“Olgu selle jõuluvaheajaga kuidas on. Ikkagi liiga palju õunu ja ilveseid ja usse ja muud sihukest kraami. Ma lähen peast päris segaseks.”

Mäletate lugu kui Pipi läks kooli?

Noh, Pipi, võid sa mulle öelda, palju seitse ja viis kokku teeb?” Pipi vaatas õpetajale üllatunult ning pahuralt otsa. “Kui sa seda ise ei tea, siis ära arva, et mina sulle ütlema hakkan!” Õpetaja otsustas teha näo, nagu poleks midagi juhtunud. Ta jätkas usutlemist. “Noh, Pipi, mis sa arvad, kui palju on kokku kaheksa ja neli?” “Nii umbes kuuskümmend seitse,” arvas Pipi. “Hoopiski mitte,” ütles koolipreili. ” Kaheksa ja neli on kokku kaksteist.” “No kuule, eideke, nüüd läheb asi küll liiale,” ütles Pipi. “Sa ise ütlesid alles praegu, et seitse ja viis teeb kokku kaksteist. Mingi kord peab isegi koolis olema. Pealegi, kui sa oled nii lapsikult vaimustatud nendest rumalustest, miks sa siis omaette kuhugi nurka maha ei istu ja ei arvuta, jätaksid meid rahule, nii et me saaksime kula mängida?” hüüdis Pipi.

Jah, eks minagi vaatan Pipile täna väheke teise pilguga, et oli teine natuke lärmakas ja sõnakuulmatu laps (aga mida sa tahad saada lapsest, kelle ema on ingel ja isa neegrikuningas) ja korrutustabelit ka ei osanud, sest koolis ta käinud ei olnud, kuna “oli hirmus tore siia tulla ja näha, kuidas teil siin on. Aga ma ei arva, et kooliskäimine mulle midagi pakuks. Olgu selle jõuluvaheajaga kuidas on. Ikkagi liiga palju õunu ja ilveseid ja usse ja muud sihukest kraami. Ma lähen peast päris segaseks.” Ometi ei saanud teda pidada rumalaks, ta sai kenasti hakkama ja oli elurõõmu ning lusti täis. Muidugi ei taha ma sellega öelda, et Pipi peaks olema eeskujuks oma kooli suhtumise poolest, küll aga võiks Pipi olla meile ka tänapäeval rohkem eeskujuks selles suhtes, mida lapsepõlv võiks tähendada. Rohkem lapsepõlve muretuid mänge ning vähem tuupimist.

Eriti hetkel eriolukorras.

Minul on hea öelda, et mis siin koduses elus rasket on. Mul on üks lasteaialaps ja töö, mida ma saan teha kodukontorist. Ma ei pea konkreetselt muretsema selle pärast, kas Ida õpib selle perioodi jooksul lugemise ära ja hakkab korrutustabelit mõistma, ma ei pea temaga laua taga istuma ja muretsema, mis hinde ta saab kui ta ei oska ” J-U-U-S-T” kokku lugeda. Tähti ta tunneb, numbreid ka, küll see lugemine ka tuleb. Hetkel kui mu (ja ilmselt paljude teiste vanemate) pead on hoopis muid muresid täis, tundub  mulle, et see ei ole just kõige olulisem. Peaasi, et tal ei oleks igav, et tal oleks piisavalt meisterdamist ja tegemist. Jah, mina oskasin tõesti ilmselt viieaastaselt juba lugeda, aga ma olin viieaastane 34 aastat tagasi. Raamatud olidki suurim meelelahutus, mis peale õuemängude olemas olid. Ei saa aegu võrrelda. Igatahes me saame hästi hakkama. Eriolukorras kodus olles. Meil ei ole stressi, masendust ega tüdimust.

Aga kui mul oleks kodus neli last? Kõik käiksid erinevates klassides ja ma peaksin neid distantsõpetama? Jah, siis ma ilmselt räägiksin teist juttu. Ei saaks hakkama. Oleks masenduses, stressis ja tüdinenud ning mu lapsed ilmselt vihkaksid mind. Mul ei ole midagi lapse õpetamise vastu, aga 1-12 klassi koolikava õpetamine käiks mulle üle jõu.  Olgu, ütleme, et mu lastel oleks vedanud ja neil on tark isa, kelle jaoks kümnendmurrud, lihtmurrud, vene keele käänded ja isegi käsitöö ei oleks mingi probleem, kuid antud eriolukorras ei ole rumal vanem nagu mina üldse ainus probleem. Probleem on minu arvates selles, et distantsõpet tehes ei ole mõeldud sellele, et eriolukorda ei tähenda vaid seda, et me kõik istume niisama tegevuseta kodus. On vanemaid, kes peavad rügama eesliinil, on perekondi, kes on mures sissetulekute kadumise pärast, võib olla on neil mure ka oma ligidaste pärast, võib olla on üks nende pereliikmetest just üks neist, kes on kriitilises seisus intensiivravil, on sada erinevat põhjust, suuremat ja väiksemat, miks eriolukord tekitab stressi. Ja kui siis selle stressi kõrval peaks adekvaatselt aitama lapsel teha koolitöid, siis ma saan täiesti aru, miks pinged tekivad. Eriolukorras õppimine ei tohiks tekitada uusi kriise.

Mul ei ole vastavat haridust ja minu jutt on loomulikult puhas teooria, kuid mina ei suuda mõista, miks peab distantsõpe selles olukorras olema võimalikult tavaolukorra koolitundide moodi. Võib olla on selle eesmärgiks, et säiliks distsipliin, kuid minu arvates ei ole distsipliin ka midagi sellist, mida vaid käskude ja nõudmistega saab õpetada. Kas eriolukord ei võiks ka kooli puhul tähendada seda, et õppetööle lähenetakse natukene loomingulisemalt ja vabamalt? Et korrutustabel ja valemid ja grammatika ootab natukene kuniks lapsed saavad seda jälle oma päris õpetajate käe all õppida? Kas päriselt juhtub midagi kui keemilised valemid ja vene keel natukene ootavad ning koolitunnid sisaldaks hetkel rohkem praktilisi ja loovaid ülesandeid. Kasvõi lugemist, referaate, erinevaid loodusprojekte. Ma olin koolis üsna hea õpilane, tuupur kui täpne olla, korrutustabel oli peas, luuletused õpitud, keemilised valemid ning isegi vene keele käänded selged, aga analüüsimist ja seoste loomist õppisin ma alles ülikoolis. Siis kui ma isegi kõikidesse loengutesse ei jõudnud ja tegin tööd iseseisvalt. Mõttekoht?  Antud eriolukord on meile kõigile uus, võib olla oleks hetkel õige aeg uute meetodite katsetamiseks?

Üheksandast ja 12. klassist ma ei räägi, nendega on hoopis teine seis.

 

8 thoughts on ““Olgu selle jõuluvaheajaga kuidas on. Ikkagi liiga palju õunu ja ilveseid ja usse ja muud sihukest kraami. Ma lähen peast päris segaseks.”

  1. Minu laps käib Saku Gümnaasiumis 10.klassis (jeebus, kus ta juba nii kaugele on jõudnud – alles läks kooli). Seal koolis esimest aastat. Ja täiesti imeline, mida õpetajad viimastel nädalatel ära on suutnud teha – tunnid kenasti zoomis vmt keskkonnas, lahedad videod õpetajate tervitustega, ägedad ülesanded (ma nagu päriselt tahaks ise ka mitmeid asju teha ja mõtlen lapsega kaasa). Esimesel nädalal olime muidugi kahekesi kooliasjadega hädas, aga nüüd on õpetajad mingi süsteemi suutnud tekitada. Laps ise on väga rahul, sest talle reaalselt sobib selline õpe ja jääb aega õhtul väike jooksuring ka teha (muidu teeks järgmiseks päevaks koduseid töid). Me mõlemad saame hiljem ärgata ja õhtul varem oma toimetuste juurde asuda.

    Liked by 1 person

    1. Pole küll võrreldav, aga Idal on tantsutrenn selline, et algab laheda tervitusega ja vahepeal teeb õpetaja kommentaare ja justkui räägib nendega, et lapsele jääb mulje nagu oleks täitsa talle tehtud video.

      Like

  2. Täiesti nõus. Nagu ütles minu isa, kelle vanemad õed ja vennad olid II MS aegsed lapsed: “Ei jää nad lolliks midagi, kui natuke aega kooi ei pea minema.” MIna ei õppinud analüüsmimist ja seoste loomist ära isegi mitte esimese ülikooliõpingu jooksul, vaid alles siis, kui läksin tõlkemagistrisse konverentsitõlget õppima. Siis õppisin funktsionaalselt lugema ja teksti analüüsima. Enne tegin kõike puhtalt mälu pealt, sisusse süvenemata, sest kõik oli ju meeles, polnud vaja (enam mul kahjuks lapsepõlveaegset mälu ei ole :-).

    Like

    1. Ma tegin täpselt sama, et jätsin meelde, õppisin pähe ja kasu ei olnud sellest ju midagi. Kui esimene kord pidin ülikoolis mingit teost analüüsima, vaatasin nagu vasikas aiaauku, et mis analüüs ja seosed

      Liked by 1 person

  3. Mul on kodus 9 ja 7 klass, käivad erinevates koolides.
    9 klass on vabapidamisel ja tegeleb distantsõppega vabagraafiku alusel. Näiteks, täna tunde ja ülesandeid ei ole!!! Eile oli 2 – 3 tundi. Ausalt selline “molutamine” – ärritab mind – mida nad siis koolis käies teevad, kui distantsõppel õppetööd ei toimu. Pärastlõunat tegeleb füüsise treenimisega ja seda iga päev – sportlaseks olemise raske tee, iseenda motiveerimine. Kui nüüd peaks veel eksamid ka tegema – iseenesest on ju võimalik 2-3 nädalaga kõike intensiivselt korrata, kuid siis tuleb sportimine ootele panna.
    7 klass õpib iga päev kella 9-st kuni 14ni, teeb koduseid ülesandeid, vastab suuliselt vene ja inglise keelt. Teevad kontrolltöid (online, aja peale), saavad hindeid jne. Selge rütm ja igapäeva rutiin.
    Nõus rumalaks ei jää meist keegi ja distantsõppe heakülg on ka – jääb palju “pahna” omandamata.

    Like

  4. Ma 4. nädalat järjest ei väsi kuulutamast – distantsõpe ei tähenda, et lapsevanem peab last õpetama. Kui laps ei saa iseseisvalt hakkama (ei mõista teemat, ei saa keskkondadega hakkama, ei saa oma tegevust pildistada/filmida), siis tuleb sellest õpetajale märku anda. Ja õpetaja peab olukorra kuidagi lahendama.

    Ja miks suurem osa koole vähemalt mingil määral järgib tunniplaani ja kasutab tavalisi ülesandeid – see on nii õpilastele kui ka vanematele lihtsam. Esiteks annab tunniplaan päevale mingi struktuuri ja eesmärgi. Keskmine õpilane (või noh inimene üldse) ei tegele niisama õppimisega, maailmas on muidu asju ka mida teha. Päris seda, et koolid üldse kinni on ja sel aastal kestis kooliaasta 9 kuu asemel 7 kuud, ka nagu ei tahetaks vist. Ja need analüüsivad, sügavutu minevad ülesanded on oluliselt raskemad. Mis tähendab, et päris suurel osal on see iseseisvalt tehes üle pea. Mis tähendab, et need jäävad tegemata.

    Like

  5. Ma olen ka mõelnud aga mis siis kui ei ema ega isa (kui ta üldse olemas on, kõikides peredes ju pole) ei oska neid kümnendmurde- ja lihtmurde ja teisendamist jne? Kui vanem ei oska lihtsalt oma last kodus aidata? Siis saab laps halva hinde või jääb arvestamata? Milles siis nagu laps siis süüdi on? Tema ei oska, ema ei oska.. Aga nõutakse et olgu tehtud. See tundub väga ebaõiglane.

    Like

  6. See on nii ja naa. Uute loominguliste õppemeetodite leiutamine võtaks veel rohkem aega ja oleks veel stressirohkem. Nii õpetajatele kui õpilastele. Ja veerand õppeaastat (nagu nad ilmselt kodus on) ei saa ka lihtsalt vahele jätta, st “võtta kuidagi vabamalt”. Seoseid saab luua ikkagi asjade vahel, millest midagi teatakse. Need teadmised tuleb esmalt omandada. Sealjuures ei ole kool nagunii ka praegu puhas tuupimine.

    Mul kolm koolilast (kaks põhikoolis, üks esimeses, hea, et mitte ükski 9. või 12. klassis) ja programm on neil kõigil tihe. Õnneks kõik saavad oma asjadega peaaegu ise hakkama, sest minu asi on teha oma tööd ja raha teenida. Ma ei suuda hallata isegi neid koolist tulevaid kõiksugu teateid. Ei kujuta ette, et peaksin kellegagi veel õppima.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.