Milline sõit!

Sirvisin öösel kui und ei olnud Perekoolis (jah, influentserite teemas, mis muidugi on 99% TL+J armastuseloo teema), aga muuhulgas jäi mulle silma ka kellegi kahjurõõmus kraaksatus, et Ebapärlikarp jäi ka töötuks kuigi oli just rääkinud töökohavahetusest ning leidsin end mõttelt (lisaks sellele, et inimesed on mõtlemisvõimetud idioodid!), et kui koroonakriis teid (neid) ei puudutanud ega räsinud, siis teil vedas täiega. Mul ikka keeras korraks kogu elu peapeale. Alustame sellest, et ka mina olin alles uues töökohas alustanud ning minu töö ülesandeks oli leida uusi kliente, aga koroonaajal müüa meie tooteid uutele klientidele, kes polnud meist ei kuulnud ega meid näinud, tundus üsna eskimole jää müümisena. Töömahud kukkusid, projektid jäid ootele, messid lükati edasi ja tühistati, ka meie ettevõtet ootas ees koondamine. Kes on need, kes saavad koondamisteate esimesena? Jah, need, kes viimasena on tulnud. Ehk siis teiste seas ka mina.

Õnneks oli mulle samal ajal tehtud ka üks tööpakkumine, mis tundus täiega minu tassike teed (mida ma esialgu siiski ei plaaninud vastu võtta, sest mul oli töö olemas) nii et ma otseselt krokodillipisaraid ei valanud ja ütlesin, et I’m in. Aga ka siin oli üks aga – selle tööga oli lugu selline, et ega suurt midagi teha ei oleks saanud, sest pool tööst oleks olnud Norras, kuid maailm nagu me teame oli lukku pandud, samuti olid lukku pandud need poed, kellega ma seal oleks pidanud töötama. Ühesõnaga ootas mind too töökoht, aga mõne aja pärast. Paar kuud oleks ma pidanud hakkama saama suhteliselt ilma sissetulekuteta. Ikka ei valanud ma krokodillipisaraid, sest Marekil oli ju töö olemas. Tõmbame vöö koomale ja saame ikka hakkama, mõtlesime me. Kuniks Marek koondati. Sellest sürreaalsest kogemusest võite lugeda “hüpoteetiliste lugude”-sarjast. Marek tegi nalja ja ütles, et meil vist käibki nii, et kaotame tööd kriisiajal, ka eelmise kriisi ajal (2008) jäime me koos töötuks. Ei tundunud just kõige lillelisem seis. Okei, Töötukassa toetusega just selle pärast ei pidanud muretsema, et kuuse alla jääks, aga ega muudeks kohustusteks väljavaated väga head ei olnud.

Minu õnneks on mu hobi turundus, ma ei ole seda õppinud ega selles valdkonnas otseselt töötanud, kuid see lihtsalt pakub mulle huvi ning omal kodukootud moel mulle tundub, et mul tuleb ka täitsa okeilt välja. See hobi tuli siin kasuks, sest kui otse müüa ei saa, siis turundada oli koroonaajal ikkagi vaja. Nii õnnestus mul ikkagi poole kohaga tööd teha. Marek nagu me teame läks Pranglisse ehitama. Ehitamine on jällegi tema hobi ja tuli siinkohal kasuks. Nii me selle koroonaaja ära tiksusime ja ellu jäime, mõned kohustused tõepoolest jäid sel perioodil täitmata ja ega neid tagantjärgi lappida lihtne pole, aga midagi muud ka teha ei olnud.

Ja siis korraga sai koroona otsa. Maailm läks natukene lahti ning mulle tuli korraga kaks tööpakkumist, lisaks hakkas vaikselt taastuma elu ka selles töökohas, kuhu olin aasta alguses läinud ning kust, mind oli plaanis koondada (koondamisteade võeti tagasi). Esimest korda elus ei mõelnud ma südamega, nagu tavaliselt teen, vaid mõtlesin rahale ning võtsin vastu tolle Norraga tihedalt seotud tööpakkumise. Mis oleks mul saanud olla selle vastu, et sõita mööda Norrat ringi ja suhelda inimestega? Saada selle eest palka. Kõlas nagu unistuste töö. Kahe nädalaga sai mulle selgeks, et ei ole. Ma ei olnud enne töö vastu võtmist uurinud, kas saan ikka niimoodi kohe Norrasse lennata (ei saanud!) ning minu töö oleks laias laastus olnud üheksast viieni kontorilaua taga telefonikõnede tegemine. Mõte sellest pani mind õlgu võdistama. Kui ma Tallinnasse kolisin, oli mu esimeseks töökohaks kõnekeskus. Palk oli megahea tolle aja kohta, aga tööd sai tehtud hambad ristis ja vaid seepärast, et meil oli supertiim. Pooled meist olid niikuinii kursaõed, sest palju neid norra keele oskajaid tol hetkel ikka oli. Mu uus töö meenutas mulle seda kõnekeskust. See ei ole enam 2020 aastal minu töökoht. Nii mu karjäär selles töökohas kahenädalaseks jäigi.  Vaatasin just kontot, et arve on neil muidugi veel maksmata (vana hea klassika!), loodan, et ei pea siin oma raha taga ajama hakkama nagu eelmisel aastal ühes teises kohas, kuhu ma meeltesegaduses tööle läksin. Ka ei olnud ikka üldse minu koht. Ju mul siis oli eelmisest tööst nii kopp ees, et võtsin vastu kohe esimese suvalise pakkumise.

“Ah, sa leiad niikuinii kohe uue töö,” öeldi mulle kui ma detsembris töötuks jäin ja te ei kujuta ette, kuidas see mind vihastas. Mitte selle pärast, et ma oleks kahelnud, vaid ma kogu aeg mõtlesin, et jaa, kindlasti leian, aga selleks võib ikkagi kuu või paar aega minna ning ma ei taha rahalist auku, mul on niigi veel natuke raske sealt välja ronida, aga ma olen juba nii servani ulatumas, et enam masenduses just ei ole. Seekord sain ma kodus olla tervelt ühe päeva ning olen kenasti tagasi seal, kus aasta alguses alustasin. Jube lahe on.

Tahate ma viskan lõppu ühe klišee? Kui armastad oma tööd, siis ei pea sa kunagi elus töötama. Ma vist olen sellise töö leidnud. Eksport ja turundus käsikäes. Brändi juures, mida olen aastaid varasemalt juba fännanud.

AlinaBirjuk-7232AlinaBirjuk-7384AlinaBirjuk-7514AlinaBirjuk-7758AlinaBirjuk-8155AlinaBirjuk-8012AlinaBirjuk-7887AlinaBirjuk-7908AlinaBirjuk-8204AlinaBirjuk-8220AlinaBirjuk-7212

Fotod eilsest influencer-üritusest: Alina Birjuk

 

 

 

 

12 thoughts on “Milline sõit!

    1. Ohohh seda ma ei teadnudki. Ma alati arvanud, et krokodillipisarad on nagu ikka suur nutt või hästi suur kahju. Poleks selle peale tulnudki et võltspisarad 🤔

      Like

      1. Sama siin. Inimene õpib kogu elu ja sureb ikka lollina. Aga tõesti, ma ei ole kunagi tulnud selle peale, et uurida, kas see ikka tähendab suurt nuttu, tundus nii loogiline, aga näed…

        Like

  1. Siinsamas blogi kommentaarides leidus ju vahetult enne eriolukorra algust neid, kes ei saanud aru, kuidas majandus toimib ja mida tähendab ärikasumi kokkukuivamine töökohtadele. Paljud sellised ettevõtted on nüüdseks muidugi pankrotis. Mõned inimesed ongi lihtsama mõtlemisega, kas siis sellepärast kohe idioodid.

    Like

    1. Idiootideks pidasin ma neid, kes kahjurõõmsalt kilkasid, et näed, rääkis, et läheb tööle unistuste töökohta, aga ei saanudki, sellise alatooniga, et noh ei olnudki nii vinge töötaja. Seda pidasin ma silmas, et iga asjaga on soov ära panna justkui

      Like

  2. Parastamine on muidugi nõme. Aga kellegi mõtlemisvõimetuks idioodiks nimetamine veits ka:) Nii lihtsama ja naiivsema blogija kui perekooli käo kohta.
    Sinu kommenteeritav lõim on vist kõige rohkem ikka netisuhtest. Kahjuks need instalaivid on nii pikad, et minuvanune ei viitsi vaadata.
    Sulle edu töös!

    Like

  3. Mõtlemisvõimetud idioodid…
    Idiotism on sügav vaimne alaareng.
    Tegemist on puudega inimesega, ehk põhimõtteliselt tähendab see, et inimene ei ole õpetatav. See on väga keeruline diagnoos. Diagnoosi nimi on teine, kuna miskipärast on inimesed seda sõimusõnana kasutama hakanud.
    Kindlasti saab veel halvemini öelda.

    Millest sa muidu kirjutada tahtsid? Tööst? Tööta jäämisest?

    Like

  4. Ma nüüd naiivitarina küsin, et kas tõesti ongi selline kollektiiv, kus kõik käivad igapäevaselt nii stiilselt riides või spetsiaalselt pildipäeva jaoks pandi? Pole küll otseselt minu stiil, aga no nagu moeajakirjast on välja astunud kõik neil piltidel. 😀

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.