Kuidas ma vea tegin ja mõtlesin, et peaks uue mehe leidma

Pealkiri on muidugi klikkbait, ei hakka ma siin mingit uut meest leidma, lihtsalt eile viskas see üksiku naise olukord üle korraks.

Alguse sai see sellest kui ma öösel pidin oma süü tõttu, et olin talle vale toitu andnud, välja vedama Hugo karvase ja paksu vaiba, mis oli täis mitte kõige tahkemat number kahte. Vedasin selle öösel välja ja mõtlesin, et kuidas kurat ma selle siis hommikul puhtaks saan. Asi polnud mitte selles, et ma ei oleks pesemisega hakkama saanud, aga see oli vaja kuhugi üles vinnata ja teate, mul ei ole lihtsalt jõudu üksinda rasket vaipa tirida. Kahekesi oleks see lihtsam olnud, aga keda ei ole jälle käepärast võtta on abikaasa. Muidugi sain ma lõpuks hambad ristis vaiba vinnatud vana kiige peale, aga absoluutselt mitte ilma sinikateta. Mul on selline lollakas nahk, et kohe kui kuhugi vastu läheb, on sinikad taga. See ajas mind pahuraks.

Mis sellest, et väljas oli selle aasta esimene suveilm ja kõik tundus olevat idüllilähedane, olin mina sisimas juba pahuralt meelestatud. Käisime Idaga Keilas second-handis, mõte oli küll leida mulle endale midagi, sest emavaalad peavad ka midagi selga panema, kuid poest ma mingeid xl riideid endale selga ostma ei hakka, käsi ei tõuse, sest see oleks nagu alla andmine, et selline ongi uus mina, ma ei ole nõus. Mulle me muidugi midagi ei leidnud, selle asemel oleks võinud aga Idale pool poodi ära osta. Seal on alati hästi palju armsaid lasteriideid. Tulime koju, istutasime viimased lilled ära, kastsime taimed, proovisime uusi kleite, tegime pilte, korjasime lilli, vedasime välja suvemööbli, mina suutsin ära lõhkuda päikesevarju ja Idalt pahandada saada, et kas ma ei oleks võinud oodata kuni isa tuleb, suutsin vastu  podiseda, et selle peale saab suvi otsa kui ta lõpuks koju tuleb ja nautisime päikesepaistet. Kõik oli idüllilähedane. Kuniks ma tegin vea ja küsisin igavusest instastory’s kas ehk on mulle küsimusi.

View this post on Instagram

Täna olen haldjas 🧚‍♀️ #haldjas #lapsepõlv #suvi

A post shared by Britt Ida Loviisa & CO (@hippie.hippie.milkshake_) on

Esimene küsimus oli, kuidas mul päriselt läheb. Nüüd jumala eest, ma ei süüdista küsijat, tegu on ühe mu lemmikinimesega (internetimaailmas), aga see küsimus pani mind mõtlema, et kuigi on üks imeilus päev, ei tunne ma end üldse hästi. Ma tundsin, et ma olen tegelikult pahane, et Marekit kodus ei ole. Jah, ta on hetkel töötu ja tal ei ole ühtegi kohustust ning loomulikult tuleb teisi aidata, kuid korraga tundus mulle, et mulle ei meeldi see, et ta on esimene, kes teisi aitama jookseb ning enda asjad selle võrra kannatavad, edasi lükkuvad, tegemata jäävad. Kas teised tulevad aitavad teda ka? Ausalt, ma ei ole siidinäpp, ma võin tööd teha (muidugi ma eelistan seda mitte teha), aga mul ei ole oskusi ega jõudu. Ma ei oska aiavõrku paigaldada ja ma ei teagi, kuidas ning mida vaja teha on. See tähendab, et tean, aga ilma Marekita neid asju teha ei saa. Tema peab olema aju ja mina torisev abiline. Ega ma ka ei taha suve niisama maha päevitada terrassil, see eluetapp on läbitud, see on igav. Ma tahan siin asju edasi teha. Koos oma mehega. Või siis pean ma leidma Mareki äraoleku ajaks endale mingi varumehe, kes mind aitab?

Lisaks on mul üks poolik projekt, mis on oluline, kuid ilma Marekita see edasi ei liigu, sest keegi peale tema ei oska seda teha. Nüüd see venib jälle TERVE NÄDALA edasi, aga seda on liiga palju, ma kardan, et sellele tagajärgedeks on see, et projekt läheb luhta. Tõsi, ta käis vahepeal Pranglist ära just selle projekti pärast ja tõsi, palju oli segadust ja asjad ei olnud valmis, kuid korraga tundus mulle, et see oligi justkui ettekääne veelgi kauemaks kodust ära jääda. Mulle tundus see kõik korraga temast egoistlik ja lühinägelik. Ma ei taha olla näägutav naine, kuid mulle tundus, et võib olla peaks ma seda olema, ütlema, et vot nüüd on asjad nii, et teed selle projekti kõige pealt ära ja alles siis lähed teistele appi. Muidugi ma tunnen seda kõike juba kirja pannes, et see on nii tobe ja vale on sellist asja jälle ilkujatele lugemiseks kirja panna, aga kogu see olukord teeb mind närviliseks, sest mul on ka Marekit hetkel vaja. See visiitabielu on praegu, just sel hetkel mu jaoks liiga kaua kestnud. Liiga kaua järjest, ühte jutti. Kindlasti on kõigel mingi põhjus ja kõik juhtub mingi põhjusega, aga see venimine teeb mind närviliseks.

Kõik see Insta-ilu, mida ma eile jagasin, tundus selle kõrval ka nii feik. Samas ju ei ole. Meie elu Ussipesas selline ongi, ausalt, kuid ikka tundus feik. Milleks seda kõike jagada, kellele? Instagram on ikkagi ilusateks pepupiltideks ja giveaway’deks, mitte mingi meeleheitel koduperenaise lillepiltideks, mis isegi ei oma tegelikult kunstilist väärtust.

Mõtlesin oma mõtted ära, olin pahur edasi ja Ida sai vist aru, et mul on vaja end liigutada. “Lähme sõidame rattaga tädi Maie juurde!” tegi ta ettepaneku. Maie juurde on kolm ja pool kilomeetrit. See kokku seitsmekilomeetrine sõit pole Ida jaoks mingi vahemaa. Täiesti uskumatu, kuidas see laps jõuab rattaga vuhada. Tagasi sõites ei teinud ta ühtegi peatust enne kodu ja no mina olin ikkagi kordi rohkem väsinud kui tema. Paar päeva tagasi sundis ta mind talle rattaga lasteaeda järgi minema, et saaksime koos tagasi sõita. Ma ei saa vastu ka vaielda, sest emavaal peabki end natuke rohkem liigutama. Muide, kaaluteemadel me kodus enam rääkida ei saa, sest rumal nagu ma olen, siis muudkui korrutasin siin Ida ees, et ma olen paks ja paks ning loomulikult lõppes see ühel ilusal päeval sellega, et Ida puhkes nutma kui teda sööma sundisin, sest ta arvas, et mina tahan teda paksuks ajada ja ise kõhnaks saada. Sain oma õppetunni ja rohkem me kodus kedagi paksuks ei kutsu. Totaalne body positivity. Mitte et ma ise seda jama usuks, aga lapse ees, et mitte tekitada temas ebakindlust, toitumishäireid või jumal teab mida, olen ma nõus vanapaganasse/jumalasse ka uskuma.

Õhtul keerasime end kerra, vaatasime buuvide multikat (mulle täiega meeldib see multikas! samas mulle meeldivad suht kõik multikad) ja ma mõtlesin endamisi, et midagi on ikka valesti küll kui peale nii ilusat päeva ma rahul ei suuda olla. Muidugi ei ole Mareki äraolek ainus põhjus, on ka teisi põhjuseid, millest ma avalikult rääkida ei saa, aga esimest korda elus kaalun ma, kas teen õige otsuse, mis on õige otsus – see on nii kurnav. Ma olen viimasel ajal päris palju valesid otsuseid teinud, enam ei taha, ei jaksa. Seda enam, et ma olen ka natuke segaduses, et mis seisukoht võtta, kas vaadata sügisesse optimistlikult, et maailm avaneb taas ja ärielu läheb täiega ülesmäge, või uskuda musti stsenaariume, et hullem on alles ees. Ja selle viimase mõtte valguses ma mõtlengi, mis on (rahaliselt) õige otsus. Seniks kuni mul on kaks suurt kohustust veel tasuda, pean ma eelkätt mõtlema rahaliselt. Aga ma olen ju tuntud selle poolest, et teen oma ostuseid lähtuvalt südamest ja sisetundest. Hetkel on isegi mu sisetunne segaduses.

Kas keegi saaks minu eest otsused ära teha?

Sorry, et sellisel ilusal nädalavahetusel selline melanhoolne hala, aga no kui ei ole kellegagi arutada, ja tegelikult ei taha ka teistega nendel teemadel rääkida, siis kuidagi tuleb endast see jama välja elada. Vana hea blogiteraapia.

Lõpetuseks minge vaadake mu Insastoryst laivi, mis Ida salaja tegi. Sellest sai eile õhtul mu heatuju-video. “Mu ema on nii hull,” ütleb Ida seal. Got that right, girlfriend!

6 thoughts on “Kuidas ma vea tegin ja mõtlesin, et peaks uue mehe leidma

  1. Esiteks. Ida on juba valmis vlogija, seega jään tema YouTube’i kanalit ootama 😂
    Teiseks, sorry 😂🙈 Kuna ma elan ühiskonnas, kus küsitakse iga nurga peal tervituseks, kuidas läheb, aga kedagi vastus ei huvita, siis minu jaoks on just tähtis küsida, kui inimestel päriselt läheb. Jah, vahel võib aus vastus tuua pinnale tundeid, mis on olnud alla surutud, aga minu arust on vahel just vaja ka neid välja saada. Ja blogisse kirjutamine aitab, siis pole see kellegi asi ilkuda. Pole kohustuslik ju lugeda siis!

    Liked by 1 person

    1. Ei ole sorry midagi😂 see on nii tore kui küsitakse, kuidas läheb, nii et seda moeldakse ka 💛
      Aga no Ida juba tegi endale JUUKSELAKKI kasutades soengu et uut videot minna tegema🤷‍♀️ ootan huviga, mis täna pinnale tuleb

      Like

  2. Ma tean, et instas on naisi ja instamodelle kelle igal pildil on pepu ja üks lõpmatu poosetamine, aga mu arvates veidike üle pingutatud teha üldistusi, et ah insta on ju pepude jaoks ja mis mina koduperenaine oma lille pilte. Ei, instas tõepoolest leiab igale maitsele pilte ja noh üldiselt kui hakata midagi vaatama tihedalt siis algorütm vast hakkab ka vastavalt pakkuma kasutajaid ja pilte. Aga seal on kui tegelikult nii palju kõike muudki ja endal pole kunagi olnud mõtet et mu pilt on kuidagi sobimatum intasse kuna ma ei näita peput(pole ühelgi pildil näidanud never). Mul on raske aru saada, et miks inimesed võtavad selle endasse kuidagi nii sisse ja siis teevad endale kuidagi kunstlikult halva tunde. Saab valida vabatahtlikult keda jälgida ja keda mitte. Ja instagrami konsept on olnud üldse mu arvates see, et see on keskkond kuhu lihtsalt lisatakse suht seinast seina pilte, et ongi pilt mis sind hetkel tõmbab ja siis postitad selle.

    Ja selle kaalu teema kohta, et see võib olla teistele osapooltele küll üpriski väsitav ja tüütav kui keegi konstantselt oma kaalu ja keha üle kurdab, aga ometigi selleks midagi ette ei võta. Ei tee muutuseid oma elustiilis või tõesti üritaks. Selge on ju see, et rääkimine ei muuda kedagi saledamaks, ainult teod.

    Kuid kogu selle väikese kriitika juures siin saan ma aru trotsist mehe vastu, kes prioriseerib muid asju kui oma kodus tehtavaid asju ja läheb aitama muid. Äkki lihtsalt ütled talle ühe korra karmilt et nii, nüüd olgu see tehtud ja olgu olla selleks päevaks.

    Like

    1. No see, et Insta on vaid pepupildid oli ilmselge liialdamine, lihtsalt korraks jäin mõtlema, et olen 39-aastane, et kelle jaoks ma oma a la võileibasid, raamatukaasi jms jagan, et tegelikult ei huvita see ju mitte kedagi. Ometigi on miski, mis paneb mind seda jätkuvalt tegema, mulle lihtsalt meeldib endale, aga kohati on see lihtsalt jabur. Eile ei pildistanud ma oma päeva üles, ei jaganud seda, ometigi oli mul üks äärmiselt meeldiv pühapäev, kus oleks nii üht teist pildistada võinud.

      Ja mehe kritiseerimine on ka omamoodi tobe. Et “kle sa oled ikka ilge tropp, et teisi aitad”? Kõlab ju ajuvabalt ja oleks ka totter öelda, et ei! enne olgu see ja too tehtud, aga nagu me teame, siis blogis kirjapandu ei ole must-valge. Ka siin taga on otsused jm, miks nt see projekt “Mareki süül” veninud on.

      Like

    2. Mulle tundub oma mehe igatsemine väga okei. Ja see tundub ka väga okei, et tahaks oma projektidega olla oma mehe jaoks number üks. Mõnikord tõesti ongi hetked, kus oma lähedast on nüüd ja kohe kõrvale vaja. Kas alati saab või kas on mõtet pahandada, kui ei saa, on hoopis iseasi. Igatsemise õigus jääb:)

      Like

  3. Sport ongi ainult tugevatele 😀 osta endale Transion ja unusta vaalad. Iga aastaga muutub vormus pysimine yha raskemaks. Polegi muud kui leppida oma kehaga või võtta ette midagi mida suudad korrapäraselt teha.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.