“Häbiväärse pärast tuleb häbi tunda, kaunima poole aga püüelda, kuna ilma nende omadusteta ei suuda ükski riik ega üksikisik midagi suurt ja külluslikku saavutada.”

Tahate ma panen oma eelmise nädala ühte lausesse? Ma jõudsin solvata üht tööandjat öeldes, et ei lähe siiski nende juurde tööle, ma jõudsin vastu võtta teise tööpakkumise, ma jõudsin edasi lükata arsti aja, sest maniküür tundus olulisem, ma suutsin võtta vaba päeva, sest Marekile oli kingitud teatripakett Pärnusse, ma suutsin oma vaimusilmas ette kujutada, et Mareki peod Pranglis meenutavad väikeste mööndustega Vana-Kreeka sümpoosioni, ma nautisin “Endla” laval võrratut mees-sekstetti, naersin ja mõtlesin elu ja armastuse üle, ma lugesin kahte arvustust, millest ühes pettusin ja teisega nõustusin, ma jõin Vana Tallinnat ja vahuveini, sõin kammkarpe Villa Wessetis, külmetasin, sain nohu ja magasin maha terve reede, käisin laupäeval Marekiga Idal järel (mis tegi Pärnus teatris käimise kilometraažiks 996 km), ma jõudsin vaielda emaga, kes ütles, et tal on piinlik, et ma blogin, ma püüdsin talle selgeks teha, et ta laseks lahti sellest, mida teised minust arvavad, ma nuuskasin oma nina punaseks ja valusaks, ma vaatasin kaks korda “Kollide ülikooli” ja jõudsin blogima oma piinlikust tekitavasse blogisse. Nii lühidalt saakski terve eelmise nädala kokku võtta.

Aga ma tahan natuke pikemalt kirjutada. Eelkätt “Endla” teatri “Pidusöögist”. Ma tunnistan ausalt, et ma suhtun natukene eelarvamustega nö päristeatrite komöödiatesse. Ma tean, et see ei ole ilus ja ma ei tee seda absoluutselt sellepärast, et öelda, et mul on teistest parem – totaalselt elitaarne – maitse, ma arvan, et mul trauma sellest ajast kui ma elasin Tartus ja “Vanemuises” olid vaid lihtsakoelised komöödiad ja operetid. Iga kord kui mõni peika(kandidaat) tahtis mulle muljet avaldada ja ütles, et tal on teatripiletid oigas mu sisemine jumalanna hirmust, et kas jälle…Ma ju ei tee “Vanemuisele” liiga? Te nõustute ju, et mingi periood oli selle teatri tase üsna madal, millest oli nii pagana kahju, sest väga paljud “Vanemuise” näitlejad on mu lemmikud (olnud).  Sellest taustast mul see eelarvamus tulebki ja ma ei saa sinna midagi parata, et kui mulle öelda, et lähme “Endlasse” komöödiat vaatama, tekib mul esimese hooga sama tunne.

Läksin siis igaks juhuks lugema, et millega tegu, et end lainele häälestada. Esiteks üllatas mind muidugi fantastiline näitlejate nimekiri (Ago Anderson, Märt Avandi, Sten Karpov, Meelis Rämmeld, Sepo Seeman, Sander Rebane, Carmen Mikiver), teiseks sain ma kohe teada, et tegu on ajaloolise komöödiaga,  mille aluseks on kaks lääne mõtteloo kullafondi kuuluvat teost: Platoni „Symposion“ (ca 385-370 eKr) ja Xenophoni „Symposion“ (ca 360 eKr). See andis arvata, et ei tule tavaline tort-näkku-pluss-allapoole-vööd-nalju-täis etendus. Vana-Kreeka on mind lapsest saati huvitanud. Võimalik, et see sai alguse sellest, et mulle meeldis lapsena palju lugeda ja kui just raamatukokku ei viitsinud minna, tuli hakkama saada koduste raamatutega, ega neid üleliia palju polnud ja nii oli üks mu lemmikuid “Vana-Kreeka muistendid ja pärimused”, mida ma uuesti ja uuesti lugesin. Hiljem olen ma kunstiajalugu õppides kirjutanud ka (kehvapoolse) lõputöö Vana-Kreeka mõjudest tänapäeva kunstile. Igatahes sõna “Vana-Kreeka” etenduse tutvustuses võlus mind.

Ja see etendus võluski mind. Filosoofiline komöödia, kus sai nii naerda kui ka sügavamalt kaasa mõelda. Etenduses on päris palju pikki ülistuskõnesid, millega tuleb kaasa mõelda, kui seda ei tee,siis ilmselt jääb pool etendust arusaamatuks. Näiteks oli mu meelest nii romantiline, kuidas Märt Avandi kehastatud Agathon seletas lahti armastuse. Enne meest ja naist oli olemas androgüün. Tal oli kaks pead, neli jalga ja neli kätt. Ühel hetkel lahutas jumal androgüüni kaheks – meheks ja naiseks ning sellest hetkest saati otsib üks pool taga oma teist poolt, et saada tagasi täiuslikuks. Kohe peale seda romantilist kõnet jõudis järg Meelis Rämmeldi Antisthenese kätte, kes tõmbas eelnevale mõttele kohe vee peale. Ei ole vaja armastada vaid ühte! Selleks, et armastada ennast ja teist, tuleb armastada kõiki ja läbi kõige. Kaks täiesti erinevat, aga mõtlemapanevat lähenemist armastusele. Kui Agathoni kuulates nõustusin ma temaga, siis Antisthenese pani mind eelnevas kahtlema. Võib olla tõesti on tõeline armastus just see kui armastada kõiki ja läbi kõige? Eks igaüks tõlgendab selle endale nii nagu sobivaks peab.

Kuna tegu oli siiski komöödiaga, siis otseloomulikult oli siia vahele pikitud ka terve trobikond klišeelikke ja šovinistlikke, ent pagana naermaajavaid tarkuseterasid. „Iga mees peaks abielluma – hea naine teeb ta õnnelikuks, halb naine teeb tast filosoofi.”, “Hea naine on nagu tervislik vein, seda ei ole olemas”, “Naine on nagu viinamari, lõpuks muutub ikka rosinaks” ja lõpuks minu enda lemmik – “On kolme tüüpi inimesi: need, kes joovad mõõdukalt, need, kes joovad kõike, mis kätte satub, ja joodikud, kes on alati käpuli”. Sinna juurde veel pohmakas vaevlevate Ago Andersoni ja Meelis Rämmeldi tegelaskujude püüd veinianumani jõuda, mis kuidagi ei õnnestunud, sest sümposiarh oli selle rangelt ära keelanud ja hoidis neil silma peal. Sellest hoolimata lõppes pidu nagu ikka. Nimelt teatud tunnil enam sümposiarhi reeglid ei kehti ja mis te siis arvate, kas pidu lõppes kolme peekriga, mida peeti mõõdukaks joomiseks? Ma reaalselt kujutasin ette, et ahaaa, sellised need Mareki meestepeod seal Pranglis siis välja näevadki. Alguses ülistuskõned, siis filosofeerimine või “filosofeerimine” ning lõppeb ikka nii nagu alati. Kas neist keegi seal alasti ringi jookseb, eepost peast loeb, kõik teised laua alla joob, polegi oluline. Ajad on muutunud, pidude nimed on muutunud, aga laias laastus ikka üks Vana-Kreeka sümpoosion.

Nalja igatahes saab. Mina soovitan vaatama minna. Kaasa mõelda. Sokratesena tantsiv Sepo Seeman on omaette vaatamisväärsus. Mina ei ole nõus “Sirbi” kriitikaga, et “tantsustseenis  on laval lihtsalt kari narre, kelle ülesanne on publiku labane lõbustamine.” Aga kes olen mina võrreldes nende kriitikutega, mida tean mina kõrgemast kunstist. Näidake mulle laval poolpaljaid joodik-filosoofe ja ma olen müüdud, tõstan selle ringi oma maailma ja pugistan naerda.

 

Peale etendust läksime me hotelli kas 1) lihtlabaselt veini jooma, 2) veini saatel filosofeerima või 3) romantiliselt üle saja aasta kahekesi aega veetma, mille juurde käsi ka (vahu)vein. Vaatenurga küsimus. Kui tulla tagasi selle postituse algusesse, siis sellised laused nagu ma just kirja panin, ongi põhjus, miks mu ema mu blogi pärast häbi tunneb. “Teised loevad, et oled laisk ja joodik, magad poole lõunani, tööl käia ei taha ja muudkui näitad end külgedest, millest pole vaja,” ütles ta mulle. “Milleks sellist enesenäitamist vaja, kellele, kirjuta parem raamatuarvustusi, see tuleb sul paremini välja,” ei jätnud ta “hagu alla” panemata. Ma küll üritasin seletada, et sellel ei ole mitte mingit vahet, mida arvab minust Pille või Malle ning ega minu häbiväärselt piinlik blogi teda vähem intelligentsemaks ei tee, aga ema oli resoluutne – “kõik blogid tuleks põlema panna.” Ma õhtul mõtlesin selle vaidluse üle. Ma ei sunni kedagi oma blogi lugema, aga ma ei saa loobuda millestki, mis mulle endale rõõmu pakub. Minust ei saa kunagi überintelligentset ja vaid kõrgemast kunstist (vaadake ise, kuidas erineb minu arvamus päriskriitikutest) rääkivat blogijat, see ei ole mina. Ma saan küll püüelda kaunima poole, kuid ei saa tunda häbi häbiväärse pärast. Sest vaadake, koer ongi saa maetud, et blogi on vaid üks killuke minust. Võimalik, et see piinlikum ja häbiväärsem osa, aga ma julgen ka selles kahelda. Ma lihtsalt olen muuhulgas ka blogija. Kellele meeldib. Kes kritiseerib. Kes vihkab. Kes armastab. Midagi kõigile.

Päisefoto: Priit Loog

 

16 thoughts on ““Häbiväärse pärast tuleb häbi tunda, kaunima poole aga püüelda, kuna ilma nende omadusteta ei suuda ükski riik ega üksikisik midagi suurt ja külluslikku saavutada.”

  1. Või on sulle mingil põhjusel (sest vein on jumalate jook, armastad oma kauneid klaase näidata, alateadvus pakub välja, sest meid ümbritsevas visuaalis on tavaks graatsiliselt veiniklaasi käes hoida jnejnejne) oluline end just sellisena maailmale näidata?
    Salajoodik või siis ka pärisjoodik reeglina hoiab oma suukese kinni 😉
    Kuidas tarbitud kogustega on?
    Ma armastan väga veini, aga IIAL üle 2-3 klaasi ei joo.
    Ja iga päev samuti mitte.
    Kuidas sul?

    Like

    1. Kindlasti joon ma aegajalt TUNDUVALT rohkem kui 2-3 klaasi, ma isegi ei näe seda pōhjust varjata, aga miks peaks arvama, et inimene siis IGA päev joob?
      Mis puutub klaasidega “poseerimisse”, siis mu meelest on täitsa tavaline, et kui on mingi üritus/pidu, siis jääd klaasiga pildile? Voi peaks ara panema kaest, sest äkki keegi muidu arvab, et joon iga päev😂

      Liked by 2 people

      1. Ma ei arvanudki üldse mitte, et sa iga päev jood. Lihtsalt omaenda tarbimisharjumusest rääkisin. Mu keha ei talu lihtsalt rohkem.
        Muidu oleks ilmselt asi teine.
        Ka klaasiga pildile jäämises pole midagi, olen ise samuti alatasa.
        Lihtsalt piltidel, mida ise teed (st minu puhul on nii, jälle vaatan oma mätta otsast), on sageli veiniklaas justkui “kaunistuseks”.

        Like

      2. Sry, et vbla ründavalt vastasin:) selles suhtes jah sul on oigus, et teatud piltidel, no naiteks joulusoogilaud vms, on klaas kindlasti nähtaval ka “kaunistuse” mōttes. Mulle hästi meeldivad veiniklaasid, eriti kristallist, ja vbla see on toesti alateadlik moodus tavaline keskpärane elu nö luksuslikumaks muuta? Koik on vōimalik, aga häbenema ma end selle pärast ei hakka.
        Voimalik et voitlen ka vastu tōele, et blogi ja blogimina oleme seepärast piinlikud?

        Like

      3. Häbenemine on tervisele lausa kahjulik, ma leian 🙂
        Ja emad on alati tundlikumad lugejad kui teised, sest ei see lapse kasvatamise töö ju iial lõpe.
        Mis blogist teistele paistab, on paljus neis teistes kinni. Sinus muidugi ka.
        Veiniarmastusest ei ole sa kunagi saladust teinud, ilmselt ka teadlik oma piiridest.
        Aga mina täitsa võõra inimesena kindlasti manitsema ei hakka (pole nagu millegi eest seda teha), lihtsalt jällegi oma mätta otsast näinud juba lapsepõlvest peale üksjagu palju imelisi naisi, kes ühel võu teisel põhjusel end kas paksuks ja inetuks või/ja põhja joonud.
        Ka see ei lase mul ülemeelikusega kaasa minna, kuigi mõnikord kohutavalt tahaks.
        Igatahes, ilusaid pokaale tasub alati nähtaval hoida, kui nad juba olemas on.

        Like

  2. Ma olen nii nõus selle teater Vanemuise teemaga. Põline tartlane, kes enam eriti teatrisse naljalt ei satu. Juhtusin ilmselt ka mingi periood nägema liiga palju selliseid nn. lustlikke lugusid. Siis ei suutnud ma enam vaadata kuna igas etenduses mängis Hannes Kaljujärv ja alati oli ta ühesugune, kõvahäälne räuskaja. Nüüd kui teatrisse üldse lähen, siis pigem kuhugi mujale linna ja pigem üldse kinno.

    Like

  3. Minu meelest jood ka palju ja palju ei tähenda igapäevast joomist minu jaoks:) Lihtsalt jook on sinu lõõgastumise viis vist, elustiil, samas kui saaks lõõgastuda ka muul moel. Ja sinna juurde see, et sa seda viisi ka rõhutad.. Seepärast neile inimestele, kes lõõgastuvad muul moel, näibki “joomine” rohkena, sinna juurde veel alati selle rõhutamine “ülepakutuna”.. ja kuna seda rõhutatakse/tuuakse postitustes alatasa ka välja, jääb see tahtmatult domineerima.. ps: ma pole karsklane aga ka paar korda nädalas veini trimbata on ka mu jaoks “milleks vaja”, vajadus on ilmselt märksa väiksem..

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.