Lihtne soov

Jõulude lähenedes võib aina rohkem näha kingisoove ja – soovitusi. Eks mina ka peas mõtlen, et kellele mida kinkida, aga minulikult on kinkide ostmine mul alati viimasele hetkele jäetud, igal aastal vannun end maapõhja kui pean paar päeva enne jõule minema poodi ja ei leia siis seda, mida tahtsin, aga ometi ei paranda end kunagi. Nii ka sel aastal. Ideed on olemas, aga teostamiseni ei ole viitsinud jõuda. Lihtsalt ei viitsi, päris ausalt. Võib olla on põhjus selles, et ma ei hooli kinkidest. Okei, see ei ole tegelikult ka tõsi. Kinke saada on alati tore, aga kuidagi mida aasta edasi, seda rohkem ma mõtlen hoopis muudele asjadele. Ma tean, et see kõlab klišeena, aga tõesti, mulle tundub, et mul on kõik asjad olemas ja need, mis puudu on, neid jõuludeks soovida ei saa. Saab, aga noh vaevalt keegi mulle uue Bentley võtmed kuuse külge riputab;) Üks hommik, kui jälle Marekiga koos tööle sõitsime, palusin ma päkapikke, et need mu autole talverehvid tooks, et ma saaks üksinda vaikuses sõita, mitte ei peaks kuulama Mareki hommikust optimistliku lõõritamist. Mina ei ole hommikuinimene. Mina tahan rahus ja vaikuses “Vikerraadiot” kuulata autos. Marek on hommikuinimene. Tema tahab juba hommikul vara laulda ja tantsida. Õudne inimene…

Aga olgu, hakkan teemast kõrvale kalduma. Jäin mõtlema, et mida mina päriselt jõuludeks tahaks? Pesu ja ehteid ja parfüüme ja vahuveini võib mulle muidugi alati kinkida, aga need on kõik sellised asjad, mida ma saan ise ka poest osta kui tahan ja tuju tuleb. Kui Jõuluvana oleks olemas ja ma peaks talle kirjutama oma jõulusoovi, siis ma ei kirjutaks talle, et palun too mulle uus lõhn ja uus pesu, lihtsalt ei tundunud see päris õige soov. Aga mis see õige soov siis oleks? Täiesti ootamatult turgatas mulle ühel õhtul pähe, mida ma tegelikult tahaksin. Lihtne soov, aga päris.

Ma tahaksin, et Idal oleks vanaisa.

Minul ei olnud vanaisa, üks oli ammu surnud ja teisel oli minu olemasolust täiesti suva, aga ma ei saa kurta – mul oli Andu. Kui ma laps olin, siis Andu käis turul õunu müümas, eranditult iga kord enne kui ta rattaga Vasulasse tagasi sõitis, käis ta Kivi tänavast läbi, et meile tuua kotike kommidega. Eranditult iga kord. Ja parimatel turupäevadel andis salaja taskuraha. Lapsepõlvest on Anduga seoses nii palju mälestusi. Andu õpetas mind ujuma. Kui ma vanaema värskelt istutatud võõrasemadest lillesuppi keetsin ja vanaema mulle kere peale tahtis anda, pugesin ma Andu selja taha peitu ja näitasin vanaemale keelt. Andu olla vitsaga vastu käsi saanud minu eest. Algkoolis vedasin ma Andu maadlusmedaleid-vimpleid kooli ja uhkustasin, et minu vanaisa on tugev nagu karu, et katsugu vaid keegi mind kiusata, siis ma kutsun Karu. Mitte et keegi mind kiusanud oleks, aga kui nad oleks tahtnudki, siis küll Andu olekski tulnud.

This image has an empty alt attribute; its file name is blogger-image-793249976.jpg

Iga kord kui ma vaheajal maal olin, küsis Andu, mis mu kehalise kasvatuse hinne oli. See oli mul alati “viis”. Andu süda oli uhkust täis, et minust sporditüdruk on kasvamas. 
Kui Andu oli purjus, siis meeldis talle meid kas turjal ratsutada või sülle krabada. Vanaema oli alati pahane ja kartis, et Andu meid maha kukutab. Eks meil oli ka, aga samas oli see lõbus ka. Andu õpetas mulle salakeelt. “Kole kapp” oli salakeeles “kale kopp”, nii küsis ta ALATI kui külas olime, midagi “salakeeles”. Et kas ma ikka mäletan? Andu tuli meile alati bussi vastu. Vanasti ei olnud mobiiltelefone ja nii ta käis mõnikord mitu päeva lõunase ja õhtuse bussi vastas, sest ta arvas, et äkki me täna tuleme. Ma võiksin seda loetelu jätkata. 

Ma tahaksin, et Idal oleks ka oma “Andu”. Selline lahe paps, kes vahepeal helistaks, et küsida, mis kehalise hinne on ja kellele Ida saaks helistada kui ema ja isa kiusavad ning ülekohtused on. Selline, kes oleks lihtsalt olemas kui vaja. Kingiks sünnipäevaks ja jõuludeks suure ja mõttetu kaisumõmmi ning annaks salaja taskuraha. Kellele Ida saadaks oma pildiga jõulukaardi ja kes siis sellega sõprade ees uhkeldaks – vot see on minu lapselaps!

3 thoughts on “Lihtne soov

  1. Sellist Andu’t on raske leida, ta oli üks ja ainus. Sinu lugu tõi meelde oma lapsepõlve…meenus vanaema kui ta vanaisaga torises, et jälle on ta õled tuppa tassinud ja kõik kohad on “prahti” täis. Vanaisale meeldis jõuluajal tahatuppa õled tuua ja olla niinagu tema lapsepõlves, sama kordus kevadpühadega, kui kased tuppa toodi. See omamoodi “torisemine” käis asja juurde ja tegi olukorra hoopis põnevamaks. Mul on mõnikord kahju, et minu lastel selline maalähedane kokkupuude puudub, teisalt ei oska nad sellest puudust tunda. Mina tunnen küll puudust ja jõulude ajal kisub magnetiga lapsepõlve koju…koht on endine, ent miski pitsitab südant.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.