2019 detsember: 2020 tuleb i-m-e-l-i-n-e! 2020 märts: LOL

Hmm… Mis ma muud oskan öelda praeguse olukorra kohta kui see, mis juba pealkirjas öeldud sai. Ma jätkuvalt ei tunne otsest hirmu ja kuigi inimesed jagavad pilte ja uudiseid Itaaliast, mis on kergelt öeldes kohutavad, elame me oma Ussipesas pooltavalist elu. Veel kõigest paar aastat tagasi ma töötasin niikuinii kodukontorist ja sellepärast ei ole siin midagi keerulist, pigem on lihtsam, sest Ida on suurem ja temaga on lihtsam läbi rääkida. Muidugi võiksin ma talle üldse kohe kaheksaks tunniks iPadi kätte anda ja lasta youtube’is hulluks minna, aga see on mu põhimõtete vastu. Mu meelest on ta niigi liiga palju youtube’is. Olgu see minu mugavusest, laiskusest või on see paratamatus. Ma ei tea, igatahes fulltime-youtube-ema must ei saa ning nii jagan ma oma päeva lihtsalt Ida ja töö vahel nii nagu vanasti. Ausalt öeldes on see isegi endale täitsa hea vaheldus. Teed tööd, paratamatult jooksed hetkel ummikusse mingite mõtetega (mida ja kuidas, kellele ja mis kanalist müüa saab, et ei oleks kohatu ja agressiivne, aga tooks tulemusi?) ja siis on täitsa hea teha lapsega mängimise paus. Nagu te teate, siis ma ei ole suuremat sorti mängija, aga isegi mina leian lapse jaoks n+1 tegevust, mis meile mõlemale sobib. Näiteks see maailmakaart on megalõbus ja hariv ka. Parem kui puslede kokkupanemine, milles ma sakin sajaga.  Meie saime selle kaarti Rootsist, aga tänu Mutukamoosi-Evelile sain teada, et see on Rahva Raamatus ka täitsa olemas. 
Eile kui mul natuke rohkem keskenduda oli vaja ilma, et Ida pidevalt spaasse kutsuks, olin ma yolo-ema ja lasin kõik koduloomad tuppa. Kõlab nagu oleks ma lehmad, lambad ja kitsed tuppa lasknud, tegelikult on juttu siiski vaid kassidest. Laps oli rahul, mina sain tööd teha täiesti ilma segamata. Hea on, et toidupoed ikka lahti on, sest täna hommikul kappi vaadates selgus, et selle kõige käigus on sink kadunud. No jah. 
Enne kui loomaarmastajad (sest mina kui vana hea loomavihkaja lisaks muudele tiitlitele) mind virtuaalselt oksa tõmbavad, siis ma selgitan, et meie kassid on armastatud ja hoitud kuigi nad peavad õues kassimajas elama. Põhjus selleks on väga lihtne – Skype, meie emane kass ei tee oma hädasid liivakasti ning mille peale ka Orkut, meie isane kass, hakkas liivakasti suhtuma teatud suvaga. Skype’iga on proovitud erinevaid liivasid (õnneks üks tõesti on selline, mis 90% ajast pani teda liivakasti kasutama), käidud arstil ja proovitud igasugu spreisid, ta lihtsalt võib mingil hetkel otsustada, et teeb oma häda diivani taha, miks, me ei tea. Kui “number kahe” leiab haisu järgi kohe üles ja selle koristamine on küll ebameeldiv, kuid siiski saab see ära koristatud, siis kassipissiga on teised lood, seda ei pruugi kohe leida. Vanasti algasid meie hommikud sellega, et vaatasime kõik toanurgad üle, ent ometigi jäi nii mõnigi loik kohe avastamata ja seisnud kassipissi hais ei ole teab mis meeldib aroom kodus. Kui me nüüd remonti tegime ja köögis põrandat vahetasime, siis osade metalltalad olid kassipissist läbi roostetanud. Seega, tõesti, nii palju ka kui ma ei tunne toakassist puudust, ma eelistan kassipissivaba majapidamist. Ja naudime neid hetki kui nad toas on. 50/60 on alati võimalus, et see toaspidamine läheb ilma probleemideta. 
img_4588
Mis mulle selle kohustusliku kodukontori juures meeldib on see, et ma hoian päris palju aega kokku. Laias laastus kulub mul tööle sõiduks kaks tundi päevas, nüüd on mul mõnel hommikul asjad tehtud juba enne seda kui ma muidu tööle jõuaks, või siis olen ma kauem üleval ja teen need asjad ära hiljem, sest ma tean, et ma ei pea enne kukke ja koitu ärkama. Ikka ärkan seitse – pool kaheksa (saan  isegi tunnikese kauem magada!), aga ma ei pea tormama hakkama. Istun oma hommikukohviga arvutis ja teen omi asju samal ajal kui Ida multikaid vaatab. Ida ärkab ikka enne mind – pool seitse, seitse, aga juba kaks hommikut on ta mulle hommikusöögi valmis teinud, eile oli tahtnud kohvi ka teha, aga takerdus selle taha, et kohvisahtel vajas tühjendamist. 
Marek on meie hommiku alguseks juba tööle läinud (jumala eest, ei saa ma aru, kuidas saab üks inimene pool kuus ärgata vabatahtlikult!) Miks tema kodus ei ole? Tootmisjuhid vist päris kaugtööd teha ei saa hetkel. Hommikud on tänu sellele, et Ida ei taha koos Marekiga ärgata, tunduvalt rahulikumad. Ma küll (ei oleks uskunud et seda ütlen isegi) tunnen puudust oma töökohast kui sellisest, aga kodukontoris suudan ma olla sama produktiivne kui tööl. Mulle sobib ja ma oskan kodust töötada. Mul tekib kohe oma rutiin ja mulle meeldib. Tööpäev kellaajaliselt on vist küll kaheksast kaheteiskümneni, aga see on ka loogiline kui ma päeval ka muid asju teen. Aga võib olla saab kodus tööd teha vaid siis kui oma töö tõesti meeldib? Selles mõttes, et teedki seda kirega (issand kui tobe väljend see tegelikult on, aga saate aru, mida ma mõtlen?) 
Töna vedas Ida mu rattaga sõitma (“Ise sa ju tahad peenikeseks saada!”ütles ta ja “peksis” mu ratta selga). Imeilus ilm oli. Selles mõttes meil tõesti on vedanud, et elame inimtühjas kohas ja ei pea vabas õhus olemiseks “laulupiduliste” hordidega ühinema. Mul on nii hea meel (kohati), et Ida aktiivne laps on. Pole mingit probleemi temaga ette võtta retke, mis nii mõnegi täiskasvanu võhmale võtab. Meie tänase rattamatka pikkuseks tuli 15,8 kilomeetrit. Arvake, kumb meist koju jõudes rohkem väsinud oli? 
img_4635

Kodukontoris töötamise parim lapsehoidja üldse on triigitavad helmed. Need vist Eestis ei ole nii laialdaselt popid veel, aga ma soovitan neid sajaga. Ilmselt saab neid ka mujalt osta, aga Ikeast kindlasti. Ida on mulle vist juba sada kaelaehet teinud ja oma tädi tulevasele beebile samapalju mänguasju (ei, ma ei ole loll, ma tean, et beebile ei tohi selliseid asju anda, aga las laps meisterdab). “Onju beebil on kohe siis sünnipäev kui ta sünnib?” küsis ta, “sest minul ju oli kohe sünnipäev kui ma sündisin?” Mõnikord on laste loogika samasugune Trumpi loogikaga (jagasin FB-s hommikul Trumpi geniaalset väljaütlemist, et hetkel surevad ka need, kes varem surnud ei ole). Kaelaehetest rääkides tuli meelde, et mu lemmikehtepoes on allahindlus, aga ei julge siia linkida. Pärast mõni geenius arvab jälle, et kogu see (mõttetu) postitus oli reklaampostitus hoopis.  

Homseks lapsehoidjaks on Pipi“broneeritud”. Kuigi nats juba vaatasin ja hakkasin mõtlema, kas ma ise ei taha ka samal ajal hoopis vaadata? Lapsemeelne ja Pipi ja balleti fänn nagu ma olen. Pigem vist vaatame koos. Ma parem teen õhtul mõned tööd ette ära. Veider olukord, ühtepidi olen ma stressis ja ärev, teistpidi tunnen ma, et see on nagu põnev  väljakutse mõelda välja uusi lähenemisi. 

#kodukontorlapsega päev 4 

11 thoughts on “2019 detsember: 2020 tuleb i-m-e-l-i-n-e! 2020 märts: LOL

  1. Mul on kyllalt pirts kass liiva ja liivakasti puhtuse osas. Olin hullumas, käisime koos kassiga vetsus. Pidin seisma kyhvel peos ja nr. 2 KOHE kastist kokku korjama. Nyyd on 2 liivakasti ja kassil yks kast on nr. 1 jaoks ja teise teeb nr. 2. Ja liiv on nii superklombistuv, et enam ei pea päev läbi kastides kyhveldama. Kui on mitu kassi siis peab liivakaste olema minimaalselt 2+1 🙂

    Like

    1. Meil oli kolm liivakasti + käisin reaalselt päevas kolm korda koristamas. ikka 50/60. Monikord on terve nädalavahetus koik chill, teine kord piisab paarist tunnist kui aromaatne kingitus nurgas.
      Aga nüüd juba olemegi koik, ka kassid, harjunud, et nad pigem õuekassid ja käivad toas külas.

      Like

      1. Me ise arvame, et Skype’il on lapsepõlvetrauma vms, võtsime ta ühest kasside hoiukodust, kus ta kümne teise kassiga väikeses vannitoas elas. Aga võibolla ongi lihtsalt mingi tema eripära, mis tast just head toakassi ei tee. Täiega nunnu kass, kutsume teda meie blondiiniks, käib ringi nagu lillelaps (samal ajal kui isakass on nagu patsaan), aga no tuppa ei taha pikemaks ajaks

        Like

  2. Hästi imelik küsimus, aga mul on lihtsalt mingi imelik tunne, et sa oled sellest kunagi kirjutanud. Nimelt tuli mulle meelde mingisugune metsamaja, millest keegi kunagi rääkis, aga ei suuda nime meenutada. Sai välja rentida, oli pigem Lõuna-Eestis (no ühesõnaga, mitte mere ääres :D) ja oli selline hästi.. metsik? St tõesti nagu metsa sees, pigem oli tegu väikese majaga, mida sai rentida ka nt 2le inimesele justkui oleks olnud ka selline terras ja äkki oli ka tünnisaun? Aga see maja oli muidu mingi eraldi osas suuremast puhkemajade kompleksist/talust vms. No selline natuke nõialik/metsik vibe oli sellel majal küljes. Olen googeldanud erinevate märksõnadega ja mitte ei leia õiget üles..

    No saan täitsa aru, kui sa selle palve peale midagi kosta ei oska. Aga vähemalt proovisin uurida 😀

    Like

  3. Ise küsin, ise vastan! Ehk siis suutsin õnneks internetiavarusest siiski üles leida selle koha, mida silmas pidasin, ent tundub, et Sina sellest tõesti kirjutanud ei ole. Ju siis keegi teine! 🙂 Aga koht, mis minu ajusopis pildi näol oli, oli Tiku talu suitsusaun.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.