Kaheksa korda riieta, üks kord mine uksest välja

Mäletate seda aega kui ma rääkisin, et meil on Idaga kohati veidike erinev maitse ja ma tahaks, et ta käiks rohkem riides nii nagu mina tahan? Ütleme nii, et ma andsin alla ja mul on täiesti ükskõik, mis tal seljas on.  Noh seniks kuni mina ikkagi saan riided osta ja mingil määral otsustada. Aga kui te arvate. et riiete valimine mulle ikka peavalu ei valmista, siis te eksite. Idal on kapid täis riideid, ometi käib ta kogu aeg ühtede ja samade riietega. Ma ise teen sama, aga seda hoopis teisel põhjusel – 90% mu garderoobis olevatest asjadest on mulle väikesed ja ma (veel) ei raatsi neid ära visata. Lootus sureb viimasena. Ida aga valib ikka ühed ja samad asjad. No hea küll, las olla, mõtlen ma, aga ka selle juures suudab ta kaheksa korda riideid vahetada enne kui sobiv ansambel koos on ning õue (ÕUE!) sobib minna. Kõige pealt on sukkpüksid liiga väikesed (aga ära visata ei tohi), siis liiga suured, siis liiga roosad, siis liiga vähe roosad, siis liiga lillelised. Ja üldsegi miks laps ei tohi väljas käia õhukeste valgete peosukkpükstega kui laps tahab? Ja üldsegi, kes mu liblikaga sukkpüksid ära kaotas? Siis on seeliku pael liiga pikk, seelik liiga lühike või ma ei tea, mis sada häda veel. Ma enam ei jõua jälgida, mis kõik parasjagu probleemiks on. Kapis on peale nende kolme seeliku veel nii umbes 30 seelikut ja sada paari pükse, ometigi lõppeb asi nutuga, sest midagi ei sobi. Viimased neli nädalat on ta käinud õues ühe triibulise kleidi ja lilleliste pükstega (KOOS!) sest midagi muud ei sobi. Küsin küll, et kas lihtsam poleks kleidi asemel panna pluusi ja kampsunit, aga teate ega ei jaksa. Las käib nagu tahab. See polegi üldse kõige suurem probleem.

Probleem on selles, et ta keeldub ennast panemast riidesse vastavalt ilmale ja pigem karjub ning jätab õue minemata kui paneb selga asjad, mis ma soovitan tal selga panna, sest muidu on külm/saavad riided-jalad märjaks. Muidugi ta lõpuks saab aru, et pani valesti riidesse ja hakkabki külm, aga teate kui tüütu see on, et näiteks sõidad Keila-Joale ära ja siis Ida avastab, et tuul on liiga külm, sest tal pole salli, mütsi ja kindaid ning sama targalt tuleb tagasi sõita. Jah, ettenägelik ema paneks asjad igaks juhuks autosse, aga seda riidedraamat on nii palju, et mul ei ole meeles. Aasta ema pole ma niikuinii kunagi olnud ka, nii et suht minulik selline pisiasi unustada.

Suvel-kevadel pole hullu, sest Ida niikuinii on karastatud laps ja me pole teda kunagi väga riidesse toppinud, aga kui on natuke märjemad-külmemad ilmad, siis ma ikka tahaks et ta paneks vihmariided, kevad-sügis kombe selga. Sellise võrratu talveilmaga, millega 14.aprill meid rõõmustas oleks kõige lihtsam selga tõmmata kombe, mis nagis ripub, aga ei…Roosasid pükse on vaja. Nagis ripub ka kaks paari roosasid pükse, aga need on valed roosad püksid. Ja õiged on kadunud. Võimalik et pesus. Ütlen Idale, et on kaks lihtsat valikut – panna jalga valed roosad püksid või olla toas. Ida teab, et on ka kolmas valik. Tõmmata jalgu trampides selga valed roosad püksid, nutta ja panna mind tundma kui ahistaja, kes lapsest üldse aru ei saa. “Nõme ema oled, kes millestki aru ei saa,” kisendab ta ja seda kõike vaid selle pärast, et ma arvan, et õues lume ja lörtsiga ei ole kuigi meeldiv olla tavaliste dressipükste ja vestiga. “Kui sa nutmist ei jäta, siis me lihtsalt ei lähe õue, nii lihtne ongi!”vastan ma ja sukeldun tagasi arvutisse. Ida nutab edasi ja ütleb, et ma ju panin need nõmedad püksid jalga. Kordan uuesti, et nutu peale ma õue ei lähe temaga. Ma lihtsalt ei jaksa. Sest me saime küll “nõmedad püksid” jalga, aga edasi algab trall selle ümber, et kindad ja müts oleks ka vajalikud. Muidugi võib ta lõppkokkuvõttes kasvõi sitsiseelikuga õue minna, aga no pekki…Kas õues ei oleks mugavam kui oleks seljas ilmastikule vastavad riided? Mis sel lemmikkombel näiteks korraga viga on, ma ei tea. Mind kohe huvitab, mis on see riietus, millega me täna siis lõpuks majast välja saame?

Aga kerime umbes 33 aastat aega tagasi. Kui ma lapsena palju maal vanaema juures olin. Mõnikord pidi isegi kartuleid võtma. Kui te arvate, et mina panin selga need sinised väljaveninud Marati dressid ja äratrööbatud jalanõud või kummikud, siis te eksite. Ma panin ka alati linnariided selga, sest äkki keegi näeb. Ma ei pannud kunagi selga asju mugavuse järgi. Kui ma 16-aastaselt suvel Põhja-Norrasse läksin, siis samal ajal kui teistel olid kaasas vihmajoped ja -püksid, olid minul kaasas seelikud ja kampsunid, sest suvi ju. Oligi suvi, aga sooja oli 10 kraadi heal juhul. Samal ajal kui teistel oli mugav, pidin mina külma käes lõdisema, sest mugavuse asemel olin ma kaasa pakkinud riided, mis pildil ilusad jääksid. Mhm. Ja kui ma eile pidin poodi jooksma, siis kas te arvate, et ma viitsisin sukkpüksid kleidile alla panna kuigi oli külm? Ja kuidas mul nende sokkide kandmisega on lood? Teate? Ja ega Marek ka pööritab silmi kui ma valgete tossudega mudase ilmaga metsa jalutama lähen.

Pagan see käbi ikka kännule nii lähedale pidi kukkuma.

12 thoughts on “Kaheksa korda riieta, üks kord mine uksest välja

  1. Mnjah. Väikeste hea riietumismaitsega (või areneva hea riietumismaitsega) tüdrukutega mul kogemus puudub, aga suurte poistega on üsna tihti vaja pidada vestlust teemal: “Riideid valitakse nende välimuse, ilmastikukohasuse ja kvaliteedi järgi, mugavus on täiesti ebaoluline!”, sest dressipluusinakatus on ka meile jõudnud ja see on lapse välimuse seisukohast õuuuudne. Iseasi, kui laps läheb kartuleid võtma või matkale.
    Aga “mugavaid” dressipükse on meie lapsed tohtinud alati kanda ainult mudas mängides, sportides ja mingit poritööd tehes. Kui nad veel mängueas olid, siis käiski asi nii, et tulid õuest tuppa sööma, vahetasid laua taha istumiseks dressed korralike pükste vastu ja pärast sööki vahetasid õueminekuks jälle dressid tagasi. Mingi viisakus peab ikkagi olema!

    Like

    1. Vau, see tundub ikka täitsa kohutav, ma olen pool ajast mingi mugava pusaga ja keeldun kandmast riideid, mis pole mugavad. Õnneks meil ei vaata keegi kontoris ka viltu, kui inimesed mugavalt riides on. Mõned vene programmeerijad käivad rahulikult oma kolme triibuga Adi dressi ja valge maikaga, sest nii hipster ju, ja keegi ei köhi. 😁

      Aga teemasse – mul on lapsepõlvetrauma sellest, et ema ostis ka siis, kui ma 15 olin, ainult neid asju, mis TALLE meeldisid. Selle aja peale oli mul juba isiklikku raha ka, nii et ostsin lihtsalt kaltsukast endale enda maitse järgi asju ja kandsin neid. Ja õues käimisega on nii, et mees tuletab meelde, et on vaja jope kaasa võtta, sest ma lasen poolalasti ringi, sest mul hakkab ka talvel kergesti palav, aga unustan ära, et kui me peame kuskil ühe koha peal passima, hakkab ju külm. Sel talvel olen vist kaks korda jopet kandnud, sest nii soe talv oli, et tavalisest vestist (st mitte sellest puhvis asjast) piisab, jopega oleks liiga palav.

      Like

      1. Rents, Sa ei ole minu laps, ükski vene programmeerija ka ei ole. Käige riides, kuidas meeldib, mina ka ei köhi.
        Oma kodus ja inimestega, keda mina pean elama õpetama (et oskaks olla teatris, konverentsil, matkal ja kartulipõllul), kehtestan mina reeglid.

        Liked by 1 person

      2. Ega ma ei taha neid lapsi ära võtma tulla, dikteeri, kuidas tahad. Mul on lihtsalt hea meel, et ma (enam) nii ei pea elama, mul õnneks õnnestus diktatuurist üsna vara põgeneda. Bakas juba pesin kooli kõrvalt nõusid ja elasin korteris, kus akna äärde tekkis talvel härmatis, tundus iseolemise ja vabalt riiete valimise eest üsna mõistlik hind. Kui sinu lapsed pole raskusi trotsides välja kolinud, ju siis neid ei häiri, vähemalt mitte piisavalt, et tegutseda.

        Like

  2. No mina olen tegelikult ka ju see inimene, kes ei mõista seda “peaasi et on mugav” ja ma ikka pööritaksin silmad kuklasse kui keegi kontoriise dresside ja maikaga tuleks. Ma olen seda meelt, et töö juures peab käima riides siiski enam-vähem korrektselt, kirjutan enam-vähem sest ma ei pea silmas kostüüme ja ülikondi.

    Aga lapse riietamine…noh õnneks meil ei lähe maitsed väga lahku (veel) ja eks ma saan ka aru, et laps ei pea hallis ja mustas käima, sest MULLE meeldib. Aga see ilmastikule vastavate riiete mitte valimine,s est vale värv vms, see on ikka peavalu.

    Like

    1. Siin õnneks sõltub valdkonnast väga palju. Kui ma kandideeriksin panka, siis ma arvestaksin sellega, et peab olema korrektsem – ja kui kandideeriksin reklaamiagentuuri, siis arvestaksin sellega, et eeldatakse ilmselt teatud … stiilitaju? Et võib olla silmatorkav ja boheemlaslik (kas või Tommy Cashi stiilis), aga selge stiil on kasulikum kui lihtsalt korrektne riietus või mugavad riided. Nii et olen oma tööalased valikud teinud teadlikult nii, et võiksin soovi korral pidžaamas ka minna.

      Hiljuti nägin hästi huvitavat pakkumist, aga see tuli kohast, kus ma tõesti peaksin olema igapäevaselt kammitud juustega (ja vahelduseks ma ei utreeri, ma üldiselt kammin juukseid igal kolmandal päeval või nii (st iga kord pärast pesemist), kui ei tee parajasti sellist trenni, mis nende tihedamini pesemist eeldaks) ja vähe stiilsemalt/läbimõeldumalt riides. Täiesti tõsiselt mõtlesin just selle nurga alt, et kas ma saaksin hakkama mitte tööga, vaid standarditele vastamisega. 😀 Mul lisaks on sarnane probleem kui su lapsel, aga praktilistel põhjustel – ma kannan pidevalt samu riideid, sest nii mugav on kiiruga restilt haarata just pesust tulnud riided, selle asemel, et kapi juures VALIMA hakata (valimine on raske, restil on ainult kolm-neli särki korraga). Ja siis ongi vahepeal samad riided ringiratast mitu nädalat, peaasi, et puhtad on. See pakkumine oleks konkreetselt eeldanud esiteks korrektsust ja teiseks ilmselt seda, et need viisakad kostüümid ikka piisavalt tihti vahetuksid ka, et sa mingi vaesuri muljet ei jätaks. Ja ma veidi tean seda asutust, tegu on sellise kohaga, kus kõigil naistel on kombeks kõrgete kontsadega käia, sest why the fuck not. Ma olen noorena paar korda isegi üritanud seda õppida, aga iga kord valu pärast kiiresti loobunud (ma ei ole kindel, kas see valu on normaalne ja teised on kõik sellest ilu nimel läbi pushinud, või on asi selles, et ma oleksin pidanud kasvueas tallatugesid kandma, sest mingi väike puue, aga 90ndad ja meie pere ei saanud seda endale lubada, nii et jäigi korrigeerimata – kuskilt olen ka lugenud, et mida väiksem jalanr, seda ebamugavam, sest seda suurem on ju nurk talla ja kontsa vahel, nii et ehk mu nr 36 mängib ka siin). Ühesõnaga long story short, ma õnneks sain teise pakkumise kultuuriliselt sobivamast kohast, aga täiesti tõsiselt olin olukorras, kus mõtlesin, kas võtta mingi pakkumine vastu, sest seal peaks ju a) JUUKSEID KAMMIMA ja b) kella peale tööle minema (olen viimased kolm aastat tööle läinud siis, kui juhtun ärkama, kui teisipäevahommikused koosolekud välja arvata). Kurat, ma saan ise ka seda lugedes aru, KUI ärahellitatud ma ikka olen. 😀

      Ja sellest, kuidas Eestis aru saada, mis on ilmastikule sobiv riietus, ma ei ole veel välja mõelnud. Eile näiteks pidin rattale hooldusesse järele minema, st sellega sealt koju sõitma. Õnneks otsustasin, et less on more, st kui ka hakkab külm, eks siis tuleb rohkem vändata – selgus, et hoolimata sellest, et vesist lund sadas, oli päikese käes nii soe, et oli tavalise dressikaga (shudder) igati soe, isegi kindaid ei pidanud kätte panema. Pool ajast ei lähe täppi ja tulemus on lõdisemine või higistamine. Tahaks ka ema, kes oskaks aknast välja vaadates öelda, mis see õige valik on, vannun, et täna kuulaksin rohkem kui 30 aasta eest.

      Like

  3. Mugavus tähebdab erinevatele inimestele erinevaid asju. Minu jaoks nt dressipluuse ja retuuse, aga ka nt kleite, mõne jaoks teksapükse. Ma jällegi vihkan teksaseid, ei ole minu jaoks mugavad.
    Mul on nt eraldi fancyd dressipluusid ja siis kodu/töö dressipluusid. Ühesõnaga on hea hoodie üks mu lenmikriietusesemeid. Eks ma loodan, et ma tunnetan ära, mis olukorras seda ei ole sobilik kanda (st ei kipu sellega teatrisse või pulma). Aga poodi, pubisse istuma jms üritustele vabalt. Ja kodupoodi minna dressipükstes pole probleem, ilmselt läheksin ka pidžaaamas kui juhuslikult nt ootamatult piim on otsa saanud. Aga ma ka elan piirkonnas, kus kedagi tegelikult väga ei huvita, mis sul seljas on. Nt Tallinnas elades (ja siiani Eesti tulles üldiselt) olin ma tunduvalt teadlikum ja hoolikam oma riietuse valikul.
    Tööl ma kannan korralikumaid riideid, kui ma pean klientidega suhtlema, aga ka siis tihti pigem lihtsalt musti (mitte läbipaistvaid) joogaretuuse, sest olla ca 7+ tundi jalul köögi-baari-söögisaali vahet käies on teksad minu jaoks lihtsalt ahistavad. Ja Converse’id on sellel tööl minu jaoks kõige mugavamad jalanõud, ei tahaks üheski kingas olla.

    Like

    1. Minu elu sai uue hingamise sel hetkel, kui ma avastasin ronimisteksad (eeldan, et joogateksad on samasugused) – need on nii mugavad, nii venivad ja igas mõttes nii head, et isegi mina, kes ma tavaliselt istun rätsepaistes, võin vahepeal jälle terve tööpäeva teksades olla. Hetkel muidugi olengi ma terve tööpäeva pidžaamas, kui vaja, siis ülespoole panen midagi viisakamat. Hiljuti mingil videokoosolekul öeldi, et “näitame nüüd ka ennast korraks”, mul käis külm jutt südame alt läbi, sest ma olin otse voodist arvuti ette tulnud ja täieliku padjanäoga. Küsisin vastu, kas ma pean tõesti minema nüüd rinnahoidjat selga panema, selle peale mõeldi ümber, et istu siis alasti edasi. Aga taas vedamine, et ma olen seltskonnas, kus saab niimoodi nalja teha.

      Kleidid meeldivad mulle ka, aga need peavad olema mugavad kleidid – ja nendega kaasneb see mure, et tahaks ka ilusaid, aga samas mugavaid kingi sinna juurde. Ja nende leidmine on täielik õnnemäng – ERITI, kui tahaks, et oleks natuke kontsa ka.

      Like

    1. …või siis see ema, keda sa mõttes pidevalt tänad, et ta sinust viisaka inimese kasvatas. Minul oli ka lapsena kodus küllalt karm kord ja mul on selle üle hea meel, lisaks on hea kasvatus avanud mulle nii mõnegi ukse. Vanematele mitte ainult ei helista, vaid ka näeme päriselt peaaegu iganädalaselt (elades üksteisest u 40km kaugusel) soovist, mitte kohusetundest.

      Liked by 1 person

      1. Ma mõtlen sama. Mul oli ka üsna karm kasvatus, aga ma ei kurda absoluutselt, ja isegi kui meaga nägeleme ja tülitseme, siis alati on hea meel talle külla minna või teda külas näha, nii et…

        Like

      2. See sõltub vist sellest, kas see karm kord sulle kas või tagantjärele loogiline tundub. Mul kodus muid erilisi reegleid polnud, näiteks oli täiesti oma asi, mis kell magama lähed või kas kirjandus/filmikunst on kuidagi eakohane, lugesin way liiga noorelt asju, mida oma raamatuid neelaval algklassilapsel küll lugeda ei laseks – aga mõne koha pealt oli emal lausa imelik kontrollivajadus.

        Reeglist “õhtusöögilauas kantakse viisakaid riideid” (või koolis või raamatukogus) saan ma aru, kuigi ise seda reeglit ei poolda. See ei tekitaks minus mingit olulist trotsi peale selle, et oma kodus sööks esmalt vist kolm aastat pidžaamas – aga see ei mõjutaks seda, kui tihti ma lapsevanemale helistan. Meie kodus üritati ka teismelistele kehtestada reeglit “minu laps kannab ainult neid riideid, mis mulle meeldivad, ja sööb ainult neid toite, mis mulle meeldivad” (korra käis ta mul külas, kui ma ammu täisealine olin, ja solvus, sest talle pakkusin ma talle meeldivat toitu, aga oma toidu olin “ära solkinud”, st lisanud OMA salatiosale sibulat ja oliive). St riided ei pidanud olema viisakad, need pidid olema tema maitse järgi. Näiteks teksaseid sain nii, et ta valis välja kaks sobivat paari, käskis nende vahel valida, ja solvus, kui me “õigesti” ei valinud (ja ostis vägisi “õige” paari ning solvus kodus taas, sest “miks te käite vanade riietega, ostsime ju uued”). Ta siiani jätkuvalt küsib, miks mul sõpru vaja on, sest ta ise suhtleb ainult sugulastega ja eriti mu teismeeas häiris teda see, et ma sõbrannaga jalutamas käisin vms. Kuidas sa seletad inimesele, kes ei usu sõprusesse, miks sõpru VAJA on? Ja sellise inimesega on paratamatult raske läbi saada. Minu emal kulus veel pärast mu väljakolimist julgelt viis kuni kümme aastat, et tiba tagasi tõmmata, nii et nüüd suhtleme taas vähemalt korra nädalas, kuigi ma teadlikult väldin olukordi, mis tema kontrollifriiklust triggerdaksid (näiteks eales ei kaasaks teda oma pulmade planeerimisse, ma ei elaks üle seda). Vahepealsetel aastatel suhtlesimegi korra kuus või harvem, sest me polnud lihtsalt inimesed, kel omavahel midagi rääkida oleks. Aga no nad on jätkuvalt inimesed, kes võivad kuulata, kuidas sugulane ütleb neile, et sellest ajast saadik, kui ta antidepressante võtma hakkas, tunneb ta end hulga paremini – ja minu vanemad vastavad, et “ah, see tablettide söömine on nii mõttetu, ise tuleb end käsile võtta”. Ehk siis kogemused on piiratud, teiste kogemustega samastuda ei suuda ja EQ on madal. Siis pole asi isegi selles, kas kannad vanemate peale vimma, vaid kui tead, et sealt tuleks jätkuvalt kiunu teemal “mulle ei meeldi su soeng”, ei lähe ennast närvi ajama.

        Hoopis eraldi küsimus on see, kuidas ära tunda kangekaelset inimtüüpi ja sellega arvestada. Ma ei kandnud terve teismeea kleite, sest mu vanemad üritasid survestada mind seda tegema ja ma ei salli survestamist. Kolisin omaette ja hakkasin kandma, sest survet enam ei olnud, nüüd oli see vaba valik. Ja VÄGA paljud on sarnaseid kogemusi jaganud, üks sõber hakkas omaette elades kohe koristama, sest kui keegi sul igapäev seljas ei ela ja ei ütle sulle, et su tuba on nagu laut, pole enam trotsi ja hakkad mõtlema, et äkki tõesti oleks hubasem, kui koristaksin. (No ja mõni elaks elu lõpuni laudas, nii et ma ka ei tea, mille järgi lapsevanem peaks aru saama, kas tagasitõmbamisega saavutaks paremaid tulemusi või mitte.)

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.