Elukutse: unistaja

Ma olen terve elu olnud suur unistaja. Üks esimesi suuremaid unistusi, mida ma unistasin ja utoopiliseks pidasin, oli unistus raamatupood-kohvikust. Ma olin siis 16-aastane. Kujutasin vaimusilmas ette iga väiksemagi detaili, kuidas see poekene välja näeks, kuidas inimesed seal naudivad head kohvi, kunsti ja raamatuid ning mõtlesin siis edasi, aga kes ikka sellises poes käiks ja kust raha võtta. Sinna see unistus jäi. Tsiteerides mu uut lemmikut Tom Valsbergi, siis oleks ma tookord teadnud, et “eluterve pohhuist ütleb alati oma ideed välja, isegi kui need võivad tunduda teistele lollakad. Ta teab, et geniaalsed ideed on lollide ideedega äravahetamiseni sarnased hetkeni, kuni keegi need ellu viib.”

Ja nii olen ma pool oma elust unistanud. Unistan siiani. Mingil hetkel sain ma aga aru, et unistused ei tööta kui ise nende nimel ei tööta. Ma hakkasin neid täide viima, mõni läks paremini, mõni halvemini, mõni suisa kehvasti, aga ma ei kahetse, mul on kogemus, mälestused ja ma olen õppinud. Samas on mõned unistused sellised, mis lähevad lihtsalt täide, viitega, aga lähevad. See on ka üks põhjuseid, miks ma kunagi ei lõpeta unistamist. Mõned aastad tagasi oli mul unistus külastada Maaemo restorani. Tundus kättesaamatu ja sinnapaika ma selle unistuse jätsin. Facebook tuletas mulle meelde, et just täna – neli aastat tagasi – päev enne mu 35. sünnipäeva külastasime me seda restorani. See on üks mu ilusamaid mälestusi.

img_0995

Teine selline natuke ehk isegi tobe unistus on seotud mu esimese oma päris koduga 16 aastat tagasi. Te ju teate seda tunnet kui saad kätte oma korteri võtmed ja hakkad seda sisustama? Ja võib olla ka seda tunnet, kuidas soovid ja mõtted on üks, aga rahakott teine? Ma arvan, et mu korter oli päris kaunis, aga ma unistasin paljudest asjadest. Ostsin “Diivani” ajakirju ja vaatasin asju, mis mulle tundusid nii kättesaamatud ja luksuslikud. Ühel hetkel hakkasid mulle aina silma jääma ühe eestimaise tootja diivanid. nägid välja nagu kunstiteosed, aga ma ei julgenud neist isegi unistada. Mõned aastad hiljem käisin ma pidevalt Stockmannis käies mööda nende salongist, kiikasin arglikult sisse, aga loomulikult ei astunud ma sisse. Ma ei julgenud väga pikalt üldse isegi vaadata selliste salongide poole. Vaatsin aga “Diivanist” ja mujalt ja sinnapaika see unistus jäi. Diivanid tulid ja läksid, korter sai maha müüdud, maale kolitud, diivanid tulid ja läksid. Rohkem ma tolle salongi peale aastaid ei mõelnud, isegi ei teadnud, kas nad enam tegutsevad.Kuniks Telliskivisse tekkis koleda ja lagunenud laohoone kohale uus ja äge maja. Borgi oma.  see tootja poln kuhugi kadunud. Mul oli selle üle hea meel.

image001-4-2-1600x800

Huvi pärast kiikasin nende kodulehele ja lubasin endale, et lihtsalt huvi pärast lähen ühel päeval ka seda salongi külastama. Isegi kui peaks kallis ja luksuslik olema, siis enam ma ei karda. Mitte et ma oleks plaaninud uut mööblit osta. Aga lihtsalt uudishimust. Läks mitmeid kuid, ei jõudnud ma kuhugi, läks meelest ka tegelikult ära ja siis täiesti ootamatult olin ma seal salongis täiesti teistel põhjustel.

Kas teil ei ole mõne asjaga nii, et armute esimesest silmapilgust? Mina olen selline tüüp, kes suudab asjadesse armuda. Üks diivan jäi kohe silma, täiesti karjus minu nime, aga loogilistel põhjustel ma ignoreerisin tema karjeid ja kutseid. Ega ta rahu ei andnud. Nagu sireen püüdis mind oma kauni lauluga hurmata, aga ma ei allunud provokatsioonile. Kuu aega hiljem sattusid asjad kokku nii, et tulemus on allolevatelt piltidelt näha. Läks kõigest 14-15 aastat unistamist. Täna sain ma veel teada, et selle disaini aitas välja töötada Iitala disainer ja mul tekkis korraga tunne, et see kõik on justkui Satu sünnipäevakingitus mulle. See oleks nii tema moodi olla õigel ajal õiges kohas, isegi pilvepiirilt. Ilusat homset sünnipäeva mulle!

img_4404

Mis ma täna veel tahan öelda on see, et ärge kartke sisse astuda ka nendesse salongidesse, mis pealtnäha või meie mõtetes paistavad liiga luksuslikud. Need võivad tegelikult olla palju maalähedasemad ja sõbralikumad kui aimata oskaks. Tehke proovi selle Telliskivi 51B salongiga, kus teid aknalt kollane traktor tervitab.

 

 

 

 

 

8 thoughts on “Elukutse: unistaja

  1. Issand, mul on nii totakalt hea meel su üle. Lugesin ja lugesin, terve aeg oli sees ärevus, et kunas sa nüüd ütled, et sa saidki selle diivani. Ja siis sa ütlesidki. Palju palju õnne! 😀😀

    Like

  2. Mina olen ka unistaja! Minu vanaema ikka ütles, et see veel tasuta on. Juba mitu aastat unistasin korralikust rahakotist, kuid olen juba selline, et endale ma midagi osta ei raatsi. Alati ju midagi olulisemat kellelegi vaja ja..nii ta jäi. Homse sünnipäeva puhul aga tegin täna kollegidele välja ja nemad mulle kingituse ümbrikus. Tulin koju ja tegin selle eest VB tellimuse. 🙂 lõpuks ometi midagi ka mulle. Nüüd jään ootama oma punast iludust. Imekaunist homset päeva sulle veelkord! Nii tore, et üks sinu unistus täitus 🙂

    Liked by 1 person

  3. nii ilus värv… kuni istunud pole, siis mugavuse kohta ei oska kommenteerida… aga kuule, need tumbade katted sobivad ju küll… seal sarnast tooni sees ja ei pea kõik liiga ühtemoodi olema. pigem mind häirib see, et nii tumbad kui tugitool on kirjud aga kuidagi liiga sarnaselt kirjud. ja tumbade kangas tundub fotogeenilisem.

    Like

    1. Tumbade katted sobivad jah, pigem on asi selles, et need on määrdunud ja koledad ning nende pesemine suhteliselt võimatu. Kui suvel survepesuri jm puhtaks ei saa, siis on lihtsalt vaja vahetada.

      Like

      1. Tekstiilipesuriga saad kindlasti! Oluline on must vesi kiirelt pesurisse tõmmata. Tegin sygisel jyst pesu koos elamispinnaga saadud diivanile. Konkreetselt iiveldusega võideldes tõmbasin pesuvett. Täielik psyhhotrauma 😂 lihtsalt nii ropp oli.

        Like

  4. Oot ma veits segaduses. Kas sa mitte ise Borgis ei tööta? Kuidagi naljakas tundub stiil “oi üllatus, see firma on alles, ma täiesti spontaanselt huvi pärast kiikasin kodulehelgi ringi, milline tore üllatus”, kui ise seal töötada. Aga ma vb eksin. Aga hea meel ikka! Ilus!

    Like

    1. Jah, töötan, aga kõik see on üks huvitav kokkusattumuste jada tõesti. Telliskivis ma ikka käin aegajalt, korraga avastasin et vaata vaid, koleda maja asemel Borgi maja tekkinud. Aastaid ei olnud ma sellest brändist kuulnud, sellele mõelnud. Muidugi läksin uudistama kodulehele. Sinnapaika see tookord jäi. Ja täiesti juhuslikult sattusin sel aastal sinna tööle (ehk siis salongi sattusin hoopis muul pōhjusel nagu ka välja tõin postituses), mitte et “kiikasin kodulehel kui seal töötan ja oh üllatust” .
      Seega, mul on täitsa kahju kui ma ei osanud sõnadega seda kokkusattumust ja unistust edasi anda.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.