Kummaline kummikutes kummitus kummitas Maarjamäe lossis

Ida hakkab oma sünnipäevast juba varakult rääkima, nii umbes pool aastat või rohkem, et me ikka teaksime kui olulise sündmusega tegu on ja et me seda maha ei magaks. Mida aeg lähemale, seda olulisemaks muutub üks küsimus – kus? Sel aastal tundus, et olulisemaks küsimuseks on hoopiski “kas”? Kas suurt pidu pidada või teha seda vaikselt pereringis? Kaldusime väikse peo poole ja olime juba Idagi pehmeks rääkinud, kui ühel hetkel tekkis mul üks mõte. Mina poleks ju mina kui ma kõik plaanitud ja selgeks räägitud mõtted peapeale ei ajaks?

Ma ei tea, miks, aga mulle tuli meelde eelmise aasta emadepäev, mille me veetsime Maarjamäe lossis, see oli üks hästi tore päev ja nii ma leidsin end uuesti Ajaloomuuseumi kodulehelt, avastasin, et nad korraldavad ka lastesünnipäevasid ning juba järgmisel hetkel kirjutasin ma neile ning olime paika pannud, et selle aasta sünnipäev saab toimuma just seal. Niimoodi ajab Eveliis asju. Paneb plaani paika, et pidu ei toimu. Ja siis otsustab, et toimub küll. Koos Maarjamäe lossi kummituse jahiga. See tundus nii põnev. Ida arvas sama. Ütles, et ta muidu valiks printsesside peo, aga poisid on kehvad printsessid, ent kummitus peaks kõigile meeldima. “Kui ta sõbralik on,” täpsustas ta. Ma olin üsna kindel, et Maarjamäe lossi kummitus on sõbralik. Sellises lossis ei saa kuri kummitus elada.

Pidu algas Laste Vabariigis ID-kaartide tegemisega. Kuidas sa muidu pääsed riiki, kus kehtib laste võim! See on selline kummaline vabariik, mis asub maakera laulupoolusel Niks-Naksi maailmajaos Ilusa Hallmere ääres, naaberriikideks Vigurjas Vahvariik ja Tasamõurikute Rõõmuriik, kus osad elanikud on pärit Südaaniast ja räägivad Lüvi keeles, teised elavad puu sees kapis ja räägivad igavuse peletamiseks idiprugat, see on vabariik, kus Mann Unistaja on üks president, aga kus presidendiks võib saada igaüks. Üks teistmoodi riik, mis kindlasti väärt külastamist. Peaasi, et õige ID-kaart kaasa saab!

Mis mulle hästi meeldib Laste Vabariigi juures on see, et see on justkui tavaline mängutuba, kus saab ronida ja turnida ja joosta ja liumäest alla lasta, aga et seal on olemas ka hariv pool. Tihti on nii, et kui öelda sõna “hariv”, siis hakatakse kartma, et see on igav. Mkm, vähemalt siin muuseumis seda kartma ei pea. Muidugi sõltub ilmselt palju ka ürituse läbiviijast. Siin kohal tahaksin ma teha etteruttavalt suure kummarduse ja aplodeerida Annelile, kes meie seltskonda läbi ajaloo kummituseni juhatas. Meie seltskond on parajad marakratid ja oskus nad ennast kuulama panna, kooris vastata, kõike kaasa teha, uudistada ja uurida ning huvi ja pinge säilitada – see on oskus omaette.

This image has an empty alt attribute; its file name is dsc02855.jpg
This image has an empty alt attribute; its file name is dsc02864.jpg

Kummaline kummikutes kummitus, kes Maarjamäel ringi kummitas, hakkas vist kärsituks muutuma ja nii hakkas lossi teisest otsast kostma hääli, mis andsid aimu, et ta tahab, et ta üles leitakse. Muidugi võisid need hääled tulla ka teistelt lossi külastajatelt, sest lossidega on selline lugu, et täpselt ei saa aru, kust need helid tulevad ja kes neid teeb. Ainus viis teada saamiseks oli alustada kummituse jahiga. Kummitus oli muidugi kaval. Kõige peal krigistas uksi ühes toas, siis teises nurgas, siis jättis mulje, et tegu on muuseumi külastajatega ja et teda pole üldse olemas ja lõpuks meelitas kõik lapsed suurde saali, pani ukse lukku, lasi tuled kustu ja…

Hakkas hirmus?

Ärge kartke, ma ju ütlesin, et sellises lossis, kus vanasti asus ka suhkruladu, ei saa elada kuri kummitus. Kummitus kustutas tuled, et temast ja lossi ajaloost tehtud filmi oleks parem vaadata.

Siis kadus kummitus jällegi jäljetult. Tuled läksid tagasi põlema ning oli näha, et kummitus oli pimeduse katte all samal ajal kui kõik filmi vaatasid lastele mõned tegevused organiseerinud. Ilmselt ikka selleks, et aega võita, lapsed maha raputada ja end paremini ära peita. Lapsed ei pannud seda pahaks. Kilgete ja rõõmuhüüete järgi võis järeldada, et neil oli vägagi lõbus!

Lossi kummitus oli selline kummaline kuju, et ise e tahtnud, et lapsed ta kohe üles leiaksid, aga siis kui lapsed liiga kauaks olid tast maha jäänud ja teiste tegevustega hõivatud , hakkas ta jälle kärsituks muutuma ning meelitas lapsi mööda lossi edasi liikuma. Juhatas nad läbi ajaloo järgmisse ruumi, kus esmalt sai nähtamatu tindiga talle, sõbrale või iseendale sõnum kirjutada ja siis andis lastele ka väikese vihje, mille abil talle lähemale jõuda.

Kuidas lugeda vihjet, mis on kirjutatud nähtamatu tindiga? Päris tobe on ju vaadata tühja paberilehte, kus peaks olema midagi kirjas, aga kuidagi ei näe lugeda. Sellisel juhul tuleb appi triikraud. Kes veidike vanemad on, need ehk mäletavad ise ka, et nähtamatu tindiga kirjutatud tekst tuli välja kui sellest kuuma triikrauaga üle käia. Ja kui nähtamatut tinti ei juhtu olema, sest no teate küll, see on ka sama defitsiitne värk nagu nähtamatuse pulber, siis saab piimaga ka salakirju kirjutada.

Kummituselt saadud vihje pani meid sokke otsima ja juhatas meid niimoodi lossitornini, kus oligi väidetavalt kummituse kodu.

Kui lossitorni jõudes olid lapsed esialgu ikka veendumusel, et kummitusi ei ole olemas ja hääled, mida me kuulsime, olid lihtsalt maja hääled, siis lossitorni trepi all hiirvaikselt kuulates tuli tornist liiga kummalisi hääli, nii et ikka natukene kiskus kahtlema. Muidugi oli jälle võimalik, et see kõik oli kaja nendest helidest, mida me olime kuulnud selle salapärases kohvri, mille me sealt trepilt leidsime, seest, aga kindel ei saanud enam milleski olla. Kummitus võis lossitornis päriselt olemas olla ja ootas seal.

Korraks läks lastel meelest ära, et lossi kummitus on ju sõbralik ja natukene hakkas hirmus ka, aga seda vaid korraks. Siis tuli meelde, et siin lossis on hea kummitus ja kõik julgesid lossitorni uudistama minna. Kas me seal lõpuks kummitusega ka päriselt kohtusime või viskas ta meile mõne vimka, seda ma teile ei ütle. Muidu ei ju enam põnev kui ise sinna satute!

“Aitäh, emme, see oli maailma parim sünnipäev!” ütles Ida peo lõppedes ja kallistas mind. Selle põhjal võib vist öelda, et mitte vaid mina ei pidanud kummituse jahti äärmiselt meeleolukaks ja lõbusaks. Veelkord aitäh Annelile ja Ajaloomuuseumile ning muidugi kõikidele sõpradele, kes kohal olid.

*Kuigi pidu toimus koostöös Ajaloomuuseumiga, siis on raske seda otseselt koostööpostituseks nimetada, sest koha ja peo valisime me ikkagi ise oma huvide ja soovide järgi, lihtsalt saime Ajaloomuuseumi poolt selle sünnipäevakingina soodsamalt.

2 thoughts on “Kummaline kummikutes kummitus kummitas Maarjamäe lossis

    1. Aitäh:) Tead, tegin sel aastal sellise otsuse, et süüa ei tassi kaasa, sest esiteks on ajalugu näidanud, et lapsed ei söö suurt ja teiseks ei teadnud me palju aega kummituse jahist jääb (kas 30 min voi tund). Nii oligi vaid tort, sest küünlad ja laul käib ju asja juurde. ja ostsime kaasa vaid natuke krōpse, mōned juustud ja kanasigarid. Ka seda jäi alles. Mahl ja muu jook oli see, mis läks:) Lisaks tordile 🎂

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.