Kuueaastane kultuurihuviline

Ma olen “OPi” vaataja olnud pikalt. Mõnikord isegi ei kuula, millest räägitakse kui aus olla, aga lihtsalt panen taustaks käima. Kuidagi sobib igasse olukorda. Ootamatult õnnestus mul sel aastal iganädalaselt olla selle saate nö kulisside taga. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, kuidas ma seda saadet või telgitaguseid fännan, vaid põhjus, miks ma sellest kõigest üldse kirjutan on Idaga seotud (minu meelest) nunnu lugu.

Ida on pidanud minuga tööl kaasas tiksuma.  Jumal teab, et see ei ole just maailma kõige lõbusam asi kaheksa tundi kuulata “oota, ma teen selle ära”, “Ida, ära katsu!”, “Ida, ära tee!”, “ma pean tööd tegema”, “ole nüüd kuss, mul on koosolek/kõne/tähtis asi pooleli”.

OP-Kairit Leibold-ERR-0418

Ühel ilusal päeval, kui meil oli “OP” lindistus, oli Ida jälle minuga kaasas. Mul oli see täitsa meelest läinud ja kui nägin võttemeeskonda sisse astumas uksest, mõtlesin hirmuga, et issand, kuidas Ida nüüd need tunnid hakkama saab kui peab täiesti vait olema. Ja uskuge mind, Ida ei oska viit minutitki vait olla. Ma ei liialda. Jällegi pidin ma juba pool tundi hiljem tõdema, et alahindasin Idat. Ta jälgis huviga, mis toimus ja kui oli “vaikust!”  istus hiirvaikselt toolil. Järgmisel hetkel tuli mu kõrvale joonistama. Süvenenult ja vaikselt. Kui pilt valmis oli, ütles, et tahab selle tädile kinkida. “Millisele?” küsisin mina. “Sellele ilusale, kes saadet teeb!” Natukene häbelikult ja piinlikkust tundes, et inimesi segame, läksime pausi ajal Margit Kilumetsa juurde, et Ida saaks pildi üle anda. “Nii ilus pilt!” hüütas Kilumets ja Ida nägu läks rõõmust ja uhkusest õitsele. Järgmisel hetkel joonistas ta pildi teisele saatejuhile, kes ka vaimustusse sattus. Te ju saate aru, kui ma ütlen, et sattus vaimustusse, siis ma ei pea silmas seda, et keegi arvas, et vau milline meistriteos, vaid  seda, et nad oskasid lapsele vastata nii lapsemeelselt ja armsalt. Järgmisel hetkel joonistas Ida pilte kogu saatetiimile. Jällegi, korraks tundsin ma piinlikkust, või noh pigem, et appikene, me segame inimesi, aga nad kõik – KÕIK – võtsid Ida pildid vastu suurima rõõmuga ja tänasid teda ette ja taha. Igavast tööpäevast sai lapsele hoopis üks vahva mälestus. Nii me võttepäeva lõppedes kõik Idanimeliste rinnasiltidega uhkelt  poseerisimegi.

OP-Kairit Leibold-ERR-9004

Aga see pole veel kõik. Ida on kuueaastane. Tema lemmikuteks on loomulikult ponid, Elsa, Andi Mack ning Kättemaksukontori Häidi. Ja siis küsis ta  OP reklaami nähes, millal see saade on, ma tahan seda vaadata. Käsi südamel, ta istus ekstra üleval vaid selle pärast, et OPi vaadata. Meie majas on sirgumas kuueaastane kultuurihuviline. Mu meelest on see nii armas. Näidake mulle kuueaastast, kes vabatahtlikult unega võideldes istub üleval, et näha “vanainimeste saadet”! “Ma tahan näha, sest need on mu lemmikinimesed!” hüüdis ta saadet vaadates. Okei, ma ise loodan, et ikkagi meie Marekiga oleme ta lemmikinimesed, aga ma mõistsin ta elevust.

OP-Kairit Leibold-ERR-9514

Ka see pole veel kõik. “Kuule, nad ütlesid, et seal on mingi pidu teil nüüd tulemas?” küsis ta mult teisipäeval ja enne kui ma jõudsin vastata, lisas ta, et tema kahjuks peab lasteaeda minema, aga kas ma luban, vannun, et annan neile ühe kingituse. Muidugi annan, oli mu loomulik vastus. Ida tõi kapist välja mu enda kirjutatud lasteraamatu. “Selle annad neile, eksju!” luges ta mulle sõnad peale. Hmm. Ma tundsin kimbatust, sest halloo, kui nartsissistlik on justkui lambist inimestele oma raamat kinkida. Samas lubadus oli lubadus. Nii ma teisipäeval läksingi saatejuhtide juurde ja seletasin ära, miks ma nendele oma raamatu kingin. Nad sattusid vaimustusse. Ja te saate ju jälle aru, et kui ma ütlen, et nad sattusid vaimustusse, siis ma ei mõtle seda, et nad vaatasid, vau, meile kingiti selline meistriteos, vaid et neilgi tõi naeratuse suule, et nendele on tekkinud kuueaastane fänn.

Hooaja lõpetamisel kui me kringlit sõime, pisteti mulle raamat pihku, et autogrammi on ka vaja ju. Olen aus, see tundus ikka maksimaalselt veider, aga samas saan ma nüüd uhkusega öelda, et Margit Kilumets ja Margus Tabor on minult autogrammi küsinud. Mitte vastupidi;) “Oot, mis sa oled nii kõva kirjanik, et nad tulevad ise oma raamatuga sult autogramme küsima?” pidi mu kolleeg hiljem ära minestama. Nonehh.

OP-Kairit Leibold-ERR-0474

“Kas sa ikka andsid raamatu neile?” küsis Ida kui koju jõudsin. “Muidugi, ja neil oli nii hea meel, et sa nende saadet fännad,” vastasin mina. Kokku on kogu lugu ju väike asi, aga kui suur asi on see lapsele. Uute hooaegadeni “OP”!

OP-Kairit Leibold-ERR-0454

Fotod: Kairit Leibold/ERR

 

4 thoughts on “Kuueaastane kultuurihuviline

  1. Wau, Ida ikka oskab üllatada ja Sina nii kenasti sellest kirjutada!
    OP! on ka minu lemmiksaade ja Margus Tabori “mamma-lood” … ma olen neid mitmeid kordi vaadanud ja ikka ja jälle üllatunud…kordusi on vähe.
    Oh, palun mulle ka autogrammiga raamat (lööb silmad häbenedes maha, et pealetükkiv olen).

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.