Kuidas Hugol läheb?

Mõnikord ma jään mõtlema oma blogimise täitsa algusaegadele, ka eile kui ma rõõmsalt haukuvat Hugot vaatasin, tulid mulle meelde need etteheited, kus mind süüdistati, et ma ei hooli oma loomadest. Et koer pidavat vihmas ja tuules magama, kassid ei saa üldse süüa ja ega enam ei mäletagi, mis need surmapatud veel olid, milles mind süüdistati. Põhjused ikka selles, et ma kirjutasin asjadest nii nagu nad on. Sellest, kuidas Hugo vanasti kogu aeg ära põgenes (ka piirdeaiast ei olnud tolku), sellest, kuidas ta väidetavalt naabri lambaid käis söömas, sellest, kuidas ta keeldub kuudis/aiamajas magamast, sellest, ühesõnaga kirjutasin ka muredest, mis koeraga kaasnesid. Tegelikult on lugu muidugi hoopis selline, et Hugo on minust teinud totaalse koerainimese ning uskuge mind, Marek on üsna tänulik, et meil järsk trepp on, millest Hugo teisele korrusele ei saa, sest minu meelest võiks see koer meil voodis ka magada. Ta lihtsalt on maailma kõige parem ja nunnum koer üldse. Muidugi on tegu ka minu esimese koeraga üldse, selles mõttes, et kes beebina võetud ja kes meiega koos üleskasvanud, nii et pole ime, et ma temasse eriliselt kiindunud olen. 

Seda suurem on olnud ka südamevalu, nähes et koer hakkab vanaks jääma. Juba eelmisel aastal oli näha, et tas ei ole enam nii palju jõudu, et lennukeid täistuuril taga ajada ja meiega pikki rattaretki teha, kuid siiski oli ta pigem elurõõmus vanahärra kui vanur. Sel aastal, eriti viimased kuud, on ta aga silmnähtavalt vananenud ja tema tagakäppade olukord ikka aina kehvemaks jäänud. Alguses ei saanud ta liigutada üht käppa, viimasel ajal ei saanud ta üldse püsti, sest mõlemad tagakäpad olid nii kanged. Harv ei olnud juhus kui teda tuli oma pessa aidata, uksest välja tõsta, sest ta lihtsalt jääb lamades nii kangeks, et ei suuda end üles tõsta omal jõul. Ega talle see liigutamine väga ei meeldinud ja nii urises ta ka minu peale, kuid nüüd on ta aru saanud, et me ei tee talle haiget ja pigem on ta pilgus näha tänulikkust. Kui ma ei oleks ise koeraomanik, siis ma ütleks, et see koerapilk on väljamõeldis, ma ei uskuks, et koer suudab oma pilguga edastada nii palju emotsioone, aga nüüd ma tean, et suudab – tema silmist on kohe võimalik välja lugeda väsimust, rõõmu, hirmu, valu, tänulikkust ja häbi. See viimane on kõige raskem. Näed, et koeral on häbi, et ta ei jõudnud end püsti ajada, et õigel ajal “wc-sse küsida”, näed, et koeral on häbi, et ta ukse lävepaku taha kukub ja abi vajab. Seda pilku on raske olnud vaadata.

Muidugi käisime me arstil kui ta käppade olukord halvenes. Ma ei hakka ütlema, kus arstil ma esimesena käisin, aga rohkem ma sinna ei lähe. Esiteks kuulsin ma ilma koerata seal käies, kuidas ma olen hoolimatu, et juba varasemalt ei ole ravima hakanud, teiseks kuulsin ma (kui arst polnud koera näinudki, vaid tegi järelduse minu lause peale, et vist natuke on ka kõhnemaks jäänud), kuidas ilmselt on tal töökorrast ära ka maks ja neerud ning lõppkokkuvõttes sain ma vastuse, et ega siin muud teha ei ole kui magama panna koer. Kui te arvate, et me ei ole selle viimase peale mõelnud, siis te eksite. Valus ja raske otsus, kuid mõeldes koera väärikusele ja valule, siis ilmselt pigem enda südamevalu kui tema valu. Siiski mõtlesin ma minna veel, enese rahustuseks teise arsti juurde. Sain oma blogilugejatelt palju häid soovitusi ning isegi ravimite soovitusi, mis olid nende koerte jalgade ja eluga imet teinud. Ega ma hästi seda uskuda ei tahtnud, kuid siiski võtsin soovitusi kuulda ja läksin eile Hugoga Timmu loomakliinikusse. 

Meil on kõrge auto ja ma olin mures, kuidas ta sinna tõstetud saan, kuid Hugo oli minnes väga koostööaldis, püüdis ise autosse hüpata ja ei pahandanud kui ma ta lõpuks sülle võtsin ja autosse tõstsin. Just nagu saaks aru, et läheme talle abi otsima.  Autost välja minek läks muidugi risti vastupidi, me mõlemad unustasime korraks ära, et tegu on vana koeraga ja kohe kui ta maha hüppas autost, kukkus ta asfaldile pikali, sest jalad ei kandnud. Ma ei oska sõnadesse panna seda kui valus seda vaadata oli, et ta enam püsti ei saanud. Kuidagi õnnestus meil siiski ukseni kõndida ja kohe kui ta vaipa nägi, kukkus ta uuesti sinna pikali. Asi ei olegi võib olla nii palju selles, et ta ei jaksanud, kuivõrd selles, et ta kardab viimasel ajal tundmatuid pindasid ning liigub toas vaid vaipadel ning õues murul. Asfaltidele kukkumine ilmselgelt ehmatas teda.  Ja kui ta arsti juures vaibal lebas, siis samuti pidin ma ta käpad kõik vaibale tõstma, sest ta hakkab kartma ja värisema kui käpad ei ole kindlalt paigal. 

img_8585

Timmu loomakliinikus ei olnud ma varem käinud, küll aga olen ma Hugoga käinud Loomade Kiirabi Kliinikus (sama kliinik Timmuga) ja kuna tookordne teenindus oli absoluutselt võrratu, siis kõikidest soovitustest ma Timmu selle pärast valisingi. Ja ei pidanud sekundikski kahtlema. Hoolitsev, siiras, abivalmis ja hea teenindus. Keegi ei heitnud midagi ette, keegi öelnud, et koer tuleks magama panna, vaid arst rääkis meiega nii nagu asjad on. Vana koer ja liigesed. Et esimeseks raviks saab kindlasti katsetada tablettidega, aga kindlamaks diagnoosiks oleks vaja teha uuringud, mis Hugo puhul tähendaks ka narkoosi, mida selles vanuses koerad ei pruugi üle elada, et võtame samm sammult ja vaatame, kas ravimid aitavad.

Hugo ei ole arstide suhtes sõbralik ja ma mäletan, kuidas viimati pidime teda kolmekesi kinni hoidma, et ta laseks oma haava puhastada, suukorv oli muidugi ka hädavajalik, aga seekord oli Hugo erakordselt leplik. See tähendab, et suukorvi oli ikka vaja ja urises ta samuti kui arst ta jalgu katsus, kuid Hugo kohta oli seda ikka minimaalselt, võrreldes varasemate visiitidega. “Ma ei oleks kunagi uskunud, et sellel koeral võiks suukorvi vaja olla,” ütles arst, “tundub ju selline nunnu ja sõbralik.” Tegelikult ongi, aga peale üht ravikorda kui tal teatud kehaosa oli vaja puhastada/tühjendada, võib öelda, et ta ei ole arstisõbralik. Meie peale oli ta ka tookord nii solvunud, et näitas seda iga ihurakuga välja ning lisaks keeldus ta umbes pool päeva istumast/lamamast ning lihtsalt seisis. Aga see selleks. Saime Hugo üle vaadatud ja rohud kaasa (sealhulgas ka tolle blogilugeja poolt soovitatud imerohu) ning saime koju minna. Jalgu Hugo ise alla ei võtnud, nii et arst aitas ta mul autosse tõsta. Veelkord suur aitäh fantastiliselt sõbralikule arstile!

Koju jõudes oli Hugo autost välja saamine omaette probleem. Tänu kukkumisele ja ikkagi arstil käimise trauma tõttu  + valud ilmselt ta autost välja tulla ei tahtnud. Jällegi, teate kui valus on vaadata oma koera, kes on lihtsalt kurb. Ei saa ise püsti ega liiguta end. Proovisime üht ja teistpidi, kuid lõpuks pidin ikkagi ta lihtsalt autost vaiba peale lohistama, et ta saaks tuppa minna. 

Esimese rohu (tolle imerohu) andsime ka ära. 

img_8586img_8588

Pidage mind uuesti loomavihkajaks, kuid koera sel hetkel vaadates mõtlesin ma, et uuringuid me küll tegema ei hakka. Mitmel põhjusel, üks neist jah ka rahaline, kuid kõige rohkem see, et ma ei usu selles vanuses koera puhul enam imedesse ning ma lootsin ja peaaegu palvetasin, et tabletid aitaks vähemalt nii, et ta ei peaks valu tundma. Leppisime arstiga kokku, et helistame nädala pärast, et vaadata, kas läheb hullemaks või ikkagi paremaks. Arst oli ka mures, sest tõesti – Hugo sai arstile viidud ühel neist kõige halvematest päevadest. Mõnel päeval on tal kergem ja ta peaaegu, et jookseb ringi, teistel päevadel ta lihtsalt lamab paigal ja isegi ei tee häält kasside peale, kes ta sööki tulevad käest ära sööma. 

Kõigest kolm tundi hiljem ajas Hugo endale jalad alla, jooksid mööda põldu, ajas isegi (üle saja aasta kasse taga!) ja haukus nagu päris koer, sellise tugeva ja mehise häälega, mis kõigile teada andis, et hoovi peremees on tagasi. Igaks juhuks ka mainin, et kui ma ütlen “jooksis mööda põldu”, siis ma ei mõtle seda, et lasime tal kilomeetrite viisi ringi joosta oma haigete käppadega, vaid seda, et ta sai rahumeeli kaugemale minna oma hädasid tegema ja näha oli, et ta oli eluga rahul. On see korraks või kauemaks, aga nii hea tunne oli seda vaadata.

Istusimegi kõik koos terrassil ja vaatasime, kuidas Hugo ringi kõndis ja jälle hoovi peremees oli. 

img_8596

15 thoughts on “Kuidas Hugol läheb?

  1. Oeh. Tuli meelde meie koera lugu. Sama lugu, 16.aastasel koeral tekkisid liigese probleemid ja tagajalgu enam alla ei saanud. Arst andis rohud ja ütles, et ilmselt aitavad need ainult nädalaks. Nädala pärast oligi koera olukord juba väga hull. Lõpuks nõudsime ise, et ta magama pandaks. Lihtsalt niii kohutav oli vaadata, kuidas koer valudes piinles, lausa värises. Mõtlesime samamoodi, et pigem enda südamevalu, kui tema valu. Nutmist oli väga palju, enne süsti kallistasime koera ja ütlesime talle ilusaid sõnu. Huuh, ma jälle nutan. Koera võtsime kaasa ja matsime kodu lähedale. Kogu see protsess põhjustas palju südamevalu, aga ainuke, mis lohutas, oligi see, et koeral endal on nüüd kergem, ei pea enam valudes piinlema.

    Like

  2. Tõesti tuttav tunne. Paar aastat tagasi oli meil sama tee vanemate juures. Üks nädal oli koer veel täitsa kabe, käis tervitas mind ja tahtis tähelepanu, järgmise nädala lõpus helistas ema, et tead me nüüd läheme paneme ta magama. Ma hakkan iga kord nutma kui ma sellele mõtlen, sest ta ol 15 aastat olnud kõige tublim, ustavam ja armsam sõber ja siis teda enam ei olnud. Nagu sa ütlesid, pereliige on ikka pereliige.

    Pai!

    Like

    1. No see ongi nii kurb sündmus, et ma kujutan ette, et ka hiljem kui Hugot enam pole, tulevad pisarad silma, sest no koer on ikka nii truu ja siiras, et see on midagi sõnaseletamatut.

      Like

    1. Previcox teeb tõesti imesid, meie turgutasime ka vajadusel koera sellega. Enda kogemusest rääkides tekkis pigem aastatega see, et ei saanud nagu aru mis sagedusega seda siis anda võiks, sest niisama leti tagant seda igast kliinikust kätte ei saa ja kui pole ägenemise ajal just seda kliinikut läheduses siis on täitsa jama. Taganjärgi tarkus oleks siis see, et kui sa seda juba teinud pole siis lepi raviarstiga kokku mis sagedusega kuuri teha, kuidas ära tunda, et nüüd on aeg jälle rohtu anda. Ja meil aitas teisest kliinikust prevocoxi saada ka haiguslugu mille lasin konkreetsesse kliinikusse saata, ehk saad selle enda kätte ja välja printida. Siis on lootust kodukandi kliinikust see ka kätte saada kui haigus ootamatult maha murrab 🙂

      Like

  3. Oeh.. pisarad tulid silma sellest suurest õnnest, et rohi aitas ning Hugo taas joosta sai. Elan teile kaasa ning loodan parimat 🙂

    Like

  4. Mõtlen, et milleks need uuringud – ilmselt ei hakkaks ju vana koera operatsiooniga piinama? Ei tea, mis variandid veel oleks, ongi ju tabletid või operatsioon. Aga kas arst füsioteraapiast juttu on teinud? Meil muidugi oli natuke teine olukord, pärast puusaoperatsiooni, aga füsioteraapiast oli silmnähtavalt kasu. Igatahes soovin teile kõike head! On näha, kui palju te Hugost hoolite, ja tema teist.

    Like

  5. Kahjuks tean täpselt, puhtalt kirjelduse põhjal, kus arsti juures sa esimesena käisid. Hea lähedal, aga no kuulge, KES sellele litsentsi andis?
    Hea, et linnast abi saite! 💙🐕‍🦺

    Like

  6. Ma pole kunagi Su blogis kommenteerinud, aga see lugu puudutas. Ka meie oleme pidanud kunagi selle raske otsuse tegema – panna oma pereliige magama. Küll oli ta suhteliselt noor ja haigus tabas ootamatult. Ravisime samas kliinikus 1.5 kuud ja lõpuks tuli ikka see otsus teha. Küsisin arstilt mitu korda, kuidas ma tean, et nüüd on SEE hetk kus koer enam ei jaksa… ja arst ütles et selle hetke tunnetab ära. Ma ei uskunud algul, aga nii oligi. Sa tunned ära kui koer enam ei jaksa/tal on nii paha ja valus, et see on juba piinamine. Usun, et ka Teie pere tunneb selle hetke ära, kui seda otsust vaja peaks minema. Seniks aga soovin Teile palju-palju rõõmsaid hetki Hugo seltsis!

    Like

  7. Tere! Miks keegi suutis jõuda sellise absurdsuseni et Te ei hooli oma lemmikutest? Kus sellise inimese mõistus oli?
    Hugole veel niipalju mõnusaid aastaid kui loodus ette näinud on, koos Teiega! Sama ka kiisudele!

    Like

    1. Üks põhjustest on see postitus (kommentaarid räägivad enda eest) – https://estonianwithabackpack.com/2016/12/29/koeralood/
      Teine põhjus kindlasti see, et olen rääkinud, et meil on toas koeral oma pesa ja me ei lubanud tal (üldjuhul ) vaibal olla elutoas, selle eest sain palju etteheiteid. Etteheiteid on veel teisigi olnud. Tookord tegid need etteheited haiget. Täna mõtlen, et vaata kui erinevalt annab kogeda ja lugeda asju.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.