Kas sul on sellega mingi probleem?

Mul käisid hiljuti külas sõbrannad, kel on Idast natukene vanemad lapsed ehk teismelised ning me hakkasime rääkima sellest, millised on tänapäeva lapsed ning mis neile korda läheb. Muidugi ma selle vestluse põhjal ei saa teha üldistusi kõikide noorte kohta, lihtsalt nendest vestlustest ajendatuna jõudsime edasi selleni, millest ma ka rääkida tahan. Ehk siis rääkisid mu sõbrannad, et nende laste koolis on väga vähe koolikiusamist (kuigi ma muidu olen ikka aru saanud, et koolikius on pigem probleem ja mitte väike, nii et see tuli absoluutselt positiivse üllatusena mulle), sest lastele/noortele on väga oluline kõikide aktsepteerimine. Oled sa gay, vegan, habemega naine, ATH-ga, mustanahaline, ülekaaluline, you name it – see kõik on okei. Igaks juhuks mainin ära, et ma lihtsalt praegu panin ritta esimesed pähetulnud sõnad, mitte et see kuidagi näitaks midagi muud (ma ei teagi mida). Tegeled hobi korras [sisesta siia ükskõik, mis tegevus] – see kõik on okei. Kui sulle meeldib ja sind õnnelikuks teeb, siis see kõik on okei. Kõike ja kõiki tuleb aktsepteerida.

Ühelt poolt leidsime me kõik, et see ongi ju väga tore, et noored tahavad, et maailm oleks ilusam koht ja kõik oleks kõige ja kõigi suhtes tolerantsed, kuid paratamatult tõstsid meie sees pead ka küünikud, sest noh…küünikud. Ma toon näite. Ütleme, et su laps tuleb koju ja ütleb, et tahab strippariks hakata. Püüad olla tolerantne, mitte ametit maha teha ja vastadki ääri-veeri, et nooh jaah, see võib ka tore olla ja kui kellelegi meeldib, siis miks mitte, aga ma eelistaks, et sina seda ei teeks. Laps küsib kohe vastu, et a miks mitte, sul on mingi probleem sellega või? See “sul on mingi probleem sellega” on meil natukene siseringi nali, sest see pidi olema noortel vastus, kui kellegi tegevust/käitumist/olekut kritiseerida. Kritiseerida ei ole okei ja kui kritiseerid, siis tulebki küsimus, et kas sul on sellega mingi probleem või. Näiteks kunagi vaatasime 60-aastase naise kohmakaid postitantsuvideosid ja onuheinolikke nalju TikTokis ning itsitasime nende üle. Mis te arvate, mis me teismelistelt vastuseks saime? Jap. “Kas teil on ming probleem sellega või? Kui see neid õnnelikuks teeb, siis miks mitte nad ei või seda teha?”

Ausalt öeldes jäime me vastuse võlgu tookord ja jään ma ka seekord, sest tõesti. Üheltpoolt – aga miks ei või teha kõike, mis pähe tuleb ja seda sotsiaalmeediasse postitada, kui see teeb õnnelikuks, annab elule midagi juurde, siis jumala eest. Teine osa minust ütleb nüüd, aga kaugele me peame minema sellega, et kõike tolereerime, aktsepteerime ja midagi mitte kunagi enam ei kritiseeri, sest me kõik teame tagajärgi. Kohtukutsed, solvumised, nutu-laivid ja lõppkokkuvõttes jääb kibestunud vingujaks ikkagi kriitika andja. Isegi kui kriitika on vaid arvamus. Viimasena tuleb mulle meelde, et üks blogipersoon avaldas oma isiklikul kontol arvamust “Tikupoiss” söögikoha kohta. Et ei jäänud rahule. Vastuseks tulid vana hea klassika – kas te midagi muud peale vingumise ka teete ja ka omaniku vastus, et kuidas ei maitsenud, et söögid olid ju head, ta ise maitses ka tol päeval (viisakas vormis, aga siiski kummaline vastus mu jaoks). Mu meelest on okei avaldada ka arvamust siis kui midagi tõesti ei meeldinud. Minul on “Tikupoisiga” sama kogemus – pettusin. Miks? Läksin sinna ühe blogija promo peale, et hea toit, suured portsjonid ja ei ole kallis. Olin Tartu-Tallinn maanteel, see arvustus tuli meelde ja otsustasime Idaga sisse põigata. Toit ei olnud otseselt halb tõesti, aga ei olnud ka midagi erilist, küll aga tundus mulle see ülehinnatud ning väike. Ida kananagitsatega oli veel selline naljakas asi, et sain selle toidu kätte ja jäin vaatama, et päriselt ÜKS nagits või. Teenindaja vaatas ka ja ütles, et läheb uurib köögist, kas peabki vaid üks olema. Selgus, et kaks nagitsat olid kausi põhjas kartuli all peidus:D Nojah, maitse oli vähemalt hea. Atmosfäär ka kena, aga siiski olin ma kohas pigem pettunud. Kas ma nüüd olen halb inimene, et ma kritiseerin, sest on ju okei, kui kokk tahab süüa just sellisel kujul teha ja kas mul on sellega probleem. Otseselt ei ole probleemi ju tõesti.

Samas vanasti öeldi ikka, et kriitika on edasiviiv jõud. Tänaseks on kriitikast saanud kibestnud hala. Midagi ei meeldi – oled automaatselt 1)kibestunud bitch, sest omg, kuidas sa ei mõista, kui olulised on “deep thoughts tantsud” tiktokis, need on elumuutvad ja armastust külvavad.

2) ignorant, kes ei tea maailma asjadest midagi, sest mis mõttes sa ei saa aru, et peab vabandama kui oled endast postitanud sots meediasse foto kui oled turbamaski saunas näole määrinud, sest blackface ja kuidas sa ei saa aru, miks see mustanahalisele solvav on.

https://www.kiiksjaknihv.ee/index.php?route=product/product&path=62_18&product_id=1541

Kolmas osa minust (ma ei tea mitmest osast ma koosnen, sry) on segaduses. Ma täiesti saan aru, et mul ongi endast noorematega teised vaated ja arusaamad – me näemegi asju erinevalt. Nemad tahavad kõiki ja kõike tolereerida, aga kas mina pean ka? (jälle esimene suvaline näide, aga) kui minu jaoks ei ole liigne ülekaal ilus, kas ma siis pean minema kaasa selle kehapositiivsusega ja olen täielik idioot, kes ei mõista, kuidas ühiskond naisi (miks mitte ka mehi) raamidesse surub ja kirjutab meile, ette iluideaale. Kuidas ma ei saa aru, et kehapositivistid võitlevad selliste raamidesse surumise eest ja toetavad kõiki neid, kel on söömishäired, sellega et on 24/7 trennis ja 24/7 täismeigi all. Kas mul on nendega mingi probleem või? Ei ole, ei ole probleemi. Muigama paneb, et sellele vastuolule ei tohi tähelepanu pöörata. Kas teil on sellega mingi probleem?

Neljas osa minust kirjutaks veel ning tooks näiteid, mis mind muigama panevad selle aktsepteerimise ja kõikide armastamise juures, kuid ma olen õppinud. Ma tean, et tänasel päeval on targem oma arvamus pigem endale hoida, sest kõige vähem kaitstud virtuaalse kihvirahe eest on keskealine valgenahaline blogija.

18 thoughts on “Kas sul on sellega mingi probleem?

  1. Selle lapse küsimuse peale, et kui ta üks päev tahaks strippariks hakata, ma vastaks, et kuidas ta (eeldatavasti pubekaeas ca 15-aastasena) teab, et ta 25 aasta pärast ei taha nt presidendiks saada? Et ta on nt väga tark ja rahvalemmik, astub vastastele teravalt kannale jne, aga siis meedia tirib välja, et ta on strippar olnud? Et noh, iga asi mis õnnelikuks teeb, et ole kindlasti eetiline, moraalselt ja ühiskonna poolt aktsepteeritav jne. Ei pea kõik olema nii, et tahan ja teen ja kas sul on sellega probleem? 🙂 Kindlasti oleks lapsega vaidlemise ja argumenteerimise koht.

    Like

    1. Seda tegelikult vist saigi umbes nii selgitatud, aga peab ütlema, et huvitav vestlus, sest laias laastus ju tõesti, aga miks ka mitte ja polegi probleemi, kuid kunagi ei tea, millal see probleemiks võib saada

      Like

  2. Kritiseerida võib ja seda enam avalik blogija ,teie hinnangud on ju lugejatele olulised .
    Aga kriitikal ja kriitikal on vahe . Vahe on selles mis inimene seda kriitikat annab .Kui Inimene on oma olemuselt üks paras uss ,siis loomulikult häirib sellise inimese kriitika rohkem.Kui pidevalt läbi lillede ikka kedagi ja midagi kritiseerida ,olles ise “vanem ja targem” siis tundubki see kriitika lihtsalt võlts ja niisama targutamine .
    Mina tean väga paljusid blogijaid nii eestis kui mujal maailmas kes oma arvamust enam vähem igatpidi võivad avaldada ilma et suur osa kommentaatoritest peale lendaks .Samas tean ka paljusid ,kes suudki lahti ei või teha ilma et keegi kuskil haavata ei saaks .Ja nende vahe ongi selles et ühed on sellised siirad inimesed ,kes jagavad oma elu,olles ise ausad ja ilma mingi filtrita .Ei proovi olla keegi kes nad ei ole . On sallivad ja saavad aru sellest et kõik inimesed ei pea motlema ja tundma nii nagu nemad ise .
    Ja need teised on need kes oma olemuselt juba on üsna sallimatud ,tihti kriitilised ja ei mõista inimeste erinevust .Kui need viimased kedagi kritiseerivad siis lähebki lumepall veerema kuniks pisikesest kriitikast saab üks suur sõim .
    Mis puutub tiinekatesse siis minu arvates on tänapäeva noored ikka tunduvalt mõistlikum generatsioon kui näiteks nende vanemad .
    Olgugi et tänapäeva noori on kasvatatud “mulli sees” siis ma usun et nende maailmavaade (suurelt tänu internetile) on nii võrd palju laiem kui nende vanematel või vanavanematel et nad lihtsalt oskavad teisi inimesi mõista ja samas ka iseenda eest seista .
    Nii et kui minu tiinekas tahaks tiktokis stripata siia ma kindlasti mainiks talle ära mis ohud see endaga kaasa toob ,aga elu on näidanud et lapsed tahavad ikka kahjuks AINULT läbi oma vigade õppida seega go ahead .Kui pärast kahetseb siis vähemalt sai õppetunni.

    Like

    1. Ma jään eriarvamusele selles kohas, et osad ongi siirad inimesed, kes siiralt avaldavad arvamust ja teised on olemuselt ussid, kelle kriitika = sõim, aga pikemalt ka seda lahkama ei hakka, sest sel pole lihtsalt mõtet.

      Tiinekate osas olen aga nõus. Ja mis puutub sotsmeediasse, siis ütlen lihtsalt, et mul on hea meel, et siis kui ma tiinekas olin, seda ei olnud. Kes teab kui palju vigu ma endast üles oleks laadinud . Hea teada, et vähemalt need vead jäid tegemata:)

      Like

  3. Mis kehapositiivsusesse puutub siis keegi ei keela ju omada teistsuguseid ideaale või vaateid. See ei tähenda ju, et kõik peaks ühesugused välja nägema või samas kaalus olema. Aga ega siis sellepärast ei pea minema ülekaalulisele näkku ütlema kui räme lehm too siiski on. Las olla inimesed erinevad…

    Like

    1. “Sa oled ülekaaluline” vs “Sa oled räme lehm” on ikka kaks eriasja. Kui keegi mulle kirjutaks, et kle sa oled veits ülekaaluline, siis see on fakt. Minu asi on, kas selle peale solvuda või teadvustada endale, et see ongi fakt ja isegi kui ma siis kolmandale inimesele ei tundu ülekaaluline, siis faktiks jääb,et kellegi jaoks ma seda olen. Lihtne. Ometigi võetakse selliseid väljaütlemisi rämeda solvanguna just nagu olekski öeldud, et “räme lehm” olen. SEE on minu arvates jabur ja just sellest ma räägingi,e t inimesed ei tee enam vahet kriitikal ja solvangul

      Like

      1. Aga miks peaks üldse sellist kriitikat kellegi kohta tegema? Inimene teab, et ta on ülekaaluline, seda on ju näha. Miks seda üldse kellelelgi eraldi ütlema peaks?

        Like

      2. oh jeesus, ma ei oskagi sellele enam vastata. no ma ei tea xl suurust kandev inimene venitab end m suuruses riietusse ja kommenteerid, et maeitea… vale suurus oma suurust arvesse vottes vms. vbla ma nii madal inimene aga jaab silma nt selline asi ja kommenteerin🤷‍♀️ saan aru et täna on iga keha ilus ja koik mis inimene tahab kanda ilus jne jne, aga no mina olen nii rumal, et ei saa sellest alati aru.

        Like

      3. Ma ei ole küll kunagi kellelegi öelnud, et sul (kes sa oled xl) on vale suurus oma suurust arvesse võttes. Tunduks uskumatu, kui keegi mulle midagi sellist ütleks (mul pole küll kaaluprobleemi, aga no mõne muu asja kohta välimuses) ja ka kõrvalt kuuldes sellist kommentaari vajuks suu ammuli.
        Aga niimoodi siis ikka tehakse…?
        Või mõtled seda, et kõrvalt kommenteerid kolmandatele, et näe, mis sellel paksul seal seljas? Aga mis on selle mõte? Kas tekitab siis parema enesetunde endal? Tõsiselt tahaks teada.

        Like

      4. aga mis mōte on mind kritiseerida kui ma kommenteeriks kolmandatele, et vale suuruse selga pannud? kas tunned end parema inimesena? ja faktina ma ei usu, et mitte keegi mitte kunagi kellegi teise valimust/riietust/tegevusi ei kommenteeri. ei usu. olen sellepärast väiksem inimene, et mina seda teen, laske siis mul ka erinev olla ja tolereerige/aktsepteerige seda.

        Like

      5. Ma ikkagi ei saa vait olla lihtsalt ja pean seitsmekümnendat korda kinnitama, et siiski, ausalt, on olemas inimesi, kes ei kommenteeri negatiivselt teiste inimeste välimust. Ei oma parimale sõbrannale, ei oma mehele, lihtsalt ei tee seda. Mina olen see inimene. Ka mu mees ega parimad sõbrannad ei tee seda. Lihtsalt tõesti ei pea kuidagi vajalikuks seda teha. Jah, muidugi ma märkan ka mõnikord et kellelgi paistab mingi volt kuskilt välja kust ei peaks paistma vms, kuid üldse ei häiri. Enda peegelpildis muidugi häiriks, teiste puhul 100% ükskõik. Siiralt. Mul on hea meel, kui inimene end oma riietes enesekindlalt tunneb, isegi kui mina tema asemel nii enesekindlalt ei tunneks. See on lahe isegi mu meelest.
        Ja see on ikka väga erinev kommenteerida välimust või tegusid. Tegusid loomulikult peabki kommenteerima ja vajadusel kritiseerima. Vale tegu, kõneviis jms võib mõjutada väga paljusid teisi inimesi. Vale pluusivalik vaevalt.
        Jään ka selle juurde, et “sa oled ülekaaluline” ei ole kriitika. See on lihtsalt ebavajalik fakti väljatoomine, mis ei oma muud mõju kui solvamine.

        Like

  4. See kehapositiivsuse asi…Ülekaalulised teavad ise ka, et nad ülekaalulised on, mis see ütlemine juurde annab? Ilmselgelt on see enamikule ülekaalulistele tundlik teema ja neile kellele ei ole, on jumala savi, kui seda mainitakse. Iseasi, kui teine ütleb lihtsalt ära panemiseks, et sa oled räme lehm, siis on ütleja idioot ja sinna pole ka suurt midagi teha, solvudagi pole mõtet. Solvumine teadupärast on solvuja enda asi, ütlejat see ei sega. Mis aga puutub sellesse, et las inimesed olla erinevad ja nii edasi. Ma olen Nelliga nõus, et las ollagi. Aga ükskõik millise nurga alt vaadata, 100-150 (olenevalt kasvust ja soost siis) kg ei ole TERVISLIK. Esteetilise külje pealt mul on täiesti ükspuha, missugune inimene välja näeb, aga rasvumine ja suur ülekaal mõjutavad inimeste füüsist ja mina ei ole nõus, et seda peaks riiklikult kinni maksma. See sama kehtib ka suitsetajate ja alkohoolikute kohta. Aga kedagi minu arvamus ei sega ju, vaatan, et ise ringi ei veere (ole ju veerenud) ja püüan mitte meditsiinisüsteemi koormata. Tean tänu oma õele, kui palju on inimesi, kes vajavad päriselt abi ja inetu on nt lastelt abi ära võtta, sest vabandusi on lihtsam otsida kui tegutseda. Ongi vabandusi lihtsam otsida, absoluutselt on, aga see ei tähenda, et see on õige! Ennast peab aktsepteerima ja armastama, aga see ei tähenda, et ei võiks paremuse poole püüelda.

    Like

    1. Ma olen su kommentaariga nõus ja nõus ka sellega, et suur ülekaalulisus on probleem. Vahe aga tulebki sisse selles, et minu ega kellegi teise asi ei ole võõrale inimesele öelda, et ta on ülekaaluline. See ei muuda tõenäoliselt teda tervislikumaks, pigem võib tekitada depressiooni ja probleemi süvendada. Kui kaal muutub ebatervislikuks, siis oma lähedastele võib muidugi seda öelda diskreetselt ja ka perearstid ju ütlevad seda inimestele vajadusel.
      Ma ei arva, et hetkel me ülekaalulist riiklikult kinni maksame, kas on mingi näide selle kohta? Kehapositiivsus ei ole ülekaalulisuse propageerimine, vaid erinevuste väärtustamine. See rõhutab meile, et iga keha on väärtuslik ja oluline ongi olla terve ja positiivne. Väikesed lisakilod ei ole tõenäoliselt nii suur terviserisk kui need negatiivsed dogmad selle ümber.

      Like

  5. Iga uus on ammu unustatud vana. Eks siis võimalik, et arengutee nõuab inimeselt põhjalikku moraalset laostumist, et saaks seda uuesti läbi kogemuse väärtustama õppida.
    Mõnda asja tagasi muidugi ei saa enam kunagi, aga võimalus seda hindama õppida on olemas muidugi. Iseasi, kas see on midagi, mida ihaleda üldse.
    Aga kõige kurja lätteks võib pidada internetti ja ülemäärast enesearmastust.

    Like

  6. Selleks, et lapsele seletada, miks strippari amet ei ole võibolla siiski kõige parem valik, on vaja sellest esmalt ise aru saada. See, et see võib hilisema karjääri ära rikkuda ei seleta ju seda lahti tegelikult – MIKS ta siis ikkagi võib selle tuleviku rikkuda? Mis selle ametiga valesti on?
    Mina seletaksin seda lapsele feministlikust lähtepunktist, sest ma ise tunnen, et minu jaoks peitub vastus seal. Striptiis ei väärtusta naise keha vaid objektistab selle.
    Alastus iseenesest ei ole ju midagi halba – ikka võib paljalt saunas käia või minu poolest ka koduküla rannas ujumas. Alasti keha on normaalne, kuid striptiis selle klassikalises mõistes tõstab keha selle normaalsusest välja, et vastata kellegi teise ootustele ja ihadele. Enamasti muidugi need naised seda ise ei teadvusta, sest tihti on see töövalik tingitud katkenud haridusteest. See tähendab, et töötamist alustatakse noorelt, elukogemust ei ole, haridust tõenäoliselt ka mitte eriti ja oma tegusid ning valikuid ei analüüsita. Ka hilisemaid tagasilööke ei osata seetõttu tihti konteksti panna. Väga vähe on neid striptiisitare, prostituute ja teisi oma keha nö turustavaid naisi, kes on selle enda jaoks mõtestanud ja suudavad seda teha iseend väärtustades ja oma valikuid analüüsides.

    See, et kriitikast on saanud hala – ma arvan, et sa mõtlesid, et kriitikat tehes saab vastuseks “hala”? Aga miks sinu kriitika on kuidagi tähtsam või parem kui see kriitika, mida sinu kriitika suhtes sulle vastu antakse? Kas pole nii, et sinul on õigus teha kriitikat, kuid ka teistel on õigus teha sinu kriitikale kriitikat? Mulle tundub, et kui postitad siia oma arvamusi, siis on ju loogiline, et saad ka vastuarvamusi ja see on okei? Või ei ole?

    Ja see kehapositiivsuse teema…üks kommenteerija siin juba võttis mu mõttes selles osas kokku. Kui inimene ei tea, et ta on ülekaaluline, siis järelikuks see ei valmista talle probleeme ka. Mida siis annab see kui sina talle seda ütled? Võibolla teda ei huvita su arvamus aga võibolla teeb see ta õnnetuks. Ja mida sina sellest saad? (Mind siiralt huvitab see vastus ausalt)
    Ja kui ta teab, et ta on ülekaaluline, siis täpselt samad küsimused tegelikult – mida sa sellest saad kui sa seda ütled talle? Mida tema sellest saab? Lihtsalt killuke kurbust oma päeva, sest keegi märkas tema juures midagi negatiivset ja ei suutnud seda endale hoida.
    Kas siis kui inimene on näiteks lühike läheksid sa ka talle ütlema, et kuule, lühike oled?

    PS: ma ei tea kas see turbamaski näide oli su enda välja mõeldud või keegi tõesti kommenteeris seda, kuid ma usun, et see ei ole kindlasti see, mida blackface all mõeldakse ja mille pärast keegi reaalselt vabandamist eeldaks.

    Like

  7. Ma arvan, et enamik noori ei oota 100% tolerantsust ja aktsepteerimist vaid pigem mõjuvat põhjendust, miks ei saa olla ühe või teise asja suhtes tolereeriv. Minu arvates on see pigem hea, sest väga paljud ei suuda reaalselt põhjendada, miks neid mõjutab nende naabri nahavärv. Või teise inimese seksuaaleelistused (kuni tegemist on kahe täiskasvanud inimesega).
    Sama kehtib näiteks positiivse vanemluse kohta, mis mõndade vanemast generatsioonist olevate inimeste jaoks võrdub vabakasvatusega, sest laps ei aktsepteeri lihtsalt “EI” sõna tahab teada selle põhjust. Nende arvates tähendab see kohe seda, et lapsele ei saagi midagi keelata või seada piire. Saab küll aga lihtsalt ise peab teadma, miks.
    Kriitika puhul nõustun eelkõnelejatega. Kui inimene on teada-tuntud sellepoolest, et ta koguaeg kritiseerib kõiki ja kõike siis ta ei ole tõsiseltvõetav. Isegi kui tema postitus on tõene. Noh nagu see jutt karjapoisist ja hundist.

    Like

  8. Lugesin diagonaalis aga olen korra Tikupoistes käinud ja siis oli omlett seal küll igati adekvaatne. Kallis küll, jah, aga kui oled sellises seisus, et tõesti Tln-Trt otsa ilma söömata oldud ei saa ja alternatiiv on Adavere Statoil, siis selline toidu moodi toit ei tundugi enam nii kallis. Mugavuspeatused ju kõik.

    Like

  9. Mina olen ülekaaluline. Huvitaval kombel ei ole veel keegi minu käest küsinud, kas mul Haigekassa kindlustus on või ei ole. Alati eeldatakse, et on, ning järelikult olen kas praegu või 100% kindlusega tulevikus riigile suureks koormaks ja kasutan ebaproportsionaalselt palju teistele inimestele mõeldud raviraha. Tegelikult olen väikeettevõtja ning oman hoopis erakindlustust. Paratamatult käib ülekaalulisusega kaasas negatiivne stigma ning ülekaaluliste vaimne tervis ei huvita küll mitte kedagi.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.