Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellele tundub, et inimesed on kodus istudes muutunud õelamakaks. Või ma ei tea, inimesed ongi kogu aeg õelad, aga nüüd kui neil on liiga palju vaba aega veedetakse see ilmselt internetis, kus saab oma frustratsiooni välja elada ja see torkab eriliselt silma. Võimalik, et mõne jaoks on õelutsemine meelelahutus. Ma olen tähele pannud inimestel on tekkinud vajadus teistega möliseda ja vaielda, konkreetselt võtta sõna seal, kus ei peaks, rääkida kaasa teemades, mis ei puutu neisse ja lihtsalt kakelda. Ühed ja samad inimesed jäävad erinevates foorumites ja kommentaariumites silma sellega, et neil on vaja kedagi peksta. Ma ei tea tihti tausta, aga ma ei tahagi teada, on lihtsalt veider vaadata netikaklust. Teiseks tundub mulle, et vana hea blogijate kätš on tagasi. Vana hea meelelahutus, mis mullegi võõras pole, kuid ma kasvasin sellest vist välja sel hetkel kui tundsin, et ma ei taha et mind peetakse ka üheks tasuta nänni pärast kaklejaks, et ju loodab sellega silma paista, et siis ehk mõni turundaja avastab selle blogi ja pakkumistest on rivi ukse taga. Ühesõnaga ma tean, et ma olen ise ka olnud agar blogijate kritiseerija ja jätkuvalt arvan ma, et suur osa “täiskohaga blogijatest” on üsna piiratud silmaringiga ja kohati piinlikud jälgida, aga lõppkokkuvõttes ei muuda see minu elus mitte midagi, ei paremaks ega halvemaks Okei, võib olla vaid halvemaks, et saaksin ise pihta virtuaalse kiviga. Ei taha enam, ausalt ei taha! Kolmandaks on see täiesti absurdne, kuidas iga vähegi positiivse uudise all on terve kari sapiseid inimesi, kes ei suuda vist aru saada, et osad inimesed tahavadki head teha, eriti hetkel, aidata ja toetada, pakkuda positiivseid emotsioone. Näiteks karujaht akendel, mille eesmärk on isolatsiooni ajal (eeskätt laste) tuju tõsta. Ei ole vaja ilkuda iga asja kallal.
Samas pean tunnistama, et teatud tegevuste puhul olen ma üsna skeptiline. Ma ei saa näiteks päris hästi aru, miks meedikutele ja politseile söögi tegemiseks peab hetkel raha koguma. Otseloomulikult ei arva ma, et eesliini töötajatel on hetkel lihtne ning kindlasti napib meedikutel kohati aega, et korralikult süüa ja selliste kampaaniate idee on osaliselt ka positiivsuse jagamine, kuid mulle tundub see ikkagi vaid PR, puhas reklaam. Restoranidel ja igasugu toiduvalmistajatel ei ole lihtsad ajad, loomulikult, aga mind õudselt häirivad kõik need kokad ja restoranide omanikud, kes oma toitudega eesliini töötajatega kindlasti ka pilti teevad. Et teen head, aga mitte hea tegemise pärast, vaid selle pärast, et mind näha oleks. Kunagi “Sõprades” väitis Phoebe, et isetut heategu ei ole olemas, ma olen sellega aina enam nõus. Üks blogija (ja paljud inimesed üldse) on avaldanud arvamust, et selle asemel, et vedada toitu inimestele, kes siiski suudavad hetkel ise endale piruka ja kohvi osta, tuleks keskenduda neile, kes on olukorra tõttu raskustes, too sama blogija sai vastuseks, et idee on õilis, aga raske teostada. Eks kõik on suhtumise ja kättevõtmise asi. Ma ei olnud sellele ise mõelnud, aga kui tõesti on ju palju lapsi, kelle ainus soe toit on koolilõuna, siis mõelge nende peale. Heategu läheks mu meelest õigemasse kohta ning PR ei jääks ka olemata. Ma olen kindel, et minu arvamus ei ole populaarne ning keegi kindlasti loeb ka sellest välja kiusamise, kuid päriselt mulle tundub, et see massiline meedikute toitmine hetkel natuke ülepingutatult. Jah, olengi küüniline.
Teine asi, mis mind natuke paneb kulmu kergitama, on igasugune e-poodidesse nodi kokku ostmisele üles kutsumine. Ma saan aru, et paljud väikesed tegijad sõltuvad sellest, aga kohati on seda nii kohutav vaadata/lugeda, et hetkel istute ju niikuinii kodus, palun ostke tasse, kellasid, küünlaaluseid, puuviljatutte. Mulle meeldiks kui need samad ettevõtted, kes kutsuvad üles end toetama, toetaks samal ajal siis vastu ka teisi väikesi või abivajajaid, et et tekiks positiivne ringlus. Muidugi toetan ka mina hetkel veel kohalikke väikeettevõtjaid nii palju kui võimalik, kuid ma näen kui manipuleeritavad on inimesed tegelikult ja nii kahju on kuidagi. Kindlasti on asju, mida tasub hetkel osta, sest pakkumised võivad olla arusaadavatel põhjustel head, aga ei ole vaja kokku osta korvide viisi nodi lihtsalt ostmise pärast. See ei leevenda tegelikult stressi. Ma ei tea, kas ma nägin seda unes, aga mulle jäi justkui eile silma, et ka Tallink kutsus inimesi oma epoodi kommi kokku ostma. See tundub sellise ettevõtte puhul minu jaoks äärmiselt sobimatu ja ikka pigem kahjustab ettevõtte mainet. Natuke “Sportlandi tegemine”. Kuna ma enam ei leia, kus ma seda näha võisin, siis jääb loota, et nägin Tallinki üleskutset ikkagi vaid unes.
Lugesin täna hommikul, mulle kalli inimese, postitust. Tegemist on 80+ vanuses inimesega (elab Inglismaal), kellel on käimisraskused ja kelle iga nädalased toiduainete kojuveo oli tema kodulähedane pood tühistanud (ta on olnud selle poe klient aastast 1960!!! ja koduvedu tellinud regulaarselt alates 2002!!!). Ok, pood hülgas kriisiajal oma põhikliendi(-d). Õnneks on tal 20 miili raadiuses perekond, kes saab teda aidata. Ent, mis siis kui inimene on üksik – ja selliseid tema tutvusringkonnas on. Ka meil Eestis on inimesi, kes on üksikud ja kelleni võibolla hetke tingimustes sotsiaalabi töötaja ei jõua. Eestis on samuti vaja vabatahtlike, kes aitavad reaalselt abivajajaid…kuidas nendeni jõuda? Olen eelnevalt suhelnud vallaametnikuga ja nad on suht tõrksad ja skeptilised. Mulle jääb mulje, et nad ei usu, et keegi võib täiesti isetult pakkuda abi. Minu jaoks loomulik, ent neile võõras ja tundmatu. Täiesti arusaamatu, võrdluseks Inglismaa – seal on tugev vabatahtlike võrgustik – mul sõbranna lööb erinevates projektides kaasa alatasa…vahel kohe tahaks elada hoolivamas ühiskonnas, mitte sellises, kus igast liigutusest tehakse enesele reklaamikampaania. Ahjaa, ma andsin selle toreda sõbra murest teada oma sõbrale Inglismaal, kes kohe aitas sealse piirkonna vabatahtlike koordinaatoril asja vedada võtta…ja nüüd on vabatahtlikud kaardistanud abivajajad – vajadusi kaardistatakse – ja toidukotid saavad poest nende uksetaha…ilma ühegi kampaaniata meedias. Sellised lood siis siinpool sood 😉
Eestis on ka vabatahtlikud, täitsa ilma sotsiaalametita teevad seda tööd. Ise ei ole näinud, aga tean, et korrusmajades on pandud nii infostendidele kui ka postkasti infot, et kui vaja siis saavad vabatahtlikud tuua nii sööki, majapidamistarbeid kui ka käsimüügiravimeid. Tean ka paari inimest, kes seda juba ka eakatele teinud on, seega ei saa kindlasti väita, et midagi taolist Eestis ei toimu – küllap sellest lihtsalt ei teata, eriti kui see aktsioon toimub väiksemates kohtades.
Eks sa pead ise oma vabatahtliku abi võrgustiku looma, reklaamima ja abivajajad välja sõeluma. Äkki aitab traditsiooniline meedia nagu tv ja raadio (Klassikaraadio, Elmar). Reklaami ja muude kulude katmiseks tuleb korraldada annetus või paluda riigi abi.
Sotstöötajad on vb tõrksad, sest näevad, et sa oled kogemuseta ja vâljaõppeta inimene. Tuled alguses suure hurraaga aitama, aga kui selle käigus sinuga midagi juhtub ja kahju kannad, pöördub algaja õhin kergelt süüdistusteks sellele ametile, kes sind sinna ohu sisse suunas.
Veebireklaamid hakkavad praegu rohkem silma, kuna veedame rohkem aega veebis. Välireklaamid, reklaamid ühistranspordis pole praegu see, mis silma hakkab.
Tegelikult ring ju toimibki. Kui osta sellest või teisest toidukohast, kui osta sellest või teisest veebipoest, maksab äri juhatus maksud, töötasud. Maksud ja töötasud lähevad omakorda ringlusese.
Mul on väga hea meel, et lõpuks ometi saavad meditsiinitöötajad ka positiivset kogeda. See, et arstid ei tea midagi ja hooldajad on halvad, kuulsime tavaolukorras söögi alla ja peale.
Millal viimati hinnati nö Maxima kassapidajat? Mitte kunagi. Nüüd on ka toidupoodide teenindajate aeg käes.
Vahest on ka nüüd lõpuks aru saadud, kui oluline on tootmine. Kas on ikka nii, et kui kuhugi mujale ei kõlba, siis lähed tehasesse liini taha. Tootjad ei paista välja, välja paistavad edasimüüjad. Tegelikkuses hulk tootmisettevõtteid töötab töötab just täna, just praegu. Tarneraskused on endal, hankijatel samuti, aga tehakse. Needsamad kaitsemaskid, desinfitseerimisvahendid, telefonid, arvutid, mööbel, toiduained, põll köögis ja kirves kuuris on kellegi toodetud. Kui vajalikest asjadest hakkab puudu tulema, meenub tootja.
Mis puudutab inimesi, kel on abi vaja, siis kui muidu ei saa, tuleb ametnikke suruda. Kuku raadio saates “Olukorrast ajakirjanduses” öeldi, et vahel jääb mulje, et riik peab hommikul kohvi valmis tegema ja õhtul teki peale tõmbama, kuid sellegipoolest tuleb valla- või linnaametnike poole pöörduda. Selle juures on hea meel näha, et on tekkinud kogukonnad või siis aktiviseerunud kogukonnad, kus pakutakse, antakse ja saadakse abi. Esimene ehmatus ja arusaamatus hakkab mööda saama ja minu meelest on hakanud avalduma, et tegelikult oleme päris kenad inimesed.
Mis puudutab meedikuid, siis kui seestpoolt ei näe, siis ei kujuta ettegi, et tavaolukorras viimase vindi pealt töötavad inimesed panustavad praegu enda eest, haigestunud kolleegide eest, karantiinis olevate kolleegide eest.
Me oleme tegelikult päris kenad inimesed, aga seda ma juba kirjutasin 🙂
No jaa, see ring toimib muidugi, aga ma pidasin silmas natuke suuremat ringi lisaks. suure tõenäosusega on see naiivne mõte, aga siiski mõte (eluterve pohhuist ütleb välja ka lollid mõtted). Ma absoluutselt ei pea silmas, et meedikuid ja hooldajaid ei peaks tänama, nad teevad ikka väga hullu tööd hetkel, lihtsalt mu meelest see kampaania on natuke üle võlli ja natuke rohkem võib olla ka eneseupitamine kui teen head head tegemise pärast. Võimalik, et ma olengi küüniline ja ei mõista inimeste headust, aga elu on selliseks muutnud, et kõhklusi ei ole, aga kahtlused on mõnikord.
Mis puutub aga Maxima müüjasse ja tootmistöölisesse, siis olen absoluutselt nõus, et on nende aeg nö särada, aga kui sa arvad et kõik inimesed on ilusad ja head ning saavad aru, et kui see müüja seal kassas ei töötaks, siis me istuksimegi kodus, lõpuks ilma toiduta. Ma olen reaalselt näinud “naljamehi”, kes kassapidajale nalja pärast näkku köhivad (mitte otse, aga teevad justkui köhiks näkku) ja siis ilguvad, et hahhaaahaaa, nüüd on koroona. Mina olen põhimõtteliselt alati väga hästi suhtunud teenindavatesse töötajatesse, nende töö ei ole ka lihtne ja inimeste suhtumine absoluutselt tülgastav kohati. Ka hetkel olen kuulnud kuidas ikkagi tootmistöölisesse või müüjasse või kullerisse suhtutakse sellise põlgusega nagu nemad olekski koroonas süüdi.
Muidugi on koroona muutnud meid osaliselt paremaks, aga ikkagi väga paljud on muutunud (igavusest?) õelamaks, seda on netikommentaarides kohe näha.
See on küll kurb. Kullerid on praegusel ajal üks vajalikumaid ameteid (no lisaks ilmselgele reale elukutsetele).
Tartus oli küll suisa linnavalitsuse tasemel arutlusel, et kas ja kuidas organiseerida seda, et koolitoit lõuna ajal koju viidaks vähemalt vaestele peredele. Ei teagi, mis sellest sai, sest jäi lihtsalt möödaminnes silma, aga tegeleti küll sellega.
Aga kui ma viimati Selveris käisin, nägin, kuidas mingi purjus mees noris infoletis tüli, sest “sina istud nüüd klaasi taga, mind ei kaitse miski”. (Kui see mees rahateenimiseks just mu**i ei ime, siis tõenäoliselt puutub ta siiski päevas kordades vähemate inimestega kokku kui see vaene infoteenindaja.) Igasugu vaimuhaigeid on.
Homsest hakkab Tallinn õpilastele jagama toidupakke
https://www.postimees.ee/6938268/tallinn-hakkab-opilastele-jagama-toidupakke
Restoranid võiksid PR-i korras küll abistada neid, kes rohkem vajavad, aga Tallinki e-poe kommid 30% soodusega olid meeldiv vaheldus magusale, mida nagunii lastele ostaksin. Väga paljud müüvad nüüd toitu e-poes (juustutootjad, juurviljamüüjad, ka mingi Itaalia restoran vist müüb oma laokaupa?). Mu meelest just hea, et rohkem võimalusi toidu kontaktivabaks ostuks. Linikuid ja küünlajalgu ega ka muud, mida ma eluks ei vaja, praegu kindlasti ei osta. Toitu aga küll.
Huvitav on ka vaadata, et mõned koolitajad ja nõustajad on hakanud veebi kolima. Kui neid teenuseid vajatakse (oleneb muidugi asjast), siis hea, et leitakse võimalus pakkuda. Sõprade pealt vaatan, et nii mõnigi vajaks lapsele järeleaitajat. Seda teenust võiks oskajad ka rohkem ja julgemalt pakkuda, ilmselt läheks kaubaks.
Olen enda jaoks avastamas e-toidupoode ja mõelnud, et toidu ostmine ning omamine tekitab turvatunnet. Muus osas on tunne ja arusaamine, et mitte midagi pole vaja. Tegelikult ka. Oluline on vaid see, et minule olulised inimesed terved oleksid.