köögi aknalaual”).

    Like

  5. Mõnus meenutuslugu.
    Mäletan ise, et olin suviti maal koos vennaga vanatädi juures, aga ema ja isa olid linnas. Siis ema saatis meile kirja esmaspäeval, meie saime kolmapäeval või neljapäeval kätte ja siis reedel tulid vanemad ise. Aga see üks päev varem saadud kiri leevendas seda ootust kõvasti.
    Saime telefoni 1994. aastal. See oli nii suur rõõmupäev, et lausa uskumatu. Sõbranna oli ka nii rõõmus, et meie suhtluskvaliteet tõusis. Siiani pidin naabrite juures käima, kui näiteks haige olin ja õppimist oli vaja küsida. “Tere! Kas ma tohiksin helistada?” Ja siis rääkisin ruttu ära. Vaesed naabrid, pidevalt käisime neil, aga nemad said meie käest vastutasuks igasugu kaupa, sest mu emal oli mõned tutvused kauplustes.
    1998. aastal saime telefoni maakoju, see oli nii uskumatu juba, et igalt poolt on võimalik kogu pere kätte saada.
    Telefonikataloog oli nii oluline ja ärikataloog oli kallis asi. Ema töölt tõi laenuks, siis otsisime vajalikud numbrid välja ja järgmine päev viis tagasi. Näiteks sai otsitud mööblipoode või ehitusfirmade kontakte vms. Hiljem sai juba päris endale kataloogid. Seal oli väga tähtis ka linnakaart. Selle järgi sai orienteerutud. Kõigepealt otsid tänavanime välja, leiad selle koordinaadid kaardil (A5 näiteks) ja siis otsid kaardil reast A veerust 5 selle tänava välja.
    Kõik nimed sai üle vaadatud ka, et kus samanimelised elavad ja et mis imelike nimesid on. Öngo-Oengo oli kõige kummalisem perekonnanimi ja see siiani meeles.

    Liked by 1 person

  6. Meie külas minu varases lapsepõlves oli telefone väga vähe, postkontoris sai taksofoniga helistamas käia ning sinna sai lasta endale helistada. Ja telegramme saadeti… 1994 kolisime korterisse, kus oli telefon sees. Sai klassikaaslastele helistada ja hiljem sõbrantsidega naljakõnesid teha 😀 Tundus lahe 😛
    Kui põhikoolis käisin (nii 96. aastast edasi) siis oli popp omada väljamaa kirjasõpru. Õpetaja inglise keele tunnis tõi mingi sõpruskooli laste aadressid ja jagas laiali. Mõnega sai päris mitu aastat kirjasõprust peetud. Lahe oli nii kirju oodata kui saata. Need väljamaa kirjad olid sageli ilusal paberil mida mina maalapsena näinudki polnud ja vahel olid mingid lahedad kleepsud kaasas… Esimese mobiiltelefoni sain aastal 2000, olin oma klassis ikka esimeste seas. Kusjuures sama numbrit kasutan ikka veel 🙂

    Like

  7. Praegu turgatas pähe, et kuskil 93-94-95 aasta sai hakata otsevalimisega välismaale helistama. Vaat oli see alles asi – mitte, et mul väga oleks kellelegi helistada olnud, aga oli üks Kanada sõbranna ja ega ma ikka ei uskunud, et saab – esimene proov sai tehtud pigem selleks, et saada kinnitust, et ega ikka ei saa küll – aga sai.

    Like

  8. Meenus, kuidas kord koolist tulles tahtsin hirmsat moodi sõbrannaga metsa tigudega (ära küsi :D) mängima minna, aga vanaema polnud kodus. Kirjutasin talle siis ka kirja: “Läksin õue. Tulen kella nelja ajal. Võti on potis kilekoti sees.” Kiri ise oli asetatud kenasti lugemiseks poti ette. Et vanaema elas suures korrusmajas ning kirja näevad teisedki, sellele ma toona mõelda ei osanud.

    Mäletan, kuidas isegi raha sai jäetud naabritele kilekoti sisse pakitult ukselingi külge, kui neid kodus ei olnud. Mille eest ja miks, ei mina tea.

    Kui ma oma esimese mobiili sain (2000), siis vanaemal oli ikka lauatelefon. Ma jäin pärast kooli pikemaks välja ega saanud hiljem aru, miks vanaema kuri on. Ma ju saatsin smsi, et jõuan hiljem. Lapse aru.. 🙂

    Like

  9. Tere, Eveliis,

    Kas ja kuidas saab sinu blogi kaitstud postitustele ligipääsu? Kas lihtsalt küsides? Või ei jagagi sa võõrastele parooli?

    Tänan!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.