Kui poiss patsist sikutab…

Mõnikord tuleb Ida lasteaiast koju ja ütleb, et poisid kiusavad, räägib oma mure ära ja 90% juhtudest on need sellised kiusamised, millele ma väga isegi tähelepanu ei pööraks, sest poisid. Me kõik teame, kuidas poisid on lapsepõlves ühel või teisel moel kiusanud. Kuidagi on nagu elu juurde käinud. Nüüd ka, osa minust ei võta seda üldse murena, mõtleb, et noh, mis kiusamine see siis on, aga teine osa minust, see osa, kes lapsevanemana on arenenud ja teab, et lapse muret ei tohi alavääristada, saab aru, et minu elukogemus on tiba pikaajalisem kui Idal ja tema ei tea, et nii on alati tehtud, sellised on mängureeglid alati olnud.

Idat on mõnes mõttes lihtne kiusata. Ta hakkb hästi kiiresti nutma või isegi mitte nutma, aga teeb igast asjast välja ja suure numbri ning nii nagu me teame, siis see sütitab seda nö kiusamist. Ma ütlen nö kiusamist teadlikult, sest ma tunnen meie lasteaia lapsi ja seal ei ole pahatahtliku kiusamist. Ühesõnaga olen ma Idale õpetanud, et nii kaua kuniks keegi ei tee haiget meelega, ei tasu lihtsalt välja teha, tuleb minema kõndida ja ongi kõik. Mind on ka lapsena poisid narrinud, aga ma vist olin juba siis nii “kõva pähkel”, et ma ei teinud neist välja ja narrimine oligi pigem selline ühest kõrvast sisse teisest välja ning poiste jaoks mingi omamoodi piiride katsetamine või kampa võtmine, sest juba hetk hiljem mängisime me kõik koos luurekat ja trihvaad. Sõpradena. Pigem kiusasin ma vanemana ise poisse, togisin neid joonlauaga või torkisin pastakaga. Pahatahtlikult ei ole mind kunagi narritud ega kiusatud. Mu kasuisa poeg kunagi üritas, aga ta oli lihtsalt jobu ja õnneks me temaga väga kokku ei puutunud. Seega minu kogemused poiste kiusamisest on just need juuksest sikutamised, mille kohta vanemad alati ütlesid, et “kui poiss nii teeb, siis sellepärast, et sa meeldid talle” ja mis kiusamine see on, sest nii nagu ma varem ütlesin – nii on alati tehtud ja nii on alati väikeseid tüdrukuid lohutatud. Kas see ka teaduslikult tõestatud fakt on, keda see huvitab. Nii lihtsalt on asjad alati olnud.

Kui Ida ühel õhtul jälle rääkis, et poisid togivad või tirivad patsist, siis minu esimene vastus talle oli vana hea klassika. “Aga, kas sa tead, miks poisid nii teevad? Sest siis kui poiss patsist sikutab, siis sa meeldid talle, aga ta ei julge seda teistmoodi väljendada,” selgitasin ma emalikul toonil. Ja hetk hiljem sain ma aru kui loll selgitus ja vabandus see tegelikult on. Me sisestame tüdrukutele maast madalast, et on okei kui poisid halvasti käituvad, sest nii nad väljendavad oma tundeid? Hiljem võib olla isegi armastust? Kes meist siis ei teaks seda ütlust, et kui lööb, siis armastab. Ja naised kannatavad ja leiavad vabandusi, sest mehed ju tegelikult armastavad. Miks me (ja kui ma ütlen “me”, siis ma üldistan ja pean silmas oma aja väljalaskeid, keda on kasvatatud teatud tõekspidamistega) ajame tüdrukutele kärbseid pähe ja leiame juba maast madalast õigustusi poiste halvale käitumisele? Igaks juhuks ma nüüd ka ütlen, et ma räägin nüüd jälle üldiselt, mitte et poisid päevast päeva Ida lasteaias tüdrukuid sikutaks patsist, neid jalaga lööks, togiks või “kakajunniks” kutsuks. Aga kuidas on õige tüdrukule enda eest seismist õpetada? Ilma selle “sa meeldid talle” jurata?

Teine osa kiusamist on natuke karmim mu jaoks. Jällegi, rõhutan, et ma ei usu, et see on pahatahtlik, vaid süüdistan ausalt öeldes puhtalt televisiooni/internetti. “Mõnikord nad ütlevad, et ma õues löön sulle jalaga näkku või kägistan ära,” kurtis Ida ükskord. Mitte et ma nüüd arvaks, et keegi kedagi päriselt ähvardab, aga ausalt öeldes sain ikkagi väikese šoki sellest, milline on seitsmeaastaste sõnakasutus. Samas ei peaks, sest ma olen ju näinud, milliste sõnadega üksteist kommenteeritakse kasvõi TikTokis. Sellised “ähvardused” on lausa leebed. Püüdsin jälle Idale selgitada, et ilmselt see tuleb mõnest filmist, poiste mängudest ja küsisin, kas keegi ka päriselt haiget teeb, nii et peaks kartma või muretsema. “Ei, me tegelikult oleme kõik sõbrad, lihtsalt nad ütlevad nii ja siis astuvad kanna peale või lükkavad,” selgitas Ida. Mida sellise asja juures öelda? Kuidas lapse murele reageerida? Kuidas sellist asja vältida? Kas seda üldse saab vältida? Selliste vestluste puhul tunnen ma end lapsevanemana nii rumalana. Tahaks öelda, et ära pane tähele ja keera selg, mängi teistega, kes nii ei ütle, aga siis mõtlen kaugemale. Mingil määral jääb seda kiusamist ju alati olema, selle eest ei saa kaitsta. Saab vaid last õpetada enda eest seisma ja olema tugev. Aga kuidas? Või mis see õige käitumine on? Ma ei saa talle vaid öelda, et tead, ära tee välja, siis nad rohkem ei kiusa. Või peaks minema vana tallutud rada pidi ja ütlema lihtsalt, et “tead, siis sa lihtsalt meeldid neile, see on alati nii olnud.”

Ma tahaks Idat õpetada nii, et ta ei oleks ise kiusaja (sest oma õrnast hingest hoolimata oskab ta kohati ka ise kiusaja olla), et ta ei oleks “kitupunn” ega “tänapäevane lumehelbeke”, aga et ta oskaks ka enda eest seista kui vaja. Uhh, see vanemaks olemine läheb aina raskemaks ja mina arvasin, et beebiiga on raske. Jälle oli õigus neil targematel, kes ütlesid, et oota, raskeks alles hakkab minema.

17 thoughts on “Kui poiss patsist sikutab…

  1. Ma isegi ei kujuta ette, mida see lapsevanem tegema peaks. Ja kas ja kui palju on asjadel tõsine taust. Meenutan enda algklasse, mis olid, noh, suht jälgid. Teises klassis poisid sõimasid valimatult nii tüdrukuid kui ka poisse abordijäänusteks, tampoonideks ja ei tea milleks. Ja ma mäletan, et ma ei saanud aru, mida need sõnad tähendavad, ning sügavalt kahtlen, et karjujad isegi said 😀 Tundus lihtsalt provotseeriv asi, mida öelda, millega reaktsioone saada. Ka ei mäleta, kui palju ma emale neist asjadest rääkisin. Midagi vast ikka, aga üldiselt proovisid ikka ignoreerida neid ja ise hakkama saada.

    Ma arvan, et parem on kasvatada tüdrukust iseseisev enda eest seisja, kes vajadusel enesekaitseks tou kirja paneb poistele. Kõige inetum juhtum oli meil 4.-5. klassis, kus klassi kõige suurem kiusaja oli minu peale vihane, sest ma tegin talle spordis pähe, ning ta lubas mulle korvpalli teatavasse kohta kinni lüüa. Selle peale sai tüdrukutel kopp ette, kogusime kamba kokku ja jälitasime poissi koju, karjusime ja mõnitasime. Vist lõpuks pressis ka pisara välja. Olgu öeldud, et selle poisi käest olen saanud rusikaga paar lööki ka kõhtu. Pärast seda, kui ma olin talle rusikaga vastu vahtimist löönud. Pärast seda, kui ta oli mu klassiõe lauaga klassinurka blokeerinud ja välja ei lasknud. Nüüd olen lugupeetud spetsialist, mehi ei peksa 😀 😀 Nii et võta siis nüüd, kuidas õige käituda on.

    Liked by 1 person

    1. Jaa, see on osa probleemist, et kuidas ma tean, millisel kiusamisel on tõsine taust, milline on liialdus, Ida on ka kohati paras luuletaja ja mis on siis õige vastus ja käitumine lapsevanemana. Ma olen ilmselt sinuga nõus, et kõige õigem on õpetada enda eest seisma, nii nagu siin Tilda ka ütles, et kui aru ei saa, siis panedki tou, aga teistpidi tundub see ka nii õhuke jää.

      Like

  2. Mina olen enda piigadele öelnud, et nad ütleks siis, et nii ei ole viisakas käituda/öelda. Samas juurde selgitand, et nad lihtsalt ei oska teistpidi tähelepanu saada, aga see ei ole ok. Teistega halvasti käitumine ei ole ok.
    Viimasel korral õpetasin aga, et kui keegi midagi halvasti ütleb, siis ütle neile midagi ilusat vastu. 😀 Et ta on ilus või et ta on tark või et ta meeldib talle. 😀 See tegi tüdrukutele palju nalja, aga mida sa lõpuks sellistega ikka peale oskad hakata. Kindlasti annab see selge signaali, et öeldu ei morjendanud teda.

    Liked by 1 person

  3. :O “ma löön sulle jalaga näkku või kägistan ära” ja tõukamine EI ole mitte ühestki aspektist võrdne tootsiliku patsist sikutamisega! See viitab vanemlikule hooletusele ja emotsionaalsel katkisele lapsele. See on julmus, mitte “sa meeldid talle!”!

    Like

    1. Aga seda ma ju ütlesingi, et üks teema on patsist sikutamine ja teine need samad laused. Asi pole selles kas see on või ei ole kiusamine, vaid mu küsimus on ju, kuidas käituda ja kuidas laps enda eest sellisel hetkel seisma peaks, et oleks õige, ka mitte vägivaldne ja teeks ka lõpu sellistele lausetele.

      Like

      1. “, siis see sütitab seda nö kiusamist. Ma ütlen nö kiusamist teadlikult, sest ma tunnen meie lasteaia lapsi ja seal ei ole pahatahtliku kiusamist”

        Aga siin see viga ongi ju. Seal ON pahatahtlikku kiusamist.

        Like

      2. okei. ma ei hakka pikemalt avalikult analüüsima, vaatan meie rühma lapsi ja lapsevanemaid ning raske on mōelda muud kui et see on mingi piiride katsetamine vms. mis ei tähendaks, et ma ei suhtuks sellesse tōsiselt

        Like

  4. Asi on selles, et kui me ütleme lapsele, kes on hüiritud sellest, et ‘poiss patsist sikutab’, et poiss teeb seda sellepärast, et tüdruk meeldib talle, siis me
    a) anname tüdrukule signaali, et poisi õigus tunda tundeid tüdruku vastu on olulisemaid kui tüdruku ebamugavus
    JA
    b) poistele meeldimine on midagi, mida iga hinna eest väärtustada KA enda ebamugavuse hinnaga.

    Like

    1. Jah, see ei ole küsimus, sellest ma sain ka ise aru kui selle vabanduse/õigustuse olin välja käinud ning hakkasin mtlema, et wait a minute…
      Küsimus jääb, kuidas last siis 1) lohutada ja 2) enda eest seisma õpetada, et oleks pedagoogiliselt õige.
      Mulle meeldib iseenesest ja ausalt öeldes Tilda lähenemine – kui sõnadest, et mulle ei meeldi, aru ei saa, siis viruta pangega.

      Like

  5. Mul on poisid, neil on ehk teistmoodi, aga millegipärast teiste laste ütlemistele suht immuunsed (v.a parimad sõbrad, nende peale võivad ikka solvuda ka).
    Näiteks nägin pealt, kuidas mu koolieelik ütles võõrale mõnitajale silmi pööritades: “Kas sul midagi head ei ole öelda?” ja sel korral igatahes lõi tolle tummaks. No ja “ma ei luba endale nii öelda/teha” tuleb väga enesekindlalt üle huulte. Tüdrukutele on võib-olla nö kõigile meeldimine olulisem (mulle endale lapsena küll oli), siis raskem ka enda eest seista, nii et konflikt ei eskaleerugi.

    Like

  6. Kindlasti ei ole lahendus kellelegi pangega või kühvliga täiest jõust virutada. Kes oma lapsele õpetaks sellist asja?
    Kiusamisele, vägivallale ei ole ühtki õigustust. Ka see ei ole õigustus, et “tema tegi esimesena”. Kui sa ütled talle, et
    “löö vastu”, siis tegelikult ütled ju, et löömine on okei. Et sina kiidad selle tegevuse heaks.
    Lapsele peaks ikkagi õpetama asju sõnadega või siis vajadusel täiskasvanute abiga lahendama. Ma olen ka öelnud, et kui keegi teeb haiget, siis ütled, et nii ei tohi teha/mind ei tohi lüüa/narrimine on inetu vms.
    Kui teine laps ikkagi edasi teeb, siis tuleb minna õpetajalt abi paluma. Kui me ütleme lapse kohta “kitupunn”, siis me õpetame talle, et parem on löögid vastu võtta ja neist mitte rääkida, sest lapse jaoks esmatähtis on olla vanematele meelejärgi.

    See ei ole lumehelbekese kasvatamine. See ongi enese väärtustamise õpetamine. Kellelgi ei ole õigus mulle liiga teha. Täiskasvanuna ka ju kutsud abi kui keegi sind ründab.

    Like

    1. Tahtsin midagi sarnast Tildale vastu kirjutada aga sain kuidagi nii kurjaks tema soovituse peale, et ei suutnud sõnu ritta panna. Mida soovitust?! 🤦‍♀️
      Väga hästi sõnastatud, Liivi!!!

      Like

  7. Mul on tüdruk ja poiss .
    Mäletan et tütrega oli alalõpmata mingi plikadedraama ja poistel ei antud üldse rahus olla .Ikka sosistasid pidevalt poistest ,kui nood rahus autodega mängida tahtsid .Nagu naised ikka ,dramaatiliselt räägiti ,kuidas poisid ”teevad liiga ” klassis jne . Rääkisin peale mingit aega siis oma tuttavaga ,kes on ka klassijuhataja nende klassis ja palusin objektiivset arvamust klassi poiste ja tüdrukute omavahelisest suhtest .
    Tuli välja et plikad muud ei tee kui tagavad poiste tähelepanu saada ja poisid (kes on arengust ka aeglasemad kui tüdrukud ) ei ole huvitatud ja siis lõpuks kui enam ei viitsi kuulata seda sidistamist võib tõesti keegi mõne karmi sõna teele saata .
    Poisiga on kooliajal sama seis.Absoluudselt ei huvitu plikadest ,ei käi sünnipäevadel kui kutsutakse ja ei kutsu neid enda omadele . Arvasin pikka aega er juu tirtsud klassis ei huvitu mu pojast aga siis juhtus nii et mu tütar läks praktikale oma väikevenna kooli ja palusin tal olukorda vaadata niiöelda ”kaugelt”
    Ütled et plikad käivad närvidele poistele .Midagi nad rahus teha ei saa ,ikka pea ad tüdrukud ka kampa tulema ,olgugi et kuttidel oma seltakonnaga mängud . Kui ei saa siis lähevad ”kaebama” ja hästi palju sosistavad ja proovivad tähelepanu saada .
    Nii et vot sellised on minu laste klassid olnud .Tänaseks omavad nii poeg kui tütar võrdselt sõpru ma meeldib igast soost noortega suhelda .
    🙂

    Like

  8. Ma ei tea, kas ma tegin õigesti, aga õpetasin kunagi oma poisslapsele, et kui keegi halvasti ütleb, siis täna teda selle eest ja naerata. 😀
    Ütlesin ka, et kui keegi teisele halvasti ütleb, siis on ta ise ju nii kurb seest ja tahab, et keegi veel kurb oleks, üksinda ei taha ta ju olla õnnetu.

    Like

  9. Mina küsiksin Idalt, mis tunne tal on, kui nii tehakse. Ja sealt edasi õpetaks ütlema välja, mida ta tunneb ja et temale ei tohi nii teha. Kui ei kuulata, tuleb ennast kaitsta – minna mujale, kui saab, kutsuda täiskasvanu, kui saab. Viimases hädas tõesti ehk hakata füüsiliselt vastu. Muide, kui lapsega koos arutada, mida ta saaks enda kaitseks ette võtta, siis nad võivad olla väga leidlikud! Ja lapse enda pakutud lahendus on alati parim, sest see tuleb tal südamest ja püsib meeles.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.