Kuidas ma lolliga vaidlema läksin

Minu jaoks on Eesti sünnipäev (ja taasiseseisvumine) alati olnud erilised päevad, päevad, mida tähistada. Need ei ole mu jaoks niisama-töölt-vabad-päevad, vaid päriselt mõttega. Vingun mis ma vingun, et see ei meeldi Eestis ja too ei meeldi, aga vähemalt kahel päeval aastas tunnen ma südames päriselt, et eestlane olla on uhke ja hää. Isegi kahju on lugeda kui paljud kirjutavad, et nende jaoks on see üks suvaline päev, ei midagi erilist. Kurb!

Selle imala sissejuhatusega tahan ma jõuda sinna, et nii nagu igal aastal vaatasime me ka sel aastal õhtul presidendi kõne, aastapäeva kontserti ja kätlemist. Same procedure as every year, James! Kõne mind ei kõnetanud, paljud pidasid seda heaks, mina mitte nii väga, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Kontsert pigem meeldis, oli huvitav. Kleite vaatasin, aga mitte kotkapilgul. Vanasti oli mu jaoks päriselt kleitide hindamine, arvustamine, oma lemmikute valimine selle päeva suursündmus, nüüd vaatasin kleite ja mõtlesin, et kui palju oli ilusaid inimesi. Selles mõttes maitsed on muidugi erinevad ja kõik (ka moekunstnike poolt kiidetud) kleidid ei olnud minu maitse, aga ei peagi.  Minu lemmik oli kindlasti Kristel Voltenberg soengust kleidini. Vapustav. A kleitidest ja välimusestki ei taha pikemalt rääkida. Mis seal rääkidagi kui ilusad ja heas tujus inimesed koos – kõik  omamoodi ilusad tegelikult. Lillelisi sitsikleite ja triibulisi dressipükse keegi koos selga/jalga ei olnud ju pannud.

Küll aga ärritas mind hoopis teine teema. Nimelt on alati mingi grupp “lihtrahvast”, kes kohe peab leidma midagi, mille kallal iniseda. Nüüd jäi ette rong, millega pidulised Viljandisse ja tagasi sõitsid. Ma ei mäleta päriselt, millal ma viimati mõne netikommentaatoriga vaidlesin, sest see on sama mõttetu kui…issand ma ei teagi sobivat võrdlust, aga näete seekord läksin vooluga kaasa ja pidin sellisele kommentaarile “Vaevalt nad peavad sõitma nii, nagu  maksumaksjad tööle ja koju sõites – püsti ülerahvastatud rongides” vastama. Nagu päriselt on võrreldavad olukorrad? Ma sõidan ka aegajalt rongiga koju, suviti rohkem, mõnikord pean 20 minutit püsti seisma, ei sure ära ja ei ole võrreldav ju sama asjaga, et Viljandisse läks 24.02 erirong. Nii kirjutasingi. Vastuseks sain “Pange lihtrahvale ka söögilauad rongi, ansambel mängima ja keegi ei vingu...”  Tuli ära see paganama “lihtrahva” kommentaar. Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et osa inimesi kohe tahab ise end teistest halvemaks pidada. Ma olen  aastaid vaadanud presidendi vastuvõttu, mitte kunagi ei ole mõelnud, et nemad seal ja mina siin Nüüd nägin ka vastuvõtul mõnd tuttavat nägu, no ei mõtle kadedusega, et näed, mina, lihtrahvas, pean kodus olema. Tahad vastuvõtule, tee midagi, et oleksid kutsutute seas. Lihtne. Ja öelge mulle kui ma eksin, kas ei olegi nii, et sellest ajast kui vastuvõttu on korraldatud erinevates linnades on kutsutute seas ka rohkem selle kohaliku piirkonna inimesi? Minu meelest on vastuvõtule kutsutud külalisi küll seinast seina, ei ole kõik (enam) vaid “Kroonika prominendid”.

Aga tagasi tollesse rumalasse vaidlusesse. Kirjutasin, et tibake palju ei ole igaks tööpäevaks rongi söögilauda ja ansamblit soovida? Proua arvas, et ma olen ajakirjanik, millele vastasin, et kas sa näed, ei ole, “olen täitsa tavaline eestlane, kes on rahul oma eluga ja ei püüa alati leida igas asjas midagi negatiivset. Sōidan rongiga, mis teinekord ongi rahvast täis, ja mōtlen, et vaat kui hea et autoga ummikus istumisest pääseb. Ansamblist ja söögilauast seal puudust ei tunne. Ei virise ka, et tänase rongiga vastuvōtule soita ei saa, pole selleks midagi erilist teinud ka.

Selle asemel, et teemas püsida või üldse lõpetada, sest mis meil ikka üksteisele enam öelda oleks, sain ma ikkagi netikommentaatorilt teada, et “olete kunagine Eveliis Kund-Zujev, sorry, selliseid artikleid, nagu kirjutate… Tõsiselt tekib küsimus, kas teiega on ikka kõik korras? 😂 Kas teid kodus ei kuulata üldse, et niimoodi oma kirjutisi avaldate?“. Eks see on muidugi küsitav, kas minuga on kõik korras, eriti nüüd kui langesin labasesse netikommenteerimise-sõnasõtta, aga mis teha…”Korras olek” ongi ülehinnatud. Vaiki ma ikka olla ei saanud, küsisin kas hakkas kergem. Vastuseks sain ikka midagi sarnast, et kuule, guugelda end ja üleüldse kui teiste arvamus ei meeldi, siis hakaku ma positiivseks inimeseks. No kurat! Kes meist vingus, et “lihtrahvas” ei saa töölt koju muusika saatel sõita?  Vastasin. “Siinsete kommentaaride järgi tundub, et peaksin Teilegi killukese oma positiivsusest andma, aga mis seal ikka. Teie kiruge lihtrahvana pidulisi, mina naudin meie kodumaa sünnipäeva. Valikute küsimus.”

Peale mõningat vaikust sain vastuseks, et ärgu ma pidagu end lillelapseks, et ta teab mind hästi, ühes koolis käinud minuga.  Pekki, kooliajal olin ma ikka küll poolviieline nohik ja ei saanud vastamata jätta, et “see ju tore, et ühes koolis käisime, et siis ma peaksin ju just meeldima!”  Sellele ma õnneks enam vastust ei saanud, kooli kommentaar on ka kadunud. Ju siis ikka nii hästi ei tundnud.

Mina aga siinkohal häbenen natuke, et netikommenteerijaga vaidlema läksin üldse, aga ma ei saa üldse aru sellest “nemad seal ja meie siin” vingumisest. Jah, ma olen osati nõus, et peole kuluva raha eest saaks palju head ära teha, aga ausalt nii ka ju ei saa, et inimestel ei ole õigust pidu pidada? Igaüks (kes tähistab) tähistab EV sünnipäeva omamoodi.  Muidugi on probleeme ja valukohti ning vaesust, kuid me ei pea ju ometi kõik kogu aeg ringi käima nagu bergenid?

2 thoughts on “Kuidas ma lolliga vaidlema läksin

  1. “Ja öelge mulle kui ma eksin, kas ei olegi nii, et sellest ajast kui vastuvõttu on korraldatud erinevates linnades on kutsutute seas ka rohkem selle kohaliku piirkonna inimesi? Minu meelest on vastuvõtule kutsutud külalisi küll seinast seina, ei ole kõik (enam) vaid “Kroonika prominendid”.
    Jaa, väga palju on selle maakonna kohalikke tegijaid ja lisaks on kutsutute arv kõvasti suurem, kui mõned aastad tagasi. Vanasti oli mu meelest neid mingi 800, sel aastal jäi kõrva number 1500 🙂

    Liked by 1 person

  2. Ma ei saaks rohkem nõus olla! Ma pole ka kunagi aru saanud sellest lihtinimese ja vaese inimese mentaliteedist, ma pole mitte kunagi kasutanud enda kohta sõna vaene. Ok vahel naljatades aga mitte kunagi täie tõsidusega, et ma nagu ise ka usun seda pluss ma kadestan rikkamaid. Selles osas pole kunagi materiaalsus nii palju huvitanud et viitsiks ennast üldse kuidagi tunda ja võrrelda kellegi rikkamaga. See poliitik seal on nagu jumal on rahakuhja otsas ja mina olen hullem kui sitt. Aga ma nii tean neid sellise mentaliteediga inimesi, see on kuidagi mingi eri grupp inimesi, ma ei oskagi seletada, ja vahel kes seda enda “vaesust” välja toovad ei pruugigi olla kõige hullemas olukorras materiaalselt. Mul tuleb sellega enda vanatädi meelde kes terve elu aeg on rääkinud ja toonitanud kui vaesed nad on, aga tegelt ei ole , suht kas kesklass isegi Eestis mõistes ja mees oli tal heal töökohal.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.