Pagan, see Prangli ka lukus peab olema ehk pildikesi Ussipesast

Laupäeva hommik. Kell 6:40 – meil kõigil (ka minul!) läks uni ära. Täiesti ebaaus, aga no ega midagi teha ka ei ole. Kui kogu maailm ei oleks lukus, siis oleks heal juhul Marek mõnel sellisel nädalavahetusel Pranglis, aga nüüd , harilikul koroona-nädalavahetusel on ta kodus ja möliseb minuga juba enne kella kaheksat. Selles mõttes, et te ju teate, et ta ei suuda niisama passida ehk siis kui ta ärkab enne kukke ja koitu, siis ta ei ole nagu mina, kes suudaks raamatute ja Netflixi saatel poole lõunani niisama chillida, vaid peale kahte tassi kohvi ja kolme KidZone multikat valdab teda rahutus, tal on vaja midagi teha. Juba haarab ta tolmuimeja ja imeb põrandat sellise näoga nagu ma ei teeks seda kunagi. Varem ei teinud muidugi ka, tolmuimeja on megakobakas ja tüütu on seda välja tuua garderoobist, aga uus varstolmuimeja on isegi minu sõbraks saanud. Küll mitte kell kaheksa laupäeva hommikul. Ta vaatab aknast välja ja hädaldab, et ma ei ole nädalaga lõigatud oksi ära korjanud. Nagu sellest juhtub midagi, et see töö nädalavahetuseni ootas. “Oleks vaid see Prangli avatud, saadaks su jalust ära!” torisen ma, aga midagi pole teha, uus elukorraldus on selline, et Marek on kodus ja see tähendab vaid ühte – ei mingit molutamist. Orjapidaja!

Väljas on imeilus ilm, õnneks. Saan oma puuoksad korjatud, lõkkesse tassitud – muide Ida on Mareki iseloomuga ja jälgib mind nagu kubjas, et ma ikka töö ära teeks – saan minuti jõude olla ja lasta päikesel oma punnpõskesid paitada kui juba tuleb Marek ja teatab, et teise puu alt on ju korjamata. God damn it! Lükkan selle töö natuke edasi, jõuab ju. Õhtul kui toas pesu kokku panin, kutsub Marek mind õue. Mõtlen, et pean ta aiaposte jälle imetlema minema, aga ei, ta tahab mulle ette heita, et korjas lõpuks need oksad ise ära. “Mina ei tee siia majja ühtegi peenart,” toriseb ta. “Tead, kui sa tahad minuga jätkuvalt võistelda selles, kes rohkem tööd teeb, siis ma võin kohe võidu sulle anda,” vastan ma. Ükski normaalne inimene ei suuda Mareki tempoga sammu pidada. 

Ida naudib samal ajal võimalust patjade ja tekkidega batuudil hullata. Kutsub mind ka ja kuigi ma tõesti soovin saledaks saada, siis täna tundub batuudil hüplemine liigse pingutusena, pealegi ma olen nädal aega taga kummikeksu mänginud ja te ju nägite, milline trenn see on. Ma võin ju endale lubada ühe poollaisklemise päeva? Vingerdan ära, aga annan siiski väikesele väljapressijale lubaduse, et homme hüppan. Kahetsen seda juba, kuid parem ikka tänane toimetus homse varna visata.  Paar mu sõpra on koroonaga kaotanud ilmselt ka silmanägemise ja küsivad palju ma alla olen võtnud, et nii särav ja hea välja näen. Kaalunud ma end ei ole, aga riiete ja tülgastuse järgi võin neile öelda, et ikka sama hea vaal. Eip, ei mingit body positivityt siin. Kui siis vaid Ida ees, tema ees ma tõesti väldin kehateemasid ja ei nimeta ei end ega kedagi teist paksuks. 

Peale lõunat käisime Idaga ratastega sõitmas, et pajuutusid korjata. Põikasime läbi ka tunnetusaiast ja ma hakkasin mõtlema, et vaid oma ajuga ma seda aeda teha ei oska. ju! Pean silmas seda, et pean tegema viis erinevat peenart – vaatamiseks, katsumiseks, kuulamiseks, nuusutamiseks, maitsmiseks, aga minu teadmised taimedest on suht nullilähedased. Kuidas ma tean, mis taimed kuhu istuda? Kas keegi oskab mulle soovitada aianduskeskust või midagi säärast, kellega saaksin koostööd teha? Ei pea silmas seda, et keegi mulle tasuta aia valmis teeks, vaid seda, et kellega konsulteerida ja kellelt abi küsida kui oma peenarde ja muuga jänni jään teadmiste poolest. Kunagi ammu rääkis mu sõbranna mulle, et kui ta oleks mina, siis ta teeks siia ikka peenrad ja paneks mingid asjad maha, et oleks hea võtta värskeid oma aia saadusi. Ma naersin ta tookord välja, ütlesin et tehku ise ja kirjutasin temast hoopis “Ökovanaema” raamatu. Noh, siin ma nüüd siis olen. Planeeringi peenraid. Kõigest 13 aastat hiljem. 

Mu arvates ei ole midagi tüütumat kui pesu kuivama panemine ja selle sealt ära korjamine, kuid samas ei ole midagi paremat värskes õhus kuivanud pesu lõhnast.  See lõhn on isegi Issey Miyakest parem! (Not so) fun fact: panin hajameelsusest Ida teki ka koos tekikotiga pessu. Otsisin toas, et kuhu kurat ma selle siis sokutasin ja leidsin lõpuks pesumasinast. Minulik. Väga minulik.

Nagu te teate, siis karantiinireeglid on samad, mis lennujaamareeglid, nii et isegi kui tahate midagi öelda, siis teil ei ole hetkel minu keskpäevast veinijoogat halvustada. See on täiesti lubatud. Ja mul peab ka mingi lõbu olema. Netflixi mul ei ole hetkel, päris raske elu on nii. Mu pangakaardiga (jälle!) taheti mingeid kahtlasi tehinguid teha ja pank pani mu kaardi kinni, tellisin uue kaardi, aga see ootab mind nüüd Tornimäel, ma ei viitsinud enne kojujäämist järgi minna sellele. No ja Netflix ei saa oma igakuist tasu mu kaardilt maha võtta ja nii ma peangi olema Netflixita teadmata ajani, sest Marek, vana kadekops, ei luba mul oma kaardi andmeid ka sinna panna. Vingus, et siis see hakkabki sujuvalt tema kaardilt maha minema. Tal võib õigus olla. Ma ei ütle, et on, aga võib. 

Ma olen viimasel ajal avastanud hästi palju ilusate kodude kontosid Instagramist. Vaatan nende pilte ja kadestan, mõtlen, et tahaks ka, aga siis jällegi tunnen, et nääh, käib see meie segasumma suvila ka. Voodipesust tahan ka paari sõnaga rääkida. Kusagil jäi silma, et blogijad kidiavad kõike, mis neile saadetakse, peaasi, et tasuta saaks. Ma ei ütleks nii. Mul on ka kaks Votex komplekti. Ida omaga olen megarahul (samas see vist oli mingi sünteetika), aga meie enda oma (puuvillasatiinist ja puha) oli täielik pettumus. Lina läks kohe topiliseks ja teki- ning padjakotid läksid värvist ära. Siin pildil on voodipesu, mille ma ostsin seitse aastat tagasi Rõõmu kaubamajast. Need on siin majas kõige rohkem kasutusel, aga ikka on sama pehmed ja samat värvi nagu ostes. Kui ma teaks, kelle linad need on, läheks ostaks kohe juurde. 

Ida on ammu endale tahtnud nukumaja. Muidugi oleks ma ideaalis ostnud talle sellise, aga mitte hetkel, pealegi oli meil kokkulepe, et Ida ise kogub raha nukumaja jaoks ja kuigi (väikese abiga) oleks tal see ka olemas olnud, siis mulle tundus mõistlikum leida talle odav ja kasutatud nukumaja, et meil jääks raha üle ka nukumaja mööbli jaoks. Paar kuud tagasi oli Facebookis müügil imeilus vintage stiilis mööbel, vaatasin tookord ja mõtlesin, et hetkel ikka ei osta niisama seisma, et kaotab ära ja mida veel. Päris ei kahetse nüüd.  Igatahes maja saime eile kätte, 20 euro eest rohkem kui küll ja Ida on täna sellega majandanud juba viimased kaks tundi. 

Kontaktivabalt pidasime sel nädalal ka mu isa sünnipäeva. Ida leidis, et see on hea põhjus muusika valjuks panna, peokleit selga tõmmata ja pidutseda. Miks ka mitte. “Kui see keroonaviirus läbi saab, siis me teeme keroonaviiruse lõpetamise pea,onju!” teatas ta mulle eile. “Kutsume kõik kokku ja teeme tordi ka, kuhu paneme keroonaviiruse peale…” Enne kui ma sain öelda, et ma keroonaviirusetorti küll ei tahaks, parandas ta end ja ütles, et selle pildi ikka, selle, mida telekast iga päev näidatakse.  
Üks tuttav küsis allolevat pilti nähes, et mis värk on, et miks ma kümme aastat noorem välja näen. “Ma ei tea, sõin end paksuks, joon veini ja seksin,” vastasin ma talle, “ju siis sellest.” Okei, nali. Tegelikult ma arvan, et ma võib olla olengi säravam, ma ei oska seletada, kuidas, aga tõepoolest see “keroonaviirus” on mind muutnud rahulikumaks ja justkui paremaks. Pannud asjad perspektiivi. Ma naudin kodus olemist ja ei mõtle üle, võtan üks samm korraga. Minu võimuses ei ole paljude asjade kulg lähitulevikus ning mul ei jää muud üle kui lihtsalt kulgeda ning vaadata, kuidas ja mismoodi edasi lähevad asjad. Nii polegi hetkel palju muud teha kui huuled roosaks võõbata ja olla.

Aa, ühe hea põhjuse kaalus alla võtmiseks leidsin ma ka. Teate ju neid vanaemasid, kes ei raatsi ühtegi vana asja ära visata? Mu vanaemal on ka kapid täis igasugu jama, sealt leiab muidugi ka pärle, aga ikka on seal päris palju sellist, mida enam kellelegi vaja ei lähe. Me saame aru, et tal on asjadest raske lahti lasta ja nii olen ma ikka tema rõõmuks mõned asjad endale koju kaasa tassinud, noh et ta näeks, et ei viska me kõiki tema asju ära. Ühe sellise kappide ülevaatamise käigus leidsime me ka ühe kleidi. Imeilusa kleidi. Natuke habraste õmblustega ja võib olla mitte kõige kvaliteetsemalt tehtud, aga kauni lõikega ja kena mustriga. Täpselt minu kleit! Vanaema ütles, et see on tal (või vanatädi) Siberis tehtud. Ja te ju teate, kuidas ma armastan oma looga riideid! Sellest kleidist saab minu garderoobi kroonjuveel. Ma lihtsalt pean naaaaatukene saledamaks saama, sest hetkel seda selga venitades tundsin ma, kuidas need haprad õmblused ragisesid. 

4 thoughts on “Pagan, see Prangli ka lukus peab olema ehk pildikesi Ussipesast

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.