Emotsioonide virrvarr

Nädalavahetusel toimus “Harjumaa laululapse” võistlus, kus ka Ida osales. Emana ütlen ma, et ma ei saaks oma lapse üle rohkem uhke olla, seda juba sajal erineval põhjusel. Esiteks, et tal on minu arvates tõesti ilus lauluhääl ja ta oli laval nii armas. Teiseks, et tal on julgust ja pealehakkamist – ma ei kujutaks ette, et peaksin laval mikrofoni, publiku ja žürii ees laulma, ma enne oleks nõus vist piima-juurviljasuppi sööma, aga tema – haaras mikrofoni ja laulis nagu pisike pääsuke. Kolmandaks, et ta nii kaugele jõudis. Mulle on muidugi arusaamatu, miks ta (ja teised temavanused) on grupis, kus on koos lasteialapsed ja koolilapsed. Seitsmeaastane (võib olla alles seitse saanud) lasteaialaps ja üheksa-aastane (võib olla kohe kümme saamas) koolilaps on kaks väga erinevat lauljat. Ei, see ei ole siin pettunud ema hala, aga olete te minuga nõus, et oleks ju loogiline, et lasteaialapsed ja koolilapsed on erinevates kategooriates. Aga see selleks, mina olin juba uhke ette. Päris ausalt vaatasin teda laval ja nagu ikka emadel, pisarad tulid silma. Muidugi tulid mul pisarad silma ka teiste laste esinemiste ja autasustamise ajal, aga oma pääsuke on ikka see kõige armsam.

https://fb.watch/1EGxjmuBxp/

Paar tundi hiljem, endal süda ikka uhkust täis, tundsin ma end korraga jälle läbikukkunud emana. Miks? Ma jõuan sinna. Alustame algusest. Ida ei saanud auhinnalist kohta ja loomulikult oli ta pettunud. Esimese hooga ei osanud ma aru saada, mida ta tundis, hoidsin teda süles ja ütlesin, et sellest ei ole midagi, et kõik, kes siia jõudsid on juba võitjad, aga Ida ei lasnud end lohutada. Ta puhkes lahinal nutma ja hakkas end süüdistama – “ma laulsin häbeliku häälega”, “ma ei meeldinud neile”, “see on mu elu halvim päev, ma ei oleks tahtnud siia tulla, me oleksime pidanud minema hoopis vanaema sünnipäevale.” Ma võtsin ta kõvasti kõvasti kaissu ja püüdsin nii hästi lohutada kui oskasin, ise samas tundes, et ma ei oska ja et mu sõnad ei loe midagi. “Ei, ei ole nii, et osalemine on tähtis, võit on kõige tähtsam, ma ei meeldinud neile” nuttis Ida ja mul oli tast nii kahju. Ma sain seal samas teada, et Ida ei ole minusugune lillelaps. Minus ei ole kunagi olnud võistleja hinge, mulle ei ole absoluutselt mitte kunagi olnud oluline võita. Ma ei tea, kas selle pärast, et ma olen andetu ja tean, et lootust niikuinii ei ole või lihtsalt olengi sellist tüüpi, kelle jaoks see üldse pole oluline. Seepärast ma ei osanudki teda ette valmistada, sest minu jaoks ei ole see oluline. Ma oleksin pidanud teadma(ma ju tunnen oma last ometigi!) , et tema ei ole samasugune, et temas on võistlejahing. Ma ju tean, et ta on (isegi minust) emotsionaalsem ja õrnahingeline, mitte sisemiselt surnud nagu mina. Miks ma seda arvesse ei võtnud juba enne konkurssi?

Lasin tal oma süles nutta ja kurb olla, lohutasin, kuid lubasin tal lihtsalt kõik oma emotsioonid välja elada. Lõpuks sain ta siiski natuke naeratama. Mul on nii hästi hea meel, et mõned teised osalejad, kes nägid, et ta mul süles nutab, teda lohutama tulid. See aitas rohkem kui minu sõnad. Ma olen neile hästi tänulik. Kui nüüd Ida emotsioonid ja pettumus kõrvale jätta, siis ma ei taha kuidagi jätta muljet, et ei ole võitjate või tulemustega rahul. Need lapsed, kes võitsid, olid igati selle ära teeninud. Ma ei ole mingi asjatundja, kõik lapsed olid hullult head, aga mõned olid ikka väga head, v-ä-g-a head! Rääkisin ka Ida juhendajale, et enne kui mul last ei olnud, mõtlesin ma, et vaesed vanemad, kes peavad laste kontsertidel käima, aga nüüd saan aru kui rumalalt ma mõtlesin. Pole midagi vaesed vanemad! Laste esinemised on toredad.

Koju jõudes olin ma Ida tuju suutnud heaks teha, ta natuke ära osta ja mulle tundus, et ta sai täitsa kenasti aru, et ta ei olnud mitte kaotaja, vaid ka üks võitjatest. “Emme, aga ma tahan tagasi Kaari juurde laulma minna ja võib olla viiulit ka õppida,” ütles ta mulle kodus. Vastasin talle, et pole probleemi. Logistiliselt ma muidugi ei kujutanud ette, kuidas ma teda ühte ja teise kohta vedama hakkan töö kõrvalt, aga tol hetkel olin ma kõigeks valmis, sest nagu öeldud, ma tundsin end jälle läbikukkujana.

Miks? Kõige pealt muidugi eelmisest postitusest tulnud emotsioon, et ju ma olengi halb ema, kes laseb lapsel (valimatult?) youTube’i ja TikToki vaadata ning süüdistab väärastnud iluideaalides teisi, mitte ei näe palki oma silmas. Muidugi võiksin ma end õigustada ja öelda, et jätsin tolles postituses nii palju kirjutamata, sest inimestel on kombeks solvuda iga asja peale, aga sellel pole mingit tähtsust. Niikuinii on (blogi)maailmas kahte tüüpi vanemaid – ideaalsed ja minu tüüpi, kes kõike ei keela ja pärast teisi süüdistavad, et emana läbi kukkunud on. Teiseks tundsin ma end nii halvasti, et emana selline lillelaps olen. Muidugi ma tean, et Idal on ilus lauluhääl ja sellega oleks võinud juba varem rohkem tegeleda, aga erinevatel põhjustel jätsime me ka Kaunid kunstid pooleli ja ma ei tundnud, et tahaksin last sundida, las ta olla laps, küll jõuab. Võib-olla on see vale hoiak, võib olla oleksin ma ammu pidanud sundima ja rohkem temaga tegelema. Ja jumala eest, palun ärge lugege siit välja, et ma lapsega üldse ei tegele – ma pean siinkohal tegelemise all silmas erinevaid lasteaiaväliseid ringe.

Kui ma õhtul Ida olin magama pannud, tundsin ma, kuidas mul kõik need enda emotsioonid, Ida emotsioonid üle pea lõid ja ma nutsin end Ida kõrval magama. Lihtsalt lamasin pimedas voodis Ida kõrval ja lahistasin nutta. Ei tahtnud, kartsin Idat üles ajada, aga pisarad lihtalt pressisid silmist välja. Mina võtsin seda lauluvõistlust nagu muuseas, noh, et lähme käime ära, vaatame, kuidas läheb, tuleme koju tagasi, vaatame koos multikat ja elu läheb edasi. Süüdistasin end, et ei olnud süvenenud, et ei olnud ette mõelnud, kuidas Ida võiks reageerida, et ei olnud teda paremini ette valmistanud. Jah, võit võib olla oluline ja kes ei tahaks auhinda saada kui oled selline võistleja-tüüp, aga et ta saaks aru, et oli juba võitja, et ei tunneks end kaotajana, et ei arvaks, et laulab halvasti. Või et miks ma siis tema laulmist rohkem ei arenda, miks ma sellega rohkem ei tegele, kui tean, et talle see meeldib ja ta tahab võita. Miks ma ei ole pannud teda muusikakooli, miks ma ei ole uurinud targematelt, mida teha, miks ma olen seda kõike ebaoluliseks pidanud. Mu peas keerles miljon miksi ja süütunne näris, sest paganas, see ema süda ikka murdus kui lapse lootus ja ootus purunes. Ma oleksin võinud temasse enne võistlust rohkem juba-võitja-hoiakut sisendada, et see pettumus ei oleks nii suur olnud. Et ta oleks käega löönud ja öelnud, et järgmine kord uuesti!

Hommikul ärkasin paistes näoga. Süütunne ei olnud nutuga kuhugi kadunud. Lisandunud oli halb enesetunne. Õnneks vähemalt Ida tuju oli hea. See oli kõige olulisem. Mäletate seda kirja, mis mu ema mulle pulmadeks kirjutas ja mida ma loen kui mul on raske, sest see annab mulle mingil moel jõudu ja enesekindlust. Ma tahan, et Ida oleks samamoodi rohkem kui täiuslik –ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. /…/ olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas. 


Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas. 
Emme

18 thoughts on “Emotsioonide virrvarr

  1. Ohh, ma saan nii nii hästi aru, mis Sa tunned ja ilmselt kaudselt ka mis Ida tunneb. Olin ise täpselt samas seisus, kui tüdruk oli lasteaia viimases rühmas. Sai Salme lavale, Tallinna vooru aga sealt edasi ei saanud, ohh neid pisaraid, ohh neid arutelusid ja mõtisklusi… Meil polnud mingit erilist ettevalmistust, mitte rohkem kui lasteaias õpetaja temaga tegeles, aga lavadel on kokku tulnud ikka vägagi dresseeritud kujud, mis ei tee tegelikult meie laululinde grammigi halvemaks.
    Tänaseks, kui tüdruk on 3. klassis ta enam seda läbikukkumiseks ei pea.
    Palju helisevaid laule!

    Liked by 1 person

    1. Ma tunnengi end selle pärast juba hakvasti, et kui minul on sellised emotsioonid, siis mida see laps veel tunda võib. Ja veel kord, mitte ma ei taha seda öelda, et alati peab võitma, vaid seda, et ma ei osanud teda rohkem ette valmistada, vaid võtsin seda kõike enda mõõdupuu järgi, et ah, niisama, üks võistlus…

      Like

  2. Ida on väga vapper väike tüdruk. Mina ei oleks lapsena iialgi julgenud sellise hulga inimeste hulka astuda…isegi 20+ vanuses oma esimesel avalikul esinemisel olin oluliselt rohkem närvis kui Ida nädalavahetusel laval. Lapsele on oluline vanemate toetus, teadmine, et ükskõik kuidas läheb, on alati olemas see keegi, kes elab ainult sulle kaasa, kes pühib pisarad, toob päikese välja ja süütundest jagab “katteta” lubadusi, mida hiljem meeldetuletatakse. See on lõputu ring ja ette valmistuda on keeruline, pea võimatu, sest täiskasvanuna näeme maailma hoopis teisest perspektiivist. See, mis meile on ebaoluline, on lapse jaoks terve tema maailm.

    Räägin ühe loo ja see ei ole lugu “sündinud Ameerikas”, vaid siinsamas kodusel Eestimaal. Laps oli 7-aastane, tema esimene jalgpalli võistlus. Keegi ei tahtnud olla väravavaht ja poiss otsustas, et tema läheb. Vanematena seisime värava taga, elades mängule kaasa. Ühel hetkel näen, et kaitsja eksib, vastane on 1:1 väravavahiga. Mida teeb ema? Tormab väravasuule ja üritab palli tõrjuda. Üsna viimasel hetkel sain aru, et mina ju ei mängi ning tõmbusin tagasi värava taha. Poiss tõrjus esimese löögi, kuid nii õnnetult, et pall jäi vastasmängijale jala peale, kes selle väravaks kõmmutas. Tõenäoliselt oleks saanud eluaegse “staadioni-keelu”. Vahejuhtum, mis õpetas, igaüks peab olema enda eest ise väljas ja tuleb õppida ka kaotustega toime tulema, see karastab ja vormib hilisemalt nendeks, kes oskavad võite väärikalt tähistada ja vastast austada.

    Liked by 1 person

    1. Jaa, olen sinu kommentaariga algusest lõpuni nõus. Ja isegi kui mingil hetkel tulebki neid konkursse ja kontserte nii palju, et muutuvad tüütuks, nagu Manjana juba kommenteeris, siis mina kavatsen olemas olla kõikidel neil. Elada kaasa, pühkida pisarad, jagada lubadusi, olla toeks ja koos rõõmustada ja õppida, ka kaotusega toime tulema.

      Like

  3. Ei ole olemas ideaalseid vanemaid, kõik teevad midagi valesti ka, sest ei olegi olemas seda õiget varianti, päriselt. Lihtsalt mõned vanemad ei taha seda tunnistada 😀
    Aga nende laste kontseridega on nii, et kui laps lõpuks kooli lõpetab, siis selleks ajaks on igasugu laste esinemisest küll totaalne siiber saabunud, või isegi varem. alguses on jah, et oi kui nummid ja kujutad ette, et milline sa ise kunagi olid, aga neid kontserte koguneb ja koguneb ja nad korduvad ja korduvad …

    Liked by 2 people

    1. Nooh, mulle siin ikka on korduvalt selgeks tehtud, kuidas ma emana vähemalt pooli asju valesti teen ja eks siis on lihtne end nende rohkem ideaalsetega võrrelda ja halvasti tunda.

      Like

    2. Uhh neid kontserte ei jõu gümnaasiumi lõpuni kõiki kuulatagi 🙂 oma lapse kooliajast aga mäletan, et meil oli vastupidune situatsioon- aasta aastalt edasi tekkisid sellised “andekad” lapsed, kes igal jumala aktusel esinesid, teistele ei antudki võimalust! Malle nüüd laulab, Kalle mängib klaverit , Pille tantsib.. ja järgmisena Pille laulab, Kalle tantsib ja Malle mängib klaverit!!! Ausalt- oleks tahtnud end maha lasta

      Liked by 1 person

  4. Ma arvan, et lapse emotsioonide lahvatus ei ole kindlasti midagi, mille pärast anda hinnangut lapsevanemale. See on täiesti normaalne, et selles vanuses laps ei suuda oma tunnetega toime tulla, eriti peale nii suurt sündmust. Ega see “emotsioonipurse” ei pruukinudki olla vaid kaotusest ja pettumusest vaid samavõrra ka pingelangusest. Nii nagu mõnikord peale suurt pidu langeb laps lihtsalt nuttes vanemate sülle jne.
    See on kõik okei ja ma arvan, et niimoodi lähedust pakkudes ja toetades käitusid sa ainuõigesti, muud ei oleks saanudki teha selles olukorras.
    Rahu, ainult rahu, kõik on õigesti 🙂

    Like

    1. See emotsioonipurse oli ikka konkreetselt pettumusest – istus mul süles ja korrutas kui halvasti ta laulis, kui ebaaus see oli, kui halb päev see oli. Seda kõike oli nii kurb kuulata ja tõesti siiamaani mõtlen, kas ja mida ma oleks saanud teha, et sellist reaktsiooni ära hoida. Aga ega vist muud tõesti poleks saanud kui lihtsalt toeks olla ja lohutada.

      Like

  5. Oi kui valus! See suur soov säästa last sellistest “läbikukkumistest ja kaotustest” (mida see tegelikult ju pole) on pannud mind paljusid selliseid vôistlusmomente vôi olukordi sootuks vältima. Ja ega see ka ôige versioon pole, lihtsalt mônede kaotusvalud on suuremad kui kritiseerijad oma silmaklappide vahelt näga oskavad:)))

    Like

    1. Muidugi ei ole ei läbikukkumine ega kaotus, aga täiesti saan aru, miks see nii tundub lapsele. Jah, süda murdus, aga samas on minu asi nüüd õpetada ka nö kaotustega leppima ja mitte alla andma ning endasse uskuma.

      Like

  6. Hmm, andestust, et sõna võtan, aga mina näeksin seda situatsiooni hoopsi teises valguses. Miks peaks eeldama, et hea ema on see, kes ette ära taipab, millised lapse emotsioonid saavad olema ja juba eos need tal õpetab alla suruma? Hea ema on minu meelest ikka see, kes laseb lapsel tegeleda, sellega mis lapsele huvi pakub ja ka laseb lapsel tunda ja väljendada seda, mida ta parajasti tunneb. Last süles hoida, lasta tal nutta ja teda lohutada on ju kõige õigem tegu üldse selles olukorras. Las ta tal jõuda ühest leinaetapist teise..
    Ma sain aru, et lapsele meeldis esineda ja tema jaoks oli oluline see lavakogemus. Ma saan aru ka, et lapsele oli väga-väga oluline, et ta teistele meeldiks. Kahjuks mittevõites sai ta vale info – justkui tema oleks midagi valesti teinud. Jah, ta ei võitud, aga siin puudub ju seos, justkui ta poleks hindajatele meeldinud. Võit ja kaotus pole isiku hindamised vaid nende oskuste hindamised. Teised lauljad olid lihtsalt tehniliselt paremad.
    Teine ja suurem küsimus on hoopis, kui eetiline on korralda üritusi sellises vanuses lastele, kus selguvad võitjad ja kaotajad. Lapsed ei oska sageli kaotust mitteisiklikult võtta nagu juuresoleval pildil näha. Toredam oleks, kui kõik saaksid sama medali. Aga seda kultuuri vist üks ema niisma lihtsalt ei muuda.

    Like

    1. Ei, ma kindlasti ei pidanud silmas, et oleks pidanud ette taipama ja õpetama emotsioone alla suruma, vaid pigem seda, et ma ei osanud mõista, et tema ei ole mina, et temale on võit tähtis ja et ma ei selgitanud piisavalt, et läheb ükskõik kuidas, siis täpselt nii nagu ka ütled – tema ei teinud midagi valesti, vaid teised olid tehniliselt paremad.
      Ma iseenesest arvan, et võistlustes ei olegi midagi halba, aga siin peaks lihtsalt vanem valmis olema lapse reaktsiooniks. Mina ei olnud valmis, sest võtsin liga enda järgi osalemist – noh et vahet pole, mis koha ja kes saab, et tähtis on kogemus:)

      Like

  7. Lapse pettumus on igati môistetav, aga see on üks kogemus paljudest, mis väikest inimest ees ootavad. Tegelikult on pettumusega toimetulek hästi olulilne asi, mida harjutada. Selliseid olukordi, kus sa ise oled väga tubli, aga keegi teine on veel parem/tublim/kiirem/osavam, tuleb väga sageli ette. Lasteaia lôpuni on lapsed hästi hoitud, neid kiidetakse, k¨ôigi joonistused pannakse näitusele, kôik saavad medali jne. Aga nii kui laps kooli läheb, muutub kôik. Meie jaoks oli see ebameeldiv üllatus, kuna ma ei olnud sellele lihtsalt môelnud. Kuidas lohutada last, kes nutab, et tema joonistust ei pandud koolis näitusele, ehkki ta joonistas enda arvates nii ilusa pildi? Vôi ei saadeta vôistlusele, ehkki ta andis endast kehalises parima? Vôi sai oma koolitöö eest 4 ja sôber sai 5? Meie asi ongi lapse pisarad pühkida ja püüda selgitada, et kôiges ei saagi kôige parem olla ja ei ole vajagi. Tuleb leida see midagi, milles oled hea ja mis sulle endale meeldib. Ja sind ônnelikuks teeb. Kindlasti jätakake laulmisega ja kui vôimalik, pane Ida ka viiulit ôppima, kui ta seda soovib. Alati ei pea muusikakooli minema, saab ka väiksema koormusega eratunde vôtta. Minu laps oli viiene, kui hakkas rääkima sellest, et tahaks klaverit ôppida. Olin väga skeptiline, kuid otsustasime proovida. Leidsime eraôpetaja ja laps mängib juba teist aastat klaverit, ôpetaja ainult kiidab, laps harjutab rôômuga:)

    Liked by 1 person

  8. Jah, absoluutselt nõus, et pettumusega toimetulekut peab õppima ja see on oluline. Ma siiralt loodan, et suutsin selle selgeks teha, aga samas ikka tunnen nii palju oma last, et näen, et tegelikult ta on ikka pettunud ja tahab nüüd võita (mis tähendab et peame seda enam tegelema ka sellega, et see pettumus ei pruugi jääda ainsaks). Mul on lapsest siiralt kahju, aga samas täna – vanemana eksju – võtan mina seda kui õppetundi enda jaoks.
    Eile läksime esimest korda tagasi Kaari Sillamaa kooli, Ida enda soovil. Panin ta 7-10aastaste muusikaliteatri rühma, kus ta on ainus lasteaialaps ja olin valmis, et ta keeldub minemast või häbeneb. Alguses häbeneski, aga tunni lõppedes ütles, et neljapäeval siis uuesti, et me õpime neid laule ja hakkama seda etendust tegema ja ühesõnaga oli hoopis elevil.
    Aga seda pean ma küll ütlema, et ei oleks ma osanud arvata, et lapsevanemaks olemine on nii raske ja mida kõike on vaja teha, kui laps juhtub pigem andekas olema:D

    Like

  9. Mu tuttav räägib oma noorema ja andekamad lapse kohta pidevalt, et erivajadustega laps ja selle tõttu kaasnevad suured kulutused. Sest jah, kui anne on antud peaks vanem võimalusel tegema mis oskab ja saab. Meil peetakse erivajadustega lasteks ainult keskmisest väiksemate eeldustega lapsi aga samuti vajavad teist oodi lähenemist keskmisest andekamad lapsed. Tuttava laps on täna täiskasvanu, Eestimaa koolid läbi ja edasi õppimas juba kaugemal ja endiselt silmad säravad ja on tubli.
    Eks koolis tuleb neid tagasilööke üksjagu, ikka on keegi kes loeb paremini, või arvutab või joonistab.
    Meie peres oli seda pettumust ka üksjagu sest ainuke laps ei oska hästi jagada ja teiste lastega arvestada, eriti kui ta kodus on harjunud kõige tähtsam olema 🙂

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.