Ega muidu vist ei oleks õige blogija…

…kui korra aastas vähemalt ei mõtleks pilli põõsasesse visata. Peale talvepuhkust, eriti peale seda kui ma ei viitsinud aastavahetusest ühtegi pilti sotsiaalmeedias jagada ega isegi ühte pilti teha (aa, valetan, kolm pilti kolme päeva jooksul siiski tegin), tekkis kohe eriti selline mõte, et üldse ei viitsi enam.

Või äkki on õige sõna, et ei oska. Ma ei teagi, kas ma oskan seda seletada, aga ma mõistan, et olen ise oma kuvandi loonud ning olengi ise süüdi selles, kuidas minu sõnu mõistetakse, aga kohati ma tunnen, et ma ei talu enam kriitikat nii nagu vanasti. Selles mõttes, et jah kriitika kui ma ise kritiseerin kedagi on arusaadav ja omal kohal, see mind ei häiri, see on nagu nö teenitud palk. Ma pean silmas seda, et kui jagan mõnd oma arvamust – on see siis lapsekasvatuse või koera kohta, on ikka kusagil keegi, kes peab halvasti ütlema, sest “Eveliisile peab või võib, sest ta on Eveliis”.

Ma tean, et ma olen ise kõige suurem õpetaja ja kõige targem inimene aastate jooksul olnud, aga ma ei taha enam, et mind iga asja peale õpetatakse. Kui ma kirjutan, et mind häirivad filtreid kasutavad suunamudijad, sest mu laps arvab, et see on päris, saan ma kuulda õpetusi, kuidas oma last internetist ise peaks eemal hoidma. Ausalt, ma ei ole loll, ma ei lase oma lapsel internetis vaid elada ja ma tean, et minu asi on teda kasvatada/eemal hoida ja mida ma ka teen, aga ma ei jaksa/viitsi internetti kõike kirja panna ja nii tekibki mulje, et olen maailma kõige lollim inimene. Ei ole.

Mul oli aastavahetusel jutuajamine sõbrannaga. Ta tunneb mind väääääääga hästi. Peale joodud veini küsis ta, et miks ma niimoodi blogin, et tal tekib error, et kellele ma valetan, kas talle või oma lugejatele. Ma vastasin talle, et ma mõistan, mida ta mõtleb. Minu tuttavad on minult seda varem ka küsinud, aga minu aus vastus on – ma ei valeta kellelegi. Ju ma siis alateadlikult olen tekitanud blogi-Eveliisi, kes mingil määral siiski erineb päris-Eveliisist. Naljakas mulle endale ka. Justkui oleks mingi lõhestunud isiksus. A võib-olla olengi?

Muidugi on üks põhjus, miks ma ei taha väga palju kirjutada, seotud tervisega. Ei, kirjutamine ei ole mulle kuidagi vastunäidustatud, aga on erinevad põhjused, miks ma ei taha vähemalt hetkel väga palju aega arvutis veeta. Samas ma ju tean ise ka, et ega ma seda kirjutamist ei jäta, sest 1) ma siiski tahan kirjutada (jah, ma olen ka mõelnud lihtsalt sahtlisse mõne romaani kirjutada, mul on paar enda arvates päris head ideed) ja 2) ma tunnen, et midagi on puudu, kui ma ei kirjuta. Ikkagi ongi vist minu pärishobi. Teisalt jälle näitas talvepuhkus, et mitte midagi ei juhtu kui kõike ei dokumenteeri, jaga ja elada lihtsalt väljaspool internetti. See on täiesti võimalik:D

Ja lõpetuseks – kuigi ma ausalt ei blogi grammivõrdki selle pärast, et saada nänni, siis pagan võtaks, kohati on ikka nii cool kui saad täiesti ootamatu üllatuse või kingituse, sest “sa oled meiega”.

Ühesõnaga. Minult küsis hiljuti keegi, et miks ma nii kuri olen temaga suheldes. Või tõrges ta vastu. See küsimus tuli mulle kaela nagu ämber külma vett, sest ma enda arvates ei ole suheldes üldse kuri, pigem ikka sõbralik. Aga see pani mind mõtlema, et kuigi ma ehk ise arvan, et ma ei ole enam ka blogis nii kuri, siis kuvand ilmselt jääb. Eveliis ei muutu. Leppida sellega või mitte – selles on küsimus.

12 thoughts on “Ega muidu vist ei oleks õige blogija…

  1. Ma ei tea, ma hakkasin vist nii hilja lugema su blogi (kuigi loen mingi 3-4 aastat juba kindlasti), et siis Sa enam polnud kuri. MIngeid vanu asju sirvisin vahel, kui olid kusagil millelegi viidanud. Mingi kuvandi loome küll endast blogis, nii ehk naa, mis päris-inmesele 100% ei vasta, Ise olen küll väga väike ja harv blogija ja mind loevad peamiselt ikka tuttavad ja kolleegid ma usun. Kuigi hiljuti luges ka Oudekki Loone (ikkagi tuntud inimene :-)), kui pidin veits vinguma Anonüümsetes Tolerastides jagatud artikli üle. Aga sellest hoolimata mõtlen peaaegu iga kord, kui kirjutan, milline kuvand minust jääb, kellena ma iseennast seal määratlen. Ja pärispäris mina see ikkagi 100% eei ole. Kolleegide pärast jätan üht-teist kirjutamata ka. Tahaks olla kuidagi intelligentsem, teravam, ägedama eluga ja noh, olen enda vastu aus – isegi noorem ja ilusam :-). Aga Sinu juurde tagasi. Mulle pole jäänud muljet, et “äh, Eveliisile võib kõike öelda”. Ma muidugi olen endaga ka kokku leppinud, et kui mul midagi öelda ei ole, hoian suu kinni, või pigem sõrmed paigal, samuti selles, et niisama nähvata ei tohi, minu asi pole tervet maailma kirjutama õpetada ja kui minu nõu pole küsitud, siis pole minu asi seda pakkuda. Aga on olemas üks sort inimesi, kelle päev pole tehtud, kui nad ei saa kellelegi turja karata, nii et vast on asi hoopis neis, mitte kuvandis, et Sulle võib. Teiseks inimesed ütlevad ikka ju kadedusest, sul on blogi järgi selline tore, glamuurisugemetega elu, kuhu vahel potsatab mõni väike tõrvatilk. Noh ja inimene mõtleb, “Ooot, mismõttes tal nii hästi on kogu aeg. Annan kirvega!” Püssi ära põõsasse viska, oled siiamaani üks mu lemmikblogijaid, kuigi ma ei usu nagunii, et viskad. Pealegi sattusin just huvitavale artiklile: https://kultuur.err.ee/1082249/siiski-mitte-taiesti-harilik-biblionaut-intervjuu-berit-kaschaniga. Peab ju kirjutama. Ise sain siit mitu tarka mõtet. Ja kaalun, kas mitte hakata järjejuttu kirjutama.

    Like

    1. Kusjuures olen sama mõelnud järjejutu kohta, aga jällegi ma ei tahaks, et see oleks minu nimega. Kohati tahaks, et blogi oleks ka anonüümne nagu vanasti.
      Ja see “ei taha kirjutada” on lihtsalt üks järjekordne faas, ei kao ma kuhugi, ennegi sama tundnud ja öelnud ka kohe välja, et tegelikult läheb see üle ja kirjutan edasi nii et silm ka ei pilgu. Lihtsalt aegajalt mõtlen võib olla ka üle.
      Ma ei olnud varem väga palju mõelnud kuvandi ja arvamuste pärast, sest pidasin end samuti üsna tillukeseks tegijaks siiski, et keda ikka huvitab. Aga selgub, et huvitab ja kohati pean tunnistama, et blogimine ei ole pigem kasuks tulnud, st et mulle ei ole meeldinud see “ahjaa, me teame sind küll, sa oled see”- tuntus või et keegi tutvustab mind ja lisab siis, et ta on blogija. Ma ei ole täiskohaga blogija:) Paljud asjad jätan niikuinii kirjutamata, paljus samadel põhjustel, mis sinagi. Tõrvatilkasid ei taha enam üldse jagada, sest ei ole vaja, et inimesed teavad liiga palju – kaasa ei tunne niikuinii kedagi ja parastajatele konte närida ei taha ise vabatahtlikult anda, neid leitakse niigi piisavalt igast suvalisest asjast kui tahta.
      Püüan end ka natuke kasvatada ja ei hakka enam kedagi õpetama, võib olla ei tule siis õpetusi nii palju tagasi ka.
      Uuuh, see igaastane tahan-eitaha-dilemma, mis tegelikult kuhugi ei vii:D

      Liked by 1 person

  2. See oli vist 2019. a kui Sind hetkeks Suunamudijate meistriklassis nägin 🙂 Mina olin küll väga üllatunud, tundus, et see, mida loen blogist, ei vasta inimesele, keda nägin televiisorist. Tundusid malbekene, armas-lahke perenaine.
    Ega ma just šokis ka ei olnud, aga leidis kinnitust vana tuntud tõde – loe tema kohta mida tahad, või lausa loe seda, mida ta ise on kirjutanud, näe teda, kus iganes, sa ei tea tema päris minast mitte midagi enne, kui temaga reaalselt oled suhelnud, ja siis ka ühest vestlusest reeglina ei piisa :). Peale selle on inimesi, kes jätavadki endast erinevates rollides üsna erineva mulje. Hea kui ise tead, kes oled, see on põhiline. Blogis kirjutatakse sageli siis, kui on mingi tugev emotsioon peal, nii et vabalt võib tekkida inimesest mulje, mis temale kõige omasema minapildiga väga ei kattu.
    Ma ei tea, kes Sa oled, aga Sa tundud huvitav 🙂

    Like

    1. No näed, siis ma suudan endast ka veel kolmanda mulje jätta alateadlikult, sest malbeke ma ka ei ole, kaugel sellest. Aga tegelikult on sul vist selles õigus, et me lihtsalt jätame erinevates olukordades ja rollidest endast erinevad muljed ja nii see kuvand tekibki:)
      Blogistan ka su blogis ringi ning samad sõnad – tundud huvutav;)

      Liked by 1 person

  3. Mu meelest oled sa viimasel ajal nii rahulik ja mõistlik, et ei saa närida eriti millegi kallal. Seega väga sageli ei kommenteeri enam, ei saa oma targutamisvajadust siin välja elada 😂
    Lugedes vahel mõtlen, et sa oled ju täitsa tore inimene.

    Liked by 1 person

  4. Sinu blogi lugejana (viimased 3 aastat) naudin vahetuid emotsioone, inimeseks olemist – milles puudub võltspaatos ja “fäänsi-määnsi” ihalus. Sinu tootesoovitusi usaldan ja aitäh, et oma leide tutvustad – muidu käiksin pojengidest ja pärnaõitest kaugelt mööda. Lihtsus ja oskus sõnu lausesse seada nii, et lugedes jookseb filmilint – kohe päris tegelaste ja tunnetega. Loodan, et jätkad blogimise lainel. Inimesed on erinevad, põhiloomus on kõigil sama, küsimus on selles, kui palju julgetakse avalikult tunnistada tehtut. Hukkamõista on alati lihtsam kui mõista, sest inimene, kes mõistab on vaimult suurem ja julgem, teab, et eksimine on inimlik.
    Mis mulle Sinu juures meeldib on kadeduse ja väikluse puudumine ning julgus tunnistada vigu või olukorra mitte-just-kõige-oskuslikumat-lahendamist. Oh, vaat, kui julge avaldus inimeselt, kes Sind üksnes põgusalt tunneb. Ometi on Sinus miski, milles tundsin, et Sa oled minu inimene, inimene, kelles on kõik värvid (isegi bling).
    Küsimus on lihtsalt selles, et kes ja mida näeb kui loeb, kas siis otse või ridade vahelt ning kommenteerimisega on kord juba nii, et eks mõni pääseb aiast välja ja kukub perutama. Vahel tasub enne mõelda ja siis öelda…punkt.

    Like

    1. Oi, kui sa pärnaōitest ja pojengidest enam mööda ei käi, siis ole valmis ka rabarberiks 😉
      Aga mis blogimisse puutub, siis muidugi ma ei lopeta, see on jälle üks selline emotsioon, mis oli vaja välja lasta. Ja kui mōelda kui palju rohkem kasu on blogi toonud kui kahju, siis juba see kaalub üle negatiivse. Kasu all ei pea ma silmas asju, vaid uusi huvitavaid tutvusi (nagu sina 😎 ja veel moned toredad toredad inimesed) ja just seda suhtlust, mis blogi on kaasa toonud.

      Liked by 1 person

  5. Ma sattusin täna lugema Delfi kommentaariumi ühe artikli vastukajana ja ma ei saa aru, kuidas saab meie ümber nii palju kurjust olla!? Kas tõesti minu naaber, järjekorras selja taga seisev inimene, töökaaslane jne on nii õel ja rõve inimene? Vastik tunne tekib. Ehk siis ma saan aru, et ei tahaks midagi jagada, kui sellised vastikud inimesed eksisteerivad.
    Aga me kõik ei ole vastikud. Ja vbl peaks head ja viisakad inimesed rohkem sõna võtma, et nende vastikute hääl ei jääks kajama!

    Liked by 1 person

    1. Ma olen sama mõelnud, et kes need inimesed on, kes nii pahatahtlikult ja üelalt kommenteerivad. Ma ei räägi siin ka niisama vaidlemisest või isegi kriitikast või erinevast arvamusest, vaid just nendest samadest artiklite kommenteerijatest.

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.