2020 pole pooltki nii hull kui saab olema 2040

Sõbranna saatis hommikul ühe nalja, et kui me arvame, et 2020 on halb aasta, siis mõelge, mis saab 20 aasta pärast kui meie riiki juhivad inimesed, keda koduõpetasid alkohoolikud, ja uudise, et umbes 1000 last pole karantiiniajal üldse mitte minisugusest õppetööst osa võtnud. Torkasin selle peale, et nojah, siis tuleb meile jälle lihtsalt terve trobikond “täiskohaga emmesid” ja eluülikoolis käivaid vendi juurde.

Ma saan aru, et see kõlab üleolevalt, aga mulle lihtsalt meenus üks hiljutine arutelu sõpradega keskhariduse üle. Me ei suutnud mõista, kust tuleb ühel lapsel ja lapsevanemal otsus, et ah kool on mõttetu, et ei viitsi käia, piisab kaheksast klassist küll. Esiteks, ma päriselt ei saa sellest aru, kuidas kesk(eri)haridus ei ole elementaarne. Ma teadsin juba lasteaiast, et koolis tuleb käia 12 aastat ja kõik. Rohkem variante pole. Muidugi ei ole koolis alati lihtne, aga ikka ei tulnud selle peale, et krt see mata kontrolltöö on nii raske, et ma parem tulen koolist ära. Mu jaoks täiesti arusaamatu mõttemall. Kust see tuleb?

Ja teiseks, ei ole ju kaheksast klassist piisav. Jah, on erandeid, alati on erandeid, aga kui vaadata ümberringi, siis laias laastus on ikka eluülikoolis käinul ja päris koolis hariduse omandanud inimesel päris mäekõrgune vahe. Silmaring, mõttemaailm, suhtumine, isegi keelekasutus on täiesti erinev. Kunagi oli Perekoolis teema, kus mind võrreldi ühe teise, vist keskhariduseta blogijaga, et näete, on küll Eveliisil kõrgharidus, aga ikka kirjutab kehvemini kui too teine. Ma isegi ei vaidle vastu, ei ole ennast kunagi pidanud maailma parimaks kirjanikuks, aga ma arvan, et siinkohal ei ole mitte see oluline, vaid see, et haridus avab teatud uksed. Punkt.  Jällegi, olen nõus, et kõigil ei olegi ambitsiooni rohkemaks kui olla kodune ema (ei halvusta, lihtsalt toon kõige esimese pähetuleva näite), aga siis ma mõtlen ka, et mis eeskuju saab olla oma lastele kui pole haridust. Päriselt küsingi nii? Et käituge minu sõnade, mitte tegude järgi – koolis peab käima, mina lihtsalt ei viitsinud, aga teie peate! Või et – lapsed, vaadake, pole ju vajagi, näete kui hästi meie hakkama saame. Ja alati saab juutuuberiks hakata!

Minul on ka kõrgharidusega vähe ambitsiooni, rahuldun oma bakaga ja võib olla pole tõesti õige inimene sõna võtma kui ise ka rohkem ei viitsi, aga no keskharidus. Paljud toovad näiteks, et aga hakkasin mehega põhikoolis koos elama ja sain lapse(d), kool jäi tahaplaanile, sest oli vaja tööle minna. Jaa, saan aru, aga põhikoolis ollakse mingi 15-aastane ju? Kust valik, et kooli asemel hakkan hoopis täiskasvanu elu elama?  Ma ei saa aru.

Seletage mulle kui lollile, palun!

*kui keegi end puudutatuna tundis, siis ütlen kohe, et see postitus ei ole ajendatud kellestki konkreetsest, ma ei tea kõikide inimeste haridustasemeid (vabandust!), see siin oli üldistus.

28 thoughts on “2020 pole pooltki nii hull kui saab olema 2040

  1. Sa vist mõtled üheksat klassi? Põhikool on üheksa klassi. Või siis mõtled neid inimesi, kellel lausa põhikool ka pooleli on jäänud?

    Mina tean ühte inimest, kes on täpselt kuus klassi koolis käinud. Tegemist on mu sugulasega, kes on hetkel üle 40, ma viimati nägin teda oma 10 aastat tagasi või isegi rohkem. Ta on punkar ja elab oma naisega maailma erinevates riikides, reisib hääletades ringi endiselt. Mu õde pidi temaga paar kirja vahetama ja ta ütles, et tal hakkas pea valutama, sest ta ei oska absoluutselt kirjutada. Nii et jah – päris hull värk ikka. Aga talle selline elustiil sobib, teeb mingeid juhutöid ja Euroopas reisib hääletades, aga on ka ilmselt juhutööde abil raha ka saanud ja on natuke isegi Lõuna-Ameerikas elanud (oli vist Uruguay). Tema jääb ilmselt igavesti punkariks ja hipikommuunides elama. Naine on tal samasugune. Ei kujuta ette, kas ta on oma eluga ka rahul – me ei suhtle.

    Eks meie vanaemade ajal oli rohkem levinud, et maal elades käidi koolis neli klassi. Minu emapoolne vanaema just seda tegigi, isapoolsel vanaemal oli kõrgharidus. Ma kujutan ette, et see külakooli neli klassi võis tunda anda küll, aga emapoolne vanaema suri juba siis, kui ma kaheksa-aastane olin. Nii et ma tema kirjutamist/ lugemist ei saanud kunagi näha/kuulda.

    Mina ei pea end ka ülimalt ambitsioonikaks inimeseks, aga gümnaasium oli minu jaoks loogiline (kuigi jah – ka siis tuli alguses tahtmine pooleli jätta, aga õnneks ei jätnud). Kutsekas pärast seda ka, kuigi ma sel erialal ei tööta. Et jah ülikoolis pole minagi käinud, aga müügitöö puhul pole seda siiani ka vaja olnud.

    Eks iga inimene teeb oma valikud ise, aga oma erialaks CV-sse ei tahaks ka mina täiskohaga emme kirjutada 😀 Ja ma viimasel ajal isegi igatsen töölkäimist, jah, hetkel oleks mul kodukontor, kui ma pole lapsehoolduspuhkusel. Aga just kontorimelu igatsen 🙂

    Like

    1. Ma pidasin jah silma seda, et isegi põhikooli läbi venitamine tundub jube piin mõne jaoks ja see on totaalselt arusaamatu. Totaalselt!
      Ja no loomulikult ongi erandeid, kellele tõesti kool, ühiskonna nö ettenähtud normid ja tavad ei sobi ja nad saavad kenasti ilma hakkama. Aga siis ongi need ikka mingid hoopis teist tüüpi inimesed. Nt Roaldi saates oli ka mingi Lõuna-Ameerikas elav eestlasest seenekasvataja-hipi. Kooli jättis pooleli, aga tema elu sellest ei näinud kuidagi kannatavat. Oligi leidnud oma koha ja see oli väga lahe. Kui aga haridus jääb saamata seepärast, et ägedam on kooli taga õlut juua ja aknaklaase kividega katki pilduda ning tulevikuks on maapoe taga joomine ning töötuabiraha, siis see on teine teema.
      Kle ja ära nüüd ikka “täiskohaga emme” sinna CV-sse kirjuta. Mulle tundub, et me oleme täitsa kenasti läbi saanud viimasel ajal, aga siis ma tunneks kohe vastupandamatut soovi kirjutada, et hahahaaa, Jaanika on täiskohaga emme. Okei, viimane oli nali, ma enam selliseid postitusi never ei teeks:D

      Like

  2. Ja siis on mõni blogija, kes on ühel hetkel siiski otsustanud, et ta tahab rohkem haridust ja … No on näha vahe blogis enne ja pärast. Iseasi, kas see vahe on tingitud haridusest enesest või lihtsalt sellest, et ta jõudis punkti, kus ta selleks hariduseks valmis oli.

    Like

    1. Ja nüüd ma ei tea, kellest sa räägid. Lasin eile blogijaid peast läbi ja muudkui mõtlen, et kes siis. Ses mõttes, et tean ühte, kes (vist) kooli läks tagasi, aga ta kirjutas enne ka hästi ja on alati mu meelest ühesugune olnud, aga rohkem ei teagi.

      Like

  3. Mina ei saa aru suhtumisest, et see max paar kuud eriolukorda on inimkonna tuleviku katastroof ja kõikidest koduõppel olijatest saavad kohe “jobud”, kes tulevikus midagi teha ei suuda. Minu meelest sõelub just päris hästi välja, et kes ja kui palju on valimis iseseisvalt pingutama (nii lapse kui lapsevanema poolt). Ma just näen, et kodus õppimine võib hoopis paremini sobida. Ja miks mitte koduõpe, kui on ka kodukontor – õpivad juba varakult oma kohustusi ja aega planeerima.

    Like

  4. Kunagi 9. klassi lõpusirgel oli mul klassijuhataja tund, kus siis proua klassijuhataja tegi tunnis ringküsitluse, et mis plaanid kellelgi on eluga. Terve ring käis ära ridade kaupa ja järg jõudis minuni (olin umbes eelviimane vastaja). Selleks hetkeks oli klassis kõlanud ca 20 korda vastus “Loodan 9.klassi ära lõpetada.”

    WTF?

    Päriselt? LOODAD, et lõpetad 9. klassi? Nagu… kui raske see unistuse teostus on siis?

    Minu vastus oli, et lõpetada 12.klassi ja minna ülikooli edasi õppima. Mind vaadati imelikult (sh klassijuhataja ja “teacher’s pet”), ilmselgelt ma jätsin selle kooliga hüvasti peale lõpuaktust ja valisin omale teise kooli teises asukohas, mis mulle paremini sobis.

    Like

    1. Vau! Mis kaakide koolis sa siis alguses käisid? St ma mäletan ka jah, et minu klassis olid mõned sama vastusega poisid, aga pigem me vaatasime neile imelikult, ja ma ei käinud üldse mitte mingis superkoolis

      Like

  5. “Mu jaoks täiesti arusaamatu mõttemall. Kust see tuleb?” – Kodusest kasvatusest/kasvatamatusest ja eeskujude puudumisest ikka enamasti vast. Liiga crazyst puberteediajast. Jne veel miljon põhjust ilmselt.
    Samas ma ütlen ausalt, ma ei tunne et eliitkool ja kõrgharidus mul elus paremini läbi lüüa oleks aitanud, võib olla lihtsalt natuke enesekindlam on olla. Alati vaatan võrdlusena oma väikevenda, kes läks peale 9ndat kutsekasse ja on nt elus palju paremini hakkama saanud kui mina 😀 Üldse on mul tunne, et ma olen see oma pere “vaene sugulane” 😀 Ma saan jah aru, et mõneti on see sellest, et siin kus elan ei maksa need Eesti paberid midagi, aga ikkagi.
    See haridus on üldse jube tabuteema blogimaailmas mu arust. Kellel liiga vähe haridust, saavad pidevalt hagu alla (et laisk lasterahade peal elav lohe), kel “liiga palju” samuti (et cmoon miks sa tark inimene nii madalale oled laskunud).

    Like

    1. Selles olen ma nõus, et eliitkool ei pruugi anda sugugi paremat starti kui kutsekas, palju sõltub ikkagi inimese isiksusest, oskustest ja sajast muust tegurist.
      Blogimaailma haridusteema koha pealt olen samuti nõus, st olen jälginud Perekooli arutelusid sel teemal ja siis kenasti lahterdatakse blogijad kahte klassi – täpselt sellisesse nagu sa kirjutasid.

      Like

  6. Mina (loomulikult) elasin umbes nelikümmend esimest eluaatat teadmisega, et normaalne hariduskäik on gümnaasium-ülikool (min magister). Kuni mu perre saabus tütar – õpetama mind, et muud hariduse omandamise viisid on ka võimalikud ja terve maailm ei pea olema akadeemilise haridusega. Ise ei saanudki aru, kui paindumatu ma selles vallas olin, aga mingil hetkel, kui oma suhteliselt äsjast avastut ka lastele tutvustasin (siis vist 12 ja 10 klass) teatas poeg: “Päriselt ka või? Ma olen alati arvanud, et sa peale gümnaasiumi ja kõrgkooli midagi ei tunnista.” Ilmslt ei tunnistanudki ja talle sai vast juba lasteaias hiljemalt selgeks, et haridust saadakse ainult sel moel. Millega ma ei taha öelda, et ma haridust kuidagi oleksin hakanud alahindama, sain lihtsalt küpse vana inimesena aru, et on ka muid võimalusi, näiteks kutsekas vm ametiõpe. Millega ma muidugi ei taha väita, et ma mingil moel pooldaksin keskharidusega võrdse hariduse mitteomandamist.

    Liked by 1 person

    1. Sellest, milline suutmissurve apologeet ma olen, sain ma aru siis, kui lugesin hiljuti artiklit noorest poisist, kes riietub nagu tüdruk (aga defineerib end siiski poisina). Mul ei olnud terve artiklit vältel mitte ühtki negatiivset mõtet, sest noor inimene, ise teab, kuidas riides käib, mis see minu asi on – kuni jõudsin selle kohani, kus ta õhkas, et ta tahab saada kosmeetikuks.

      Ja ma tegin nagu 40aastane krunniga tädi teisel pool arvutiekraani: “KOSMEEEEEEEETIKUKS???” Selle eest ei maksta ju! Aga ülikool või vähemalt korralik kutsekas? Tõmba või aluspesu pähe, aga ikka mingi amet võiks ju olla? Ja no tegelikult pole see ju üldse minu asi, mida mingi teismeline teeb või ei tee. Püüa olla, Rents.

      Liked by 2 people

  7. sama siin… vanemad kõrgharidusega ja ei tulnud selle peale, et oleks muud varianti. siis abiellusin mehega, kel oli keskeri. aga ta oli kõvasti ise õppinud, teinud IT serte jne. kui ta oleks ka omal ajal sama teemat ülikoolis niivõrd kuivõrd õppinud, siis ilma pideva juurdeõppimiseta poleks paberist mingit kasu olnud.
    aga kui ma ülikooli läksin, siis muudeti aasta hiljem (või kohe?) 4+2 süsteem 3+2 süsteemiks no ja 3 aastat ülikooliharidust tundub ikka vägagi nigela variandina, kui enne kaalusin magistrit, siis seal edasi oli selge, et magister tuleb ka.

    Liked by 1 person

    1. Minu mees on ka keskeri haridusega, aga kindlasti mitte kehvem kui ülikooliharidusega inimesed, viimaste töövaidluste valguses vaatan, et ta on pea jagu üle hoopiski teistest (samas…kas noil teistel üldse mingit haridust ongi?).
      Mina sain ülikoolis veel 4 aastat bakas käia, kui oleks ka kolm olnud, siis oleks ka vist edasi läinud kohe.

      Like

  8. Kas sa vaatad filmi ‘Minu geniaalne sõbranna’? ETV2-s näitab. 50-60-ndate Itaalia elu, kus ainuke võimalus sellest aguli mülkast välja rabeleda, on koolis käia ja hästi õppida. Kui laps väga peale käis, et tahab peale põhikooli veel edasi õppida, siis viskas isa ta aknast välja. Milleks õppida, ta on ju tüdruk!

    Like

    1. Jah, see üks mu lemmikraamat ka. Eile just hakkasin järelvaatama, olen alles alguses, aga seal oli ju juba algkoolis selge, et isade meelest tüdrukud kooli minema ei pidanud/ei tohtinud. Kujutad ette kui oleks pidanud sellisel ajal üles kasvama?

      Like

  9. Minu jaoks ei ole ka kunagi midagi alla ülikooli kõne alla tulnud. Mingil hetkel hakkas tunduma, et kõige tähtsam on siiski inimese enda hingerahu. Ja siis olin sunnitud tunnistama, et nii mõnigi kooliaegne kolmeline lööb ka ilma ülikoolita paremini läbi kui mõni endine viieline. Ehk et ilmselt mängivad elus suurt rolli muuhulgas ka isiksus, sh. enesekindlus, õnn, oma koha leidmine ja enese müümise oskus. Lisaks on mulle oluliselt sümpaatsemad madalama haridustasemega inimlikud inimesed kui kõrgelt haritud endast heal arvamusel ninatargad. Inimlikud ja targad inimesed on muidugi kõige huvitavamad. Ise ilma pideva õppimata olla ei oska. Nagu mingi vedru oleks kogu aeg sees. Aga koduõppega olen teinud huvitavaid tähelepanekuid. Olen oma tütrega palju parema kontakti leidnud. Temale meeldib omaette oma õpikutega pusida ja sel kombel õpitavat nautida. Minule meeldib, et ei pea enam diskuteerima, miks peab rohkem pingutama, kui koolis oodatakse ja miks lugemine on oluline. Asjad sujuvad iseenesest. Kui temal oli kool ja minul töö, siis kulgesime mentaalselt kohati justkui paralleelmaailmades.
    PS. Mida teha usalduse väljateenimiseks, et ka kaitstud postitusi lugeda?

    Liked by 1 person

  10. PS. Sa mingis postituses mainisid, et Sul on palju erinevaid sõpru. Mul on blogimaastiku ja karantiiniajastu videomaailma põhjal tunne, et Sa oled ka madalama haridustasemega (jah, just: keel, mõttemaailm jne.) sõprade suhtes ikkagi väga tolerantne. No ütleme, et minust kindlasti tolerantsem😊.

    Like

    1. Ma lugesin hommikul unise peaga kaks korda, et aru saada, kuidas ma olen karantiiniajastu videote pōhjal jätnud mulje et olen ka madalama haridustasemega.

      Aga noh ütleme nii, et jah, mul on tōesti igasugu sōpru, sest see ongi pōnev kui on erinevad inimesed, erinevad mōttemaailmad, aga kusagil on piir ja mōtlen, et kohe näha et koolis pole käinud😂

      Like

      1. Vabandust! Meil kõik veel magavad, aga ma naersin hetkel kogu südamest!!;):):)
        Ei, mitte Sina ei ole madalama haridustasemega ja mitte Sina ei tee videosid, vaid mõned Sinu sõbrad:) Ja selle põhjal ütlen, et oled oma sõprade suhtes tolerantne:).

        Liked by 1 person

      2. Jp, sain aru kui olin mingi kolm korda lugenud, vihastanud, hämmingus olnud, end analüüsinud ja mōelnud, et kas tōesti hoopis sellise mulje jätan (mitte et ma end teistest paremaks peaks, aga no ei suutnud ka uskuda et täitsa loll tundun) ja siis enda üle naernud, et aaa, ma ei oska hoopis lugeda😂

        Like

  11. Mul ka, on mitmesuguse haridustasemega sõpru – ja ennast kritiseerivalt ning analüüsivale ütlen – alles viimasel viiel-kuuel aastal olen aru saanud, et pole põhjust kuidagi patroneerivalt nende suhtes käituda (vanasti ikka vahel tuli ette). No mis muud, kui inimene õpib 🙂

    Like

  12. Esiteks wtf, lapsed on koduõppel mingi pool aastat(oletame kui olukord kestab kauem) juba ennustatakse et neist tulevad jobude põlvkond? 😀 Ma usun et see kõduõppe aeg on niivõrd lühike, et sellel pole erilist mõju.
    Kuid see hariduse teema ja sellesse suhtumine on mul ka elu jooksul ikka päris palju muutunud. Omal ajal kui põhikoolis käisin(praegu olen 30 ehk veidike arvutamist) siis tulevikuplaan oli kohe kindlasti ülikool, muu justkui polnud mõeldav ja alati oli peas see mõte et mis minust saab kui ma ülikooli ei lähe. Kutsekool tol ajal lihtsalt tundus kuidagi…mark. Kõik mu lähemad sõbrannad koolis ka ikka tahtsid minna ülikooli ja enamusel on ikka mingi ülikooli haridus käes. Üks kooliaegne sõbranna kes oli geenius ja oli täielik viieline. Tunnistus oli ainult viite rivi ja kõik ootasid temast teab mis suurt tulevikku. Ta ise ka mainis et tahaks õigusteadust õppima minna. Ja noh ütleme nii, et 9nda lõpetas ära ja siis läks lappama, jättis lühikese aja jooksul 10nda pooleli, sai lapse mingilt jobult kes polnud lapsest huvitatud ja töötab müüjana, ma pole kindel mis ta praegu teeb, aga viimati oli veel müüja. Hiljem aga olen ma hakanud aru saama, et kõige võlusõna aina ei ole haridus ja ka nö lihtsaid töid tuleb väärtustada ja seda hakkasin ma tegema Soome kolides. Eestis jätsin ülikooli pooleli, lihtsalt kuidagi ei läinud see asi tol ajal ja tulin Soome koristajaks. Soomes suhtutakse haridusse ja üldse kõigisse töödesse kuidagi teistmoodi. EI ole sellist häbi ja kutsehariduse on suht au sees. Nt Eestis keskool on nö silmaringi täiendus ja selline suht elementaarne asi nagu sa ütlesid, aga siin on veidike teistmoodi süsteem, et peale 9ndat keskooli minemine tähendab et see inimene valmistub juba ülikooli õpinguteks ja see on ettevalmistus, ja kui ülikool ei paku huvi siis minnakse peale põhikooli lõpetamist kohe kutsekooli ja sealt saadakse siis nö see kesk-eri vist? Mina siin ka peale lihtsama töö tegemist otsustasin minna kooli ja kohe saavad ametikooli õpingud läbi. Mees on mul diplomiinsener. Ja samas oleneb ju ka palju mida inimene konkreetselt teha tahab ja mis teda huvitab. Kui ala nõuab ülikooli siis ülikool ja kui ala nõuab kutsekat siis jumal sellega. Enamus sõpru ja tuttavaid on ikkagi mingi kõrgharidusega nii kallima poolt kui enda sõbrannad kipuvad kuuluma sinna haritumate seltskonda. Kedagi ma hariduse ega töö põhjal ei shame-i muidugi.

    Like

  13. Mulle on viimasel ajal hakanud hoopis tunduma, et kool ei ole sugugi esmatähtis. Pigem segab lapsel oma huvide järgimist. Kui lasta lapsel teha seda, mis teda huvitab, siis ta õpib paratamatult. Eeldusel, et ülikooli tasemel materjalid ja info on kättesaadavad, õpib ka sellisel tasemel. Lust on endalgi niimoodi omal algatusel end harida, ilmselt enamus meist teeb seda. Samas, mu oivikuna läbitud koolitee ei ole targaks mind küll teinud. Pigem ühtivad tähelepanekud eelkõnelejatega, et kolmemehed on sageli edukamad.
    Kokkuvõttes mina küll mõistan neid, kel on põnevamat elus teha kui koolipinki nühkida. Kui millalgi huvi ja vajadus tekib, küll siis see pink üles leitakse ja vajalik tehtud saab. Poe taha jooma ei aja koolihariduse puudumine, vaid enesehaletsus. Selle viimase eest haridus minu meelest ei kaitse.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.