Mõnikord on ta ikka jobu!

Sissejuhatuseks ütlen ma, et mu mees ei ole tegelikult jobu, ta on lihtsalt kohati selline järsk ja kuna mina olen ülisensitiivne ning võimeline iga asja peale solvuma, siis mõnikord meie maailmad põrkuvad. Siis mulle tundubki, et krt, mu mees on ikka jobu. Ja täna tahan ma endast auru lihtsalt välja lasta. Muidu hoian enda sees ja plahvatan hiljem kodus – see ei ole hea!

Eile hakkas ta koju tulles kohe millegi kallal õiendama, ma ei mäleta, kas põrandal oli mingi plekk või olid mingid nõud ära panemata, ühesõnaga ei olnud midagi sellist, mis maailmalõppu kuulutama hakkaks ja ma nähvasin talle, et tead, ma ei naudi siin kodus puhkust, vaid päriselt püüan teha kodukontoris tööd sama palju kui ma teeksin kontoris ja samal ajal tegeleda ka lapsega, et tal ei oleks igav, et ta ka vaid ei mängiks üksinda. Ideaalis peaks ma talle veel ka tähti ja numbreid õpetama, kuid selleks ei ole mul tõesti aega jagunud.  Ole ise lapsega kodus, tee tööd, mängi temaga, tegele tema küsimuste ja soovidega ja siis vaata palju sa jõuad ka muid asju teha. Marel vastas selle peale, et davai, mingu ma tema asemel tööle ja siis koju tulles hakaku tegema neid asju, mida ta teeb. “Olgu, ma lähen tööle ja sina ole kodus!” vastasin ma. “Ei, mitte nii, et sa lähed vaid tööle, aga pärast teed minu asjad ka õues ära!” tuli kohe lisaklausel. No päriselt, ma ei oska ju aiaposte kaevata või maakive välja urgitseda põllult. “No vot, mis sa siis räägid,” lõpetas Marek selle vestluse justkui oleks tal ikka õigus ja mina niisama kõige suurem looder. Pekki, ma võiks ka päev otsa kodust ära olla tööl ja siis hakata tegeleme asjadega, mis on mulle jõukohased, nii et ma solvusin selle lollaka võrdluse peale. Ei öelnudki midagi rohkem, lihtsalt mõtlesin omaette, et fucking insensitive

Ega me ei tülitsenud ega midagi, õhtu läks omasoodu edasi, kuniks ma julgesin rääkima hakata, et kui ärkasin ja allakorrusele tulin, siis oli elutuba nagu kellegi teise elamine. Kassidele ja koerale olid oma “korterid” tehtud. Enne kui sain edasi rääkida tuli Marekilt etteheitev pilk ja terav kommentaar, et ega mulle ei meeldi, et koer vaibal on ja kassid toas. Okei, kassidest ma saan tõesti aru, nad teevad pahandust nagu ma juba rääkinud olen, aga ainuke “pahandus”, mis Hugo teeb, on see, et ta ajab karva. Võib olla ei sure me selle kätte ära, et vaip on nädalavahetuseni koerakarvane. Ses mõttes, et ma küll võtan tolmuimejaga iga päev karvad põrandalt ära, aga vaiba seest ju kõike kätte ei saa ja klopib siis nädalavahetusel ära.  Ütlesin Marekile jälle, et tead, ma püüan kodus tööd teha ja kohati on vaja keskenduda, et äkki püüaks olukorraga kohaneda ja natukene vabaks lasta. Sain vastuseks, et jaajaa, ma tean, ei pea mulle kogu aeg ütlema, et sa ka tööd teed. Mulle endale tundub, et pean, sest kohati jääb mulje, et ta arvab ka, et kodukontor = blogi, Netflix (MIDA MUL EI OLE HETKEL) ja kolm pudelit punast veini päevas ning laps teeb samal ajal, mida ise tahab.

Seekord lõppes meie “tüli” seal samas, eks ta sai ise ka aru, et natuke jobu on, et möliseb, aga üldjuhul lähen ma põlema nagu säraküünal selliste süüdistuste peale ja siis on mul ka vaja möliseda. Oleksin ka tahtnud öelda, et kuule enne kui teiste kallal õiendad tee oma poolikud tööd lõpuni, aga ma juba tean, et see on mõttetu, sest ma kuulen sealt alati vastuseks, et mul ei ole kõige jaoks raha, ma ei jaksa kõike üksinda teha, mine tee siis ise õues neid asju ja tüli lõpeb sellega, et ma tunnen end süüdi, et piisavalt palju ei teeni, et maja ehitada ja piisavalt loll olen, et pahteldada ja kipsi panna ei oska. Ja ma ei taha seda ka osata! Kas tõesti peaks, et olla hea naine? Ma alati mõtlen sellistel hetkedel, et Marek teadis ju, et pool-printsess-herneteraga abiellus, kui ta oleks tahtnud endale Vargamäe Krõõta, siis oleks pidanud ikka teise valiku tegema. Mul ei ole midagi töö tegemise vastu, aga ma ei taha seda teha kell kaheksa laupäeva hommikul (sest muidu läheb päev raisku) ja traditsioonilisi meestetöid ma ei oska, ei oska ja pole annet. Jumala eest, ma praegu nuputan, kuidas oma peenrakastid ja aed ise valmis teha, et ma ei peaks kogu aeg kuulma, kuidas minu eest on kõik vaja ära teha.

Marek ise tahab õudselt kiitust ja ma saan pidevalt pahandada, kui ma kohe ei pane tähele, mis ta teinud on. Tõesti igakord ei pane ja tõesti kogu aeg ei kiida ka, noh et tuleb mees tuppa ja ma ütlen, et küll sa olid täna hea mees, et võsa maha võtsid, IGA KORD. Mu meelest olen ma korduvalt öelnud, et mul on sigahea ja tubli mees. Samas hakkasin ma mõtlema, et millal see mees mind kiitis. Või et tuli praegu koju ja ütles, et tead sa oled ikka ka tubli, et saad selle olukorraga nii hästi hakkama. Me päriselt ei ole Idaga nii hästi läbi saanud kui selle karantiini ajal, ta on nii hea laps, et ma aegajalt mõtlen, et mida me vanematena õigesti oleme teinud, et ta nii mõistlik on (see on 99% ajast, 1% ajast on ta vanaema Ülle ja minu iseloomude korrutis ja uskuge mind, see ei ole kompliment). Või kiidaks Idat, et ta ongi tubli laps, et laseb emmel tööd teha ja saab ise ka hakkama kenasti. See kuluks ära. Ida on ka hästi hella hingega ja ootab ka kogu aeg kiitust ning kallistusi, aga Mareki loomult vali ja järsk hääl jätab aegajalt mulje nagu oleks kallistused ja kõik muu nii tüütu. Mina tean, et ta nii ei mõtle, ma tunnen oma meest 14 aastat ning tean, et selle järsu ja valju välise taga on tegelikult hea ja tore ja armastav mees, aga Ida on 6-aastane, talle tuleks natuke teisiti teada anda, et tead neli korda kallistamist on väga hea, aga nüüd oleks aeg magama minna.

Esmaspäeval olin ma kuidagi omadega läbi ja ütlesin, et nädalavahetusel ma lähen sõidan rattaga kuhugi, et lihtsalt natuke üksinda olla. Sain vastuseks, et aga ma pean kell üheksa traktori järele minema. Nagu jumala eest, kas ma keelasin, kas ma läheksin kell üheksa kuhugi, aga kas ei oleks võinud lihtsalt öelda, et muidugi mine, me saame paar tundi kenasti hakkama. Imestan, et sealt ei tulnud etteheidet, et kuidas ma siis tööd saan teha kui Idaga pean tegelema…

Uhhh, välja sai kõik endast. Kergem hakkas. Mul on natuke piinlik isegi, et selle siia kirja panin, sest ma tean, kuidas iga sellise postutusega tuleb kommentaare, mis hakkavad analüüsima Mareki lapsepõlve ja käitumist, ma ei taha seda – ma armastan oma meest väga – aga päevad ei ole roosamannavahulised alati siin Ussipesas ning mõnikord ma olen ka tema peale solvunud, et ta ei ole natuke romantilisem, mõistvam ja nii faking “tee tööd ja siis tuleb armastus” tüüpi.

 

13 thoughts on “Mõnikord on ta ikka jobu!

  1. Nüüd saad kohe vastu päid ja jalgu – mis kuradi meestetöödest sa räägid – meil EI OLE ENAM mingit vahet, meeste või naistetööd (pun intended, just saying). Muidu olen nagu Marek – mitte töötegemise seisukohal, kaugel sellest – töös olen ilge siidikäpp. Aga ma ei oska kallistada ja midagi välja näidata, tähendab, kallistamist ma õppisin (ausõna), sai nüüd parem, saan aru, kuidas see käib, aga mul ei tule pähe, millal peaks kallistama. Kiita võin – sõnadega, aga et sellele ka kallistus peaks järgnema/kaasnema – ei tule lihtsalt pähe. Eks kurtis kou aeg, et ma niisama suvaliselt ei kallista. See polnud küll lahkumineku (ainus) põhjus. Mul on mõned sõbrannad, kes mind nähes juba kaugelt ähvardavad, et “aga nüüd tulen ja kallistan” – nüüd saan päris hästi hakkama juba, mul pole kallistamise vastu midagi, aga EI TULE PÄHE, et võiks. Lapse puhul on mul vahel lihtsalt tunne (ja ta on 21, näeb juba vilju), et see ei ole minu laps – kuidas on saanud minu seest midagi nii mõistlikku ja normaalset välja tulla. Inimesed ütlevad, et eeskujuga kasvatatud – no mai tea. Paraku pean suure osa kiitusest oma vanematele andma, Poeg ütleb ise ka, et “ikka vanaema-vanaisa kasvatus” on see, mis jälje on jätnud.

    Like

    1. Ma teadsin, et kui kirjutan “meestetööd” saan selle eest kohe ja ma ei arvagi tegelikult, et tööd jagunevad meeste voi naiste töödeks, pidasin silmas seda, et kui minus ei ole oskust/tahtmist/jaksu kaevata ja ōues mässata, mida Marek naudib, siis kas muud tegemised on väiksema tähtsusega. Olgu selleks kasvoi lapsega mängimine. Ja ma ei olegi oma loomult nii virk nagu Marek, ma ei saa selleks kunagi, ent ometi ei arva ma et oleksin laisk, et magan poole lounani ja kohe midagi ei tee. Ma olen teist tüüpi lihtsalt, seda ei saa ju ette heita, et siis need nö meestetööd mind ei kōneta

      Liked by 1 person

  2. Mulle nii meeldis see lause jupp: ma ei taha seda teha kell kaheksa laupäeva hommikul (sest muidu läheb päev raisku).
    Tean omast käest kui raske on vahel sellise tüübiga (no see olen täpselt mina ise) koos elada 🙂 Ärkan hommikul vara, hakkan toimetama ja kui olen valmis saanud…ootan tunnustust…Kiitust ja tunnustust peab nuiama…nüüd on perekond välja mõelnud väljendi “ema kiituse minutid”…see käib ka kokkamise kohta – pisut tunnustust ja “loll” rabab järgmine kord veel rohkem.
    Tegelikult tuleb vahel auru välja lasta, hullem on see, kui hiljem plahvatab tuumapomm – ja hävitab kõik elava enda ümber. Õnneks on inimene kohanemisvõimeline ja selle ajaga olete oma teravad nurgad piisavalt mahalihvinud, mõni pind jääb vahel kätte – kõik ei ole ideaalne roosamanna 🙂

    Like

    1. oleme ausad, kui oleks kogu aeg roosamanna, oleks ka igav ja ega sellised põrkumised ongi suht paratamatus kui kokku saavad kaks kõva kivi, kel naaaaatukene erinevad lähenemised elule:)

      Like

  3. Mina olen alati olnud selline rabeleja-tüüpi ja ka mingi tublisündroomi käes vaevelnud. Kõike peab jõudma ja jube tubli olema, siis kõik kiidavad ja karv läigib. Mis ei tähenda, et ma kl 8 olen ärganud laupäeviti, seda õnneks mitte. Meie pere Marek on aga selline, kes mind kätel kannaks ja ma võikski päev otsa Netflixi vahtida ning veini juaa, kui tahan. Täna olen ma siinamaale jõudnud lõpuks, et ma seda endale ka luban, kui tunne tuleb – ehk et kui ma tahan päev otsa seda kuramuse seriaali vahtida, hommikumantlis külmkapi ja voodi vahet pujetada, siis see on OK. Ja kell 8 ei pea ka ühelgi teisel päeval ärkama, kui just otsest vajadust pole, sest uni on püha. Tänu Marekile, kes ei ise tegelt üldse paigal olla, olen ma õppinud selle selgeks, et naine ei pea olema Krõõt, tõepoolest, vaid me oleme koos selles supis siin oma Ukuarul. Ja ma võin olla vabalt ka printsess, sest mõmmm! mees tuleb koju ja toob saagi 😀 Mis ma siis öelda tahtsingi……Et kasvõi see, et ma oskan teha paljusid n.ö meestetöid, kui mul on vaja, aga ma ei pea neid tegema ja jumal tänatud, et mu mees on mulle selgeks teinud, et TEMA on ka ju olemas.
    See kiitmise teema on ka üks kahe teraga mõõk. Kiida ennast eelkõige ise ja ole rahul sellega, mida teed, sest kui oodata seda, et teised kiidaks, siis ma leian, et see on väga selline short cut ja pikas perspektiivis ei tööta.
    Ah, segane jutt, aga eks ikka omad emotsioonid tulevad esile. Ju siis oli ka auru vaja välja lasta.

    Liked by 1 person

  4. selle kodus istumisega ongi süütenöör lühike ja tülid kerged tekkima- belive me ! 🙂 lihtsalt sellepärast, et tavaliselt me kõik ajame päeval omi asju ja alles õhtuti kohtume kodus, see aeg on lühem kui 24/7 kolm nädalat. A mis teha- peame vastu!! kraakleme ja lepime, kuhu me pääseme, peaasi, et terved oleme 🙂

    Liked by 1 person

  5. Naljakas, et see meeste-naistetöö nii palju kirgi sütitab. Kas need inimesed pole siis maal elanud? Minu meelest seal selgub ilusti, et naine, kes hakkab meestetöid vehkima, sinna samma varsti ka “katkeb” 😀
    Linnakorteris muidugi pole aus, et söögitegemine ja koristamine peaksid naistetööd olema, aga mulle sai maal üsna kiiresti selgeks, et no mina küll selle solgiämbriga ennast venitama ei hakka. See ei tähenda, et ma puid ei võiks lõhkuda ja tassida või et naistele ei võiks meeldida pahteldamine ja puutööd. Aga tasub meeles pidada, et naise ja mehe füüsis on ikkagi kaks eri asja ja miks siis mitte nendele tugevustele tugineda?

    Like

    1. No täna hakkab Marek näiteks traktoriga maad tasandama, isegi parima tahtmise juures ei oskaks ma seda teha ehks iis olen sama meelt, et maal ikka natukene tulevad välja erinevused.

      Like

  6. Mina tahaks näiteks, et mu mees oleks natukenegi nagu Marek (lohutuseks sulle siis):):).
    Meil on nii, et mu mees on tööl tubli ja hinnatud, aga kodus ei näe ise mitte midagi. Jah, tal on teised head omadused. Olen kogu aeg mõelnud, et kõige tähtsam on, et mees ei oleks loll. Et oleks huvitav rääkida ja mõtteid vahetada. Nüüd, vanemaks saades, mõtlen, et enne surma loeb see, mis elus loodud on, millega hakkama on saadud. Olgu parem veidi lollem, aga et füüsiline elu ka edeneks. Ma olen kohati nii väsinud sellest, et pean eraelus kogu aeg kedagi enda järel lohistama. Et pean planeerima, juhtima, ikka ise ära tegema, palveid jagama ja kuulma, mida tuleks-võiks-peaks tegema (aga tegudeni ei jõua ja jutt on minu jaoks ülimalt mõttetutest pisiasjadest, millest ei sõltu elus mitte midagi) või siis, et miks suuri asju ( ma ei räägi materiaalsusest, vaid nt. maa tasandamisest) ikka ei ole vaja. Ausalt, no nii väsinud olen!

    Like

    1. Nojah, selles mõttes mul jah on vedanud, ma sellist asja ei kannataks ka välja. Mul on üks tuttava abikaasa sama tüüpi ja ma iga kord tahaks talle karjuda, et ära hala ja leia vabandusi, vaid tee midagi. Naine käib ja teeb ja toob. Kui seda naist poleks, siis mees vist lihtsalt istuks teleka ees. Muidu iseenesest tore ja tark mees, aga no sihuke lohisev kelgunöör

      Like

      1. Halajatest kelgunöörid on kõige hullemad! Mu mehel on lisaks suurepärastele teadmistele ka väga hea huumorimeel. Ja ma ise olen liiga iseteadlik, et mehe eest teha ja tuua. Aga pean silmas eeelkõige seda, et tahaks ka vahel naine olla, mitte kodune kapten. Ja kuna mehe eest kõike ei tee, siis jääbki “maa tasandamata”. Aga elu läheks nii palju rohkem j kiiremini edasi, kui kaks inimest koos ühes suunas vaataks.
        Muidugi ei tohi ma unustada, et tänu sellele, et mu mees ka minu seljas ei ela, olen elus saanud ilma kellegi kobisemata kõike seda teha, mida ise olen tahtnud. Ja noh…. on fakt, et nii mõnigi mees poleks nii mõnegi ettevõtmisega nõus olnud, sest selle all on kannatanud kodused tegemised. Mind lihtsalt pole kogu aeg olemas olnud. Ja noh, väga hea isa on ta ka. Laps on alati hästi hoitud olnud. Kuigi ilma suuruguste kallistusteta😊.
        Ja ikkagi ma mõtlen, et Mareki suhtumine aja kasutamisse ja asjade ärategemisse on väga äge😊. Samas ma arvan, et ta on tegelikult sinu üle ka väga uhke, et sa ikkagi oled ilus ja tark naine tal!

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.