Nad võtsid mu Netflixi ära!

Okei, okei, pealkiri on üledramatiseeritud. Keegi ei võtnud tegelikult mu Netflixi ära, küll aga kadus ära mu Skandinaavia Netflix, sest ma ei olnud piisavalt kaua aega nö kodumaalt (ehk siis maalt, kus ma endal konto tegin) sisse loginud ja nii muutus mu Netflix kohalikuks. Naeruväärsed probleemid, ma tean, aga ikkagi teeb pahuraks kui oled harjunud ühe filmi- ja keeltevalikuga ja siis seda ühel hetkel enam ei ole. Ja no samas ei ole mu probleem  naeruväärsem kui Helen Adamsoni oma. Tema tahaks olla põrandal kägaras ja nutta seni, kuni ühtegi pisarat temas enam ei ole, sest ta on hakanud kell üheksa magama minema ja kell kuus ärkama. Igaühel oma probleemid.

Aga tagasi minu probleemi juurde. Netflix. Probleem on see ka selles mõttes, et ma ei saa üldse aru, kuidas elu ilma selleta võimalik oli. Mida ma telekast üldse vaatasin? Kõik sai alguse sellest, et hytta´s elades oli meil vaid vana telekas kolme kanaliga, kust 90% ajast tuli jama, nii et meil ei olnud telekaga pikalt üldse mingit pistmist. Aga Satul oli linnas Netflix ja korralik telekas. Me Idaga olime vaimustuses. Ei olnud midagi paremat kui visata end pikali tema mõnusale diivanile ja vaadata Totorot. Sellest sai meie kõigi lemmikfilm. Netflix (ja Totoro) tulid meie ellu, et jääda.

Kuigi ma olen pahur, et mul ei ole oma Netflixi, siis halval ajal käib see, mis on ka. Ma olen kolm päeva olnud surmhaige, 39 palavik, mis ei lähe ja ei lähe alla. Kõige pealt külmavärinad, siis keha ülekuumenemine ja higistamine (võehh, see viimane on vist haiguste juures see kõige hullem), nii et suuresti olen ma need kolm päeva vaid maganud. Omakorda tähendab see aga ka seda, et ma ei suuda ju 24/7 magada. Nii olengi ma öösiti oma (sõltuvalt olukorrast, kas külmast vappuva või kuumast higistava) kere allakorrusele teleka ette vedanud ja filme vaadanud. Ma olen sada korda Leonardo DiCaprio “The Revenant” üle klõpsutanud ja mõelnud, et tahaks vaadata, aga samas on midagi ikka pannud mind edasi klõpsima. Nüüd vaatasin ära. Kui öeldakse, et Eesti film on sünge, siis vaadake seda. See on sünge. Karm. Jõhker. Robustne. Aga aus. Ilmselt on seda filmi juba ammu näinud, nii et sisust ei hakka ma kirjutama, aga ma saan väga hästi aru, miks see filmi parima draamafilmi Oscari võitis. Ühe mehe võitlus ellujäämise nimel ning inimhinge erakordne jõud on see, mis kaasa elama paneb. Seda enam, et tegu on tõsielul põhineva looga. Umbes samasugune lugu nagu “Me sureme üksi“, kus David
Howarth jutustab kaasahaarava, vaprust ja inimvaimu vastupanuvõimet kirjeldava loo ühe mehe uskumatust pääsemisest. Mõlemas on oluline looduse ja inimese suhe. Filmis tuleb kohe eriti hästi esile maailm, mis ei alistu, kuigi inimesed kujutavad end selle valitsejatena ette.

“Laundromat´i” ja “The Most Hated Woman in America” vaatasin samuti ära. Kumbki neist pole vist teab, mis head kriitikat saanud, aga mulle meeldisid mõlemad. Minu filmimaitse on niikuinii (vähemalt mõne mu tuttava jaoks) küsitav. Ma ei liialda absoluutselt kui ma ütlen, et “Hukkunud alpinisti hotell” on mu meelest geniaalne (Hinckuse “mina tulin  minule peale”, Grünbergi muusika ja kogu see sürreaalsus!), samamoodi pean ma oma lemmikuteks nii “Melanhooliat” kui “Eyes Wide Shut”. Kõik need kolm panevad vähemalt veerandit mu tuttavatest õlgu võdistama. Maitsete erinevus, mis muud.

Seriaalidest olen ma teadlikult eemale hoidnud. Ma ei taha mõnda uut seriaali, mida ma kindlasti pean ära vaatama. “Mad men” oli üks neist, mille vaatamist ma lihtsalt ei suutnud lõpetada. Teine samasugune oli “The Modern Family”. Aga eile öösel poolpalavikus klõpsisin, mida vaadata ja kuna see juba kolmas kord mulle ette tuli, siis ma lõpuks ikkagi tegin selle vea ja vajutasin “vaata” nupule. Ma teadsin, et ma seda kahetsen, sest täpselt nii nagu kirjeldatakse, siis  “Don’t Fuck With Cats: Hunting an Internet Killer is another one of those “this is so fucked but I can’t stop watching” style documentaries.” Esiteks kassipojad ja nende tapmisvideod, teiseks Facebooki massihüsteeria, mis viis vale inimese süüdistamise ja tolle enesetapuni ning Luka Magnotta nii haiglane kuulsusejanu, et läbikukkunud realitystari ja modellikarjääri asemel sobis ka mõrvari kuulsus. No vot ja siin ma nüüd siis olen, erinevate tööülesannete kätte mattumas tänu haigusele, aga mida ma kohe tegema hakkan? Mhm, arvasite õigesti. Ma ei saa enne tööd tegema hakata kui vähemalt üks osa on veel vaadatud. Õnneks on kell alles kaheksa. Üks kord elus saan ma äelda, et Mareki haiglaselt varajasel ärkamisel on eeliseid ka minu jaoks.

 

2 thoughts on “Nad võtsid mu Netflixi ära!

  1. Ma sain Netflixi esimest korda alles detsembris ja ma olen ka sõltuvuses. Enne vaatasin arvutist seriaale ja filme, nüüd enam ei viitsi arvutit lahtigi teha. Hetkel lemmik on Money Heist ja vahelduva eduga vaatan ka You-d, aga see kohati on igav, samas tahaks nagu teada, mis edasi saab. .. 🤷‍♀️

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.