Bürokraatia vs inimesed

Uhh, ma ei saa ise ka aru, kuidas ma nüüd korragi nii lasteaiateemade lainel olen, et tuleb juba kolmas järjestikku samast sarjast. Et kõik ausalt äre rääkida, siis tuleb alustada sellest, et öelda, et see on puhas emotsioonipostitus, ma ei tea ega ole ka süvenenud, kuidas seadused ja ettekirjutused ja muu selline tegelikult on.

Nagu te teate, siis peale Norra lasteaiakogemust oli mul natukene raskusi Eesti lasteaiaga kohanemisel, kõik tundus nii harjumatu, iganenud ja “kastis kinni” justkui poleks viimase 34 aastaga, mil ma ise lasteaias käisin, midagi muutunud. Ometigi pidin ma Ida ka siin lasteaeda panema ja kohanema sellega, et Eesti lasteaed on teistsugune. Minu õnneks sattus Ida kohalikus lasteaias rühma, kus õpetajad ei ole vaid õpetajad, aga päriselt laste jaoks olemas igas nende mures ja rõõmus. Jajaa, kõik õpetajad peaksidki sellised olema, aga me teame kõik, et on igasugu õpetajatüüpe. Meie õpetajad on omal väikesel moel nagu osakene perekonnast. Pole ka midagi imestada kui üks õpetajatest on lasteaias olnud peaaegu 45 aastat ning olnud õpetaja ka paljudele praeguste laste vanematele. Mina ütlen ausalt, et mind on just meie rühma õpetajad oma suhtumises, soojuses ja olemasolekus veennud selles, et Eesti lasteaed on ka okei. Teistmoodi, aga okei. Nii tore on vaadata kuidas ka Ida on õpetajatesse kiindunud ja kui palju nad tegelikult lastega räägivad ja tegelevad, ka muudest asjades kui vaid tavapärased lasteaia-asjad. Eile tuli Marek rallilt ja Ida esimene küsimus oli: “Issi, kas Ott ikka võitis? Me õpetajaga nii hoidsime talle pöialt!”

Meie rühma õpetajad on oluline osa meie igapäevast.

Nädalavahetusel sain ma teada, et üks õpetaja läheb järgmisest kuust ära. Põhjuseks see, et noored õpetajad tulevad lapsehoolduspuhkuselt tagasi. Mulle jääb muidugi arusaamatuks, kuidas saab lapsehoolduselt tulnud õpetaja välja vahetada 45 aastat lasteaias olnud ja meie rühmaga algusest peale olnud õpetaja, aga bürokraatia ei olegi minu tugevaim külg. Ma saan väga hästi aru, et noori õpetajaid on lasteaedadesse ja koolidesse raske saada ning loomulikult peaksid kõik uksed neile avatud olema, kuid mulle jääb nii palju arusaamatuks isiklikul inimlikul tasandil. Ida rühm läheb järgmisel aastal kooli ning see õppeaasta jääks sellele õpetajale niikuinii viimaseks, mis loogika on selles, et lihtsalt niimoodi keset aastat selgub, et tuleb asemele keegi teine. Mitte et ma arvaks et uus õpetaja ei võiks sama hea ja hooliv olla, aga on ju selge, et lapsed ja õpetaja (ning vanemad) on kokku kasvanud. Kas tõesti peavad alati asjad käima nö raamatu järgi või võiks sellistes situatsioonides olla ka inimlikku mõõdet? Ma olen täiesti kindel, et selleks pooleks aastaks, mis lastel on veel lasteaias käia, oleks võimalik leida ka mõni teine lahendus. Nii et ei pea loobuma noorest õpetajast, aga ka vana (mitte vanuse mõttes) saaks jääda ja oma rühmaga lõpuni minna. Muidugi ega ma ei tea tausta, võib olla õpetaja ise tahtiski lahkuda ja minu emotsioon on vaid minu emotsioon ning tegelikult on kõik õnnelikud, aga mina tunnen kuidagi, et minuga ei ole arvestatud. Minu kui lapsevanemaga. Minu käest ei ole küsitud, kuidas mina suhtun sellesse suhteliselt ootamatusse muutusesse. Võib olla ei peagi. Võib olla on see tavapärane. Võib olla nii asjad käivadki. Kõik võib olla, aga ikkagi jääb mulle sisse selline poolik tunne. Mina (ja ma millegi pärast arvan, et ka lapsed ja teised lapsevanemad) oleksid hea meelega näinud just oma õpetajatega lõpuni minemist.

Kuidagi nii kurb tunne on.

12 thoughts on “Bürokraatia vs inimesed

  1. No ma alustaks sellest, et rääkida õpetajaga, mida ta ise arvab ja kuidas põhjendab selle vajalikkust. Kui see rahu ei anna ja ka õpetaja tahaks ise edasi olla, siis pöörduks juba juhtkonna poole (vahepeale ka teiste vanemate meelsuse välja selgitamine). Kogu aeg on mure, et õpetajaid pole piisavalt ja võib-olla ka seal teie lasteaias on siiski ruumi mõlemale õpetajale.

    Suhtlemise küsimus 🙂 Muidugi ei pruugi lahendus muutuda, aga oled vähemalt kursis siis, milles asi.

    Like

  2. Õpetajate vahetumine lasteaias – olen selle ringi ühe lapse puhul läbi teinud, kus rühmaga alustanud õpetajad läksid pärast 1,5 aastat lapsehoolduspuhkusele ja siis algas õpetajate vahetumine iga 3-4 kuu tagant. Rahulolematust oli mõlemalt poolelt, nii laste kui lapsevanemate kui ka lasteaia ja õpetajate poolelt (osa õpetajaid lihtsalt ei sobinud sellele ametikohale, kuid kedagi pidi ju palkama). See tingel-tangel kestis pea 2 aastat, vahepeal jõudis üks lapsehoolduspuhkusel olnud õpetaja tagasi tulla ja siis paari kuu pärast uuesti samale puhkusele jääda. Seejärel leiti õpetajad, kes lõpuks jäid ja rühmaga lõpetasid. Lapsed vajavad turvalist keskkonda ja inimesi enda ümber…
    Kui õpetaja on 45 aastat töötanud lasteaias, kas siis põhjuseks tema lahkumiseks on vanus või muu asjaolu (soovib ise lahkuda). Samas kui tegemist on viimase rühmaga võiks lasteaia juhtkond mõelda, milline variant on parim laste seisukohast. Ehk on võimalik tööle tagasinaasval õpetajal alustada mõne teise rühmaga.
    Oma kogemuse tõttu – käivitun alati õpetajate vahetumise teemas.
    PS! teise lapse mõlema lasteaia õpetajaga saame kord aastas kokku ja viimane kord tuli laps ise ka kaasa…ja lubas ka sel aastal tulla – see näitab kui oluline on turvaline keskkond ja inimesed, kes last esimesed 4-5 aastat ema asemel tööpäevadel juhendavad.

    Like

    1. jah, ma olen nii nōus, et turvaline keskkond ja need inimesed, kes lastega ema asemel koos seal päevast päeva aastast aastasse on väga olulised ning seepärast tundub see lüke nii vale.
      kahjuks vist siin muud pōhjused, millest avalikult ei sobi kirjutada, jääb vaid kurvastada ja leppida, et nii asjad käivadki.

      Like

  3. Direktor teeb toölepinguid siiski asutuse ja töötaja vahel ja lapsevanemad paraku ei puutu asjasse. Ma tahaks uskuda, et iga lasteaia juhtkond arvestab ja üritab leida kõikidele parim lahendus aga nagu ka igal pool mujal, kus noored naised töötavad, võibki juhtuda, et mingi hetk viibivad nad lapsega kodus. Samas tagasi peavad nad tööle saama (küll ei pruugi see olla enam sama rühm aga siis peab mujal ka oleme keegi asendaja jne jne). Eriti karm on olukord kui ongi tegu lõpurühmaga aga samas teha pole ka otseselt midagi kui töötaja on asendaja ja nö põhitöötaja tagasi tuleb.
    Lohutuseks võib öelda, et lapsed harjuvad kiirelt ja see on kooliks paras karastus 🙂

    Like

      1. Ilmselt ta ikka polnud asendaja. Tema lahkumiseks peab olema mingi muu põhjus ja võibolla ta ei taha sellest lihtsalt rääkida.
        Muidugi on õpetaja vahetumine kurb, aga mulle tundub ka, et selline on elu. Muidu ei tohiks ükski õpetaja ka keset õppeaastat või enne oma rühma lõpetamist emaks saada jne.

        Like

      2. Ma juba olen nö külajutte kuulnud ja oma arvamuse kujundanud, muuta ei saa midagi, kurb olen ikka. on elu, muidugi on, nii asjad käivadki, aga nagu ka öeldud, see siin on emotsioonipostitus, sest mu meelest on see vale ja kōik.

        Like

  4. Sama olukord on koolis. Mina olen küll “pelgalt” aineõpetaja ja kui peaksin näiteks dekreeti minema, siis ilmselt see suurt tüliõuna lastevanematel ei tekitaks, aga seda olen kõrvalt näinud küll, et kui algklassiõpetaja, kel justkui neljaks aastaks “omad lapsed” koolimajas olema peaksid raseduse teatavaks teeb, on lapsevanemad pettunud, vihased ja solvunud. See on tegelikult üsna nõme kui aus olla. Ühest küljest saan aru, et lastele suur muutus ja juba ollakse ühe õpetajaga harjunud jne, aga teisalt… Õpetajad sätivad niigi oma elu kooli järgi – tean õpetajat, kes jalaoperatsiooni mitu aastat edasi lükanud on, sest suveks ei saa aega ja südametunnistus ei luba põhikooli lõpulapsi aasta sees pooleteiseks kuuks erinevate asendajate väntsutada jätta. Kolimisi/töökohavahetusi planeeritakse nagunii ainult suvele, reisidest ja muust rääkimata. Ja kui siis isegi lapsesaamise peaks kella järgi ajastama (et mitte isegi õppeaasta lõpus koju jääda, vaid siis kui oma “neljandikul” lõpetavad, sest muidu on lastel hingeline trauma… No ma ei tea 😀 Minu meelest peaks ikka mingid vabadused oma elu planeerimisel säilima, vaatamata sellele, et ollakse õpetaja. Pole ükski laps veel lolliks jäänud, sest teises klassis vahetus klassijuhataja 😀
    See nüüd muidugi juba sinu teema edasiarendus, aga kokkuvõtlikult tahtsin öelda, et saan sinust kui lapsevanemast aru, aga saan aru ka lõpetajatest, kes alati ei pea oma elumuutus tingimata tööperioodide järgi ajastama 🙂

    Like

  5. Tere
    Kahjuks on nii, et oma emotsioonidega võib tekitada palju pahameelsust ja rikkuda mainet. Soovitan enne alati uurida fakte kui midagi kirja panna.
    Midagi sellis nagu siin loos pole tegelikult olnud. On tavaline lugu, et üks õpetaja tuleb lapsehoolduspuhkuselt tagasi ja teine tema asendaja peab talle koha vabaks tegema. See, et pensionie minev õpetaja ise tahtis töölt lahkuda, et nooremad ei peaks minema, on tema enda tahe ja soov. Juhatus andis pensionile minevale õpetajale mitu korda mõista, et ta veel mõtleks ning ehk teeb ikka õppeaasta lõpuni. Õpetaja on ka juba varem andnud mõista, et sooviks koju jääda.
    Palun rääkida enne ka osalistega, nii on kõige lihtsam tõeni jõuda.

    Heade soovidega
    Marge
    Õppealajuhataja

    Like

  6. Minu lapse õpetajad teatasid keset aastat, et lähevad lasteaia töölt ära, korraga. Sellist asja pole enne olnud. Seda, et õpetaja abid vahetuvad, see on tavaline. See, et õpetaja lahkub, see on harvem. Aga kaks korraga? Kõige tobedam oli see, et nad valetasid vanematele, miks lahkuvad. Polegi vanemate asi, aga kui ei taha põhjust öelda, siis parem ära ütle midagi.

    Like

Leave a Reply to Aveli Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.