Non olet

Teate, ma ei ole üldiselt üldse seda tüüpi inimene, kes teiste rahakotis sorib ja/või kirub kui keegi “ülemõistuse palju” palka saab. Ma olen ikka olnud pigem seda meelt, et laias laastus on meil kõigil sarnased võimalused, peab vaid olema tahtmist ja pealehakkamist. Seepärast ei mõista ma tihti ka kirumist “nemad seal (Toompeal)”. Mis mõttes “nemad seal” olen ma mõelnud. Me oleme ju suures pildis kõik “meie siin”?

Mida aeg edasi, seda rohkem ma aga hakkan mõistma, et siiski on vahe “meie” ja “nende” vahel ning paratamatult tekib tunne, et kuskil on midagi väga mäda. Ei, ma ei arva, et kõik inimesed peaksid olema võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult, me oleme näinud, et sellise skeemi puhul on kõik võrdselt vaesed ja nagu öeldud, siis ma arvan, et meil on sarnased võimalused, aga on üks aga, mis mind mõtlema paneb. Kurvaks teeb ja paneb mõistma, miks vanemad inimesed kohati elus kibestunud on.

Üks mu tuttav sai nädalavahetusel telefonikõne oma endiselt kolleegilt. 70-aastates proualt, kes oli helistamiseks ka natuke julgustust võtnud, sest tal oli häbi helistada. Aga ta helistas, sest ei tule oma pensioniga välja ning otsis lisatööd. Lisatööd, et kasvõi oma kassile osta kallist ravimit, mida ta pensionist teha ei saa. Küsis, kas mu tuttaval ei ole talle mõnd lihtsamat tööd pakkuda. See mu tuttav, kellele ta helistas on ise 50-aastates naine, kes on ise töötu. Mis te arvate, mis põhjusel? Ta on liiga vana. Kogemustes hoolimata. Aga sellel teemal olen ma juba arvamust avaldanud ning ei hakka rohkem kõrvale kalduma sellest, millest hetkel tahan rääkida.

Mulle jääb arusaamatuks olukord, kus ühel pool on pensionär, kes ei tule toime ja otsib lisatööd (mõistan teda, sest pension ON naeruväärne) ja teisel pool on 6900-eurose kuupalgaga haridus-ja noorteametijuht, sest “ta lihtsalt küsis” ja “erasektorist ei saagi väiksema palgaga tippjuhti”.  Aina rohkem tundub mulle, et ühiskond hakkab kihistuma, sest “kõik ei oska küsida” või kõigile pole seadusega ette nähtud. Alles see oli kui koroona tõttu kaotasid paljud inimesed sissetuleku ja sattusid raskesse olukorda, kuid kõrgemate riigiteenistujate, sealhulgas presidendi palgad tõusid. Tundub vale ajastus ja isegi ehk piinlik, aga mis sa teed kui «oma palga osas  kaasa rääkida ei saa, selle kehtestab Eestis seadusega Riigikogu.”  Õnneks saab muidugi rääkida, et annetad palgatõusu heategevusse. Mäletate paljud seda tegid? Paljud seda teevad jätkuvalt? Mhm. Mina ka ei mäleta. Ei peagi mäletama, sest igale tormile järgneb vaikus. Elu läheb oma rutiini tagasi ja asjad lähevad meelest. Nii läks meil meelest (minu meelest) kohatu palgatõus koroonakriisi ajal ja läheb meelest ka Ulla Ilissoni palk.  Tema elus ei muutu midagi. Mõned sapised kommentaarid ja kriitika tuleb üle elada ja juba paari kuu pärast on kõigil teema meelest. Mõni ei saa ikka pensioniga hakkama. Teine teenib 6900 eurot palka. Elu paratamatus. Non olet. “Aasatel 69-79 Rooma riiki valitsenud keiser Vespasianus läks ajalukku lausega „Non olet“ (’ei haise’). Kui poeg Titus teda manitses, et ta Rooma linna avalikud käimlad maksustas, pani isa pojale mündid nina alla ja lausus: „(Raha) ei haise!“ Meie päevil kasutatakse seda ladinakeelset väljendit ebaausal või mitte päris töö eest saadud raha hankimise õigustamiseks.” (Lauri Leesi, EPL).

4 thoughts on “Non olet

  1. Väga sorry, et nii Su soovist yle astun ja siia kommin. Aga. Sa tegid õige otsuse seoses koeraga. Kui kirjutasid koera käitumisest algyses, oleksin tahtnyd karjuda: “ vii see koer kohe varjupaika tagasi! Tegelikult kirjutasingi aga kystutasin kommentaari. Ja kui googeldad seda varjupaika siis leiad kohe nii mõndagi. Hästi kahju, et saite sellise kogemyse aga tõepoolest, seda koera saab aidata ainult suurte kogemustega inimene v kas ongi vaja aidata. Argagressiivne koer ei ole önnelik koer. Mida rohkem koduneb, seda enam julgeb yriseda. Ära tee väljagi negatiivsetest kommentaaridest, enamik neist on olematu kogemusega ja väga vähesed kujutavad ette tegelikku elu sellise koeraga. Sellust suurt koera ei suuda Sa elys fyysiliselt maha suruda ja hoida madalas. Selleks tuleb maha pidada korralik fyysiline kaklus kys sa alistad koera lõplikult, st ta alistub ja tunnistab Sinu võimu. Kunagi olidki sellised koolitusmeetodid. Nyyd on teisiti, lähenetakse psyhholoogiliselt. See on oli ohtlik bioloogiline relv Sinu kodus. Ma pole kursis viimaste arengutega ja ei tea kas juba olete ära andnud koera v mitte. Aga vii varjupaika tagasi. Ykski normaalne varjupaik nii ei käitu. Tahad head koera, mine Tartu varjupaika. Seda peavad ja seal töötavad päris koerainimesed kes on vastutustundega. Kui varjupaik tagasi ei võta, oleks aus vbl koer eutaneerida. Mis on koera jaoks parim? Sellisele koerale õiget kodu on pmst võimatu leida.

    Like

    1. Ma viisin koera tagasi varjupaika ja süda siiani valutab, et ei viinud Tartusse, sest mulle tundus, et seal päriselt oleks talle õige pere leitud. Sinirebase lehele pole teda uuesti üleski pandud ja ma kogu aeg mõtlen, et aga miks…Sellised süümekad on, kuigi ma jah oma pere seisukohast saan aru, et tegin õige otsuse, kuid ma ei saa aru, miks tema pilti seal ei ole, nii ta ju ei saagi kodu leida. Või pole ta teiste “tõukoerte” seas oluline…Igatahes nii ebameeldiv lugu ja nii kehv tunne, mitte et keegi seda usuks, aga ega sel polegi tähtsust, mida teised must arvavad

      Like

      1. Arusaadav, et syda valutab. Aga mis
        on Sinu tytrekese turvalise elu hind? Ja kui nt hakkate koera otsima ja otsustate tõukoera võtta siis palun ärge tehke järgmist viga kus ostate kutsika millerilt v kuskilt vahendaja kaudu lätist v venemaalt, sest nii on odavam. Vaadake tõuyhingute kodulehtedelt ja googeldage tõu iseärasusi. Nt võite kaaluda pikakarvalist collie tõugu kui tahate õuekoera. Pysib lihtsamalt kodus ja valvab oma karja. Kutsikad ei tohiks olla väga kallid. Aga yldiselt nagu eespool juba öeldud, isegi kutsika võtmine on loterii. Hea iseloomuga emal yldiselt on hea iseloomuga kutsikad.

        Like

  2. Tahaksin ka Sulle paar toetavat sõna öelda. Nii hästi saan aru, kuidas kodu on pärast koera surma tühi. Kahju, et nii läks, aga tegid õige otsuse, sest inimeste tervisega ei saa riskida, ja varjupaigakoeraga ei tea kunagi ette, mis traumad tal täpselt on ja kuidas avalduvad, isegi kui kutsikana võtta (nt tean kutsikana võetud koera, kelle pesakond leiti keset teed jäetud pappkarbist, ja temaga on tööd tehtud meeletult, aga nt meeste peale ikka lõugab, isegi tuttavate, ja oma hirmud on tal ka). Omal praegu laps norib koera ja täitsa mõtlen, kust ja kuidas – et tõukoera ei raatsi ja teadmata kompleksidega koera ei julge. Igatahes, ära lase end õiendamisest häirida, kahju, et nii läks, aga anna endale andeks.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.