“Ma tahan loomaarstiks saada, siis ei pea lugeda oskama!”

Mina ei tea, millal see juhtus, aga ühel hetkel on minu beebist saanud suur laps. Nii suur, et kui ta ei oleks sündinud oktoobri lõpus, oleks ta paar päeva tagasi alustanud esimeses klassis, aga kool tundus kuidagi nii kauge tulevik kogu aeg, et pean täiesti ausalt ütlema, et õpetamistegevustesse ma väga ei ole panustanud, sest aega ju. Las on laps, olen ma mõelnud, kuigi mu ema oli juba Ida teisest eluaastast närvis, et miks ta juba lugeda ei oska. Väidetavalt kõik meie peres on osanud. Okei, teen emale liiga, aga ta tõesti on mind 762380 korda noominud, et ma ei ole sellega tegelenud. Mina ju ometigi oskasin juba viieaastaselt lugeda. Ma olen küll selgitanud, et asi võis olla ka selles, et tol ajal ei olnud lastel väga palju muud meelelahutust kui päevas üks multikas (kui just Klaasikillumängu ei näidatud, siis ei olnud isegi seda ühte õhtust multikat), puu otsas ronimine (milles ma olin koba) ja raamatud. On ilmselge, et ma pidin õppima lugema kiiremini.

Ühesõnaga. Ida ei ole siiani ilmutanud erilist huvi tähtede vastu. Muidugi tunneb ta mingeid tähti ja veerib mingeid sõnu kokku, aga nüüd on meie vestlused jõudnud sinna, et ta tunneb ise, et tahab lugema õppida. Kõik sai alguse meie õhtustest jutuajamistest, kui me enne magamaminekut elulise tähtsusega teemasid lahkame. Ühel õhtul ütles Ida, et tahab loomaarstiks saada. Ma olin meeldivalt üllatunud, sest polnud varem seda soovi kuulnud. “Siis ma ei pea lugeda oskama,” lisas Ida enne kui jõudsin teda põhjalikult kiita. Selgitasin, et sa pead ikka oskama ju lugeda ja kirjutada, et oskaksid loomadele õigeid ravimeid kirjutada. “Ahah,” vastas Ida ja küsis, kas politseinikuks saamiseks ei pea lugeda oskama. “Ikka peab,” vastasin, “kuidas sa siis mõne eksinud lapse koju aitad, kui ta aadressi ei oska lugeda?” Ida mõtles ja küsis kurvalt, et kas mõni amet on, kus ei pea oskama lugeda. Sain aru, et probleem seisnes selles, et keegi tema sõpradest oskab lugeda või et paljud meie sõprade lapsed läksid kooli ning Ida tunneb end selle pärast halvasti.

Leppisime kokku, et hakkame igal õhtul tähti õppima. Meil on vanaema Ülle poolt igasugu materjali, sest nagu öeldud ta on juba Ida beebieast saati meid püüdnud õppima panna. Võtsime esimesel õhtul ette tähekaardid ja hakkasime püüdlikult õppima. Esimest korda elus nägin ma Idat keskendumas ja tõesti püüdmas ning pingutamas. “L-Õ-V-I,” veeris ta kenasti kokku. Kiitsin teda ja palusin kiiremini veerida, et sõna kokku häälduks. Ida püüab ja püüab ja püüab ning loeb kokku “tiiger”, sest all on lõvi pilt, keda ta ekslikult tiigriks peab. “Jott-ää-enn-ee-ess”  veerib ta tähed kokku ja kiiremini “jottänes”. Püüan õpetada, et ta hääldaks “jott”-i natuke rohkem “i”-ks. “Iänes” veerib ta kokku, kuid ikka ei saa kokku “jänest”. Ma mõistan teda. Ma ka ei saaks. Edasi tuleb “G”. “See on “ge”, õpetan ja hakkame kokku lugema “tigu”. Ikka tuleb sealt “tigeu”. Sama kordub “kodeu”-ga. Jätame rasked häälikud kõrvale.

Jõuame K ja T täheni. K -tähe ajab Ida sassi T-tähega. Näitan talle eelmist kaarti, kus oli “tibu” ja küsin, kas seda loeti “kibu” või “tibu”. Saame selgeks, et K on K ja veerime kokku sõna “söök”. Ikka tahab sõna lõppu tulla T. Käime edasi tagasi kahe tähekaardi vahel ja saame K jälle selgeks. “Kiik” tahab ikka häälduda “kiit”. “Aga eelmises sõnas oli ju lõpus K,” tuletan talle meelde, mis see oli?” Ida veerib “S-Ö-Ö-K” ja vastab siiralt ja ausalt “toit”.

Saan aru, et mu emal on õigus olnud (pagan nendel emadel õigus kipub olema!), ma olen õpetamist liiga kaua edasi lükanud. Laps pingutab täiest väest, et kokku lugeda sõnu, aga mina ei oska õpetada. Järgmine õhtu läheb meil täitsa rappa, ma ei oska kiita kui kui “tere”-st sai “reha” ja muud sellised apsakad, kuid võtan end kokku ja leian siiski, mille eest kiita. Ida on rahul, endas küll natuke pettunud, kuid siiski rahul, et päris hästi läks. Järgmised päevad ma guugeldan nippe, kuidas last õpetada ja mida ma valesti tegin. Saan kiiresti selgeks, et kõike. “Esmalt on lihtsam eristada täishäälikut – kasuta sõnu, mis algavad A, E, I, O, Uga. Kõige raskem on lapsel kuulates tabada kaashäälikuid (K, P, T, G, B, D).” Ma alustasin esimesel õhtul kohe valest otsast. (Loe lähemalt https://naisteleht.ohtuleht.ee/691934/kuidas-last-lugema-opetada) Aasta ema.

Peale tähtede õppimist oleme me vaadanud “Mõmmi ja aabitsat”. Saan aru, miks nad alustasid A-st, I-st. Nüüd saan aru. Kaks päeva tagasi veel ei saanud. Ida kordab tähti ja on rõõmus. “Neid tähti ma ju tean, need on lihtsad!” Jõuan mõelda, et kaugele me ei jõua kui vaid “lihtsaid” tähti õpime, kuid juba lisab Ida rõõmsalt, “kaks uut tähte sain ka ju – U ja R!”  Ida kipub sassi ajama ka O ja U, ütleb O asemel U. Huvitav, kas sel võiks olla mingi seos sellega, et norra O hääldatakse U-na? Kuigi Norra lasteaias oli ta veel pisike, siis natuke tähti nad ikkagi õppisid ka seal. Enne magamajäämist õpetab Ida mulle, et kui homme jälle õpime, siis sina pead sõna ette ütlema mitu korda ja mina kordama, nii on õige õpetamine. Vat siis sulle ema. Laps peab mind õpetama, kuidas teda lugema õpetada.

Jagage ome nippe ja õpetusi, kuidas D,G,J tähti õpetada, et  “koDEu”, “tiGEu” “JOTTänes” sõnadest saaks päris sõnad. Ja üldse kõik lugemaõpetamise nipid-soovitused on teretulnud. Aasta ema hakkas nüüd last õpetama lõpuks:)

 

10 thoughts on ““Ma tahan loomaarstiks saada, siis ei pea lugeda oskama!”

  1. Nii. Mine võta nüüd riiulist või raamatukogust raamat “Tutt ja Tops” ja otsi see peatükk, kus üks neist õpib iseenesest lugema ja vaimustub, et on saanud “Harju Elust” kokku “Härjaotu elu”. Siis saad aru, mis loogikaga see lugemaõppimine käib, eks. Lihtsamalt keerulisemale. Esialgu õppige nimesid ja lühikesi sõnu. Kaashäälikud on khh ja gh, mitte kaa ja gee, üldse tuleb kõiki tähti häälida ilma lisanditea – nnn, mmm jne. Muidu tulevadki tigeud ja jotänesed. Püüdke lugeda tänavasilte ja igasuguseid muid asju, mis tee peale satuvad. Ja kirjutage, las Ida kirjutab ise, mis ta kirjutada tahab. Mõni laps õpib lugema kirjutamise kaudu, näiteks tahab Sulle kirjakest jätta ja peab seetõttu püüdma välja mõelda, kuidas Sa ka aru saaksid, mida ta öelda tahab. Tegelikult on kõige parem lugemaõppimise materjal “Lups lugema”, aga see on vist igalt poolt otsas. Vaata raamatupoest – kas Tallinnas on ehk mõni õpikukirjastuse pood ka? -, äkki on mõni lugemiskaardimäng vms, aga see peab olema eestlasest õpetaja koostatud! Mingid prantsuse keelest tõlgitud õpetamiskaardid liikusid üksvahe, aga keeleloogika on ju hoopis teine, need ei kõlba. Täheklotsid või -kaardid oleks ka abiks, et Ida saaks ise ja kerge vaevaga sõnu laduda.
    Kui ta A-d ja I-d teab… äkki teab S-i ka? Ma teeks niisugusel puhul lapsele mingi mõistatuse vms, kus vastus tuleb kokku lugeda “AIAS”. Või “SAI” Selles mõttes, et talle võiks välja pakkuda võimalusi lugeda kokku juba tuttavatest tähtedest sõnu, see annab eduelamuse ja julgustab võõraid tähti katsetama.
    Mõni lapsevanem paneb ka näiteks lapse toas asjadele sildid peale, meil teeb seda esimese klassi õpetaja klassiruumis ka. Et ukse peal oleks “UKS” ja akna peal “AKEN” jne. Siis laps näeb neid tuttavaid sõnu pidevalt kirjutatuna ja talle jääb kirjapilt meelde. Kõik samade lihtsate, raamatutes peamiselt kasutatavate tähtedega, et oleks selge ja arusaadav, mingit kunstilisust selle koha peal tarvis ei ole.

    Minu vanima poja puhul oli lugemaõppimine täielik õudus, kuni ma aru sain, et lapsel puudub nägemismälu. Kirjutasime kõik tähed põhjalikult läbi (mitu rida!), siis hakkas tasapisi tulema. 10-aastaselt luges täiskasvanu tempos päris keerulisi raamatuid.

    Tähti võib ka küpsetada, piparkoogitaina konsistentsis küpsisetainast näiteks, või mingil muul moel kujundada, ütleme, kurgipulkadest saab K kokku panna vms.

    Arvatavasti ongi o ja u segadus Norra keele põhjal tekkinud. Küll ta ära õpib, et keeltes on erinev loogika.

    Like

  2. Mu põnn alustas nüüd esimesel kooliteed, lugemine pole parim sõber aga harjutamine teeb imet.
    Veerima ei õpetata tähtede nimedega (dee, gee, err) vaid häälikutena (tõhh, gõhh, rrr). Las lihtsalt veerib, ühel hetkel käib klõps ja tekib äratundmine. Ja võtke lugemine igapäevaseks rutiiniks, mingi trükitähtedega raamat ja iga päev kasvõi 2 rida. Ja kirjakunsti harjutamiseks väiksematele lastele mõeldud tähevihikud, siis käsi harjub kirjutama. Ja lasteaias meil olid viimases rühmas nii emakeele kui matemaatika (numbrite) töövihikud, neid täideti päris usinalt. Kui kevadel koroonat poleks tulnud, oleks mu lapsukese kooliks ettevalmistus ilmselt märksa parem olnud aga poolikuks jäi õppetöö lasteaias kui ka eelkool… Ehk see talv tuleb ikka teisiti.

    Like

  3. Osta “Lups lugema” tööraamatud, neid on mitu osa, alusta ikka esimesest 🙂 Soojalt soovitan, tore mänguline lähenemine. Ma ei mäleta, kas juba esimeses osas oli silbitamine sees, kuid paljudele lastele sobib just sedaviisi lugemisega algust teha: ti-gu, te-re jne.

    Like

  4. Kips-kõps külla on väga hea raamat.
    Meil on kodus ka puidust tähestik. Tähtede õppimisel on hea luua seoseid näiteks M on mamma täht ja E on emme täht jne. Tähestiku leidis jõuluvana eelmine aasta selliselt facebooki lehelt nagu head asjad astangult. Noorema lapsega õppisime nii, et teda huvitas klaver. Märkisin c-duuri klahvidele ja siis õppis teatud tähed selgeks nii et ise ei märganudki seda 😀
    Sa tunned oma last kõige paremini ja tead mis teda huvitab ning motiveerib🙂

    Like

  5. Mina olevat 3aastaselt lugema õppinud nii, et isa näitas mulle mingeid tahvleid lausetega iga päev ette. Minu enda loogika ütleks kah, et tähtedest hakkab lugemine, aga tuleb välja, et saab ka lausetega 😀

    Kui mu õde ja vend kasvasid, oli kodu jällegi täis suurte trükitähtedega silte “uks”, “voodi”, “kapp” jne

    Like

    1. eile proovisime nii, et panin tähed ette ja palusin lihtsamaid sōnu kirja panna tal – kōik läks kenasti, isegi oma nimega (mis tervenisti on next level challenge) sai hakkama. leidsimegi uue lähenemise ja väga hästi edeneb. saan sōbrannalt ka koolituse lähiajal ning tundub, et see lugema ōppimine pole midagi nii raske, lihtsalt mina alustasin valelt poolt ōpetamist, sest kippusin enda loogika järgi asju vōtma ja unustasin ara, et 7a ja 39a on tiba erineva kogemusega☺️

      Like

  6. Eks igaüks õpib natuke erinevalt.
    Minu suurema (paar kuud Idast noorem siis) lapse puhul oli väga palju kasu n-ö häälikukuulmise arendamisest. Oli logopeediline laps ja tegime seda tegelikult häälduse täpsustamiseks, aga mõju oli selline, et laps hakkas 4a veerima ja 5a raamatuid lugema.
    Mõte selles, et alguses üldse tähekujusid ei vaatagi, lihtsalt püüad igapäevategevuste käigus ära tabada, kas “sss” on “saia” alguses, keskel või lõpus, mis tähega mõni sõna algab/lõpeb, kas mõni häälik on sees või ei ole jne. Järgmine etapp on juba tervete sõnade häälimine, ka häälikupikkuste kuulamine. 6a võiks muidugi juba tähekujusid ka õppida, aga tähti, häälikuid ja sõnade kokkulugemist korraga on palju raskem.
    “Õpime tundma tähti ja sõnu” on täitsa okei mänguline vahend; tähti on meil nii puit- kui legoklotside, magnetite kui pärlitena jne jne jne. Häälimise taustaks mängisime nt tähebingot (mõlemale lapsele bingoleht tähtedega ja siis loosisime kotist väikseid lihtsaid sõnu esindavaid esemeid, panid klotsidest sõnad kokku ja märkisid lehel esinenud tähed ära).

    https://www.lasteaed.net/2006/04/28/lugemisvalmidus-soovitusi-opetajatele/

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.