Kui minu poole pöördus Meelis palvega jagada oma sotsiaalmeedia kanalites kampaaniat #tänukõnekiirabile, mille eesmärk on tunnustada kiirabitöötajaid nende töö eest, ütlesin ma koheselt jah. Ometigi läks mul selle postituse või üldse kampaania jagamisega aega peaaegu viimase hetkeni. Täna linnast koju sõites tuli mulle see meelde ja ma jäin sellel teemal mõtisklema.
Ma pean olema aus. Veel mõned aastad tagasi ei käinud mina ja annetustelefonid ning heategevus kokku. Suurim heategu, mis ma olin aastate jooksul teinud, oli kahele varjupaigaloomakesele kodu pakkumine. Ma ei saa öelda, et ma ei oleks tahtnud teinekord aidata, aga mulle tundus alati, et see väike annetus, mis mul on võimalik teha, ei muuda midagi ja küll ma siis hakkan aitama teisi kui endal kõik korras/olemas on. Ma tean. Te ei pea mulle seda nina alla hõõruma, olen mina ka inimesena siiski kasvanud aastate jooksul ning õppinud vaatama enda nina eest kaugemale. Ma tean. Te ei pea mulle seda nina alla hõõruma, ma tean, et ma olen kohati ikka teatud kampaaniate suhtes skeptiline. Kas te olete näinud seda osa “Sõpradest”, kus Phoebe üritab Joeyle selgeks teha, et isetut heategu ei ole olemas? Et heategude eesmärk on panna end paremini tundma? Igatahes see on üks põhjus, miks ma kohati ei taha inimeste algatatud kampaaniatega kaasa minna, mulle tundub mõnikord, et olulisem kui heategu ise, on sellest rääkimine.
Võib olla ma eksin. Ma ei tea. Võib olla ei ole sel vahetki. Sest lõppkokkuvõttes saab ju keegi abi.
Igatahes olen ma viimaste aastate jooksul muutnud kardinaalselt oma suhtumist heategevusse. Siin pean ma jällegi ütlema suuresti tänu Satule, sest polnud organisatsiooni, mida ta ei oleks toetanud. See pani mind mõtlema. See pani mind mõtlema kui palju minu enda sõbrad on mind rasketel hetkedel aidanud, ka see on ju heategevus. Ma olin seda võib olla võtnud iseenesestmõistetavalt ja unustanud edasi anda. Viimased paar aastat olen ma seega püüdnud igal kuul toetada üht või teist heategevust kasvõi paari euroga. Kodutunnet, Samburu tüdrukuid, loomade varjupaika, mida iganes, mis parasjagu hinge poeb. Ei tunne enam (vale)häbi, et minu annetus on pisike. Mis see tsitaat ütleski? “Pisitilluke heategu on parem kui kõige pühalikumad lubadused teha võimatut.” Rohkem ei olegi vaja.
Ehk tagasi algusesse. Lions Eesti poolt läbiviidava heategevusliku kampaania mõte on tunnustada kiirabitöötajaid nende töö eest. Seoses sellega on avatud annetustelefonid, mis koguvadki raha just kiirabitöötajate tarbeks. Kogutud raha eest saadetakse kiirabitöötajad puhkama mõnda Eestis asuvasse spaasse või hotelli. Sellega elavdatakse omakorda ka kohalikku majandust, sest ka majutusasutused on hetkel kehvas seisus
ning taastumine võtab omajagu aega.
Mul ei ole endal õnneks (ptüi, ptüi, ptüi!) väga kokkupuuteid kiirabiga olnud. Vähemalt nii ma esmapilgul mõtlesin. Tegelikult on kiirabil minu elus suur roll olnud. Ma mäletan lapsepõlvest seda, et iga kord kui linnas olles nägin kiirabiautot sõitmas selles suunas, kus elas tädi Helju, käis südamest jõnks läbi. Kas see kiirabi on tema juurde teel? Ma veetsin suure osa oma lapsepõlvest just tädi juures, aga tema nõrga tervise tõttu oli kiirabi seal sage külaline. Ma mäletan seda kergendust kui kiirabi käis, ütles, et tädiga saab kõik korda ja juba mõne päeva pärast oli ta jälle voodist püsti. Köögis. Küpsetas maailma parimaid lihapirukaid, marineeris liha või valmistas mulgi putru. Kui ta ei olnud haigena voodis, oli ta krapsakana köögis. Seega, iga kord kui kiirabi ta “korda tegi”, tundsin ma oma lapsesüdames rõõmu, et kohe varsti on jälle kogu Uus tänav 20 maja teine sektsioon täidetud tädi Helju hõrgutavate toidulõhnadega. Endalegi siiani aru andmata sain ma tänu sellele kampaaniale aru kui suurt rolli kiirabi minu elus mänginud on.
Hetkel on mul siiralt hea meel (ptüi ptüi ptüi), et keegi minu lähedastest ei ole pidanud kiirabi abi vajama, aga ausalt – mul on hea meel, et on olemas inimesed, kes on oma ametiks just kiirabitöötaja oma valinud. Ja loomulikult toetan ma seepärast seda kampaaniat. Ei tunne häbi, et “vaid” viie euroga, pigem loodan, et minusuguseid “kasvõi vaid” viie euroga toetajaid on rohkem.
Ka sinul on võimalus kiirabis töötavaid inimesi tehtud töö eest tänada helistades annetustelefonile:
𝟗𝟎𝟎𝟕𝟎𝟐𝟒 – 𝟓€
𝟗𝟎𝟎𝟕𝟎𝟐𝟓 – 𝟏𝟎€
𝟗𝟎𝟎𝟕𝟎𝟐𝟔 – 𝟐𝟓€
Lions Eesti poolt läbiviidava heategevusliku kampaania kohta leiad rohkem infot kodulehelt: https://lions.ee/tanukone/
Oeh, helistada ma kahjuks ei saa, aga lähen uurin, ehk saan Lions Eesti kampaaniale ülekandega ikkagi ka annetada. Mulle nii meeldib see idee ning mõtlesin sellele ka ise, et oleks tore, kui praegu metsikult tööd rabavad medtöötajad saaksid selle pandeemia möödudes eriti teenitud puhkuse. Ja muidugi, Eesti puhkeasutuste kasutamine on suurepärane! Neilgi rasked ajad ning ehk on see natukenegi abiks.
Mulle meeldis ka just see nö topeltkampaania, sest ka majutusasutustel ei saa hetkel kerge olla ja minu meelest hästi tore algatus
2. Rahastamine
(1) Kiirabi rahastatakse Eesti Haigekassa kaudu tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel Terviseameti poolt kiirabibrigaadi pidajatega sõlmitud halduslepingute alusel halduslepingutes kokku lepitud tingimustel, sealhulgas rahastamismudel.
[RT I, 23.12.2017, 17 – jõust. 01.01.2018]
(2) Terviseamet võib planeerida kuni 5% kiirabiks eraldatud rahalistest vahenditest kiirabi osutamise kvaliteeti, kättesaadavust ja efektiivsust suurendavate täiendavate meetmete rahastamiseks Eesti Haigekassa nõusolekul.
[RT I, 23.12.2017, 17 – jõust. 01.01.2018]
(3) Raha jaotuse kiirabibrigaadi pidajate vahel ja kiirabibrigaadi pidajate rahastamise aruandluse korra kinnitab Terviseameti peadirektor käskkirjaga, kooskõlastades selle eelnevalt Eesti Haigekassa juhatusega.
[RT I, 23.12.2017, 17 – jõust. 01.01.2018]
Ma ei saa täpselt aru, mida sa öelda tahad?
Ma ei saa päris täpselt aru, mida Muhv tahab oma postitusega öelda? Aga see selleks, heategevusest tahan rääkida. Minu meelest kahele varjupaiga loomale kodu pakkumine (su kassid? koer?) on hoopis pikaajalisem heategevusprojekt, kui ühe kõne võtmine. Mina ja annetustelefonid ei ole eriti sõbrad siiamaani, sest mul on kuskilt vanast ajast sisse jäänud küsimus “aga kust ma kindel saan olla, et see raha ikka jõuab kuhu vaja”. Aga annetan küll, varem, kui mul raha pidevalt üle jäi, tundus, et alla 100 euro pole üldse mõtet annetada, aga nüüdseks olen oma suhtumist muutnud, sest väga sageli just “every little helps”. Ja annetan ja 10, 5, 15, 20 jne euro kaupa. Mu peamised objektid on kõik kassikaitseorganisatsioonid, TÜ kliinikumi lastefond, vähifond “KIngitud elu”. Hooandjas annan ka hoogu – seda vist päris heategevuseks lugheda ei saa. Vahel, kui miski üleskutse tehakse, et siis annetan sinna ka, juhul kui pöördumine pole liiga võlts. Kodutunne, kusjuures, ei ole minu käest saanud, sest ma pole nendes päris kindel. Tähendab, nende kontseptsioon on kiiduväärt, aga sageli on väljavalitud pered need, kellele tuleks anda õng, mitte kala ja õpetada nad seda õnge kasutama. Mitte kõik, muidugi, ma ei vaata ka seda saadet eriti, aga kunagi sattusin mingi jätkusate peale, kus näidati, mis on saanud inimestest, kelle kodud korda tehti – mõnel pool ei paistnudki enam välja, et on tehtud, mõni võttis veel vaevaks vinguda, mida võinuks veel teha, sedalaadi persoonide suhtes mul eriti kaastunnnet ei leidu. Aga see kõik oi mitu aastat tagasi. Kassidele annan sellepärast, et inimestele antakse nagunii. Praegune kampaania on hea. Olekski õige aeg teha midagi uut – saada üle oma umbusust annetustelefoni suhtes :-). Proovin, kas välismaalt saab helistada (mul on eesti number).
Nojah, selles mõttes muidugi on kassidele ja koerale kodu pakkumine pikaajalisem heategevusprojekt, aga sellele nagu ei mõtle, sest nad on justkui kogu aeg siin olemas olnud. Kodutundega mul on kohati sama tunne, mis sul, aga annetan ikkagi, sest olen mõelnud, et võib olla see ongi vaid see üks ere hetk nende elus ja igaüks peaks saama midagi ilusat elus kogeda.
Praegune Lionsi kampaania on mulle ka sümpaatne, loodan, et paljud teevad selle ühe kõne
Muhv mõtles äkki seda, et mingite asjade “üleval pidamine” on riigi vm organi ülesanne…
Ma just olen see, kes iga aasta helistab jõulutunnelisse (mis sest, et see on kellegi teise ülesanne vôi mis iganes…), toetan ka varjupaikade/hoiukodude loomi (kôik minu loomad on sealt võetud ja hetkel tuli viimane nt saaremaalt), toidupanka ning kingitud elu fondi olen toetanud. Kui mõelda nii, et mina ju saan, siis ei teki kysimust, et miks kegi teine ei tee või kas paar eurot aitab (kui pole üldse raha, siis 2 euri eest saab ju vähemalt makarone osta). Ka mul tekib annetamisel/hea tegemisel teinekord selline mõte, kas ikka jõuab see raha sinna, kuhu kogutakse…aga samas kui ei lähe ka, siis küll see kunagi välja tuleb vôi see inimene oma karistuse saab. On ütlemine, et jumal on aeglane, aga õiglane
Vabandust, aga kas tõesti arvate, et kiirabitöötajad on need, kes hetkel raha vajavad?
Kriisi ajal saavad kiirabitöötajad nagunii koefitsendiga tasu ja paljud neist just tahavadki sellel põhjusel tööl käia. Samuti on nad ise avalikult öelnud välja, et võiks kiita hea sõnaga või austusega, mitte raha või kingitustega.
Seega eraldi annetusabi tundub olevat suhteliselt arulage, eriti olukorras, kus riik paneb põhiauru just meditsiini toetusele. Selle asemel oleks kena ju teisi mittetulundusühinguid toetada- loomade varjupaigad, lastekodud jne.
Lihtsalt sry, aga ajal kus on rekordarv töötuid ja aastakümnete suurim majanduskriis, siis miks külvata raha veel rohkem ka eraisikutelt sinna ühte sektorisse?
Samad mõtted! Väga ebaoriginaalne idee ka, toetame seda eesliini, keda nagunii juba igalpool kiidetakse või toetatakse. Praegusel hetkel just kiirabitöötajatel kõige parem rahaline seis, seega süstime sinna ikka juurde. Sellest palun mitte välja lugeda, et ma ei oleks tänulik kiirabitöötajatele. Lihtsalt ma ei arva, et neile oleks vaja mingit erilist lisakorjandust.
Iga heategu on parem kui mitte midagi ,aga mind on juba natukene häirima hakanud see ülemaailmne meditsiinitöötajate kummardamine .Jah ma ei ole loll ja saan aru et hetkel on med töötajatel tamp taga ja epideemia tõttu väga palju tööd .Samas nad on teadlikult valinud selle ameti ja see töö on see mis maksab nende arveid ja mida nad teevad südamega
Pealegi Neid ameteid ,kus inimesed IGA PÄEV riskivad oma eluga (ja mitte vaid epideemia perioodil) on väga palju .Ei ole näinud näiteks metsapõlengute perioodidel tasuta lõunaid tuletórjujatele.Neid näiteid on väga palju aga läheb pikaks .
Jah med töötajad teevad pikki vahetusi ja nad puutuvad kokku viirusega aga nemad on ka hetkel ainsad ,kellel on korralikud vahendid enda kaitsmiseks .Poe personal,koristajad ,pedagoogid ,politseid ,hooldajad jne,mis abivahendid neil on ? Corona ei ole inimesele näkku kirjutatud ja väga paljudel ei ole sümtomeidki mis tähendab seda et hetkel on IGA inimene,kes reaalselt tööl käib OHUS ja ma ei näe et neid tunnustataks. Saan aru et hirm viiruse ees on teinud med töötajatest inimeste silmis jumalad aga ärgem unustagem ka kõiki teisi ameteid ,kus inimesed praegunrügavad (tihti ilma kaitsevahenditeta) ,et karantiini üldse võimaldada .