Sotsiaalne dilemma

Tehke koos minuga üks katse. Ükskõik, mida te ka hetkel ei tee, kas te mingi hetk tunnete vastupandamatut soovi vaadata oma nutitelefoni? Kuigi olete alles seda vaadanud ja kõik oma uudisvoo läbi skrollinud. Kas te sellest hoolimata tunnete soovi telefoni kätte haarata ja vaadata, mis viimase 5/10/30 minutiga juhtunud on? Mina küll tunnen. Teen köögis süüa ja poole tunni jooksul võin ma telefoni lausa mitu korda kätte haarata, et vaadata, kas midagi uut toimub. Mul on kõik võimalikud teavitused ja helid maha võetud, sest vastasel juhul ma oleks vist telefonis 100% sõltuvuses. Kas te arvate, et see telefoni kättehaaramine on juhuslik? Vaadake ära film “The Social Dilemma” ja te saate vastuse.

Muidugi ei tulnud selle filmi sisu, kuidas sotsiaalmeediaplatvormid meiega manipuleerivad, eriliselt suure uudisena. Mõtled (!) telefoniekraani parandusest, kui järgmisel hetkel on uudisvoog täis telefoniga seotud uudiseid ja pakkumisi. Jätad “Netflixis” filmi pooleli, saad meili – “vaata edasi” ja hetk hiljem “meil on veel sulle sarnaseid filme”. Näiteid võiks tuua sadu ja sadu. Sotsiaalmeedia = suuresti see, mida keegi tahab, et sa näeksid. Mida ma ise turunduses teen? Terve tänase päeva mõtlesin ma, mis oleks see vimka, mis oleks see nipp, mis paneks tarbija minu tootest huvituma, linkidele klikkama, kuidas olla õigel sihtgrupil kogu aeg silme ees, nö sööbida ta ajju, et kui ma lõpuks talle helistan, ütleb ta, et “jaa, ma just nägin seda toodet ja mõtlesin, et mul on seda vaja”. Kui juba mina, selles valdkonnas pisitilluke mutrike, nii mõtlen, siis mõelge ise edasi, mida teevad sellised tegijad nagu Facebook, Google, Instagram, Twitter. Ja me laseme neil seda teha! Me laseme end vabatahtlikult mõjutada ja endaga manipuleerida.

Ma ei arva, et me peaksime nüüd kõik oma sotsmeedia kontod ära kustutama, fooliummütsid pähe panema ja paranoiliselt hakkama kahtlustama kõike, mis ümberringi toimub ja mõtlema, kas see on päris. Ma siiski arvan jätkuvalt, et inimestel peaks olema nii palju intelligentsust, et saada aru, mis on feik ja mis mitte või vähemalt kahelda iga infokillu õigsuses ja ka vandenõuteooriates, mida mina tahan rõhutada on see, et inimesed ei unustaks ära, et lisaks sotsiaalmeediale ja virtuaalsele elule on olemas ka päris maailm, mida saab päriselt oma viie meelega tajuda. Tundub veider seda meelde tuletada? Hetkel tundub veider, aga mida kauem me end erinevate filtrite (nii otseses kui kaudses mõttes) taha peidame, seda kaugemale me reaalsusest tegelikult jääme. Me moonutame ennast, oma maailma ja lõpuks ongi raske uskuda, et see mina, kes me oleme sotsiaalmeedias ja mis elu me elame sotsiaalmeedias ei ole päris, sest see tundub päris. Seda saab ilma vaevata kujundada selliseks nagu me tahame.

Moodne ja vajalik eluvale? Võimalik. Ma ei tea. Ma olen teine generatsioon kui generatsioon Z, kes ongi õrnem, haavatavam ja sellest tulenevalt madalama enesehinnagu ja enesekindlusega, tundes vajadust peituda filtrite taha, sest kõike, millega päriselt hakkama saada, on liiga palju. Olles vaadanud ära filmi saan ma aru, et ma ei saagi teatud asju mõista, minul on teised kaitsemehhanismid. Ma isegi mõistan neid endast nooremaid, kes virtuaalmaailmas elavad, kesta taga, ma päriselt ja ilma naeruvääristamata mõistan, aga see ja statistika noorte depressiooni ja enesetappude kohta hirmutab mind. Kas sel statistikal on seos sotsiaalmeediaga? Ei pea vist raketiteadlane olema, et sellest aru saada, et on.

Ja see osa hirmutab mind kordades rohkem kui libauudiste seitse korda kiirem levimine pärisuudistest. Minu pärast võivad inimesed uskuda, et maakera on lapik, seisab elevantide peal, on ümmargune – mida iganes. Uskuge või ärge uskuge, et Nevada kõrbes peidetakse tulnukaid. Uskuge, et Elvis Presley on elus. Mida iganes. Aga seos väärastunud ilustandardite, depressiooni, enesetappude ja sotsiaalmeedia vahel hirmutab mind küll. Eriti seitsme-aastase tütre emana, kes on avastanud juutuuberid ja teised sotsiaalmeediastaarid, kes paratamatult teda mõjutavad. Jah, igal suunamudijal on õigus öelda, et mina ei taha eeskuju olla ja mina ei ole süüdi kui sinu laps tahab minu moodi end meikida. Jah, tal on ka õigus, et on minu asi emana talle selgeks teha, mis on päris ja mis mitte, aga damn it kui keeruliseks see mulle – tavalisele keskealisele emale – tehakse, sest üllatus-üllatus, ma EI VASTA OMA LAPSE ILUSTANDARDITELE.* Ta ei saa aru, miks minu ripsmed ei ole sellised nagu nendel seal, ta ei saa aru, miks mina ei kanna tööl õhtumeiki nagu nemad seal, ta ei saa aru, miks mina ei käi ringi glitteris nagu nemad seal. Tema jaoks olen mina valesti. Mitte nemad. See tundub talle õige. Ta arvab päriselt, et mõni inimene võibki selline välja näha. Ma pean juba seistmeaastasele lapsele õpetama, kui lihtne on temaga mainipuleerida. Minu jaoks on seda liiga palju.

Olgu, see foto on äärmuslik näide, me kõik ilustame ja näitame ikka pigem oma elu ja iseenda ilusamaid külgi, oleme ausad, eksju. See on inimlik. Ma ei arva ka sugugi, et nö õige sotsiaalmeedia sisu on see pärispäris elu jagamine. Alles hiljuti üks suunamudija jagasvideot oma täisoksendatud lapsest, enne seda jagas teine suunamudija fotosid oma lapsest, kes maha s…us ja siis selle vaiba alla peitis. Ei, ma ei arva, et ka selline päris elu jagamine on vajalik. Me kõik teame, et sellised vahejuhtumid ja kordades hullemaid veel on osake elust, aga see ei tähenda, et seda osa peaks kõigiga jagama. Leierdatud näide, aga me ju ei jaga hetki vahekorrast või wc-s käimisest. See aga ei tähenda et me neid asju ei teeks. Mul on lihtsalt tunne, et koos sotsiaalmeedia tekkimisega on inimestel kadunud ära taju, mida tasub teistega jagada ja mis moodi asju tasuks presenteerida, mida ja kui palju peab ilustama ja moonutama. Kas äkki saaks nii, et leiaks mingi kuldse kesktee selle pärispäris ja sotsiaalmeediapäris elude vahel?

Ma ei tea, kas teema läks lappama, püüdsin mitu asja panna kokku ühte postitusse ja mitte 50 000 sõna kirjutada. Kes filmi on näinud, mis mõtted tekkisid?

* loomulikult on see liialdus ja mu laps ei käi kodus ringi arvates, et mina vōi ta ise on kole, AGA ta leiab et kilomeetripikkused ripsmed ja ōhtumeik päeval on ilus, sest ta on näinud seda ja see meenutab talle nukke ning millisele lapsele ei meeldiks nukud, eks?

17 thoughts on “Sotsiaalne dilemma

  1. Pole filmi näinud, mul Netflixi pole, ootan seega, millal Telia videolaenutusse jõuab. Igal juhul – olen sinuga väga nõus. Ma ise olen ka suht sotsiaalmeediasõltlane ja see on tegelikult päris hull, kuidas see maailm endasse tõmbab – ja mul pole isegi megapalju jälgijaid vms. Ise kasutan Instagramis ka feedi filtreid ja storydes neid, mida saab näpuga kerida – a la Paris, Kairo vms. Neid teisi olen proovinud, aga pole kasutama hakanud, üks neist muudab ikka totaalselt inimest – katsetasin selle ära ja kuigi olin tol hetkel megaräämas, siis filter muutis ikka printsessiks. Aga ma panin oma Instasse ka selle võrdluse, kuidas see filter võib päris petlik olla.

    Minul on ka teatud reeglid, mida ma Instagramis kunagi ei jaga. Sassis tuba, asjad põrandal vms – minu jaoks see on okei, sest see ongi tavaelu lapsega, aga igasugused lapse kaka-oksepildid jäävad jagamata (isegi tegemata, pole ühtegi sellist). Isegi mähkmetes pole ühtegi pilti lapsest jaganud, sest ei taha. Mis ei tähenda, et tal alati viimase peal riided seljas oleks – oh ei, aga mingid reeglid olen enda jaoks teinud jah.

    Kurb on tegelikult see, et kui sa näed, kuidas suunamudija on nii ilus ilma filtrita, aga siis tuleb peika laivi ja filter kohe peale ning hakatakse lõuga juustega varjama. Siis tekib küll see efekt – et kas tõesti see ongi see maailm, milles me elada tahame? Et mehe nimel peab niimoodi käituma?

    Film tundub huvitav ja kindlasti plaanin selle milalgi ära vaadata.

    Liked by 1 person

  2. Ma ütleks kommentaariks ainult seda, et minu sama vana lapselaps ei tea instagrammist ega tiktokist ega ilusatest inimestest kuskil inernetiavaruses mitte midagi. Tema tohib telefonis ainult oma “ussimängu” mängida ja sedagi paarkümmend minutit päevas vanemate silma all. Samuti on nende kodus teleka vaatamiseks vaid kindel aeg päevas ja arvutis ei käi ta üldse. Sama ka tema lasteaiakaaslaste ja sõpradega. Peeglissevaatamise koht äkki?

    Like

    1. Tead, meil on väga konkreetsed reeglid nii juutuubi kui muu sellise kasutamiseks, nii et ma siin peeglisse kohe kindlasti vaata. kust tuleb? kui lapsed omavahel
      kokku saavad, siis ühel on üks ja teisel teine kanal ja lopuks lubadki oma lapsel ka teha, sest elu. ja nagu öeldud, ma ei poolda sots meedia keelamist, sh ka tal, aga mind hairib mōte kui mōjutatavad nad on.
      ütlen lihtsalt, et Ida on suureparase fantaasiaga ja oskab väga hästi mängida pärisasjadega, mis on tänapäeval üsna haruldane ja me ei ole 90% ajast need vanemad, kes lapsele nutiseadme annavd, et ta ei segaks;)

      Liked by 2 people

      1. Aga kust need sõprade tiktokid tulevad? Kui on sõbrad külas, siis ei istuta telefonis. Lasteaias ega eelkoolis samuti mitte. Treener kukuks kummuli, kui keegi trennis telefoni näpib.
        Võib olla on mu lapselapsel siis sõpradega vedanud, aga tal tõesti polegi selliseid sõpru.
        Ja muide, ju ma siis olen õel inimene, aga see on küll koht kus ma kasutaks vanema õigust. Selles vanuses lapsel ma ei lubaks tiktoki ega insta kontot omada. Isegi mitte reklaami jaoks enda valvsa silma all.

        Like

      2. Pean nõustuma, et ka minu arvates on nii väikesed lapsed veel liiga väikesed sotsiaalmeedia jaoks ja ausaltöeldes üldse igasuguse internetis surfamise jaoks. Sealt tuleb väga palju väga hullu ja mitte-eakohast sõnumit lapse ajusse, mida ta absoluutselt ei suuda protsessida.
        Mul endal ei ole päris sama vana last, kuid mu vennal on näiteks tütar teises klassis ja ei ole kunagi olnud kokkupuudet sotsiaalmeediaga. Ei tea et ka ühelgi klassikaaslasel oleks. Koolis on telefonid keelatud, st on küll kaasas, kuid päeval kotis ja vaikse peal ning telefon ongi vaid helistamiseks, ei ole netti sees isegi. Ja kui lapsed vabal ajal kokku saavad, siis nad mängivad laste mänge, mitte ei ole telefonis või padis.
        Suurimad lemmikud mu vennatütre jaoks on endiselt raamatutegelased, kellest talle õhtuti loetakse – Pipi, Lotte, Tjorven jt ning ripsmete pikkus ei lähe talle absoluutselt korda, jumal tänatud.

        Aga muidugi…ma ise kaon ka sinna telefoni mõnikord ära ja saan väga hästi aru kui lihtne on sellesse maailma uppuda, isegi täiskasvanul.
        See ongi see suur paradoks sotsiaalmeediaga, et ta titulleerib end “sotsiaalseks”, kuid tegelikkus on see, et mida rohkem sa oma aega seal veedad, seda vähem sotsiaalne ja rohkem üksi sa oled kahjuks. Arvan küll, et praegu võiks proovida oma laps sellest maailmast välja saada, sest ega see lihtsamaks ei lähe.

        Like

      3. Ma sain praegu aru, et mu kommentaar mõjus võibolla kuidagi hinnangut andva või moraalitsevana. See on väga sitt tunne kui keegi sind emana hukka mõistab, ma ei tahtnud nii mõjuda aga vist mõjusin ja vabandan selle eest. See on ju arusaadav miks oma lastele neid insta-kontosid tehakse – nad on nii armsad ja tahaks kõigile näidata kui ägedad lapsed meil on. Muidugi. Ma ei mõelnud oma kommentaariga, et oled oma lapse nüüd tuksi keeranud ja oled halb ema. Sa oled väga hea ema ja Ida tundub tore ja tark laps. See kommentaar oli tegelikult mõeldud näitena, et on võimalik ka nii, et ei ole neid kontosid ja see on ehk miski mida kaaluda, et ta ka jääks sama rõõmsaks ja noh…lapseks

        Liked by 1 person

    2. Sille, su point on õige, et peeglisse vaatamise koht, sest me vanematena suudame siiski oma last mõjutada ja reeglid kehtestada/mitte kehtestada. Aga ausalt öeldes su näide on äärmuslik, veits isegi “amišilik”. Kust see laps lõpuks selle netikogemuse/koolituse siis saab (netiohud jne)? Jah, koolis on arvutiõpetuse tunnid, aga seal võib isegi hätte jääda, kui varem oled arvutit vaid kaugelt näinud. Ühest äärmusest teise ei ole ka hea.

      Like

  3. Selles tunnistan ennast süüdi, et telefonita pikalt hakkama küll ei saa. Mitte et see oleks otseselt piin, hakkama saan, aga nt peale kolmi tundi eemal olemist ja midagi muud tegemist siis tuleb küll tunne et oh nii palju on vaadata jälle. Samas ma ei kiru nüüd sotsiaalmeediat maapõhja ka kuna mulle meeldib seal igast põnevaid asju vaadata, palju positiivset on ja olen teatud asjade kohta palju informatsiooni saanud. Inimestele, kelle elumõte ja ainuke sotsmeedia eesmärk on ennast näidata, eksponeerida ja iga oma liigitust näidata ning saada laike ja populaarsust, nende jaoks vast võib tõesti palju raskem olla. Aga ma nendest filtrite teemast ei saa üldse aru ja selle üle nutmisest. Ma pole vist mitte ühtegi pilti postitanud mingi filtriga, va kassi filtriga snapis tehtud ja siis mingeid naljakaid. Ma pole kunagi väga ka kasutanud enda näol nö foundation-it ehk siis igast sellised kontuurimise stiilis meiki mis muudab täielikult nägu. Alati olnud ideaalses korras näonahk ja mingid filtrid mind küll ei morjenda ega huvita. Pean oma pilte ka päris ilusaks. Samas see näide mis sa lisasid siia selles insta võrdluspildist, ma ei saa aru mis selle point on? Igaùhest annab teha ju koledaid ja kenasid pilte. Et siis see naine ennast insta jaoks meigib ja päris elus on sellise väga kunstlikult punnitatud koleda näoga. No äkki ta peaks arsti juurde minema kui ta päris elus sellise näoga kogu aeg on, sest ma küll pole. See on lihtsalt grimass 😀 ega ju enne sotsiaalmeediat inimesed ei pannud endast seinale raami koledaid pilte, ikka pandi ilusaid ja hästi välja kukkunud pilte.
    Kasvava generatsiooni osas ja laste osas sotsiaalmeedia, jah seda ma tõepoolest ei kujuta ette et kuidas see praegune tehnika ühiskond neid mõjutada võib, aga no mis asja on üldse kuni 10 aastasel lapse asja kusagile tik-toki ja instasse. Nagu mida teeb nii väike inimene seal. Mul küll lapsi pole aga no ma keelaks oma lapsel sellises kohas kontod ära. Ja päris tõsiselt su laps arvab et ta ema ei vasta ilunõuetele. Päris tõsiselt? No ei ole võimalik. Kõik ei ole ju instas filtritega, on tavalisi inimesi ka.
    Kuid üks asi mis kindlasti võib olla kordades hullem ja millega ma nö sümpatiseerin on kiusamine, sest internetis kedagi kiusata ja panna midagi vaatamiseks ja lugemiseks suurele hulgale on kindlasti väga halvas mõttes võimas kiusamis ja terroriseerimismeetod just laste hulgas.
    Mu kommentaarid tulevad alati nii pikad.

    Like

  4. Nutimaailm on narkootikum. Loe palun raamatut Ekraaniaju, saad väga palju huvitatavat teada. Ka täiskasvanutel on raske ekraani ahvatlusele vastu panna, aju reageerib sellele stiimulile sarnaselt uimastitega. Lapse aju see osa, mis kontrollib enesekontrollimehhanisme, küpseb alles teismeea lôpuks, seetôttu on lastel nutisôltuvus eriti kerge tulema. Miks on vaja 7-aastasele sotsiaalmeediakontosid? ûks asi on ekraanisôltuvus, teine asi aga need sônumid, mida Su 7-aastane sealt saab. Tema jaoks ongi seal nähtav reaalsus, 7-aastasel ei ole ka niipalju elukogemust, et môista, mida tähendavad filtrid ja kôik see vôlts, mida ta seal näeb. Ta ei suudagi vôltsi eristada. Sa vôid selgitada, aga tal on väga raske seda môista. Ka 15-aastase jaoks on see raske. 7-aastase aju ei toimi sarnaselt 15-aastase omale. Ema, kelle 10-ja 7-aastane saavad 40 min ekraaniaega päevas (me ei ela onnis keset paksu metsa, nad teavad, mis on tiktok ja facebook, aga 7-aastane sôpradega ekraanis ei istu ja kumbki sotsiaalmeediakontosid ei oma).

    Like

    1. Oh kui nõus ma olen sellega, kus sa naguminust kirjutaks – “On hetki kui ma tunnen, et tahaks telefoni lihtsalt põrandale katki visata, sest mul on nii vastikult tugev harjumus oma aega Instagramis raisata. Reaalselt, ma vaatan uudisvoogu ise samal ajal seda mitte nautides ja tundes vastikust, et JÄLLE ma raiskan aega. Ma ei oska seda kuidagi paremini seletada kui sõltuvus – sa tead, et see ei tee sulle head, kuid sa ei suuda seda ka lõpetada.”
      Eile sõitsime koju, ma olin tagaistmele, harilikult olen ninapidi telefonis ja lihtsalt mõttetult vahin midagi, eile jätsin telefoni käekotti. Mingi hetk vaatas Marek mulle otsa ja imestas – “sa polegi telefonis”. Ei olnud jah, lihtsalt tunnen ka, et kui mina ei suuda oma sõltuvust ohjata, siis mida ma nõuan lapselt. Ühesõnaga…nii nagu lapsel keelan telefonis olla kauem kui teatud aja, siis sama reegli kehtestasin (okei, püüan kehtestada) ka endale. Ei ole lihtne, ei ole.

      Like

    1. Just on äge kui oma linke ja mõtteid ka jagatakse:) Nii mõnigi teema, arvamus võib jääda ajapuuduse tõttu lugemata teiste blogidest, aga teiste arvamust on nii huvitav lugeda, seega lingid on nii praegu kui ka muul ajal teretulnud siia blogisse:)

      Like

  5. Ma lugesin nüüd selle Epu filtriloo läbi ja ausalt öeldes, ma arvan, et filtrite kasutamsie osa on liialdatud. Las ta olla ja kui 50+ inimene (ise olen ka), tahab endast ilusamaid pilte panna, siis lasku käia. Ma olin näiteks vanusefriik (liiga vana) juba siis kui sotsiaalmeediast midagi ei teatud ja asi polnud mitte väljanägemises, vaid peas (ei ole viimase 30 aastaga paranenud). Las kasutab filtreid, kõik ju teavad nagunii, ja kui ei tea, seda parem. Keegi kommenteeris, et mehed KA kasutavad filtreid – on nemadki inimesed. Sotsiaalmeediasõltuvustest – mu 22-aastane poeg on hoopis vähem sõltlane kui mina, ise IT-tudeng. Samas pole talle lapsena midagi keeletud, oli FB, oli, mis iganes asjad seal 10-15 aastat tagasi olid. Nüüd kustustas oma FB konto ära. Ma usun ikka rohkem seletamisse, kui vanemliku autoriteedi kasutamisse. Keelad – ja seda põnevam on. Tean ühte peret, kus teises riigis elav vanaema ei tohi lastega skaipida, sest LAPSED EI TOHI TEADA, MIS ON EKRAAN (miski 5-6 vist vanad). Peksuga riskides pean sellist lähenemist absurdseks. Mida kiiremini Ida selgeks saab, et need seal Tik-tokis ei ole päris, seda parem. Ja millisele väikesele tüdrukule ei meeldiks glitter? Ta poleks siis ju väike tüdruk. Oma tütrega läks veidi rohkem aega, veel 15-.aastaselt tuli juhtida tähelepanu asjaolule, et mingist paksusest alates on ripsmed absurdsed ja kõige pikemalt kulus kunstküüntega võitlemisele, viimaks ütlesin a) kuna need on nii koledad, siis mina neisse ei investeeri ja b) kuna need on nii koledad, siis pean iga kord sind veidi mõnitama, kui pilk neile langeb. Aga tal oli ka teistsugune minevik. Filtreid ikka oma piltidel kasutab – a miks ka mitte. Samas videoklippidel on täitsa loomulik. Vahepeal hoopis keelasin oma sõbrannadel talle välimuse osas komplimete teha, sest ta pidi aru saama, et veidi sisu läheb ka vaja. nüüd on sellega ka jälle hästi. Mis ma siis selle pika lobaga öelda tahtsin – ekraani keelamine pole lahendus.

    Liked by 1 person

  6. Mul on ainult Facebook, kus võtsin kohe konto avades reegliks, et sõbralistis on vaid need inimesed, kellega tõesti päriselt suhtlengi. Ajaga on see küll natuke hajunud, aga siiski on mul seal vaid 62 kontakti. Ma jagan seal mingisuguseid hetki oma elust ja ma ei taha, et inimesed, kellega ma vaid korra kuskil olen kokku puutunud, sellest osa saaksid või mina nende omast. Sest ma ei näe sellel mõtet, mind ei huvita see.

    Ammugi ei näe ma mõtet instagramil või veel vähem tiktokil. Nii palju, kui avalikelt kotodelt olen vaadanud, mis seal toimub, siis ei tekita see minus mittemingugust sõltuvust, üksnes hämmingut. Kindlasti on ka mõistlikumaid kontosid, kui need, mille otsa olen koperdanud, ent “uudisvoog” stiilis, kui ilus ma ka täna olen, ei paku mulle tõesti mitte midagi.

    Telefoni asja eest, teist taga näpin küll, kui bussiga sõidan või ootan kuni kaste pakseneb, aga siis vaatan seal ajalehti ja neid blogisid, mida jälgin. Kellegi meiki või muidu ilusolemist, ei aitäh. Ma olen ise piisavalt ilus vist, et oma laks kätte saada. 😀

    Like

  7. Vaatasin ka mõnda aega tagasi seda dokki. Fb koha pealt ma ei tunne, et ta mind mõjutaks või feik oleks, see on mulle tõesti koht, kus sotsiaalne olla, annab kuidagi pigem head energiat ja fiilingut ja saab sõprade tegemisi jälgida jne. (ja no reklaamid ei koti üldse, sest mul nagunii pole pappi et kohe ostma tormata 😀 ) Instaga on vastupidi, kuigi ma pigem jälgin spets selliseid vähegi sisukamaid asju seal või siis nalja-kontosid, siis selle paari aasta jooksul mis olen olnud, on ikka korduvalt tekkinud see võrdlusmõmendi või halvem olemise tunne (või isegi vanem/paksem jne olemise tunne, mida mul enne instat kunagi pole olnud). Ja ma olen instas päeva jooksul max 20 min. Et jah, kujutan ette, kuidas nt teismelistele, kelle jaoks insta on nö elu, võib ta lõpuks väga laastavalt mõjuda ja enesehinnagu ja minapildi ja väärtushinnangud totaalselt pekki keerata. Eriti kui selliseid filtrite taha peituvaid ja päris-ennast varjavaid barbinukke jälgida. Ja see on täiega kurb.
    Oma lastele ma enne 10a kindlasti isiklikke telefone v muid neti/nutiseadmeid ei võimalda ja sots.meedia kontod jätan ilmselt veelgi kaugemasse tulevikku. Õnneks neil pole koolist teiste laste näitel mingit survet ka, siin kõik lapsed telovabad. Samas ikka teavad, mis see insta on, vahel oleme koos skrollinud ja panevad kõikidele kassi- ja koerapiltidele südameid, aga sellega nende kokkupuude sotsiaalmeediaga piirdub kah. Youtube-aega samas luban neile küll, 8a vahib minecrafti mängivaid gamereid ja 6a vahib mingit eksperimente ja loomalugusid täis õpetlikku kanalit ja on varsti must targem juba 😀 Aga ma ei tea, mul on endiselt raske youtube sotsiaalmeedia alla paigutada, mu jaoks ta ikka pigem midagi raadio ja teleka sarnast 😀

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.