Kui ma küsisin, kas 2020 saaks veel rohkem f…d up aasta olla, siis see oli retooriline küsimus, mitte väljakutse!

Nimetame selle blogi nüüd ümber Keskealise Naise Tervisemurede Blogiks

Me kõik teame seda vaikimisi reeglit, et ei kasuta haiguste ja tervisemurede tuvastamiseks Dr. Google abi, aga kõik need, kes endale vähemalt korra elus on kõhuvalust tingituna surmava vähidiagnoosi guugeldanud, tõstavad nüüd käe üles. Mhm. Mina tõstsin ka. Kuigi tegelikult kui üdini aus olla, siis ma olen nende guugeldamiste, arstide ja haiguste vastu suhteliselt leiget huvi tundnud ja suhteliselt p…ilt asju võtnud. No valutab, läheb üle, no on natuke kehv olla, läheb üle, peaks arstile minema, läheb üle. Eks ma olen ikka arstidel käinud ka, aga alati on tulemused ja analüüsid olnud ideaalsed (v. a raseduse ajal), nii et mis seal ikka keskenduda ja rohkem mõelda. Kuniks ma eelmisel kuul ootamatult haiguslehele jäin.

Teate, ma olen küll endast siin blogis mulje jätnud nagu megamugavast, saamatust ja laisast, aga tegelikult on fakt see, et ma isegi haiguslehega ei suuda kodus piisavalt (vajalikult?) kaua passida ning kipun alati tööle. Või vähemalt kodus olles ka tööd teinud. Nii arvasin ja lubasin ma ka seekord, aga ei teinud, sest ma tundsin end päriselt halvasti. Olingi väsinud ja suurema osa nädalast diivanil pikali.

Nädal hiljem lõpetasin haiguslehe ja kui hakkasin uurima, et kas ma oma analüüside tulemused ka teada saan, sain teada, et olen kahe silma vahele jätnud arsti aja. No jah, mis seal ikka, mõtlesin ma. Küll ma kunagi teada saan ja mis seal ikka teada saada. Ülekaaluline, kõrge vererõhuga, aga muidu okei, liigu rohkem ja söö tervislikumalt – selle diagnoosi võin ma endale ka ise panna, paningi, ja läksin kenasti tööle tagasi. Midagi aga ikka kripeldas ja (appi, ma kõlan nagu saja-aastane) ma sain aru, et tegelikult ei ole kõik ikka täitsa okei. Ilmselgetel põhjustel võtsin ma neid asju tõsisemalt kui varasemalt ja panin endale uue arsti aja. Seda te juba teate, mis ma sealt teada sain ja mida tegema pidin.

Mis mulle tollest eelmisest arsti visiidist ja tegelikult ka juba tollest korrast kui analüüse käisin andmas kripeldama jäi, oli see, et ma sain aru, et midagi oli valesti, aga nad ei öelnud mulle täpselt mis või jätsid midagi ütlemata. Mitte halvas mõttes, aga mulle tunduski, et nad ei taha mind paanikasse ajada (sest me ju teame inimeste võimet end paanikasse guugeldada, milleni me veel jõuame minu puhul) ja seepärast ma ka mööda neid kordusteste jooksma pidingi. Sel nädalal sain ma need kordusasjad tehtud. EKG-d ja värgid. (Jätame selle vahele, et röntgeni jaoks ma siiski aega ei leidnud). Läksin uuesti arstile ja sel hetkel kui arst võtab ette …emmmm…kuidas seda asja nimetataks…noo selle üles-alla graafikuga EKG paberi ja seletab, et “vaadake need kumerad peaks olema ülespoole ja kui on allapoole, siis see tähendab infarkti, ma ei usu, et teil oli ja uuel paberil on graafik ilusam, aga mulle ikka ei meeldi…”, siis te ei kuule enam “ma ei usu” ja “ei olnud” ja “raske öelda, kuna te ei tulnud kontrolli”, vaid te kuulete vaid sõna “infarkt”. Kui teil selle sõna kuulmine ei tekita kohe paanikat, siis te olete minust väga palju erinev. Isegi siis kui arst näitab uut südamefilmi (?) ja selgitab põhjust, miks ta kordust tahtis ja näitab, et kaared-kumerad on õigemat pidi, siis te ikka kuulete peas vaid sõna “infarkt”. Ja kuigi arst hiljem ütleb uute võõrsõnade ette, et EI OLE põhjust arvata, et on, siis te ei kuule ees seda “ei ole”. Meelde jäävad sõnad nagu “stenokardia” ja “isheemia” ja kui neid siis pärast seda kui teile on kirjutatud kuur ühe ja teise rohuga, mis on seotud verevarustuse, vereringluse, südame varustamisega hapnikuga (või midagi sellist, sest seda infot on liiga palju) neid guugeldate, siis on tulemuseks – PAANIKA.

Okei, isegi võib olla mitte paanika, vaid hirm. Võtad mõistusega ja saad aru, et kõik on tegelikult hästi, peab vaid edasi kõik uuringud ja analüüsid ära tegema, päriselt kuulama, mida arst räägib, tegema teatud korrektuurid ja kõik saab korda. Aga samas on ikkagi käes KOLME erineva rohu retsept ja saatekiri järgmisele uuringule ning mingi paanikakell ütleb ikka, et krt. Ja siis lähed Dr. Google vastuvõtule ning guugeldad, et naiste infarkt võib olla samade sümptomitega nagu tavaline (?) ärevushäire/paanikahoog, nii et ei pruugi täpselt arugi saada. Hapniku puudus – jah, ajas iiveldama – jah, nõrkus- jah, silme ees must- jah, kõrge vererõhk – jah, ekstreemne väsimus – jah, valu seljas – vist jah.

Ühesõnaga. Hirmutas ära. Oleks pidanud leppima arsti vastusega, et “ei saa öelda, et oli ja teeme edasi uued analüüsid”, et olla kindel, mitte hakkama guugeldama ja jõudma saja erineva stsenaariumini.

Et mitte nii dramaatiliselt lõpetada seda postitust, siis kaine mõistus ja arsti eelnevad nõuanded/soovitused/ettekirjutused räägivad mulle seda, et vahet pole, mis oli, oluline on see, mis tuleb ja mida ma tegelikult saan ise muuta ja et kõik saab korda. Ja hetkel on ju ka kõik okei. Lihtsalt ma nüüd oskan oma keha rohkem kuulata ning ei guugelda endale hädasid juurde.

5 thoughts on “Kui ma küsisin, kas 2020 saaks veel rohkem f…d up aasta olla, siis see oli retooriline küsimus, mitte väljakutse!

  1. Oeh…, mul on laugude opist saati kripeldanud küsimus, mille kirurg mulle keset oppi esitas – millal mul tekki muutus põsel? Jah, seal on viimased u. 10 aastat üks väike augu moodi asi, mis oli mulle küll silma jäänud aga ei osanud tähelepanu pöörata. Kirurg aga mainis nagu muuseas, et kui sinna peaks kärn tekkima vmt, siis on jama majas. Pole vist vaja arvata, mida ma endale ette kujutan… nädal veel oodata, et nahaarst asja üle vaataks. Aga hirm on nagu veidi

    Like

  2. Dr Guugle on nagu kleit vaateaknal, kellele suur, kellele kitsas, kellele pikk või lühike. Kõik sõltub möödakäijast, kes kleiti vaatab, igaühele võib ju sobida, kuid küsimus on ikkagi selles, kas istub valatult?
    Kuula ja usalda arsti, võta ettenähtud ravimeid ja Sa tuled sellest välja, eesmärk on saada olukord kontrolli alla ja edaspidi mõõdukate vahenditega kontrollida. Vanus ei mängi siin mingit rolli, küll aga see kuidas vahel hoolimatult suhtume iseendasse. Sattusin südame probleemiga haiglasse vanuses 20+…ja see muutis palju. Ma ei kartnud ega tundnud hirmu, seda tundsid vanemad. Enne haiglast pääsemist (olin seal 5 nädalt ja 4 päeva), pidas raviarst, hallipeaga tohter, minuga silmast-silma pea tund aega kestva vestluse. Alles siis sain aru, millises jamas olin olnud ja kuidas see oleks võinud lõppeda. Nüüd kuulan oma südant ja hoian teda hoolega. Süda on organ, mida inimesele on antud ainult üks ja tuleb targalt kasutada, et kestaks.

    Liked by 2 people

    1. jah, mul on hästi tore arst ja täpselt nii ongi, et hetkel tuleb asi kontrolli alla saada ja siis ongi hästi.
      Tänaseks on hirm pmst kadunud, lihtsalt kavatsen teha nii nagu arst ütleb, kuulan oma keha (see ikka on targem kui ma olen arvanud hädadest märku andma) ja natuke muudan harjumusi 🤓🥳

      Liked by 1 person

  3. Mul oli täpselt sama asi kevadel. Dr Google ütles enesekindlalt, et naiste mini-infarkt ja ma arvasin tükk aega, et kohe-kohe suren ära, aga tegelikult oli see ilmselt mu elu esimene paanikahoog/ärevushäire. Otseselt koroonahirmust ja karantiinist ja kogu sellest kupatusest, me ei tohtinud siin ju mitu kuud õue jalutamagi minna. Aga no kmoon, kui ikka lööb vägev valu rindu ja selga ja ei saa hingata jne, siis ei suuda ju rahulikult mõelda, et ah pole miskit, paanikahoog vist, vaid ikka tekib hirm et kohe jääb süda seisma ja finito noh. Ja väga ei rahusta, kui perearst arvab, et võta valuvaigistit ja infarktiks vast liiga noor.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.