Vau! Oli see vast nädalavahetus. Valisin küll töö sõprade asemel, aga samas jäi ka piisavalt aega, et suve ja vaikust nautida. Sest Ida oli ju ka Pranglis. Marek saatis mulle pilte ja pagan noh, kuigi see saar ajab mind kohati närvi, et mehe ära varastanud (hahhaa! liialdan muidugi natuke!), siis on ikka lahe küll, et on ikka veel olemas selliseid kohti, kuhu euroremont jõudnud ei ole ja lapsed saavad nautida maksimaalset lapsepõlve. See on väärtus omaette. Kahjuks ei taha paljud inimesed sellest aru saada enam.
Kas teile tundub ka, et Ida on korraga nii suure lapse nägu? Mul endal on kohati isegi raske mõista, et millal see siis juhtus. Kui sain eile kutse Ida sõbranna seitsmendale sünnipäevale, sain aru, et Ida mitte ei ole suure lapse nägu, vaid nad ongi suureks saamas. See on nii äge! Ja äge on see, et kaks kuud täiesti tühja üritustetahvlit hakkab jälle täituma erinevate kutsete ja suvepidudega. Tüüpiline mina muidugi panin esimese hooga ühe juuLi ürituse juuNikuusse, aga õnneks hakkasin kuupäevi vaatama, muidu oleksin kuu aega varem hakanud samme Aegna poole sättima ning imestanud, et mis pull see jälle on, et kedagi ei ole. See ei oleks mul esimene kord valel ajal kohale minna.
Minu Magrada pakike jõudis ka nädalavahetusel kohale. Damn ju, kes te mulle seda brändi soovitasite! See pojengisari on nii hull, et peale hommikust dushi ja kreemitamist, muudkui nuusutasin ennast. No on hea, on jah hea. Eile oli suht tuuline ilm, aga siiski mõtlesin ma, et pekid pruuniks ja vedelesin pool päeva aiatoolis raamatut lugedes (sellises asendis, et nüüd on pool mu kõhtu lumivalge ja teine pool vähkpunane). Iga kord kui tuuleiil tuli, tundsin ma pojengide lõhna. Pojengipõõsas on veel täitsa õieiluta, sain siis ise oma hoovi pojeng olla.
Lõpetuseks midagi jubedat ka. Või ebameeldivat. Mul on siiani nii vastik olla. Kas teie usute luupainajatesse? Mul ei ole luupainaja muret olnud aastaid, seega ma olin selle teema täiesti ära unustanud, kuid eile öösel oli luupainaja kohal. Ma ei jäänud õhtul hästi magama ja kui jäin, siis ärkasin iga väiksema krõpsu peale, mis pole väga tavaline, sest meil lihtsalt ei krõbista majas keegi. Ometigi tundus mulle kogu aeg, et kuulsin mingeid hääli. Kuulsin, et Hugo tahab õue ja unenäos ma teda ka välja laskma läksin, aga Hugo vaatas mind sellise näoga, et mina küll kuhugi ei teha. Järgmisel korral ärkasin ma justkui koputuse peale, tundus nagu oleks uksed käinud. Jällegi tegelesin ma sellega unenäos ja süüdistasin Hugot, et ta kolistab. Juba see, et ma unenägu nii selgelt mäletan, on veider, sest üldjuhul ma neid absoluutselt ei mäleta. Mu uni oli katkendlik ja kehv, mulle tundus, et keegi liigub majas. Ja siis ärkasin ma selle peale, et ma TUNDSIN, kuidas keegi puges mu kõrvale voodisse, tõstis teki ja puges minu teki alla, ma ei julgenud end liigutada, tundsin vaid seda, et keegi on mu selja taga. Ma ei julgenud hingatagi. Nüüd olin ma juba ärkvel ja mõtlesin, et see peab olema luupainaja, sest kuigi ma füüsiliselt tundsin tema kohalolekut, tundsin ma, et ta ei ole pärisinimene. Imelikul kombel ei olnud mul ei raske hingata ega ka ei lämmatanud ta mind, ta lihtsalt oli mu kõrval/peal ning ühel hetkel nägin ma tumedat mehenägu endale otsa vaatamas ja mulle näkku karjumas. Ma ehmusin nii, et viskasin ta endal seljast (jõudsin veel mõelda, et raudselt ma ei jaksa teda ära visata seljast) ja ei mäleta, kas ta ütles, mida sa siin teed või miks sa siin oled, igatahes oli ta mu peale vihane, aga kadus. Korraks. Tuli hetk hiljem tagasi, aga ei tahtnud mulle halba, ma ka ei kartnud enam, vaid mulle tundus, et ma tunnen teda. Ta võttis mind endale kaissu ja võttis mul käest kinni. See käsi tundus karvane, ent ei olnud ebameeldiv, ma jäin magama. Kui ma paari tunni pärast uuesti ärkasin, oli ta kadunud.
Ma ei taha, et ta uuesti tagasi tuleks. Guugeldasin isegi, mida tegema peab ja tundub, et peale tööd lähen kohe havisaba ja meresoola ostma. Ausalt, ma ei ole hulluks läinud. Nurusin Marekit, et nad juba täna koju tuleks, sest ma ei tahaaaaaa üksi jälle mingi jamaga tegeleda öösel, aga no muidugi ta ju ei tule. Ütles, et tulgu ma õhtuse paadiga saarde, tulema koos hommikul tagasi. Muidu isegi võiks, aga inimesed naeraks mind nähes surnuks. Miks? Kujutate ette mind sellisena mööda saart jalutamas? Mhm, ma ka mitte. Ma oleks nagu moodne versioon Lia Laatse tegelaskujust “Siin me oleme” filmist😀
Jään lootma, et havisaba ja meresool aitab🙏🏻
Jeerum, ma läheks kasvõi ballikleidis saarele. Peaasi, et koju ei peaks üksi minema 🙂
Ütleme nii et ma kaalun siiski ka kontsakingadel saarele minekut, sest no nii kõhe😥
Tuli meelde et pihlaka oks voodi alla vaja panna ja veel oli midagi. Mäletan Marina oma blogis kunagi kirjutas sellest, tal käisid ka luupainajad.
Vbl polnudki luupainaja. Hoopis seksi otsiv vaimolend. Ja see pole nali. Googeldades kindlasti leiad selle kohta infot. Luupainaja ei võta ever kedagi hellalt kaissu 😀 kui mul liiga sageli kylalised käima hakkavad siis teen suurpuhastuse, eriti tubade nurkades kui midagi on, tõstan eemale, puhastan ära ja valge kyynlaga käin kõik nurgad läbi. Mul on juba harjumuseks saanud igal õhtul voodis lugeda meie isa palve. Kui liiga tihti keegi yks ja sama kimbutamas käib siis on mõistlik abi otsida.
Aga vahest oli neid mitu? See esimene teki alla pugev asi, kes mulle näkku karjus, küll sõbralik ei olnud, kohutav tunne oli.
samas see teine hetk tõesti hoopis võeti mind kaissu ja käest kinni, mis ei ole just väga luupainajalik. Igatahes üks hirmus öö ja ma usun, et need, kel kogemust pole, arvavad, et soe peast, ma ise ka ei usuks kui poleks kogenud.
Ma loen ja mõtlen, et issand kui õudne. Samas arvan, et äkki lihtsalt liiga reaalne unenägu? Kuna endal kogemus puudub! Aga googledasin luupainaja-loodan et see kogemus jaäbki kogemata mul 😉
Aga salveid toas poletama ja meresoola kauss voodi alla jne-sellised asjad peaks aitama,mis selgua googledades! Ja marimellid käisid mingi aeg kuskil kristalliteraapias aurat puhastamas-äkki peaksif ka? (Ma tglt ei usu seda asja, aga mine hullu tea ;))
Noh une jaoks oli see ikka liiga reaalne, mu uned on kohati ka hästi reaalsed (just siis kui antidepressantidega alustasin), aga neil on ikka täitsa suur erinevus. Luupainaja puhul tunnedki, et keegi on toas.
Ma ka eile guugeldasin igasugu asju, et prooviks kasvoi kõike, peaasi et aitab
Oi, parfüümid ja luupainajad, ma lausa PEAN sõna võtma =)
Miyake, aga milline neist? Pudeli järgi vaatan, et L’eau d’Issey? Koroona-aegsete parfüümiotsingute käigus olen jõudnud sinnani, et just see on minu uus lemmik. Eelmine, siiani tugev #2 on L’Eau Kenzo. Jaapanlased!! Muide, kas sa teadsid, et Issey Miyake on Hiroshimas sündinud ja aatompommitamise üle elanud?
Luupainajast – ise sarnast kogenuna, ja mitte üks kord, usun su juttu 110%. “Abi” otsimisega soovitan siiski olla ettevaatlik ja valiv, vastasel juhul põhjatusse esoteerika-sohu uppuda =)
L’eau d’Issey on jah see, mis lemmik on. A ei teadnud, et ta aatomipommitamise üle on elanud, uskumatu, kas pole.
Ja abiotsimisse luupainajate vastu ma jah ikkagi katsun ratsionaalselt suhtuda, mulle küll esoteerika meeldib, aga teatud piirini, liiga palju ei ole minu teetassike
Aa ja Kenzo lõhnad on mulle ka alati meeldinud. 7:15 in Bali oli megalemmik kunagi. Ja siis klassikalised Kenzod oiiiii
“Luupainajad” üldiselt siiski on uneparalüüsid, mis võivad eri inimestel väljenduda natuke erinevalt, aga põhimõte on selles, et osa nn une-hormoonidest töötab ja osa mitte. Näiteks võib inimene tunda, et ta ei saa liigutada või siis tunda nii suurt hirmu, et justkui ei saaks hirmust liigutada ja see tuleneb konkreetselt hormonaalsest seisundist, mis tagab inimese lihaste lõdvestuse, et ta tavaolukorras unenägusid nähes kõndima ei läheks. Tavapärased on ka igasugused hallutsinatsioonid, nii visuaalsed kui auditiivsed. Kuigi tegemist on hirmutava olukorraga, on see puhtalt füüsiline nähtus ja tuleneb nö unefaaside segunemisega – justkui näeks ärkvelolekus und. Triggeriteks võivad olla stress, alkoholi tarvitamine, ebaregulaarne unetsükkel ja vahel ei teagi põhjust, mõnele ongi lihtsalt omasem.
Soovitan kindlasti lugeda artikleid, sh wikipediast: sleep paralysis ning uneparalüüs. Samuti võib abi olla unefaaside kohta täpsemalt lugemine.
Ise ehmusin ka alguses ära, aga pärast teades, milles asi on, olen suutnud kiiremini selle lõpetada ja unne jääda.
Viska kõik kuivatatud lilled minema, käi kogu maja nurgad valge põleva kyynlaga läbi ringiratast, nii kaua ootad nurgas kuniks leek on rahulik ja õhtul vahetult enne magamaminekut loed meieisa palve. Kõige tõhusam ja kiirem esmaabi. Mul on olnud igas korteris mingid tegelased. Esimeses oli vastik, tegutses köögis ja elutoas. Konkreetsel tegutses, sahmis mudagi teha, tsldrikud kolisesid, kõndis kiiresti siia-sinna ja siis kui juhtusid diivanil magama, tuli hingas kuklasse 😳 kuna siis internetti polnud veel, ei osanud abi ka kuskilt otsida. Elasime nii, et öösiti oli piibel lahtiselt köögi ukse ees toolil. See ei aidanud. Tuttavad naersid kuniks ise diivanil magasid 😀 Uues kodus polnud tykk aega midagi aga siis hakkas keegi kapist käima. Nii kui ukse ööseks lahti unustasid, oli kohal. Lahti sain tänu yhele ravitsejale. Mõnda aega tagasi ostsin talvitumiseks korteri maakodu lähedale. Sahmimise käigus läks see meieisa palve täitsa meelest ja nyyd ja tuli keegi hiljuti kapist ja hakkas kuskile vedama. See oli kyll õudne kogemus. Võitlesin vastu kogu jõuga. See oli hästi veider. Endale tundus, et kogu maja kajas kisast aga siis tuli kass kõhu peale magama ja plaksust lõppes ära. Mõistus ytleb, et kass poleks tulnud kui ma oleks nagu päriselt kisanud ja rabelenud. Aga selkegipoolest tänasin kassi 🙂 Igasugu vanad asjad ja seisvad energiad pole head. Tegutse vastavalt sisetundele ja see võis olla mingi yhekordne juhus. Muretse siis kui käiakse regulaarselt.
Eile lugesin ja havisabast sai minu peas haisaba. Täna jõudis lõpuks kohale, mis see on ja kust saada võiks 😀
No haisaba jah nii lihtsalt vist ei leiaks
Minuga juhtus paar aastat tagasi selline asi.
Elasime mehega ühetoalises korteris, mahtus meile sinna voodi ja ka diivan. Üks ôhtu jäin mina diivani peale filmi vaatama ja mees läks voodisse magama. Voodi oli diivanile suhteliselt lähedal. Vaatan mina filmi ja jäin sinna magama. Äkki kuulen kuidas keegi hüüab minu nime, teeb silmad lahti ja näen köögi nurgas sellist mustlas naise nägu, rätik peas, tuleb mulle lähedale ja hyysb mu nime. Ma olin niii paanikas, äkki olen ma voodis ja mu mees kargas yles ytelsin et keegi on köögis, vaatas sinna polnud kedagi, ise olin jumala šokis, värisesin ja nutsin. Ma ei mäleta seda hetke kuidas/millal ma voodisse jooksin. Tol öösel ma olin nôus magama vaid nii et terve korteri lambid pôlesid ja telekas käis.
Hommikul kui kööki läksin avastasin et yks klaas oli pôrandal kildudeks, see ei saanud ise nagu katki kukkuda, oli äärest väga kaugel.
Emale rääkides ytles ema et puhasta korter ära, toa nurkadesse soola ja kyynlad pôlema ja et kui uuesti tuleb siis ära karda….. hea öelds eks😄.
Enam ma sinna korterisse yksi ei julgenud jääda isegi päevasel ajal ja varsti kolisimegi sealt ära.
Mind on veel öösti nö kylaststud.
Kusjuures enda viimase kogemyse juures terve aja kinnitasin endale, et see on uneparalüüs. Aga damn raske on mõistuse juurde jääda kui keegi sind kisub universumisse tohutu kiirusega. Ja fyysiliselt tunned nagu tolmuimejasse tahab keegi sind tõmmata. Ma tõesti pole mingi esoteerikahull, lihtsalt kogemystega olen teadlik et on olemas ka teistsugune maailm ja energiad. Igayks ei näe ega tunne neid. Nt öösel ei tule und ja igavled voodis ja siis tunned, et voodisse hyppab kass ja kõnnib sinu poole. Isegi kuuled suleteki sahinat pehmete käppade all 🙂 Ainult et kassi pole juba mitu aastat 🙂
Kas peale seda ühte korda on kõik rahulik? Või on mingeid intsidente veel olnud unes? Aga leian end järjest tihedamalt sinu blogi lugemast 😉 kuidagi nii õige jutt 🙂 ja heameelega loeks ka lukus olevaid tekste!
Igaljuhul head veinitamist ja vegandamist sõbrannadega ja õega 🙂
Peale seda on kōik ōnneks rahulik olnud 🙏🏻 Nii tore kuulda, et siia tihedamini satud. Parooliga postitused teen osad avalikuks