Psühholoog ja Härra prominentne isik

Tänu (hmmm, väga veider on seda sõna siinkohal kasutada) Covid´ile olen ma sel aastal osalenud hästi paljudel webinaridel. Kohati isegi tõesti tuleb koroonale tänulik olla, sest kui ma oleksin webinaride asemel osalenud seminarid, oleks mul ajast kahju olnud. Mõned neist on sellised “nähtud-tehtud” ja ausalt panevad mind silmi pööritama, et kaua võib samast asjast jahuda, aga ikka osaled, lootuses saada tutvusi, nippe, näpunäiteid, kogemusi. Tänu webinaridele saab kenasti rööprähelda ja aja kokkuhoid sõitmise ja parkimiskoha leidmisel on arvestusväärne. Samas on sõna “tänu” kasutamine ikka nii vale, sest füüsiliste messide asendumine virtuaalsetega on minu 2020 osaliselt täitsa p..i keeranud. Sellest ei hakka ma rääkimagi, mida projektide edasi lükkamine endaga kaasa tõi. Alles paar kuud tagasi pidin ma osalema ühel prominentse isiku juhitud ärivisiidil ühele mind huvitavale sihtturule. Kaks päeva enne reisi toimumist muutus see riik “punaseks tsooniks” ja visiit jäi ära. Aga moodsad ajad, moodsad lahendused, moodne mina – webinarid ja online-konverentsid selle asemel it is. Lisaks nendele hoian ma silma peal ka paljudel lehekülgedel, mis teavitavad erinevatest ärivisiitidest, seminaridest, konverentsidest ja nii pole vist ime, et see prominentse isiku nimi on sel aastal päris palju mu uudisvoost läbi käinud. Ma olen oma tööalases uudisvoos näinud inimesi seda nime palju mainimas. Olen isegi tundnud teatud aukartust, et kui peaks kunagi kohtuma, kas oskaks suheldagi.

Täna käisime me jälle psühholoogi juures. Jajaa, sellel lool ON seos, ma luban. Ma ei saa ega taha jagada üksikasju, aga ühe seiga, millel me ka täna kaudselt peatusime ja mis selle eelnevaga haakub, jagan teiega ikka, sest naljakas (minu meelest). Seda teame me kõik, et vanemad oma lapsed pekki keeravad. Kusagil jäi mulle isegi silma üks meem, et “kui vanemad lapsi pekki ei keeraks, siis nad ei koliks kunagi kodust välja”. Nii pole ka minu vanemad erandid. Järgnev ei ole absoluutselt etteheide, aga minu ema on alati olnud hästi nõudlik ja emana ta kiitusega just eriti ei priisanud. Või siis ütleme nii, ta leidis alati kellegi, kellega mind võrrelda, ja kellele ma alla jäin. Minul on selleks kellekski, kellega mind võrreldi, alati olnud “Ene poeg”. Ma olen kasvanud üles kuuldes kui tubli on “Ene poeg”. Ma tänaseks isegi enam ei mäleta, mida ta kõike tegi, aga ta tõesti oli eriline oivik (nagu parimas mõttes), ma ei osanud tookord isegi kade olla, sest ta oli minust “nii palju vanem” – lausa kolm ja pool aastat äkki, et tunduski hoopis teine level. Meie ta õega mängisime nukkudega, tema osales samal ajal suure tõneäosusega mõnel järjekordsel olümpiaadil. Iga kord kui ema sõbrannal külas käis, teadsin ma, et mind ootab ees loeng sellest, mida kõike “Ene poeg” saavutanud on. Oli ka, aga ma mingi hetk hakkasin seda ignoreerima, sest kaua sa jaksad. Kunagi ema ütles naljaga (oli ikka naljaga?), et no kui sinust välisministrit ei saa, siis suursaadikuks võid sa ikka ju saada. Kust selline mõte? Loomulikult sellest, et “Ene poeg” oli ühes või teise riigis suursaadik.

(Vahemärkusena ütlen ma, et kui 20 aastat tagasi mulle seda räägiti, siis ma mõtlesin, et hahhaa, mina ja suursaadik, mind ei huvita ju, aga kaks-kolm aastat tagasi ma päriselt kaalusin Diplomaatide kooli minemist, sest üks saatkona üritus motiveeris mind nii palju. Nagu aru olete saanud jäi see mõte sinnapaika.)

Ma olen aegajalt ikka “Ene pojast” midagi kuulnud, aga see on selline jutt, mis ühest kõrvast sisse ja teisest on välja läinud, nii et laias laastus ei ole ma tollest imelapsest 10+ aastat kuulnud.Kusagil ta suursaadik oli, aga kus – kes jõudis järge pidada.

Täna peale psühholoogi osalesin ma online- konverentsil naiste ettevõtluse teemal. Plaanisin ka kohale minna, sest üks väheseid, mis veel päriselt ka toimus, aga mõtlesin, et saan jälle ju mitu kärbest ühe hoobiga löödud kui läbi veebi osalen. Kuulasin ettekandeid, mis olid tõeliselt inspireerivad ja andsid kuidagi sellise enesekindluse, et krt! ma tundsin, et vot nüüd panengi need suure tüdruku püksid jalga ja ütlen, et teate, kallid mehed, ma tean teist oluliselt rohkem ja paremini (rohkem selliseid seminare ja konverentse palun!) ja tunde hiljem jõudsime me lõppsõnani. Jälle käis läbi tolle Hr prominentse isiku nimi. Kuulasin ta lõppsõna ilma videota, sest noh töö vajas tegemist ja kui ma siis ühel hetkel jälle video lahti tegin, pidin ma toolilt maha kukkuma.

Otseloomulikult oli too Hr prominente isik toosama “Ene poeg”. Toosama, keda mulle terve lapsepõlv ja teismelise iga oli eeskujuks toodud. Toosama, kelleni ma kunagi ei küüdinud, sest “kõigest” suursaadikuks saamise asemel valisin mina hoopis skandinavistika ja avalikkussuhted. Nüüd oli ta mul nagu tellitud ekraanil, just siis kui need tagasihoidlikud lootused ja lootused lapsepõlvest laual olid. Mitte “kõigest” suursaadikuna, vaid Hr prominentse isikuna. Mis asi see siis nüüd oli? Kokkusattumus? I don´t think so. Mul on kahtlane tunne, et seda oli just hetkel vaja, sest kuidagi mõjus see mulle inspireerivalt ja motiveerivalt. Nii nagu see konverets tervikuna. Ja tänane psühholoogi külastus. Nagu pusle tükid, mis peaksid sobima koku üheks suureks pusleks.Tervikpildiks.

Õhtul kirjutasin õele ka sellest vahejuhtumist. Õde hakkas naerma ja ütles, et tal oli oma “Ene poeg” – et tema kuulis terve lapsepõlv kui tubli Kati oli. “Peaks Idale ka oma “Ene poja” leidma, sest mustreid ei saa ju muuta,” naersin ma vastu.

Igaks juhuks ma siis jälle mainin, et siin postituses ei ole trotsi, kadedust, etteheiteid või muid negatiivseid emotsioone, mida võiks tahta siit leida. See on vaid lihtsalt üks seik sellest kui väike maailm tegelikult on ja kuidas mingid asjad kokku jooksevad. Ehk et ma ei oota siinkohal õpetusi ega soovitusi, küll aga olete teretulnud jagama oma kogemusi sarnastel teemadel.

7 thoughts on “Psühholoog ja Härra prominentne isik

  1. Minu pojal on näiteks olemas „Evelyni poeg”. Vahel, kui nimetet härrasmehest mingiski kontekstis jutut tuleb, ütleb minu poeg, „aga tema on ju geenius.” On muidugi suhteliselt lähedal küll :-). Kuigi ma siiski kiitsin kiidan oma lapsi. Poeg ütles vanasti ikka, „pole vaja, ma tean isegi, et ma tubli olen.”

    Liked by 1 person

  2. mingi aeg ämm kippus võrdlema sama vana “Marju lapselast” minu poisiga, juba titest peale 🙂 alati küsisin mehelt kõva häälega: vot miks sinu poeg on nii andetu, et ei tao trummi ja ei tantsi balletti 😛

    Like

  3. Haha, ma just sain aru, et ma olen ise “Ene poeg” 😂 Hakkasin mõtlema, et hmmm mul vist ei olnud kedagi, keda niiviisi idealiseeriti… Ja siis tuluke süttis. Selle vahega, et minu sõbrannade emad ise viitasid mulle, mitte läbi minu vanemate.
    Aga mitte sel põhjusel, et ma kuidagi edukas või andekas oleks, vaid pigem seetõttu, et ma väga varakult ja kiiresti iseseisvusin, kodust välja kolisin ja nii kesk- kui ülikooli kõrvalt tööl käisin. Ka ei hakanud ma väga varakult pidutsema, sest kodus oli vaja pisemaid kantseldada.

    Ja nii me siis vastastikku krigistasime hambaid, sest nendele käis minu tragiduse nina alla hõõrumine närvidele ja minule käis nende vanemate kulul elamine ja autod-korterid närvidele, kuna mina olin väsinud, ületöötanud ja pidin koonerdama ja säästma 😀

    Like

  4. See tuleb väga tuttav ette. Mu vanaema heietas ka vahel “Maimu lapselapsest”, kes alati hea meelega poes käis, vanaisa sünnipäevalauale kõik toidud valmis vaaritas (10-aastasena!) ja külalisi terve õhtu teenindas. Need lood kõlasid natuke liiga utoopiliselt, et neid etteheidetena võtta.
    Viimati oli “Maimu lapselapsest” juttu siis, kui ta kõrgkooli kõrvalt tööle läks ja oli hotellis lausa nii eeskujulik töötaja, et tööandja lubas tal tööjuures duši all käia. Olgu öeldud, et kui sellest juttu oli, käisin ka ise ülikooli kõrvalt tööl, aga pesemis-boonusega suutis “Maimu lapselaps” mulle ikkagi ära teha.

    Like

    1. 😀😀 nii naljakas ikka,eriti see osa et vanaisa sünnipäevalauale kõik toidud valmis vaaritas.

      Tegelt,mu ema siiamaani samasugune . Ikka kui edukad,majadega ja millised erilised mehed neil ikka on 😀 mitte et enda tütre abikaasa on suures rahvusvahelises pangas kõrgel kohal aga alati ikka need sõbrannade väimehed on nii tublid jne. Muidugi lapsekasvatamise kommentaaridest ei hakka rääkimagi.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.