Karantiinipäevik: me saame hakkama

Ütlen ausalt, et ma olen liimist lahti. Aga mitte selle pärast, et viies nädal kodus pean olema, vaid muudel isiklikel põhjustel. Kodus oma perega koos olla on ikka tore.  Meil olid nii vahvad pühad. Lapsemeelsed, värvilised ja lõbusad. Jah, ma tean, et mune ei värvita reedel, ma tean munadepüha etiketti, aga ausalt olukorras, kus me hetkel oleme ja ajas, milles elame, on mul täiesti suva, mida keegi minust selle põhjal arvab, et mune valel päeval värvisime ja samal päeval pühadejänku toodud mune otsisime. Muide, kas  keegi seletab mulle, miks üldse pühadeJÄNES toob KANAmune? Lihtsalt praegu jäin mõtlema, varem pole selle peale mõelnud. On kuidas on, hetkel on mu jaoks oluline see,et lapsel on lõbus.

Jätkuvalt on Ida fantastiliselt tubli laps, kes meisterdab ja nokitseb ning genereerib aina uusi ideid. Võrratult tubli laps! Sama ei saa öelda vanemate, eriti ema kohta. 99% tõenäosusega on mu depressioon tagasi, sest ega ma muidu iga väiksema “vale” asja peale häält ei tõstaks. Sellest tingituna ka eelmine postitus, kus ma juba ütlesin, et ükski mure ei ole väärt seda, et oma pere kannatama peaks. Kas ma tõesti peaksin uuesti AD-d sööma? Ma tegin nii palju tööd endaga, et ise hakkama saada. Hetkel olen ma segaduses.

Samas nagu üldse ei tahaks ennast haletseda, tundub nii lamp (eriti avalikult) halada, sest keda huvitab. Tegelikult on ka ju nii, et kui ma ütlen, et on raske, siis keegi saab selle peale vaid pihku naerda ja parastada ning keegi teine mõtleb, et mida ta halab, mul on ka raske. Inimeste mured on erinevad ja enda mure tundub ikka kõige suurem, isegi kui teistele tundub see tühine. Püüan vaikselt hoopis ikka keskenduda oma aiamaaprojektile, aga pekki, see on  nii keeruline kui ei oska planeerida ja kujundada. Marek küsib mult küsimusi, mis sama hästi võiks olla hiina keeles. Et kas kile peenarde alla ja kas multš peale, kui suured kastid, mis pidi, mis suunas…Mina ei tea, ma ei oska aeda kujundada. Ma ainult tean, milliseks ma tahaks, et see üles songeratud aiamaa saaks. Ma isegi tunnen, et ma vist olen valmis neid peenraid ise kastma ja rohima (aga seda ju ei pea kui kile alla panna?).  Aga küll on tore unistada, et mõtle kui vahva oleks kui keegi armastaks taimede ja peenarde ja aiamaaga mässamist ning tuleks kampa. Võib olla ühel päeval tulebki?

Mõtlen siin praegu, et ikka täitsa depressiooni nähud on mul. Eile tundsin päriselt, et ei jaksa mitte midagi, käisin mööda elamist ringi nagu Bergen, elu tundus täpselt selline nagu Bergenilinnas, kõik tundus nii trööstitu ja lausa mõttetu.  

Täna mõtlen, natuke tänu Mareki pahandamisele ja natuke tänu tuttavate pep-talkile, et tegelikult pole üldse ju nii hull. Ma jätkuvalt  tunnen, et see koroonakriis on minus välja toonud paremad küljed (jätame karjumise kõrvale, see on ühe teise olukorra kõrvalmõju) ja pannud mind asju veel rohkem teisiti hindama. Vähem asju ja rohkem emotsioone, aga häid emotsioone ja seda viimast ütlen mina, vana kakupunn eksju. Ma loen inimeste omavahelist kraaklemist (blogimaailmas tuleb seda ikka ütlemata palju ette) ja mõtlen, et miks inimesed seda teineteisele teevad. Mida annab ühele või teisele teadmine, et ma olen sinust ja temast kõvem suunamudija. See on ju absoluutselt ebaoluline? Ja siis see omavaheline solvumine. Kohati ma ausalt tahaks öelda, et tulge liivakastist välja ja nuusutage lilli, suunamudimine on vaid üks killuke elust, mida igaüks teeb nii hästi kui oskab või tahab.

Võib olla on see depressioon, mis minus räägib, ma ei tea tõesti, aga sõbrannaga ka alles hiljuti arutasime, kuidas me aastaid tagasi ühe või teise sõbranna valikuid ei mõistnud ja maha tegime. Täna on ikka täiesti piinlik tagasi mõelda, et püüdsime kellegi teise elu elada, sest meile tundus vale. Ma kohati siiani ei mõista mõndade sõprade tegevusi ja elu, aga need ei puutu ju otseselt üldse minusse, nii et mis see minu asi on, kuidas keegi oma elu elab. Lugesin Perekoolist, et inimestel oli piinlik Roaldi saate pärast, et seal näidati tänapäeva Danhammerit. Kuidas saab teiste pärast piinlik olla? Minu arvates on hoopis lahe, et ta näitabki kui erinevad inimesed on ja kui erinevaid elusid elavad, huvitav on. Minult ka mõnikord küsitakse, et kuule, kas sul selle või tolle sõbra pärast piinlik ei ole. Jah, mõnikord ma pööritan silmi ja mõtlen tõesti, et kus teie aju on, aga mõelge kui minu sõbrad minuga ei suhtleks, sest neil on piinlik minu pärast. Vaadake kui palju lollusi ma korda saadan pidevalt, kui paljudesse jamadesse ma satun kogu aeg, mul ei oleks vist ühtegi sõpra kui nad pidevalt piinlikkust tunneks. Nad ei tunne piinlikust, on hoopis toetavad.

Ja kuna täna on meie peres ilmselt otsustamise koht ning mul on vaja pep talki, siis panen siia kirja ühe blogilugeja kommentaari, mis eile mind väga aitas.

“Kõik möödub. Ausalt. Eks sa ise tead ka. Nii faking alatu lihtsalt… ja ei jaksa uskuda karmasse, mis neid tõpraid ise karistaks… aga sa oled tubli ja vapper ja aus ja osav. Sul on hea mees ja imeline laps. Ilus kodu. Miljon fänni üle maailma! 
Ma vahel korrutan endale (senikaua, kuni ise uskuma jään…), et kõik lõppeb hästi – ja kui pole veel hästi, siis pole veel lõpp. 
Aga üks hea asi on vähemalt see, et Ida saab ka tulevikus KÕIGEGA hakkama, sest sina oled ta ema ja fantastiline eeskuju 💛

Tuleb tunnistada, et seda oli nii hea lugeda, ja jumala eest, palun ärge arvake, et ma nüüd hetkel kiitust nurun. Ei, ei, üldse mitte, panin selle ühe kommentaari siia kirja konkreetselt enda jaoks, et mulle jääks meelde, et ma saan alati ja igas olukorras hakkama.

 

15 thoughts on “Karantiinipäevik: me saame hakkama

  1. Mulle meeldib väga, et sa räägid rasketest hetkedest. See annab mulle jõudu, et ainult mul ei ole (nii) raske. Mitte, et ma tahaks teistele halba ja raskusi, kindlasti mitte. Pigem annab kuidagi lootust!

    Like

  2. Sa võiksid ikka lasta meil oma hüpoteetilisi lugusid lugeda, siis me mõistaksime sind kindlasti ka palju paremini.. Depressiooni puhul ei pea iga hinna eest ise hakkama saama.. Depressioon on ajukeemia segaminiolek ja seda saab mõjutada teiste keemiliste protsessidega, ehk siis ravimitega. Kulla naine, aita ennast ja aita oma aju, palun! 🌷💛

    Like

    1. Ma hetkel ei saa neid parooliga postitusi toesti väga jagada, kui tahad parooli, siis kirjuta mulle.
      Ma olen AD-soonud 4-5 aastat, enam ei mäleta, ma olen psühholoogide juures käinud ja kui novembris lõpetasin, tundsin et mul ei ole enam vaja AD. Hetkel aga tõesti ei tea, kas saan ise hakkama, tean kõike (no peaaegu) depressioonist ja suures plaanis on sul igus, et hetkel oleks AD ilmselt ainuoige lahendus, ka teistele mõeldes😌

      Like

  3. Oleks, et saaks võluvitsaviipega kogu alatuse ja väikluse maailmast kaotada. Ma tõesti ei mõista, kui pisikesed ja hirmul need inimesed peavad olema, kes nii käituvad. Aga häid sõnu vähemalt saan kaugelt kirjutada, hingest, ja ainult hea meel on selle üle, kui lohutust annab 💛
    Kusjuures, see viimane osa eeskuju kohta annab mulle endale ka praegu, raskel ajal, jõudu – kui mina saan hakkama ja lapsed seda näevad, saavad nemad ka tulevikus!

    Liked by 1 person

  4. Tead, ma ei järgi ka mingit lihavõtete-etiketti. Värvisin mune siis, kui aega ja tuju oli (loe: reedel), koksisime siis, kui munad värvitud olid (loe: laupäeval) ja lasime lastel mune otsida siis, kui endal meeles oli (noh, laupäeval). Pasha tegemiseni ei jõudnudki, sest jaksu ei olnud.
    Maailm ei saanudki otsa, sest ma tegin nii nagu ise tahtsin 🙂

    Ma depressiooni osas ei oska kaasa rääkida. Mul puudub kogemus. Aga tahan ka öelda, et kõik saab korda. Ma tean su tahtejõudu ja tugevust, nutist rääkimata. You can do it!

    Like

  5. Kile v peenravaiba kasutamisel nutad varsti silmad peast. Kui on ilma põhjadeta kastid ja ei ole plaanis pinnadt koorida, pane kastide alla paks kiht ajalehti ja ostumuld kasti. Multšiks võid kasutada neutraliseeritud turvast v põhku.

    Like

  6. Soovitan vaadata pinterestist kõrgpeera ehitamist; kihid lühidalt: kartongkastid, oksad, kompost, korralik muld, näiteks Kekkilä aiamuld. Jõudu peenra loomisel!
    Palun parooli kogu blogi lugemiseks :o)

    Like

  7. Täna on teisipäev. Pühad läksid mi ust kuidagi mööda, sest tallasin nii oma mõtetes ringi ja noh, kuna ma kristlane pole, siis ei ole neil pühadel minu jaoks ka sügavamat mõtet. Lihtsalt kevad ja rahulikum aeg. Mul on puhkus ja ma tean, et alati, kui olen pikemat aega iseendaga, langen varem või hiljem sügavasse auku. Niisiis, täna on teisipäev ja tõin lihavõtete dekoratsioonid välja… jäme etiketi rikkumine. Ma ei saa isegi öelda, et aega varem ei olnud. Aga kes keelab mul neid jäneseid ning mune täna ja järgnevad kaks nädalat imetlemast?
    Mis depressiooni puutub, siis jah, tuttav teema. Minu puhul (ei taha teistele soovitusi jagada) on kõige õigem kriitiline punkt ära tunda, kus saab veel ise hakkama ja kust alates murdun. Kusjuures haigustest tingituna on kõik nagunii moonutatud ja igasugu äratundmine väga keeruline. Aga kui murdepunkt on ületatud, siis tagantjärgi on selge, et selle punktini viivitamine oli alati viga. Eveliis, Sa ise tunned ennast kõige paremini.
    Ja kuigi ma Idat ei tunne, siis olen ma Sinu postitusi lugedes kindel, et temast saab Sinu kaasabil absoluutselt fantastiline inimene. No Marekit ma juba olen kiitnud😂😂😂.
    Eveliis, kõrvalt vaadates/lugedes (ja see kõrvaline pilk on vahel nii oluline, isegi kui ise nii ei näe) on kõik OK. Ehk Kälimehi tsiteerides: Sul on tubli mees ja tubli kodu😊. Ja Sa ise oled ka väga äge ja võimekas, mis peamine, julge ja ettevõtlik inimene!
    Kui vähegi võimalik, ära kirjuta parooliga. Tahaks ikka Sinu elust osa saada!

    Like

  8. Hei! Kui sul aiamured on, võid minu käest ka küsida. Ma tegutsen siin liivasel pinnal vaid permakultuuri ja kõrgpeenarde taktis. Muud moodi siin ei saa, sest normaalset mulda ei eksisteeri. Olen seda õppinud ka pisut ja praktiseerinud natuke rohkem. Alustades või oma “distantskasvuhoonest”. Blogisse pole jaksanud seda kõike kirja panna, aga vist isegi peaks.
    AD osas ma ei oska kaasa rääkida, aga ma tean, mida tähendab august välja ronimine. Korduvalt. Enesega pahuksis olemine. Sealt tulenevalt ka teistega. Ja kõige selle tausta põhjal sinu tegemisi vaadates ütlen, et sa saad hakkama ning see läheb mööda. Üht- või teistmoodi. Jää iseendaks. Aga ma tean ka, et rasketel hetkedel on pagana raske seda kõike uskuda.
    PS! Mune värvin kavõi jõululaupäeval, kui tahan. Nagu – pole me ju usklikudki, mis ülestõusmispüha? Veider endalgi, et seda üldse peame.

    Like

  9. See, et energiat ja motivatsiooni ja tegutsemistahet pole, tundub mulle olevat selline massipsühhoos täitsa 🙂 Ma olen loobunud selle vastu võitlemist, kuna nii palju, kui inimestega olen rääkinud, on kõik väsinud ja magavad kehvasti ja ei leia motivatsiooni. Sellega leppimine, et praegu ma siiski ei kirjuta raamatut, läbi kõiki veebikursuseid, õpi uusi keeli ega õpi leiba küpsetama, on surve maha võtnud ja aeg-ajalt mõne molutamise päeva endale andeks andmine teeb hingele head.

    Närvitsemise ja deprekaga olin ka mina hädas, käratasin elukaaslase peale reaalselt IGAL põhjusel. Endal ka piinlik, aga no ei osanud oma emotsioonidega üldse hakkama saada. Aga siis tuli meelde, et mul on olnud probleeme kehvveresusega ja kuna vereproove praegu naljalt teha ei saa, asusin isepäi rauda + B12 uuesti krõmpsutama. Ja kodurahu saabus 😀

    Liked by 1 person

    1. Mul on tegelikult nii, et tööalaselt on mu mott täitsa olemas, sest nii uskumatu kui see pole, siis hetkel ma näen hoopis tõusu, aga on muid probleeme, mis pole (vist) isegi koroonaga seotud, mis mind väsitavad nii, et üldse ei jaksa midagi

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.