Covidioodid

Alustame algusest. Ma ei tahaks üldse enam koroonast kirjutada, aga tahame me või mitte, on see kahjuks hetkel nii aktuaalne, et sellest ei saa lihtsalt ei üle ega ümber. Võib olla suudaks ka kui meedia ei jagaks debiilseid reportaaže sellest, kuidas inimesed peale neljandat kodupäeva on hullllllumas.  Ennetan kommentaare ja ütlen ära, et jah, hetkel ma tunnen end õnnelikuna, et ei pea kodukoolitama oma lapsi, olen vaid ühe lapse ema ja elan metsas, oma majas, ilma naabriteta. Jah, ma tean seda, seda ei pea mulle nina alla hõõruma hakkama.

Siiski pahandab/ärritab/ajab vihale mind see, et inimesed on lastega kodus olnud ja kodust pidanud tööd tegema umbes nädala jagu, aga virina järgi on tunne nagu oleksime aastaid istunud totaalses isolatsioonis. Appi, kui ma pean veel lapsega kodus olema, siis ma hüppan aknast alla! Saate nüüd ehk aru, millist tööd teevad meie õpetajad igapäevaselt selleks, et “me aknast alla ei hüppaks”? Appi, kui ma ei saa sõbrannadega veinitama, siis ma suren ära!  Tegele vahepeal perega, hinda ümber oma prioriteedid, vaata enda sisse, kui pead nädalas korra kindlasti oma pere juurest minema saama! Appi, kui ma pean püüdma tööd teha kodust, siis ma lähen hulluks! Appi, ole õnnelik, et sul on veel töö, mida teha, tahaks ma vastu karjuda! Siinkohal ütlen ma veelkord, et ma mõistan, et mitme lapsega kodus olla, neid samal ajal panna koolitöid tegema panna ning samal ajal kodust töötada (mõni kangelasema/isa üritab ka veel kodu korras hoida), on keeruline, aga, inimesed, mõtleme nüüd veidike laiemalt.

90584889_3144162712261965_4883659930478837760_o

Esiteks,  palun seletage mulle, mis noortega juhtus? Kas ei ole aastaid olnud probleem, et neid tuleb toast arvuti tagant ja telefonist õue peksta? Nüüd korraga on kõigil vaja õues koguneda? Kui võiks ilma kellegi etteheideteta istuda telefonis/arvutis. Sama tegelikult ka inimestega, kes aastaid ei ole end liigutanud, vaid on rahulikult teleka ees diivanil kulgenud. Miks need inimesed kõik nüüd rappa ronivad? Või Stroomi randa grillima? Okei, Stroomi ranna grillikontingent on vist alati platsis olnud kui vähegi päike soojendab, aga kõik need inimesed, kes ühtäkki on hakanud vaata et tervisesportlasteks, kus nad varem olid? Varem nautisid telekat ja diivanit, aga nüüd saavad pahaseks, et peavad kodus olema? Olgu, jällegi, ma olen ühtepidi eeliseisus, aga korteris elades saab guugeldada ka teisi kohti, kus liikuda, kui see üks õnnetu raba ja üks õnnetu rand. Ärge olge covidioodid*. Ja issand jumal kui palju on tegelikult kodus ka koos teha. Seda ütlen mina, kes üldse ei armasta mängimist nagu teate. Ja-jaa, ma läksin natuke lihtsama vastupanu teed ka ja lubasin kassid tuppa. Guilty as charged. Samas olen mänginud pool hommikut “Aliast”, värvinud ära pool maailmakaardist (vt Instagramist kui rohkem huvi), lugenud “Pipit”, teinud lollusi ja lubanud teha lollusi. Töö kõrvalt. Kodu koristus on kannatanud tõesti, aga õnneks on see teatavasti mul isepuhastuv.

Väike soovitus ka lapsevanematele, kes ei ole kunagi oma lapsega jalutamas käinud, vaid on piirdunud mänguväljakuni jalutamisega: ärge siis kohe võtke ette sajakilomeetrist jalgsimatka igavusest või et peab ju liigutama. Võite muidugi võtta ka, aga siis ärge imestage, et laps ära väsib/tüdib ja jonnima hakkab. Ta ei ole harjunud. Siin ei saa olla lapse peale pahane, vaid tasub peeglisse vaadata. Kui varem ei ole viitsinud liigutada, siis nüüd ei sa üleöö imet loota. Natuke tahaks selliste kohta ka covidioodid öelda.

Ja siis see vingumine, et kodus on raske ja igav ja läheme hulluks ning tööd on raske teha. F…juu, läinud on nädal! Nädal! Naljameemid olukorra kohta on muidugi tõesti vaimukad, aga kui hädapätakad me siis tegelikult oleme, kui nädal- paar meid juba rivist välja lööb (ja me ei tea, mis meid ees oota veel võib olla). Jaa, ühe lapsega on võib olla kodus lärmi vähem ja ma tõesti saan oma asjad tehtud, see tähendab muidugi ka mulle järelandmisi oma nõudmistes ja natuke aja planeerimist, aga üksikul lapsel metsas on ka igav, ta tahaks mängukaaslast, nii et ei ole vaid ühega lihtne, mitmega raske. Pean vist endale siinkohal ka õlale patsutama, et olen nii laisk ema olnud, et Ida on pidanud ka ilma 24/7 seltsiliseta hakkama saama. Hetkel tuleb kasuks. Tema leidlikkusel ei ole piire ning tahes tahtmata tunnen ma kerget uhkust selle üle kui näen, mida ta suudab korda saata vaid paari puutoika, käbi ja teiste kättejuhtuvate vahenditega. “Oskar ja asjad” raamat tuleb vägisi silme ette.

Õnneks on ka kodukontori mõistes Ida nii mõistlik laps, et ta saab aru kui mind segada ei tohi, ma pean ütlema, et Ida ei ole vist kunagi nii mõistlik ja arvestav ja arusaaja olnud kui praegu. Jonnihooge tuleb ikka ette, millisel lapsel ei tuleks, aga neid on umbes 80% (muidugi ma ei ole tegelikult seda % välja arvutanud) vähem kui muidu. Sülitan ka kolm korda üle õla kohe. Preemiaks superkäitumise (või peaks supper kirjutama, et te ikka saaks aru kui super laps on olnud?) eest käisime ka täna küla peale rattaga sõitmas. Pean ütlema, et ma ei olnud seda lubadust täiesti läbi mõelnud, ja tundsin end ka nagu covidioot, kes aru ei saa, et kodus peab püsima,  Idale olid sõnad peale loetud, et kedagi ei kallista, kui on rohkem inimesi, läheme kohe ära, pärast peseme kohe käsi jne jne, aga ikka oli covidioodi tunne. Rohkem ei lähe, mis sellest, et inimesi nägime me küla peal kokku vähem kui kümme. Isegi kui tahaks minna. Ma ei taha olla üks neist covidiootidest, keda ma näen ikka veel itsitamas, et ahh yolo, suva.

Mis tei inimesed viga on, et te ei suuda aru saada, mida meilt palutakse, et me ei kannataks kauem ja rohkem? Oma tervis ei huvita – hea küll. Teiste tervis ei huvita – hea küll, oled sitapea. Aga kas see huvitab, kuidas me (jah, sina ka!) lõpuks kodus ilma sissetulekuteta elame? Kas see paneb mõtlema, et me ei räägi enam sellest, et peame ägeda kodumaise kreemitootja  toodangu välja vahetama, vaid sellest, et raha ei kasva puu otsas, seda ei kasva juurde, isegi kui seda unes väga paluda. Kui see sulle just ei ole seadusega ette nähtud, olukorrast hoolimata, sest “juhtus nii, on kohatu, aga mis sa teed, seadus on selline”. Õnneks saab selle palgalisa õilsalt ära annetada. Palun ärge olge covidioodid, ärge ronige kogunema, sest jumala eest, mida rohkem me eirame, sest igav, seda kauem see “kodus istumise põrgu” kestab. Ilma seadusega ettenähtud palgatõusuta. Läinud on vaid nädal! Mida me nädala, kuu, paari pärast teeme? Ärme nüüd kasuta kõiki ressursse selle üle vingumiseks, et kodus peame olema! Veel.

Ida võttis olukorra kokku filosoofiliselt: “Need, kes ei sure keroonaviiruse** kätte ära – neil läheb hästi, aga need, kes surevad – nendel ei lähe!”

Niisama muuseas küsin, et kui mul on tekkinud kuiv köha, siis kas ma pean eeldama (nii nagu ma tavaliselt teen), et see on tingitud sellest,et ma käin kevadel esimeste soojade ilmadega kohe suht paljalt riides või ma võiksin (peaksin?) helistama perearstile, lootes, et mind ei naerda välja?

*covidioot (kui te aru ei saanud)= Covid19+ idioot ehk inimene, kes ei võta kuulda soovitusi ja käitub nagu oleks täiesti suvaline argipäev ning soovitused/nõuanded on nõrkadele.

**ma ei suuda teda parandada, sest see on natuke armas, kuidas ta seda valesti ütleb

19 thoughts on “Covidioodid

    1. Jah, ta käis saare inimestele kaupa ostmas:)
      Aga tead mul on endal ka olnud paar korda pseudokuulsusi nähes, et omg, tuntud inimene ja siis tegelikult ongi a la kellegi blogija mees vms:D

      Like

  1. Sõbranna kirjutas mulle ühel õhtul ise püha viha täis. Ma ise kujutasin ette, et ta näeb välja nagu multikategelane, kel kõrvust suitsu tuleb. Olla kisa peale koridori astunud ja avastanud eest poistekamba. Tuli välja, et üks nolk klohmis teist, sõbranna tõmbas üksteisest eemale ja käratas, et mingu koju. Samal ajal olla veel üks tädi ilmunud, kes kukkus sõbrannaga õiendama, et ta lapsed lihtsalt koju kupatab mitte tüli lahendada ei püüa. Siis kutsuti politsei, sest see kes peksis, oli ülbe ja ennast täis ja ütles, et kutsuge siis. Muide need poisid olid sellised kümnesed olnud. Ehk siis kurat küll hoidke oma lapsed kodus ja tegelege nendega. Ilmselgelt otsis see vägivaldne poiss tähelepanu, ükskõik missugust. Õudne ju.

    Mis liiumisse puutub, siis ma olen nõus, kõik on järsku tervisespordiga tegelema hakanud. Pühapäeval ma ei läinudki jooksma, sest Stroomi rand oli täis. Ja ma ei tahtnud jälle kusagile mujale sõita, sest mis kütusekulutamine see olgu kriisi ajal. Aga no tõesti rannas oli pidu. Mulle käivad ka vanad inimesed, kes ei mõista kodus olla närvidele, päriselt käivadki närvidele. Mis neil viga on? Mina istun kodus ja ei kohtu sõprade ja perega, sest ma tahan neid kaitsta ja kaitsta ka teiste vanaemasid-vanaisasid. Aga pensionärid arvavad, et nalja tehakse? Tuiavad ringi ja joovad sõbrannadega kohvi ja teed… Ja siis need “kõik on välja mõeldud” tegelased. Räägi seda välja mõeldud juttu kirstudele Itaalias… Sellel kes ütles, et inimlollusel ei ole piire, oli tuline õigus…

    Like

    1. Jah, vanad inimesed käivad mulle ka närvidele, TÄPSELT samal põhjusel. Eile Saue valla lehel noorsöötöötjad näevad hullu vaeva, et noori laiali ajada ja selgeks teha kui tähtis on kodus olla, aga väga raske kui täiskasvanud (ja siis pensionärid) samal ajal näitavad eeskuju, et ahh, pole hullu, mis see ikka teeb, lõpetage see üle pingutamine…

      Like

  2. Hea lugemine, jälle samad mõtted! Muidugi siinkohal tänan jumalat, et elan linna ääres omas majas, kus naabrid on 200 m kaugusel ja ma saan rahus oma maja ümber liikuda ning inimestega puutun kokku ainult toidupoes, mida üritan külastada 1-2 korda nädalas. Ei sooviks elada hetkel suurlinna kortermajas.
    Mina igatahes naudin kodusolemist ja loodan, et pere püsiks tervena!
    PS! Teen kodus kaugtööd, koolilapse koolitöid, lisaks 2,5-aastased kaksikud, majapidamine, sest mees käib tööl! Saan hakkama!

    Liked by 1 person

  3. Muidugi ma saan aru, et olukord on kõigele harjumatu ja uus, aga inimeste käitumine ja virin tühiste asjade pärast tekitab küll küsimusi. Esiteks see massiline õues liikumine, pole enne näinud ma inimesi oma tervise eest hoolitsemas, aga nüüd nagu nui neljaks kõik kokku õue kogunema? Ja see pean oma lastega ise hakkama saama kiun käib totaalselt ajudele. Huvitav, et mina olen muidu see kehv ema igasugu kommentaaride järgi, aga kuidas mina saan hakkama ja need ideaalsed emad mitte?

    Like

  4. See on mingi psühholoogiline nihe, et nii kui tunnetatakse piiranguid, tahetakse koheselt neid murdma hakata. Üks asi on ise vabatahtlikult kodus istumist nautida, aga kohe kui oled seda sunnitud tegema, küll siis tahaks reisida, kohvikutes käia ja inimestega tohutult näost-näkku suhelda.*

    *Istun kodus, ei ole covidioot.

    Like

  5. Meil siin Belgias on rangemad meetmed,kui Eestis ja ma arvan, et oleks viimane aeg ka Eestis meetemid karmistada – mismõttes mingid kohvikud ja kõrtsid veel lahti on? KINNI! Kaubanduskeskused kinni. Lahti ainult toidupoed ja apteegid – praegu ei ole rohkem vaja. Kinni on ka kõik mänguväljakud ja mõnedes parkides on pingid politseilindiga kaetud, et inimesed ei saaks üksteise lähedale istuda. Ise passin toas, käin poes ja eile oli vaja minna pangaautomaadi juurde, käppisin teda ainult kinnastega (mis pärast kohe ära pesin) ja nende nuppude jaoks, mida kindaga ei saanud, oli kaasas pastakas. Sellist rõõmu, nagu eile poest kassiliiva leides pole selle kaubaartikli üle kunagi tundnud :-). Päike paistab kogu aeg, pean siin plaani, kas teha üksildane rattaretk või mitte. Aga mulle meeldib mitteülerahvastatud suurlinn ja kujutage vaid, kui puhtaks muutub meid ümbritsev õhk (kui ringi lendavad koroonapisikud välja jätta).

    Like

  6. Mul on ka nii hea meel, et maal elame. Ilusate ilmadega saame lastega oma hoovis toimetada ilma süüd tundmata, et toast välja julgesin tulla. Lasengi lastel terve päeva hoovi peal ringi toimetada, et seda paremini õhtuti magama jäävad. Oleme perega lastele nüüd nii palju mängumaja vingemaks ehitanud, et lastel rõõmu rohkem oleks. Varem ju ei leidnud sellisteks asjadeks aega. Hoovi oleme ka korda saanud teha ootamatult. Ainult 5 aastat olen mehelt nõudnud erinevate lauajuppide, kola jne kokku koristamist. Ja oh imet, saigi valmis. Toas oleme lauamänge mänginud, avastasime ka just lastejuuniori ja 5-aastane saab nii hästi teemast aru ja reeglitest. Vinge!

    Mul poiss ütleb konooraviirus. Ma ka ei tänita parandada tal seda, nii nunnu mu meelest.

    Liked by 1 person

  7. Nojah. Ma ühest küljest mõistan, et kui sa otseselt haige ei ole ja väljas ilus ilm, siis ikka väga tahaks õue minna. Ja kui autot pole ja oled pensionär või väikeste lastega pere kuskilt Sõle tänavalt, siis lähedki Stroomi randa, sest kaugele sa ikka ilma transpordita jõuad, eks. Samas võibolla see Hipodroomi tagune mets siiski on natuke hõredama asustusega, seega sellel Stroomi-peol osalemine ikkagi ei ole õigustatud.
    Ma ise elan ka linnas, oma hoovi ei ole, naabritega ühisesse hoovi lapsi ei kipu viima praegu, seega olemegi väljas käinud kahe korra asemel korra päevas ja siis autoga kuskile väheke hõredama asustusega linna-metsa või maale. Kui autot ei oleks, siis oleks mul ka juhe üsna koos vist, sest lihtsalt toas istuda on ikka väga puine.
    Aga tõsi ta on jah, et ühe nädala kodus istumise kohta on väga palju virinat juba kuulda. Võibolla paljud võtavad seda koduõppe värki liiga tõsiselt ka – ega sellistes oludes nagunii samamoodi laps ei õpi nagu koolis. Ehk on parem veidi vabamalt võtta, ise ka mõistus säilitada ja küll pärast järgi tõmbavad end koolis. Või ma ei tea…
    Kui see hirm või ärevus haiguse edase kulgemise ees kõike ei varjutaks, siis mulle natuke meeldib isegi see ühiskond, milleni me oleme jõudnud. Huvitav eksperiment, et kogu tarbimine on toodud üsna miinimumi, reisimine ja igasugused teenused samuti…ja me elame. Ja me käime väljas ja liigume…ja kuidagi vabastav on see mõte, et see on teostatav. CO2 emissioon ei ole aastakümneid nii madal olnud. Äkki liigume siit mingi uue majandusmudeli juurde?

    Like

  8. Tuli välja, et minu igapäevaelu nimetatakse karantiiniks 😀 Ainuke paanikahetk tekkis siis, kui jõusaal kinni pandi. Õnneks on mul nüüd oma keldris isiklik pisike jõusaal, mis ajab asja vabalt ära. Lisaks sinu mainutud halamisele käivad mulle pinda need naljad, kuidas naised peale karantiinist pääsemist on igast otsast karvapuhmasse kasvanud ja ennast ülekaalu söönud. Kas keegi ei oska ennast ise kodus korras hoida või miks üldse osta koju hunniks snäkke, kui sa tead, et oled enamuse päevast kodus ja muudkui snäkid neid asju? Nii paljud jagavad neid nalju ja kiidavad takka, et nii ongi.

    Like

  9. Nii täiega nõus jälle! Inimesed on nii krdi saamatud ja ühtlasi veel nii pohhuistid ka. Mitte kõik õnneks, aga ikka piisavalt paljud, et närv lõpuks mustaks läheks 😀

    Like

  10. Ma ka ei mõista seda hala kodusolemise pärast, sest just täpselt, üks nädal on ju möödas, ei ole ju kuid. Ise ei tunne ennast eriti üldse häirituna, sest nagunii väikse lapsega kodune ja koguaeg ringi ei tuuritanud ja ka rahalise poole pärast ei pea seetõttu muretsema, sest vanemahüvitis. Ise ka ei usu, kuidas sellega just praegusel hetkel vedanud on, oskan seda väga hinnata. Koolilaps ja lasteaialaps on ka, aga kõike seda suudame hallata ja ausalt öelda mulle isegi tundub mitme lapsega lihtsam kui ühega, sest nad mängivad koos ja lahutavad üksteise meelt. Elame väikses linnas kortermajas, maja juures on pisike mänguväljak ja mu suuremad lapsed toimetavad seal iga päev tunde (kedagi teist ei ole läheduses) ja seega ei ole nemadki 4 seina vahele aheldatud. Perega koos käime pargitiirudel ja metsatiirudel nii nagu alati oleme teinud (teiste inimestega kokku ei puutu). Kõige nõmedam kogu selle olukorra juures on see, et poes peab käima. Ja seda mitte ainult praeguse olukorra tõttu, vaid üldse. Me muidu koguaeg oleme e-poodlemist kasutanud ja nüüd on kõik ajad umbes ja üldse löögile ei pääse ja vot see päriselt poeskäimine ei sobi sugugi, tahaks parem kodus istuda 😀 .

    Like

    1. Mul on sama, et poes käimine häirib jubedalt, üldse ei taha, aga päris ilma ka ei saa (kui just tõesti on nii, et ei tohi, siis sööme kasvõi kartuleid iga päev). Ma ka muidu pooldan e-poodi, kuid see hetkel ikka väga ei toimi ja nii ongi, et tuleb käia, õnneks meie kohalikus poes väga palju rahvast ei ole.
      Aga muidu tõesti vingumine on hetkel üle mõistuse, saaks aru kui oleksime totaalses isolatsioonis ja ei tohiks üldse liikuda juba kuid, siis tõesti hakkab ilmselt ajudele, aga nädal lastega kodus hakkama saamist ei saa olla midagi ületamatut. Seda enam kui sellest sõltub kui ruttu jälle normaalselt elama saame hakata, noh niivõrd kuivõrd, sest eks see kõik paneb rahakotile kohutava põntsu (ja vihaseks teeb see, et inimesed ka sellest aru ei saa)

      Like

  11. Näed mis juhtub, kui pole aega siia tulla. Mitu lugemata posti 😀
    Nii..alustagem siis. Ma olen kodus kahe lapsega. Üks käib koolis ja teine aias. Suurmal on õppimist väga palju. Mind natuke ärritab see õpetajate ülistamise teema. Ärge saage valeati aru..ma hindan kooli- ja aiaõpetajaid väga!! Paraku aga on koolis iga aine jaoks oma õpetaja (oma ala spetsialist), mina pean olema spetsialist kõikides õppeainetes. Lisaks on üliaktiivne aialaps, kes muutub draakoniks, kui tähelepanu on kellelgi või millelgi teisel. Ta tahab õue, mängida, tähelepanu, kuid minul on peale tema veel suuremaga õppimine, kodukontor x2 ja mitteisepuhastuv kodu. Lisaks varasema õhtusöögi asemel tuleb teha ka hommikul ja lõunal süüa ja leida ka vahepalad ning olla leidlik, et menüü oleks täisväärtuslik ja mitmekülgne 🙂 nõusid ja pesu tekib ka enneolematu kiirusega. Mees aga käib tööl nii palju, kui veel saab. Õhtul on ta omadega täitsa läbi, kuid siiski “aitab” koristada ja lastega tegeleda (vihkan seda mees aitab, hoiab lapsi..tema kodu ja lapsed ka..ta on pereliige ja on kaasvastutav!). Raske on olnud, päriselt! Igav on ka. Igav oma aja mõttes. Ma tahaksin tõesti vaheldust ja inimesi näha. Ma igatsen töökohta ja kolleege. Ma tahan olla MINA. Ma ei tea, kas see mõistetav. Et ma ei taha olla vaid ema ja naine, ma tahan olla kolleg jne.. ma vajan seda

    Like

Leave a Reply to sitsidsatsidpatsid Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.