Koroona tõi välja mu parimad küljed?

Ma ei saa üldse aru, mis värk enam on, aga kui kõrvale teatud mured, mis on koroonakriisi paratamatud tagajärjed ja inimeste piiritu lollus, siis see äärmiselt ebameeldiv olukord on minus välja toonud mingid paremad küljed vist.  Me oleme kodus olnud alates minu sünnipäevast – ehk siis vist juba 13 päeva, mis võttes arvesse minu ja Ida iseloomu peaks meie kodu muutma kohati sõjatandriks, kuid kõik on hoopis vastupidi. Meie majas ei ole kunagi nii rahulik olnud. Jah, muidugi tuleb ette ka hetki, kus väsimus või mingid muud mured üle pea löövad ja me natuke kiskleme, aga ma ei ole ennast kunagi nii hea emana tundnud. Ja ma ei ole kunagi varem aru saanud kui hästi käituv laps Ida tegelikult on, ma olen asju vist võtnud iseenesestmõistetavalt.

Heaks emaks olemine ei tähenda, et ma last nüüd kodus 24/7 lõbustaks või laseks tal kõike teha, et jumala eest rahu ja vaikus oleks, vaid seda, et me ühtäkki arvestame teineteisega. Muidugi kõlab tobedalt, et 39-aastane ütleb, et vau, ma arvestan oma kuue-aastase lapsega, aga ma pean silmas seda, et Ida arvestab minu vajadusega teha tööd ja mina ei lükka asju edasi, et oota kohe, oota ma teen selle ära, oota ma pean tööd tegema. Kui ma luban, et lõunast algab tema aeg, siis täpselt nii ongi. Natuke meenutab see kõik mu enda lapsepõlve, kus ajaveetmiseks tuli leida erinevaid mänge, sest internetti ja nutitelefone ei olnud lihtsalt olemas. Leidsin eile pähklivorme otsides kummi (pähklivorme ikka ei leidnud, ma tean, et mul ON need olemas!) ja kohe tuli pähe mõte Idale kummikeksu õpetada. Millal te viimati kummikeksu mängisite? Kui see karantiin kaua kestab, siis see on igatahes küll üks väga tõhus nipp peenikeseks saamiseks. Mina ei olnud keksu mänginud algkoolist saati ja sellest on ikka 30+ aastat, naljakas oli see, et mulle tuli meelde nii palju erinevaid kummikeksu mängu variante. Tundub, et on nagu rattasõit, mis meelest ei lähe?  Ja tavalist keksu ei ole ma ka aastaid mänginud. Tänaseks uueks keksuks soovitas tädi oma lapsepõlves populaarse keksuvariandi.

Huvi pärast lausa kogun Ida IG kontole meie #karantiinipäeviku tegevused, hiljem endal ka huvitav vaadata. Muide, ütlen ka seda, et Idale ei ole seda kontot tehtud selleks, et temast saaks mingi kidfluencer, ma ausalt isegi ei viitsiks sellega tegeleda, see on moodsa aja päevik meile endile ja meie perele/sõpradele. Ma ei taha oma kontot vaid lapsepiltidega üle ujutada, aga Ida ikka küsib, kas sa selle või tolle saatsid vanaemale/tädile/lasteaeda/sõbrannale ja mul on nii palju lihtsam. Kas väikelapsele on õige oma konto teha, eks see on selline omaette küsimus, millele ühest ja õiget vastust mu meelest ei ole. Mu meelest on oluline see, et last ei naeruvääristata ega kasutata ära enda huvides. Ajad on muutunud, miks mitte siis sellises vormis päevik?

Capture

Teine asi, mis koroona minus välja on toonud, on vist leidlikkus. Jajaa, ise kergitan oma saba, las ma kergitan. Ma ei ole kunagi professionaalselt turundusega tegelenud, kuid vaatan nüüd, et mul tuleb see päris hästi välja. Millest ma seda järeldan? Ma näen, et teised, suuremad tegijad hoiavad mu tegemistel silma peal ja teatud mõttes kopeerivad võtavad sama suuna, mis mina. Muidugi võib olla, et nad on samad strateegiad ise välja mõelnud, sest kammoon ega ma jalgratast ei leiutanud ja ma lihtsalt jõudsin ette, aga natuke on nagu hea tunne, et võib olla olen ma mingil omal väikesel moel suunamudija. See annab inspiratsiooni ja paneb pingutama. Ideaalmaailmas näeks ma, et me kõik hoiaks hetkel kokku ja toetaks üksteist, aga fakt on see, et tegelikult on hetkel oma särk ihule ikka kõige lähem ja ma näen ka seda, kuidas kriis inimestes halvima välja toob. Ma olen ise seda tunda saanud, kuidas suurem ja tugevam hetkel tahab halvustada (ja võib olla ka laimata) ning kuigi ma arvan, et see näitab ebakindlust, on ikka vastik tunne küll kui keegi sind niigi raskel ajal ründab. Seda enam, et kõik ju püüavad hetkel anda endast parima, et hakkama saada ja ellu jääda.

ea592767-bf20-4189-9422-ca9611eaf646

Eile oli mul korraks murdumise hetk, tekkis hirm tuleviku ees ja isegi kerge paanika, kuid tänaseks mõtlesin, et see ei muuda ju midagi. Ma ei saa muuta olukorda, kus me hetkel oleme, ma ei saa teha rohkem kui see, mis ma teen ja ajalugu on näidanud, et tuleb mis tuleb, kuidagi saame me ikka hakkama. Kriis on muutnud mu rahulikumaks kui muidu. Ma ei oska seda seletada muuga kui, et ma saan tavaliselt kriisiolukorras hästi hakkama, ju ma siis hetkel olen sama hoiaku võtnud, et ainus, mis hetkel aitab on kaine mõistuse säilitamine. Õhtul hakkan ma oma projekti kallal nokitsema. Paneme paika, kuhu tulevad peenrad, kuhu tunnetusaed, kuhu kasvuhoone ja muud asjad. Projekti elluviimine saab olema üks põnev aeg.

11 thoughts on “Koroona tõi välja mu parimad küljed?

  1. Jummel, kui hea ja kerge lugemine. Aitäh!
    Rääkides hirmudest, siis hirmul on suured silmad küll. Ma eile mõtlesin ka korraks oma tuleviku peale ja ütlen ausalt, krdi hirm on küll. Õnneks mind vist töötuks jäämine ees ei oota ja elukaaslast ka mitte, aga ikkagi hirmud käivadki vist elu juurde. Ma murdusin eile õhtul ja lihtsalt hakkasin nutma, kui tuli uudis välja, et üks surnud 😦 Pillisin nagu tita, kuigi ma isegi ei teadnud seda inimest, kuid kurb oli olla ikkagi selle inimese lähedaste tõttu- see valu lihtsalt võttis hingetuks. Elukaaslane vaatas mind nagu napakat ja ma olin nii vihane aknast välja vaadates siin Mustamäel, kõikide nende troppide pärast, kes siin majade vahel hängivad, vanad memmed kes kambas juttu puhuvad. Tahtsin rõdule minna ja karjuda kõigi peale, et miks te nii rumalad olete ja kodus ei istu 😦 Ma olen olnud nüüd kodus 14 päeva ja ausalt öeldes, naudin iga hetke. Järsku tekkis nii palju aega endale 🙂 ühel päeval tegin pediküüri, teisel päeval ajasin jalad siledaks, kolmandal päeval sai korralik kappide koristus tehtud, neljandal vahetasin kardinad ära ja iga päev olen jõudnud lapsega koolitükke teha, kokata, lugeda, käia vannis, mängida kaarte ja lauamänge jne.. võimalusi kodus on lõputuid, kui olla leidlik ja plaan paigas.Ma lähen igal õhtul voodisse mõeldes, et mida homme teha 🙂 Täna 14.päev ja mõtlen, et tahaks üürikas tapeeti juba vahetama hakata 🙂 ok, olge tublid. Mu jutt läks lappama, aga tahan öelda, et see olukord on kõigile uus ja me saame hakkama.

    Like

  2. Mulle tundub ka, et ma olen kuidagi rahulikumaks muutunud selle kriisi najal, mis on veider mõelda, sest tegelikult olen ma inimene, kes maadleb ärevushäiretega. Kui eelmise nädala algul oli mu ärevus nii halb, et mul oli süda paha ja rind peksis sees 24/7 ja ma pmts ei söönud midagi 3 päeva, siis tänaseks suudan ma funktsioneerida kui enam-vähem normaalne inimene.Mis ei tähenda, et hooti ei käiks ikka ärevus ja masendushood üle. Eriti kui oled päev otsa tegelenud tööl tühistamise emailidega ja idiootidega, kes arvavad, et 10-naelase deposiidi eest tasub hakata ähvardama kohtuga jms.
    Ma ei tea, kas minu töökoht on 2 kuu pärast veel olemas. Aga ega mul ka pole väga võimalik praegu väga idagi rohkemat kui ma praegu teen selle heaks ka teha.
    Vähemalt paistab päike, mul on aed ja meie riigis lubatakse kord päevas välja jalutama/jooksma/jms tegema minna (maksimaalselt kahe kaupa ja teistest eemal, muidugi).

    Like

    1. Ma muidugi arvangi,et päike aitab ka palju kaasa. Kui oleks selline hall ja vihmane ja tuuline nagu siin eelnevad kuud, siis me ilmselt oleksime üsna sügavas depressioonis hoopis:D

      Like

  3. mul on tööpäev tavalisest pikem, katsetame ja peame üle veebi koosolekuid, organiseerin alluvatele ja teistele töökaaslastele ok tingimusi jne, nii et oma tööd jõuan tegema hakata pärast tööpäeva lõppu.
    mul iga õhtu tunne, et nüüd koroona – lihtsalt need veebikoosolekud oma müra ja kõrvaklappide jne panevad häält teisiti kasutama, lapsele on liiga vähe aega. õppimises ta väga abi ei vaja aga võiks rohkem ta jaoks olemas olla. tööl käin kohal, sest kodutööpäevadel on valest lauast selg haige aga käin autoga ja need paar inimest, keda tööl näen, hoiavad ikka mitu meetrit eemale.
    Poes ajavad inimesed närvi, käivad mitmekaupa poes, nii et üks töllerdab lihtsalt kõrval …. hoia siis nii mingit vahet.
    megasummad olen pannud des vahenditele, pidevalt lasen kindad, telefoni, koti jne üle, käte puhastamisest ja pesemisest rääkimata.
    olge terved!

    Like

  4. Nii ongi, Elu jagab kaardid, tahame või mitte aga me peame nendega “mängima”. Kui ühel hetkel aeg läheb lukku, oled täpselt selles punktis, kuhu oma elujärjega parasjagu jõudnud oled, need oskused ja teadmised ja suhted ja materiaalne baas on täpselt see, mille najal täna ja lähemad nädalad tuleb hakkama saada.

    Like

  5. MIna töötasin kodukontoris niikuinii, ses osas midagi ei muutunud. Istusin ennegi sisuliselt karantiinis ja käisin linnas harva. Korralik tool, laud, ekraan jms olid olemas. Ja maal ei ole ju kunagi igav. Sada asja kogu aeg teha, eriti kui veel maja ehitad. Pediküüriks aega pole 😀 Lisandus koduõppelaps, ent lapsed on tublid ja nutikad, seega oleme kohanenud. Aga nagu paljudel teistel, muutus see, et ei tea, kas tööd enam üldse on mõnda aega. Täna saatsin viimase ja tükk tühjust haigutab. Kinnisvaratehingud on kindlasti koht, kus inimesed on praegu tunduvalt ettevaatlikumad, ootel jne. Abikaasal on ees pikem töö Kihnus ja pole kindel, kas sinna pääseb. Kui ei pääse, on ka kaput, sest kõik meie säästud on läinud maja ehitamisse.
    Uudiste lugemise lõepetasin kaks nädalat tagasi ära. Ühel hetkel lihtsalt vihastasin, sest tundsin, et see hakkab mind mõjutama, hirm poeb ligi. Mingi info minuni ikka imbub, kuid mis see statistika mulle ikka annab. Eks taustal see hirm kuskil hulgub (just töö osas), aga muidu on rahulik olla.

    Like

    1. Ma jätsin ka uudiste lugemise, sest tundsingi, et hirm hakkab ligi tulema, täna hommikul pidin poes käima, pean tunnistama, et kõhe oli. Kuigi olid kilekindad ja poes olid desovahendid ukse juures, siis esimest korda tundsin, et oot, need pakid, mis koju tõin, kust ma tean kui palju (nakatunud) inimesi neid näperdanud on.
      Metsas ja kodukontoris (ma ka tegelikult ju harjunud kodus töötama ka varem) on tore, aga mingitel hetkedel tunnen, et paranoia tekib ja tingitud just liigsetest uudiste lugemisest + ilmselt ka teadmatusest, et kas tööga läheb kõik hästi. Mul on küll megavahvad kliendid, kes ikka tegutsevad, aga samamoodi on kõik ooterežiimil, sest paljud projektid on ootele pandud v edasi lükatud.
      Ühe asja üle olen küll tänulik. Et Ida on nii tubli ja nutikas, et saame kenasti hakkama ilma kisa ja nõudmisteta ning igavlemiseta

      Like

      1. Teie tegutsemisi Idaga on lahe vaadata, nii vahva ja asjalik. Otsin ka täna kummi väla, sest no kummikeks ruulib!
        Poes käies tunnen iga kord, kuidas mingi kaamos vajub peale. Nina hakkab kihelema, pea valutama, kurk läheb imelikuks. See hirmuõhustik vajub peale nagu laviin. Koju jõudes see kõik kaob. Võib-olla kujutan seda ette, aga kahel korral nüüd poes käies, eelmisel ja üle-eelmisel nädalal, just selline tunne oli. Kõik oli kuidagi vaikne ja rusuv.

        Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.