Melanhoolne nädal ja niisama loba

Viimased nädal olen ma olnud suhteliselt kurvas tujus. Mitte pahas tujus, mitte ärritunud, mitte depressioonis ega stressis, vaid kurvas. Osaliselt ma muidugi tean põhjust, aga, sry, sõbrad, ei kirjuta avalikult, hoian enda (ja Mareki) teada. Meil on lähiajal tulemas päris palju üritusi sõpradega ja tegelikult olen ma tundnud, et ma ei taha üldse inimesi näha. Okei, kuhugi üritusele veel vean end viisakusest kohale, aga külalisi ei taha üldse. Seda ütlen ma nüüd kui eile just ema ja õde külas käisid:D Ei, nende külaskäik oli tore, sest ega nad seda liiga tihti ei tee ja siis kui tulevad, siis on ekstrahea näha. Mitte et ma seda otseselt välja näitaks. Ma olen vajanud teatud määral oma aega, lihtsalt endaga olemiseks. Nii ma reedel tegingi kiiremad tööasjad ära, saatsin Ida vanaemaga loomaaeda ja läksin lihtsalt vanalinna jalutama. Ma ei tea, kuidagi oli vaja mõtteid korrastada ja lihtsalt olla. Käisin mööda kitsaid tänavaid, jõin kohvikutes kohvi ja vaatasin kaupluste aknaid. Natuke tegi kurvaks, et suurem osa müüdavatest suveniiridest on kas 1) üldse mitte Eestiga seotud või 2) igav, üksluine, ajast ja arust. Kuidagi jäi selline mulje, et kui me just ei ole merevaiguga end üle katnud, siis meeldib meile kanda vaid halli värvi kartulikotte. Minu Eesti on hoopis teistsugune kui need poekesed, mis meid vanalinnas esindavad. Raekoja platsil astusin sisse ühte poekesse, mis eristus, jäi kohe silma. Oli nunnu ja väike. Nagu hiljem teada sain, oligi poe nimi Linna kõige väiksem pood.  Vot see oli juba sellist Eestit täis, mida hea meelega turistidele tutvustad. Uue looduskosmeetika brändi avastasin sealt ka. Tundus põnev. Tahtsin kreemdeodoranti osta, kahjuks oli see otsas. Ostsin siis intensiivsalvi mõeldes eelseisvatele metsaskäikudele, rabakülastustele, niisama sügisestele istumistele õues kui sääsed tüütult liigset lähedust tahavad. Just nagu tellitult sain seda järgmisel päeval kasutada parmuhammustustest tuleva sügelemise leevendamiseks. Tegi imet. Ei liialda. Lõhnalt oli kamprine ja meenutas mingit lapsepõlve lõhna, mulle meeldis. Kui Ida Pranglisse läheb, annan talle kaasa. On teine kogu aeg sinikaid täis ja kriimuline. Usun, et aitab. Igatahes vahva leid ja vahva pood. Kui vanalinnas teinekord jalutate, astuge läbi.

Päev linnas kolistades läks nii kiiresti, et enne kui arugi sain, pidin Idale järgi minema. Vanaema juurde. Ma ei süvenenud sellesse kui kaua augustis lasteaed kinni on ja ütlesin, et Ida ei tule enne kui oma rühm uuesti tööle hakkab. Õudusega avastasin, et see juhtub alles 19. august. Nii on Ida pidanud minuga tööl kaasas tiksuma ja eks see on mõlemale väsitav olnud. Peab tunnistama, et selline lapsevaba päev vaid iseendale ja oma mõtetele andis energiat ja jõudu.

117774590_590520948297910_5756268703800899434_n

Nii palju energiat, et reedel ütlesin Idale vabatahtlikult, et davai, ajagu aga kark alla ja lähme poodidesse. Ehituspoodidesse (mida ma muidu külastan suht vastumeelselt). Mul oli lillekastidesse vaja sügislilli, võõrasemad elasid oma aja ära. Ütleme nii, et ei läinud lilledega nii hästi nagu tahtsin, sest ihnuskoi lõi minus välja ja reklaamitud hinnad ei olnud üldsegi sellised, mis mind ees ootasid Bauhofis. Lõpuks sain seal mingid kombinatsioonid kokku valitud ja avastasin kassas, et taimed, mille hinnaks mina arvasin 2,49, maksid siiski 4,99. Põhimõtteliselt ei ostnud, viisin tagasi. Nüüd on mul aiakastides nigelavõitu krüsanteemid (väikesed noh) ja üks poolik kast, kuhu hädasti midagi juurde vaja, sest nii näeb lihtsalt koomiline välja.

Tagasiteel avastasin, et Keilas on mingi kohvikutepäev. Ma ei ole enam suur selliste ürituste fänn ega külastaja, aga kuidagi nüüd mõtlesin, et lähme vaatame sinna Vaarikas vahukoorega maja hoovile, kus mulle tundub, et alati midagi põnevat toimus. Toimus seekord ka. Oli nii armas ja hubane ja ilus. Vaadake ometi seda kaunist keraamikat. Ma oleks kõik selle endale kaasa ostnud, aga…mul on eesmärk ja lubadus, mitte midagi uut osta enne kui üks oluline kohustus on täidetud.

117768376_297009198040220_8095209774117172983_n

Ida sai endale pähe roosad punupatsid. Mitte et ma aru saaks, miks neid vaja oli, aga samas andis see mulle võimaluse last kasvõi ühe korra korrektsete ja ilusate patsidega näha. Ma mäletan kui ta väiksemana lasi mul kogu aeg juukseid patsi punuda (no mitte nii uhketesse nagu need), aga mingist hetkest oli see selline võitlus, et andsin alla. Käigu siis lahtiste juuste või hobusesabaga. See on umbes sama raske nagu teha talle selgeks, et mõnikord on okei pükse kanda. Väga harv hetk kui ta on nõus püksid jalga panema. Kõik peab olema lilleline, värviline, soovitavalt mannavahuline ning minu viimase aja õuduseks on selgunud, et kõige popimad riided on üldsegi tiktok või likee logodega. Ehk siis glitter, glitter, glitter.  Okei, tegelikult ei ole nii hull, aga kohati ma tunnen küll, et tahaks tagasi seda last, kes lasi mul enda riideid valida ja vaielnud vastu (ning kohe siis meenub mulle see kohutav velvetseelik, mida mu ema mul lapsena sundis kandma, sest äge. Praegu jah vaatan, et äge, aga siis oli äge “hiina kleit”!, nii et ma püüan, päriselt püüan, mitte sekkuda).

Riietest rääkides, siis mul on üks lahe sõbranna, aga minust nii erinev, et mõnikord täiega põrkume oma mõttemaailmades. Tema ei mõista, kuidas keegi oleks nõus maksma summa X Lagerfeldi kleidi eest ja mina ei mõista, kuidas ta on nõus kulutama spordijalatsitele ja nüüd plaanib osta mootorratta.  Kui ta mulle varustusest rääkis, ohkasin sügavalt ja küsisin talt, kas ta teab palju Gucci sandaale selle raha eest saaks. Ta vastas, et ei tahagi teada, sest mootorrattaga naised on palju khuulimad kui Gucci sandaalidega naised. Jäime teise sõbrannaga eriarvamusele. Või noh ma ei tea, kas ta oleks minuga Lagerfeldi kleidi ja Gucci sandaalide klubis, aga ta arvas, et mootoratturitest naised on totaalselt ebaseksikad. Igaks juhuks ütlen, et see vestlus oli lihtsalt üks 56312780-st, me ei ole nii pinnapealsed ka, et vaid selliseid asju arutame. Mõnikord me vaidleme raseduse, laste, lemmikloomade, uuselamurajoonide, Kalamaja korterite, maja vs korter ja poliitika üle.

117795263_920570795100473_8004098363015566725_n

Koerateemad teevad jätkuvalt haiget, see tähendab ilkumine sel teemal, kuid tegin endaga rahu ja otsustasin üldse mitte enam reageerida, sest kes mõistab see mõistab, kes ei mõista, see jääbki kommenteerima. Aga uut koera ei hakka ka varjama, sest noh…pole tema süü, et ta nö valel hetkel meie teele sattus ja teiseks, teda väga ei varja ka. Pole selline väike koer, keda peita. Ja see siin pildil on alles kuuekuune kutsikas.

117785861_735529930619437_6950344735983620695_n

Laupäeval kui läksin muru niitma, vaatasin, et issand kui veider, et Orkut niimoodi trepiastmel magab, käpad püsti ja nii rahulikult. Et kuidas ta ometi koera ei karda? Mitte et see koer midagi teeks kellelegi (nägin eile, kuidas ta jack russeliga mängis), aga no ei ole meie kassid just sellised, eriti Orkut, et nii rahulikult kohe peesitaks seal, kuhu koer ligi pääseks. Järgmine hetk sain muidugi aru, et midagi on valesti ja nii oligi – Orkut oli läinud pilvepealseid hiiri püüdma. Natukene nagu välk selgest taevast, sest ta oli vaid 13-aastane, aga kui järele hakkan mõtlema, siis ta hakkas kuidagi imelikult käituma peale Hugo lahkumist. Muidugi ei saa me kunagi teada, kas see oli siis kurvastus, vanadus või sai ta kusagil metsas ussilt hammustada (näha ei olnud midagi), aga mul on hea meel, et ta kodus suri.

Orkut oli meie maja attitude’iga loom. Teda ei huvitanud, mida teised tahtsid või tegid. Kui ta tahtis koera kausist süüa, siis ta sõi. Kui ta tahtis sulle sülle pugeda, siis ta puges. Kui ta tahtis sealt ära minna, siis läks. Kui tahtis kellegagi kakelda, siis kakles. Kui ta tahtis laua pealt süüa varastada, siis ta varastas.  Kassibeebina oli ta hästi tilluke ja hädine, kuid puberteedina kõndis mööda õue ringi “oksad laiali” ja peeglist nägi ta end kindlasti vähemalt Hugo suurusena. Samas ta võis olla maailma kõige nunnum kass, pugeda kaissu ja vaadata otsa selliste silmadega nagu Shreki saabastega kass. Kuniks käpaga lõi, sest julgesid hingata/liigutada.

Orkut oli meie maja loomariigi Chuck Norris.

117796661_666833637255542_4836321026558381914_n

Pühapäeva hommikul käisin ma kontserdil, seda te juba teate. Ülejäänud päev kulges minul suhteliselt vegeteerides. Iga kord kui ma magama hakkasin jääma, oli Idal midagi vaja ja takkatippu tulid ju veel külalised ka. Ei lasknud magada. Nõudsid hoopis süüa. Õde nõudis vahuveini ka, et ometi ehk ajab see ta sünnitama. Ei ajanud. Marek tegi samal ajal tööd. Ebareaalne on vaadata, et see kole majaots on lõpuks ometi korras. Läks vaid 13 aastat, et tehtud saaks.

“Ma ei taha pulma-aastapäevaks ühtegi kingitust,” ütlesin Marekile.

“Miks?”

“Sest see paganama majaots on parim kingitus ever!”

(On ehk lootust, et 26. aastapäevaks teeb ta korda teise korruse korstnaümbruse?)

117774937_307721757109773_4459531692398033856_n

Õhtul kui taimi läksin kastma (ema luges sõnad peale, et peab!), avastasin, et mu astelpajupõõsal on esimesed marjad küljes. Mahla ja moosi on vara tegema hakata, aga selline väike rõõm sobis pühapäeva lõppu nii kenasti. Lubasin endale, et kurbus ja melanhoolia jääb eelmisesse nädalasse. Täna tundub muidugi, et valetasin endale, sest kurbus on ikka peal, kuid see on teistsugune kui eelmisel nädalal. Sõnadesse ei oska ma seda pannagi või pigem ehk ei taha hoopis. Püüan leida mooduse, et sellest üle saada. Mul on mingit wow-mõtet vaja. Aga ajus on natuke blokk. Ehk läheb üle?

117750246_347673656611720_4284883607970267348_n

9 thoughts on “Melanhoolne nädal ja niisama loba

  1. Sügav kaastunne Orkuti pärast. 13 on liiga noor, et minna (silitab 12-aastast kassi süles).
    Edu uue koeraga. Kui palju ta veel võiks kasvada?

    Ja kuigi see ei ole ilus, on mul natuke hea meel, et veel keegi Bauhofi segasest hinnapoliitikast kirjutab. Ma viisin kevadel terve kärutäie asju tagasi, sest mitte ühelgi asjal ei olnud õige hind, selgus kassas…

    Augusti lõpp ongi selline imelik aeg, oleks nagu suvi ja nagu ei oleks ka, väga paljudel lõpeb puhkus, aga päris tööhoogu ka veel sisse ei saa, lasteasutused on kinni, lahti, poolavatud… Täiesti normaalne on sellisel ebamäärasel ajal nukker olla.

    Pai.

    Like

    1. oli jaa liiga noor, kuidagi ei osanud oodata sellist asja💔
      uus koer kasvab maksimaalselt 80cm korguseks ja 70kg, natuke on veel minna.

      Mis aga Bauhofi puutub, siis ma igakord kui seal kàin, olen segaduses, mis ja kui palju maksab. täiesti närvi ajab, hakkan teisi poode vist vaatama kuigi Bauhof on kōige lähemal.

      Like

  2. Mõned asjad lihtsalt juhtuvad, sest on saabunud nende aeg…mälestused on need, mis jäävad ja soojust annavad. Vahel saab kõvaketta ruum otsa või on vaja uut laadimist. Sellised hetked on vajalikud, aeg iseendale, aeg lihtsalt olla, minna, tulla.
    Vaadates Idat ja musta “vanderselli”, saab sellest paarist üks lahutamatu tandem, mida aeg edasi seda rohkem “vandersell” Idat hoidma hakkab. Kooskasvamine 🙂

    Liked by 1 person

  3. Mõnus lugemine, kohatiselt väga mu enda tunnete ja mõtetega nii üks. Kellel meist ei ole vahepeal selliseid päevi kus meeleolu on selline raskesti kirjeldatav Läheb üle kindlasti 🙂 Ise olin eile selline, nädalavahetuse intensiivsem suhtlemine väsitas, kuigi sai ka mereranda nautida. Olen vaadanud enda pealt, et kodutööd ei väsita mind ka nii ära kui paar tihedama suhtlemisega päeva. Selline üksi olemine aitab siis ka väga. Mul on kahju , et oma kodus mul ei ole võimalik üksi olla. Peres kus on 3 last ja kaks neist arvutisõltlased, on alati keegi kodus.Kui nad väikesed olid sai neid ikka mehega maale komandeeritud. Aga selline ringi kondamine, rattaga sõitmine mõjub hästi ka. Lapse osas ka samastun, saab novembris 7 ja no nii suureks ja iseteadvaks äkki muutunud. Riiete osas saan veel kaasa rääkida, viimati leidsime kaltsukast mustad Duffy kummikud paeltega (kartsin et ei meeldi aga meeldisid) ja musta nahktagi. Aga Tiktoki särk on tal ka olemas. Aaa ja Bauhofi lilledest rääkides, ostsime kunagi juulis kannikeste asemele petuuniaid sealt, oli suvelillede ale aga läks ikka maksma liiga palju. Paraku kõik need lilled põevad nüüd mingit haigust. Nii, et kahtlustan et neil oli mingi viga küljes seal juba.

    Like

  4. Kurbuses on oma ilu, lase tal olla. Sa ju tead, et ühel päeval (üldiselt siis, kui üldse ei oota) on elu jälle teist värvi:)
    Uus koer on pildil nii nummi, ehk siis ka päriselt ja sobite!

    Like

  5. ma enam Bauhofist ei osta- eelmisel aastal ostsin sealt lillekasti krüsanteemid, nädala pärast oli mingi kahjur närinud kõik õietuks 😦 tõin siis uued ja sama asi
    lähen võtan parem kuskilt aiandist- need pole teab mis imeelukatega välismaalt

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.