Kalamehe naine, mitte Vargamäe Krõõt

Tõime eelmise nädala alguses Idaga Mareki koju tagasi ja te ei kujuta ette, mitu filmiklassikat mul silme eest läbi jooksis. Igas muus olukorras oleks mulle koheselt “Nipernaadi” meelde tulnud, sest igal sügisel ma Katariina Jeena ta Leppneeme sadamast koju ära toon. Habetuna. Aga hetkel oli natuke liiga vara. Suvi pole veel alanudki. Nii tuli mulle silme ette hoopis “Täiuslik torm”, kus kalamehed lõpuks koju jõudsid ja naised neile kaile vastu jooksid. Mehed lõhnasid kala järgi. Marek lõhnas ka. Okei, tegelikult ei lõhnanud tema, vaid kaasa pandud värske tursk ja lest. Ida kirtsutas nina. Mina ei kirtsutanud, sest jube hea meel oli meest näha. Täpselt nagu oleks ta mitu kuud merel ära olnud. Kas pole see abielu veider? Oled koos, siis hakkab mees nii lihtsalt närvidele käima. On teine eemal, hakkad jõhkralt puudust tundma. See tunne läheb muidugi kiiresti üle, sest kui esimese õhtu kallistamine läbi saab, hakkab argipäev ja see tähendab Mareki maailmas töö tegemist.  Aga esimesel õhtul grillis #isegimees värsket lesta ja krt, noh…maksimaalne idüll. Ja maitse! Ei jäänud palju suitsulestale alla.

View this post on Instagram

Fresh flatfish 🐟 #flatfish #freshfish #homefood #meieeluussipesas

A post shared by Eveliis (@estonianwithabackpack) on

Mehe kodus olek ei tähenda meie majas vaid romantikat, ei ole niisama tilulilu ja päikeseloojangus veinijoomist. Oo ei, peenrakastid vajasid immutamist. Pintsel kätte ja võõpama! Kubjas vaatas kõrvalt, kas teen tööd korrektselt. Muidugi ei teinud, ikka oli tal vaja õpetada ja targutada. Viimase kasti juures tuli mulle alles meelde, et Mareki puhul piisab ka sellest kui teeselda töötegemist, sest tal endal tekib hasart üle ja rohkem teha. Nii ma siis värvisin nii hästi kui oskasin ja Marek muudkui parandas. Ma pean muidugi enda kaitseks ütlema, et ma tegin jumalast korralikult asja, aga minu ja Mareki korralik on erinevate standarditega. Järgmisel õhtul tassisime kastid õigesse kohta, sinna, kus hetkel on vaid heinamaa ja minu vaimuvaene vaimusilm ei suutnud seal näha tervikpilti, aga ma ei hakanud suuremat numbrit sellest tegema. Las peremees majandab. “Vaata, emme, kui hea mehe sa oled võtnud endale,” kõkutas Ida, “sellise tugeva, et jaksab asju tassida!” Pidin tõdema, et mehe valikul on mul jah hästi läinud. Marekil seevastu mitte nii hästi. “Sa oleks pidanud endale Vargamäe Krõõda naiseks võtma!” ütlesin ma talle. Marek noogutas tunnustavalt. “Jah, vat siis saaks siin majas asjad tehtud!” Aga midagi pole teha, Vargamäe Krõõta meil varnast võtta ei ole ja nii peab see õnnetukene ikka oma valikuga edasi elama.

Järgmiseks päevaks oli kubjas meile tööks välja mõelnud terassi õlitamise. Suur terrass on küll tore, aga selle õlitamine mitte nii väga. Samas olgem ausad, see on ka suhteliselt ainuke töö, millega ma hakkama saan, nii et ega ma väga ei vingu. Mareki standarditele mu töö muidugi kohati ei vastanud, aga elab üle. Üks mu meestuttav pidi minestama kui Instastorysse õlitatud terrassi pildi lisasin, et issand jumal see ju meeste töö, et kas su mees sind üldse ei hellita või ei hoia. Mu jaoks oli see suhteliselt üllatav ja veider väljaütlemine. Mis mõttes meeste töö? Jah, meie majas on tõesti suur osa õuetöödest mehe töö, sest ma lihtsalt ei oska, aga see ei tee minust veel siidinäppu, kes vaid diivanil lesiks, raamatut loeks ja sõrmega viibutaks, et tehtagu. Päris nii Hernetera ma ka ei ole. Ja mis see minu roll selles majas siis üldse oleks?

Nagu näha peab mees jätkuvalt isegi süüa tegema. Kas te olete söönud värskest tursast tehtud kotlette? O M G, need on ju jumalikud! Köök haises küll veel kaks päeva kala järgi, aga igati seda väärt. On ikka hea kalamehe naine olla küll;)

Nädalavahetusel alustasime ka taimede ja lillede istutamisega. Lillede istutamine on lihtne. Nende elushoidmine aga midagi muud. Nagu näete olen ma selle aasta esimese lille juba ära tappa. Samas see ei ole kõik minu süü. Meil pidi tulema koorem mulda ja ma siis mõtlesin, et istutan lille ära kui muld saabub. Muld hilines aga neli päeva ja tulemus on siin! Ma võiksin lillede tapmise tõesti oma CV-sse erioskuste alla panna.

Viiest taimekastist kolm said eile ka erinevaid taimi täis. Uskuge mind, ma olen nii elevil kõigest sellest, et ma vist olen vabatahtlikult nõus ka neid kaste rohima. Kuidagi nii põnev ja nii teistmoodi tegevus. Midagi mida ma poleks kunagi uskunud, et teen. Ja täpselt seal, kuhu kunagi mu “ökovanaemast” sõbranna peenramaad ennustas. Järgmiseks sammuks peaks sinna ilmuma see klaasist majake. Pidi ju juba eelmisel aastal, aga siis tuli see projekti kirjutamine ja nii me sellesse aastasse jõudsimegi.

img_7248

Loomulikult tähistasime me ka emadepäeva. Või kas tähistasime? Ma ei ole kunagi suur emadepäeva tähistaja olnud. Muidugi olen ma alati emale lilled kinkinud, sest mul kõigest hoolimata on maailma parim ema ja ma olen talle tänulik, et ta minu tujutsemistega hakkama on saanud juba 39 aastat, aga laias laastus olen ma emale tänulik ja armastan teda, või siis sajatan, vastavalt olukorrale iga päev, nii et emadepäev on natuke nagu selline iga teine päev mu jaoks.

Muidugi on ise ema olla maailma parim tunne, aga emadepäev on ikka selline nagu iga teine päev – täis naeru, nuttu, tüli, karjumist, leppimist, naeru, kallistusi. Ei ole nii, et täna on emadepäev, käitume ekstrahästi, me oleme Idaga sellised kaks kõva kivi, kes ikka kohati omavahel üldse hakkama ei saa. Me kakleme, me kakleme Idaga nii, et maa müdiseb, on see emadepäev, esmaspäev, jaanipäev, jõulud, aga päeva lõpuks oleme me parimad sõbrad. Poeme üksteisele kaissu ja kallistame kõvasti. “Aga kuhu jäi, et minu kallid on maailma parimad?” küsib Ida kui me selle aegajalt unustame öelda. “Su kallid on maailma parimad,” kinnitame me talle. “Kas ka siis kui ma paha laps olen?” küsib ta. “Sa ei ole kunagi paha laps, sa kohati käitud natuke kehvasti,” vastame meie, “nii nagu meie ka mõnikord käitume halvasti. Ja me teeme ühe maailma parima kalli veel.

Niimoodi kirja panduna tundub see emaks olemine nii idülliline, isegi kui on tülisid, aga tegelikult julgen ma öelda, et lapse kasvatamine ja ise kasvamine emaks/emana on üks maailma kõige keerulisemaid asju.

Homme saadab kalamehe naine oma mehe jälle saarele.

6 thoughts on “Kalamehe naine, mitte Vargamäe Krõõt

  1. Meil on vist siis Vargamäe Krõõt Tali Arnoga leivad ühte kappi pannud 😀 Ei ole ka kõige dünaamilisem kombo, aga kui Tali Arno kusagile ära läheb, siis esimesed pool päeva on kergendus, aga ööseks võiks ikka koju tagasi tulla… Ainult et rohenäppu Krõõdast ei ole. Heleda häälega lambaid võib kutsuda ja hobuse asemel atra vedada, aga tulbipeenraid istutama ei hakka.

    Like

  2. See klaasist maja on imeline, mul sõbrannal üks kasvuhooneks tellitud ja tõesti väga ja väga ilus.
    Pilt kalamehe naisest on väga ja väga õnnestunud, tõesti näed max hea välja!

    Like

    1. Aitäh😎🤓 Ida tegi jah. Kusjuures naljakas seik oli, et hakkasin juukseid näo eest lükkama ja Ida juhendas, et mkm, pane käsi tagasi ja juuksed ka😂 teeb tagasi koik tema pildistamised vist

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.