Eesti naine on suss ja samas tugev nagu Suure Tõllu Piret

Blogimisel on teatud varjukülgi või ma ei teagi enam, tegelikult olen ma aastatega vist üsna tuimaks muutunud, et ega õelad kommentaarid enam ei mõjugi, õnneks pean ka ütlema, et neid ei ole kuigi palju viimasel ajal olnudki. Kriitika ja minuga mitte nõustumine on midagi muud – on loomulik, et kõik ei saa minuga nõustuda. Blogimisel on aga ka üks tore teine pool, see kui inimestele läheb kirjutatu korda, nad suhestuvad kirjapanduga ning kirjutavad mulle otse. Ei, ma ei pea siinkohal silmas kiitust. Seda on ka tore saada, muidugi, aga mulle meeldib kui inimesed kirjutavad mulle oma kogemustest, sest teemad, millest olen kirjutavad, puudutavad neid. See on nagu omamoodi teraapiavorm. Mingil määral anonüümne, aga samas isiklik ja vastastikune. Mina saan välja kirjutada oma mõtteid, lugejad oma mõtted.

Aga.

Mõnikord jäävad need “anonüümsed” lood kripeldama. Näiteks paar päeva tagasi rääkisime kolleegiga taga (jah, just nii labaselt) inimesi, kes on oma elus teinud valesid valikuid. Just pereelus. Et elatakse fassaadiabielu, surutakse end alla, et teine pool oleks rahul, ei julgeta tegeleda oma hobidega, kohtuda sõpradega ja siis meie, kel on suhteliselt ideaalilähedased kaaslased, julgeme ikkagi vinguda, viriseda ja rahulolematud olla. Mitte tihti, aga ikka tuleb ju ette, et mõtled, et ahhh, milline jobu. Sellega seoses tuli mulle meelde üks viimase aja nö anonüümseid vestlusi ühe blogilugejaga. Ta lohutas mind Hugo lahkumise pärast ja rääkis oma tunnetest seoses oma koera lahkumisega ning sujuvalt läks jutt üle sellele, et ta saab kodus peksa. “Ära muretse, iga päev ei saa peksa, on lihtsalt vaimne vägivald,” ütles ta nagu muuseas ja rääkis, et on enda jaoks ehitanud oma väikese turvalise mulli, milles ta elab ning kuidas hakkama saab. See tundus nii kohutav lugeda, kuidas üks naine võtab seda kui paratamatust, lihtsalt loomulikku osa elus, et keegi teda peksab. Ja ta ei ole ju ainus. Koduvägivald on hirmus teema, millest me õnneks/kahjuks teame vähe. Õnneks, sest nii on lihtsam. Kahjuks, sest vägivalla käes kannatajatel ei ole lihtsam. Ma küsisin talt, kas saan teda kuidagi aidata ja ta vastas jälle, justkui muretult, et ah tead, mul on ka olnud ilus elu ja Eesti naine on suss, samas tugev nagu Suure Tõllu Piret, ma kannatan kõik ära. No kuidas? Mu süda lihtsalt tahtis murduda, aga mida ma teha saan, peale selle, et olen tema jaoks internetis olemas kui vaja rääkida. Vaatasin huvi pärast ta Facebooki profiili. Sealt vaatas mulle vastu kaunis minuvanune naine ja mitte kusagilt ei paista välja, et tal võiks kodus olla vägivaldne mees. Ta profiil oli täis ilusaid, rõõmu täis fotosid. Ma olen üsna kindel, et tegu on ühe seda tüüpi naisega, kelle kohta keegi ei tea, mis toimub koduuste taga, sest ta ei kurda, ta ei jaga oma muret, ta ei taha teistele tüliks olla. On tugev nagu raudnael. Üksinda. Oma väikeses mullis.

Ma usun, et see naine ei pahanda, et temast kirjutan, sest ma ei kavatse tema isikut paljastada mingil moel, aga ta ei ole ainus, kes mulle on oma muresid jaganud. Selliseid muresid, mida teistega ei ole julgetud jagada. Ma olen tegelikult nii tänulik, et inimesed mind (tegelikult tundmata) niimoodi usaldavad, aga kohati jääb kripeldama, tekib abituse tunne, sest mis kasu on virtuaalsest olemas olemisest kui see tegelikult midagi ei lahenda.

6 thoughts on “Eesti naine on suss ja samas tugev nagu Suure Tõllu Piret

  1. Abituse tunne ongi kõige kohutavam tunne – Sa tead, kuid aidata ei saa, sest abivaja ei otsi olukorrast väljapääsu, vaid on leppinud. Mu kooliaegsel pinginaabril on ülikontrolliv mees (nt helistab, et kontrollida, kas naine ikka on klassiõe juures ja tahab häält kuulda, küsib millal koju hakkab sõitma – ja siis arvutab välja teekonnaks kuluva aja) ja aegajalt saab ta kodus mehelt “tohlakaid”, mõni jätab ka sinise jälje, mida siis vabandab kukkumise vms välja.

    Ole koos klassiõega arutanud, kuidas pinginaabrit aidata, pakkunud tuge – ent kõik see lükatakse tagasi. Samas fassaad on ilus, kui külas käime, hoolitseb meespool igati, ent traagelniidid on näha ka siis, et kodune elu ei ole turvaline. Ohvrid on leppinud, sest ega kogu aeg ei ole ju halb ning teine teema – mul ei ole kuhugi minna. Tegelikult on – Sul on võimalus seista oma väärikuse eest ja vägivallatseja oma elust eemaldada – jah see nõuab teatavat pingutust ning julgust. Kui loen ajalehest artikleid koduvägivallast, mõtlen alati…millised on lahendused ja kust ohvrid saavad reaalselt abi? Kes on need inimesed, kelle poole pöörduda. Pelk number statistikas – ei kuva lahendusi, vaid näitab probleemi olemasolu. Ikka ja jälle tajun, kui seda teemat puudutan, et reaalselt ei tegeleta koduvägivalla probleemiga. Lihtne on sõnu seada ja rääkida sellest, kuid sisuline ja süstemaatiline probleemi põhjustajatega tegelemine (so vägivallatseja rahustamine/kontrollimine, et ennetada probleemi) puudub. Ainult läbi süstemaatilise töö – on võimalik vägivallatsejaid (sh ka vaimne vägivald) – suunata muutuma (enese muutmine on pikk protsess). Idealistlik jutt, mis tegelikult ikkagi ohvrit ei aita. Ressursse selleks ei jagu, ent kui on piisavalt tugev sotsiaalne võrgustik – suudab ohver end sellest välja murda.Selleks peab ohver probleemi ka teadvustama, mitte ilustama. Kahjuks peavad nii mõnedki kaaskodanikud nö rusikareeglit normaalseks, nagu sedagi, et naise koht on köögis jms. Igakord kui ajakirjanduse veergudelt loen mõnd sellist avaldust, läbib südant valus torge – teades, kui valus on inimestel, kes seda taluma peavad. Mõtlen, et miks peab ohver minema turvamajja, kui tegelikult peaks vägivallatseja eemaldama ja suunama meeleparenduse teele. Miskit on selles lähenemises ikka valesti.

    Kahjuks ei oska ka mina aidata, peale selle, et kuulata ja pakkuda tuge kui tekib raske hetk, teadmist, et ohvril on sõbrad, kes on valmis aitama.

    Like

  2. Endise perevägivalla ohvrina tean, et lihtsam on manada kodust väljudes näole naeratus, kui võtta vastu või paluda abi. Kodus saab nutta küll…

    Mul oli üks inimene (peale lapse, kes paratamatult kuulis ja nägi, kuidas tema emale haiget tehti), kes teadis, mis suletud uste taga toimub. Aga ma ei tahtnudki nii väga abi, kui just et keegi mind kuulaks ja kes oleks kursis, et kui minuga midagi juhtub, mis siis edasi teha…

    Mul oli hirm. Ja tohutu häbi.

    Ja kui see suhe läbi sai, siis imestasid paljud, et miks? Sest: me olime ju koos nii armsad. Ja mina olin ju alati nii rõõmus, särav ja aina naeratasin ning aitasin alati teisi. Ehk mind jagus igale poole ja kõigile. Aga mitte iseendale. Seest olin ma surnud.

    Ning vaid see üks usaldusisik teab, et tegelikult ei tahtnud ma enam ammu elada. Okei, eks arstid teavad ka, sest nemad ju minu vaimset tervist parandada aitasid. Aitavad siiani.

    Otsustavaks see suhe lõpetada sai päev, mil mu armas laps (elukaaslasel oli/on relv) otsis ajal, kui mulle teises toas liiga tehti seda “aparaati”, et meest korrale kutsuda. Nagu ta ise ütles: “Jalga. Siis ta ei oleks enam ehk haiget teinud.”

    Sealt kulus muidugi veel omajagu aega, kuid mõtteis olin ma lahkunud. Asjad kokku ja viimast korda selles “kodus” käisin nii, et teist osapoolt ei olnud sel ajal seal. Aju on kummaline. Oli ühtaegu kahju, teisalt tõeline vabaduse tunne.

    Täna ei vahetaks ma seda viimast mitte millegi vastu! Tee pole veel lõpuni käidud ja hinges on haavad, mis vahel end meelde tuletavad, kuid suures plaanis tulevad nüüd kõik minu naeratused mitte enam fassaadi tagant ja selleks, et nii on lihtsam vaid südamest.

    Mida ma öelda tahan – et mõista ongi raske. Hukka mõista lihtsam. Ilma, et oleks ise teise kingades kõndinud, vist lõpuni ei saagi aru saada.

    Ma siiski loodan, et igaühel on keegi, kes neid hoiab! Olgu selleks teine inimene, lapsed või lihtsalt usk ja lootus, et kunagi hakkab kergem.

    Like

    1. Kirjutan sajaga alla. Täpselt samad mõtted ja tunded.
      Ühe asja lisaks, oluline on, et keegi sind usuks. Väga sage on see, et kui julgedki rääkida, siis arvatakse, vahel koguni öeldakse, et ju sa ikka ise ka midagi teed…provotseerid…jne. ja sealt see tuleb, et ühel hetkel isegi enam ei ürita kellelegi rääkida, sest lõpuks oled ikka ise süüdi.

      Like

  3. eks need vägivaldsed tüübid tunneb tegelikult ära ka üsna kergesti. Enamasti on tegemist selliste nö alfaisastega, kes oma isasust igati ka demonstreerivad. Seltskonnas on nad hinnatud ja isegi mitte seepärast, et oleks nii toredad kambajõmmid, vaid, et ka sõbrad neid pigem kuskil südamesopis pelgavad ja seetõttu austavad. Võimalik, et minevikus on mingid karistused olnud.
    Sellised tüübid tunnevad huvi asjade vastu, millega saab haiget teha, ehk siis pigem käib ta vabal ajal jahil ja omab kodus püssikollektsiooni kui et kogub marke. Pigem armastab löömafilme, kui et läheb teatrisse. Oma territooriumi osas on nad väga kiivalt kaitsvad, oma tutvusringkonnas, suguvõsas suhtlemises väga valivad, ebasobivaid inimesi ignoreerivad või eemaldavad terve pere suhtlusvõrgustikust. Nemad otsustavad, kes ja kellega.
    Koguvad tänuvõlgu.
    Selline tüpaaž on täiesti keskmine.

    Like

  4. Sellises olukorras kellegi aitamine on väga komplitseeritud ja see “keegi” peab ise ütlema, et nüüd aitab. Mõnes mõttes ei tundu ju loogiline, et sa lähed nt oma sõbranna juurde ja hakkad seal lihtsalt tema mehe asju kokku pakkima (loomulikust siis kui sõbranna ise seal on), et mees välja tõsta. Sa saad nõu ja jõuga abiks olla. Nt uurid välja kasvõi telefoninumbri, kellega rääkida. Aidata välja mõelda kuhu ta läheb või pakkuda sõbrannale välja see, et vahetame korterid, autod. Mis iganes. Tuleb kuulata seda, kuidas teine tahab ja mõnes mõttes justkui ära kasutada ka see, kui mees käib kalal või jahil ja lähedki siis appi pakkima. Naised saavad ja peavad kokku hoidma ja saavad üksteist aidata

    Aga mina tean, et enne seda, tuleb mulle ikkagi järgmist öelda: ma ei taha seal olla või ma ei taha selle inimesega koos olla. Siis ei ole justkui minu soov aidata suurem kui teise inimese abipalve.

    Ja see fassaad. See “imeline” fassaad. Kui keegi pärast ütleb, et te olite ju nii imelised…See kui “imeline” keegi on, ei tea keegi peale nende koos olevate inimeste endi. Ja mina isiklikult ei teeks sellest ütlemisest väljagi, sest teiste elu ei tea keegi. Nii lihtsalt on.

    Ma olen rasketel hetkedel mõelnud, et mônes mõttes oleks justkui lihtsam kui inimestele oleks otsaette kirjutatud, et mis häda teda vaevab (et teaks môista, eemale hoida vôi abi pakkuda), et saaksid aru, et sa pole üksi. Et vaatad otsa ja saad aru: tema kaotas just oma lemmiklooma, tema sai just halva uudise oma tervise kohta. Ja ma lihtsalt soovin, et kõigil oleks vähemalt üks tõeline sõber.

    Like

  5. Pole kuhugi minna ja ei ela palgast ära on kõige suurem ning väga tüüpiline probleem.
    Tavaliselt oled sa aastatega vaikselt ja järk-järgult nurka manipuleeritud.
    Abi küsimisegagi võib olla nii, et kui tegelikult seisuks läheb, ei olegi seda abistavat kätt, sest keegi ei taha end osaks samasugustest probleemidest. Öelda on kerge, et otsi abi. Aga päriselt ikka kelleltki teiselt, mitte minult.
    Koli minema – aga mitte minu juurde.
    Otsi tasuvam töö – aga minul pole seda küll anda.
    jne.
    Ei, teise poolega rääkimine ei aita ja paariteraapia ei aita mitte kõige vähematki!

    Mõnikord on vaja asjad lihtsalt välja öelda, kuulda end rääkimas, et tegelikkus kohale jõuaks. Järgmise sammuni võib küll pikk tee olla, kuid iga teekond ju algabki sellest kõige väiksemast esimesest sammust.

    Julgen sulle öelda aitäh, et oled kellegi jaoks olemas!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.