Satumainen

Ei saaks öelda, et ma olen peale Satu matuseid ta peale liiga palju mõelnud. Kohati on mul isegi süümekad olnud, et mis sõbranna ma selline olin, kui ei tule igatsust ja kurbust ja pisaraid peale. Samas olen sirvinud vanu postitusi ja mõelnud, et ikka megaäge naine oli. Eriline. Mulle tuli meelde, kuidas me kui me kangutasime naaskliga lahti foie gras‘d ja vaatasime Google´ist järgi, kuidas kasutada Satu peent avajat. Ta veel naeris mu üle ja küsis, kuidas mul sai restoran olla kui ma ei oska veinipudelitki avada. Ma vastasin, et aga ma oskan veini juua.

Täna hommikul riideid selga otsides jäi mul silm peale pruunil seelikul, mille Satu mulle oli kinkinud. Ma ei olnud seda ammu kandnud. Ja kui ma siis täna hommikul end üleni “Satusse riietasin”, tundsin ma, kuidas ma tunnen temast tegelikult nii kohutavalt puudust. Mitte iga kell ja alati, sest me ikka kaklesime ka, aga ma teadsin, et “meie tädi Satu” on siiski alati olemas. Tema süstis minusse enesekindlust ja uskus minusse, andis mulle nõu, oli (mitte švami ja rätikuga, vaid) šampanja ja kokt krabbeskjell´idega alati ringinurgas olemas. Kokt krabbeskjell oli meie toit. Sellest ei saanud meil kunagi küllalt.

This image has an empty alt attribute; its file name is 22119083_1520164121355460_778995506_n.jpg

Mulle tuli meelde kui me käisime ta riidekappi läbi ja ta pärandas mulle mõned oma vanad lemmikud. Ta ei valinud neid huupi, vaid ütles, et minu ametis ja minu vanuses on teatud kohtumistel vaja end tunda enesekindlana ning riided aitavad kaasa. Tal oli võrratu maitse ja stiilitunne. Ta riietel oli lugu. Killuke sellest loost elab edasi mu riidekapis. Need on minu jaoks hindmatu väärtusega. See käsisti tikitud käekotti, mis ta oli Prantsusmaalt ostnud ja mille ta mulle mu 35. sünnipäevaks kinkis. Enne kui me, jälle mu katkise autoga, olime asumas teele Maaemosse. Satu oli nii kaunilt riides. Ma kadestasin ta maitset.

Ma tundsin korraga puudust nendest õhtutest, mis läksid üle hilisööks ja me istusime ta köögis jarääkisime maailma asjadest. Poliitikast, kirjandusest, blogijatest, perekonnast, kunstist, moest. Nendest õhtutest tarõdul kui me imetlesime vaadet ja lihtsalt nautisime vaikust. Ida oli teleka ees multikaid vaadates juba uinunud. Kuidas me vaatasime koos esimest korda „Totorot“. See on siiani meie üks lemmikuid multikaid. Ida küsib ikka, kas mäletad, me vaatasime seda koos tädi Satuga. Talle meeldis Satu juures. Muidugi meeldis talle ka Netflix ning alati külmkapis ootav jäätis, lompe´d ja kaviar, aga minu tädi Satu oli ka tema tädi Satu.

Mulle tuli meelde, kui me talvel bålpanne ostsime. Kõik koos grillisime. Mina, Satu, Marek, Ida, Klaudia ja Jaagup. Ida sai saunapisiku just tänu Satule. Ei ole suuremat saunatajat kui Ida. Jah, see sama Ida, kes alguses sauna kartis. Oh ja need suvised õhtusöögid. Istusime terassil, alpakapleedide sisse mähitult ja ei läinud tuppa ka siis kui varbad juba külmetasid.

Ja see, kui me veetsime koos kõige ilusama puhkuse hytta´s. See oli imeline puhkus, isegi hoolimata faktist, et me pisikese põrnikaga tee peale jäime, sest naabrimees pani autosse vale kütust. Selliseid asju sai juhtuda vaid meiega.

Mul on hea meel, et nii mu õde, ema kui vanaema on saanud osa saada sellest satumaisest naisest ja temaga koos hytta terrassil Marimekko kangast toolipatjadel istuda.

This image has an empty alt attribute; its file name is img_1578.jpg

Krt, ma tundsin korraga Satust ja tema telefonikõnedest, vestlustest nii puudust.

2 thoughts on “Satumainen

  1. Mulle on alati meeldinud sinu postitused Satust.Nii varasemad (kui ta veel elas),kui ka sinu hilisemad meenutused temast.Kui oli see sinu “Norra periood”,rõõmustasin su üle ja mõtlesin,et näädsa,nii ongi – kui oled ise äge ja tegus,siis kuidagi elu sätib su teele just need õiged inimesed.Kellelt on mida õppida,kellega koos kogeda,kellega jagada… ja kui need inimesed mingil põhjusel peaks meie eludest kaduma,siis mälestused ei kao ju kuhugi.
    Eile,kui su instas selle seelikuga outfit’i postitust nägin,jäi kohe silma,et nii äge seelik.Hiljem alles lugesin,et see Satu kingitus.Mulle nii meeldivad looga asjad.Meie aias kasvab 3 Maranit,mille kinkis minu venna rinnavähki surnud naine.Neist möödudes mõtlen alati talle.Selliseid asju,mis kedagi meelde toovad on meie kodus veel palju ja see tekitab tunde,et need inimesed on meile endiselt lähedal.Nad on olemas…meie südames ja mõtetes.Inimene on surnud siis,kui keegi teda enam ei mäleta.

    Like

    1. Jaa, nõus, et nad on ikka olemas meie südames ja mõtetes ja mingites asjades, mis neid jäävadki meenutama. Muidugi on nii, et kohati tahaks telefoni haarata ja helistada, siis tuleb meelde, et ei saa ja tekib kurbus, aga sellega harjud elama. Ma olen mitu väga kallist inimest kaotanud ja kuigi kohati on ikka kurbust palju, siis mõistusega võttes mõtlen, et aga mälestused ju jäävad ja loevad:)

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.