Ida hirmud

See on nüüd üks selline teema, mis mulle korralikult peavalu valmistab, sest ühest küljest tahaks ju öelda, et kle, mis hirmud, lõpeta ära, aga teisest küljest võtan ma neid väga tõsiselt, sest ma tean, mida hirmud lapse jaoks tähendavad. Näiteks mina ise kartsin Idavanusena mingi periood “kollast maski”. Oli üks lasteetendus ja peale seda ei julgenud ma päriselt üksinda teise tuppa minna, sest ma kartsin, et ukse taga on kollane mask. Kui olin tädi juures, siis palusin onul alati enne tuppa minna, neile ei julgenud öelda, et kardan, aga alati leidsin ettekäände,miks onu kaasa kutsuda. Ma mäletan seda nii eredalt. Samuti kartsin ma pätte ja jällegi tädi juures olles tahtsin ma, et tädi magaks eespool, sest siis pätid ei saa esimesena mind kätte (paras egoist eksju). Samuti kartsin ma lapsena tohutult joodikuid. Meie maja esimesel korrusel elasid joodikud ja tihti oli esimese korruse koridor pime ja siis tundus see eriliselt õudne koht, ma pool lapsepõlve jooksin sellest koridorist kiiruga läbi, et saaks ruttu ruttu teisele korrusele oma korterisse. Naabermaja laste juurde ma ei julgenudki minna külla, sest nende esimese korruse koridor oli veel hullem, loomulikult elasid ka seal majas joodikud ja kui ma õigesti mäletan, siis lausa kahel korrusel. Teemast kõrvale kaldudes, issand kui palju joodikuid tol ajal oli, pole ime, et ma f..d up olen. A muide kui kollase maski ja voodialuste kollide hirmust olen ma välja kasvanud, siis joodikuid kardan ma siiani.

Aga Ida hirmude juurde.

Mingi hetk hakkas Ida kartma oma toas magamist. Alles me saime ta sinna magama ja loomulikult ei teinud see mind rõõmsaks, et ta jälle meie tuppa kolida tahtis. Ta ei öelnud ka midagi, aga ühel õhtul kui me õhtujutu lugemise lõpetasime ja natuke rääkisime, julges ta poetada, et kardab, et toas on Killer Clown (oo jaa, te ei eksi kui ma end tol hetkel aasta emana tundsin, sest kust see mujalt tulnud on kui YT-st. Ma küll üritan jälgida, mida ta telefonis teeb ja jälgib, aga kõike ja kogu aeg ei jõua). Sain talle selgeks tehtud, et tegelikult ju Killer Clowni pole olemas, et ta on ju ise kollide kompaniid vaadanud ja teab, et igasugu koletisi ei ole tegelikult olemas, aga aru oli saada, et hirm jäi. Teine hirm olid pätid. Selgitasin, et ükski pätt ei julgeks meie majja tulla, sest Dexter lihtsalt sööks iga sissetungija ära, aga Ida arvas, et redelist ja aknast ikka ju saavad sisse. Selgitasin ka, et meie kodu on meie kindlus ja kodus ei pea kartma, sest kui Dexter valvab alumist korrust, siis meie issiga valvame ülemist ja kuuleme iga väiksematki krõpsu.

Nüüd me oleme selles “kollase maski” faasis. Ida ei tunnista, et kardab üksinda majas liikuda, aga olles kunagi ise laps olnud ja teades neid hirme, siis ma saan aru, et see on jätkuvalt probleem. Ma olen nädal aega Idaga koos tema toas maganud (võimalik, et see ei ole kõige õigem samm, aga ma ei ole ka ekspert), et näidata, et seal ei ole kedagi, kollide ja pättide teemal rääkinud ja loodetavasti on tegu varsti mööduva hirmuga.

Kui kollastest maskidest, kollidest saan ma aru, siis teine Ida hirm on minu jaoks tunduvalt müstilisem ja arusaamatum. Ida on hull esineja, heas mõttes paras eputrilla, ei lähe mööda päeva kui ta kodus ei esineks, tantsiks, laulaks. Ja ta on selles kõiges väga hea. Päriselt andekas.

Mäletate seda Harjumaa laululapse võistlust, kus ta auhinda ei saanud? Peale seda tahtis nõudis ta, et ma ta tagasi Kaari Sillamaa kooli paneksin. Mudilasteatrisse ma teda enam ei pannud, sest mis mudilane ta enam on ja nii sai ta pandud 7-10aastaste Laste Muusikateatri nooremasse rühma. Alguses oli ta vaimustuses, aga siis (nagu Ida puhul tavaline) hakkas pihta see, et ta hakkas teisi (vanemaid lapsi) kartma. Kõige pealt ei tahtnud ta osaleda jõuluvideo tegemisel. Kavalusega sain ta ikkagi osalema. Aga uskuge mind, sellele eelnes jälle “ma ei taha seal enam käia”. Kui kodus Ida vaid tantsib ja oskab (minu arvates) geniaalselt improviseerida, siis koos teistega on ta nii häbelik ja kartlik nagu oleks samasugune puujalg nagu ema. Täiesti teine laps.

Muidugi ma saan aru, et ta on rühmas ainuke lasteaialaps, aga see pole kellegi teise jaoks seal probleem. Vanuse poolest on ta ju sama vana.

Nüüd hakkavad nad õppima räppmuusikali “Kolikambri müsteerium”. Kui me eelmisel nädalal käsikirja kätte saime ja ütlesin Idale, et hakkame lugema, hakkas ta nutma. Jällegi järgnes sellele, et ta ei taha enam käia. Ei aidanud ka see kui ütlesin, et ise ta ju tahtis õppida ja laulda ja tantsida, et saaks lauluvõistlustel paremaid kohti. Selle peale avaldas ta arvamust, et võit ei ole üldsegi tähtis. Kuidas ma sellele vastu vaidlen, kui see on mu enda põhiargument. Minu jaoks tõepoolest ei ole võit tähtis (aga talle ju oli/on). Õhtul voodis sellel teemal rääkides selguski, et ta jälle kardab lihtsalt teiste ees esinemist, ta kardab, et midagi läheb valesti ja keegi naerab ta üle. Meil oli hiljuti lasteaias ka arenguvestlus ja ka sealt tuli välja see, et Ida võib täiesti ootamatult lukku minna, sest ta kardab, et vastab/teeb valesti ja siis ta parem ei tee. Ma ei tea, kust tal see hirm tulnud on. Me päriselt kodus ei ütle talle, et “sa ei oska, sa ei saa hakkama”, pigem me kiidame ja julgustame ja tunnustame ka pisikesi asju. Kavalusega saime ometigi nii kaugele, et Ida ei tahtnud enam “jälle koolist ära tulla”, vaid leidsime talle kõige vähesema tekstiga rolli.

Miks ma teda nö sunnin esinema ja koolis ikka käima? Ma võin 100% väita, et tegelikult ta tahab ja naudib seda ning kui ma annaksin hetkel alla, siis hiljem kahetseksime me kõik. Mu sõbranna, keda ma võtan lastekasvatuse teemadel suure eeskujuna, ütles kunagi, et mingi hetk ei tahtnud ka tema üliandekas (päriselt üliandekas!) laps trennis käia, aga siis ta lihtsalt sundis, sundis, et käid selle aasta lõpuni ja siis vaatame, mis edasi saab. Edasi sai nii, et “ei taha” läks üle. Ma püüan Idaga sama teha, et ta hirm ära kaoks. See ei ole vaid konkreetselt selles koolis, vaid sama on olnud ka sajas muus olukorras (tantsulaager, luuletusevõistlus, pildistamine…) – ta nii tahab ühte või teist asja teha ja siis läheb lihtsalt lukku. Kardabki nii, et pisarad silmis. Ja järgmisel hetkel ei karda ta mitte midagi, esineb nii nagu oleks lavale sündinud.

Ma ise loodan natukene, et me suudame pereteraapias selle probleemiga tegeleda. Ma ise püüan küll endast parima anda, aga jube raske on, sest ma täpselt ei mõista, kust see hirm tuleb ja miks.

15 Comments Add yours

  1. Lotta says:

    kui te teada saate, kuidas Idat aidata, andke teada, ma olen 35aastane ja kannatan siiani sama häda käes, et pigem ei tee kui põrun. kui vähegi saate Idal aidata sellest üle saada, siis see teeb tuleviku tal PALJU kergemaks. kui paljudest asjadest ma olen loobunud või pooleli jätnud, sest ei taha lihtsalt mitte hakkama saada 😦 aga kust see tulnud on, ei tea 🙂 võib-olla keegi lasteaias kunagi naeris mu üle ja jättis trauma igaveseks 😀

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      Me ise arvame ka, et see on tulnud lasteaiast, noh et ongi keegi naernud mingis olukorras (üldse mitte pahatahtlikult), aga sellest on piisanud. Ma usun siiski, et leiame lahenduse, kuidas teda aidata, sest ausalt ei tahaks küll, et ta sellise hirmu pärast midagi tegemata jätaks. Sellest oleks äärmiselt kahju.

      Like

  2. Piret says:

    Kusjuures mu meelest on see üks parimaid variante, mis puudutab huviringe, öelda, et õppeaasta lõpuni käid ära ja siis sügisel vaatame, et kas tahad tagasi sinna või midagi uut proovida. Esiteks õpetab see lapsele ka natuke vastutust, et ei sa oma kohustusi nurka visata suval hetkel, teiseks on see aus huviringi suhtes (kes tavaliselt ju ikka enam-vähem arvestab sügisel alustanud laste arvuga kevadeni) ja kolmandaks aitabki see mõnest mõõnaperioodist üle saada ja lapsel avastada, et tegelikult on päris tore. See annab lapsele piisava vabaduse ja teadmise, et kui tõesti ei meeldi, siis kevadel võib asjaga ära lõpetada ja keegi teda seal käima ei sunni, samas piisava ajalise puhvri, et äkki hoopis tahab edasi käia.

    Liked by 2 people

    1. Eveliis says:

      Me oleme püüdnud sama selgitada, et elus ei käi asjad päris nii, et ühel hetkel tahad ja siis ei taha, et teised ju loodavad ja ootavad ning samuti oleks näiteks Kaari kurb kui ühel päeval Ida lihtsalt ei tuleks kuigi temaga on arvestatud. Igatahes kindlasti ei lase me tal oma hirmu pärast loobuda ja püüame esialgu kavalusega kuidagi teda edasi panna käima, loodetavasti annab psühholoog meile ka mõne nipid ja võtted.

      Like

  3. reet says:

    Mul on tuttav pere, kus “kollase maski” hirmu vastu aitas kollivastane sprei – ema komplekteeris pihustipudelisse lavendliõli ja vett, võimalik, et veel midagi healõhnalist, mis eeterliku õlina oli ka rahulikku und toetav. Õhtul pritsis pudelist natuke lapse tuppa ja oli teada, et kõik nähtamatud koletised on surnud või ei pääse sisse. Lapsed olid neil siis vist küll nooremad. Kui teile eeterlikud õlid sobivad, siis nendest võib põhimõtteliselt abi saada, näiteks tilgakene Ida voodi kõrvale ööseks vms.

    Esinemishirm on õudne ja väga raskesti ülesaadav asi. Ida läheb ju varsti kooli ja ka kõige parema õpetaja klassis võib olla lapsi, kes siiralt naerda turtsatavad, kui keegi midagi nende meelest naljakat ütleb – nad lihtsalt on teadmatuses, et kaaslase esinemist/vastamist kuulates tuleb igasugune naer alla suruda, kui ei ole just anekdoodivõistlusega. Tõepoolest, kui saate pereteraapiast mõne nipi, mis Idat aitab, jaga palun avalikult ka, kui seda sobivaks pead.

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      Kollivastane sprei on küll väga armas ja tore mõte, aitäh jagamast, kindlasti katsetame seda. Ja loomulikult jagan kui saame mõne nii teraapiast, ma usun, et nii mõnelegi oleks see kasuks ja abiks.

      Like

  4. Krista says:

    Ma usun, et iga trenni ja huviringiga tuleb mingil hetkel see, et ma enam ei taha, sest see ei ole ainult mäng ja lõbu, vaid peab ka pingutama. Muidugi võib juhtuda, et mingi huviring käibki lapsele tõesti vastumeelt ja miski teine ring ei käiks, aga seda vast ei saa teada enne, kui natuke “sundida” edasi käima. Mind paraku ei sunnitud, ma alustasin iga asjaga ja jätsin kõik pooleli, nüüd on kahju.

    Like

  5. enesekaevur says:

    Jep, nõustun eelnevate kommentaaridega. Minu ema sunniti lapsena klaverit mängima, mis tõmbas ta lukku ja sellest tulenevalt ei sundinud ta kunagi minul üheski trennis käima edasi, kui ma ütlesin, et ei taha käia. Tegelikult ei viitsinud või nagu kergejõustikus – kartsin samuti endast vanemaid, sest kõik teised olid aastaid käinud ja palju kõvemad.
    Täiskasvanuna on mul igas uues töökohas tekkinud alguses see, et ikka ei meeldi ja ei taha ja kõik on halb, sest uus. Olen nüüd teinud endaga kokkeppe, et pea 2 nädalat vastu – see tundub kõige raskem kohanemise aeg olevat. Töötab. Ka meile tulnud vabatahtlikule soovitasin sama proovida, kui ta esimesel nädalal tagurpidi minema tahtis joosta 😀 kaks nädalat on piisavalt lühike aeg, et ära kannatada ja samas ka juba harjuda. Lapsel trenniga ehk 3 kuud või 6 kuud oleks paras periood.

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      Mind jällegi ei sunnitud kusagil käima, kui ei viitsinud enam, siis keegi ei sundinud. Mitte et ma oleks eriliselt andekas kusagil olnud, aga praegu tagasi vaadates mõtlen küll, et tegelikult oleks võinud sundida natuke. Minu puhul ei olnud asi kunagi hirmus, vaid lihtsalt hakkas igav ja ei viitsinud, pole ju ka kõige mõistlikum vabandus:)

      Like

      1. enesekaevur says:

        Just seda ma tahtsingi öelda oma pika ja vähe segade sõnavõtuga 😀 et mind ei sunnitud ja iga esimese mitteviitsimise või kartmise ajel lubati loobuda. Oleks võind proovida natukegi ümberveenda 😀

        Liked by 1 person

  6. Kristel says:

    Ida tundub olevat täpselt nagu minu noorem laps – väga hea ja lustakas esineja, aga täiesti tühja koha pealt läheb lukku. Tegelikult mitte päris tühjalt kohalt, vaid siis kui tunneb endal survet. See surve tekitab nii suure krambi, et lähebki lukku.
    Mina ei osanud midagi teha, kuskil teraapias ei käinud, lootsin et ehk kasvab välja lihtsalt. Ka lasteaia pidudel istus vahel minu kõrval, samas vahel aga esines ka ja nautis seda. Praegu on mu tütar esimeses klassis ja julgeb ilusti klassi ees etelda, tunnis kaasa rääkida jne, ehkki pelgasin, et kuidas ta koolis hakkama saab. Suvelõpu lapsena on ta nagunii nooremate hulgas.
    Praegugi on aga igasugused individuaalsed esinemised täiesti välistatud, tantsib ja käib uisutrennis küll, aga ei esine. Praegu muidugi polegi kuskil kellelegi esineda. Seega pingevaba harjutamine, laps on rahul.
    Aa, kui tantsimine on 1.klassidega ehk kõik on samavanad, siis uisutrennis on ta vanim (vist) ja see on enesehinnangule kasuks tulnud.

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      Meil on ka tavaline olukord, et Ida näiteks hullult ootab mõne sõbra juurde minekut ja siis kui näeb, et seal on veel kedagi teist, siis lihtsalt läheb lukku ja pigem istub minuga. Samuti on ühe sõbrannaga – sõbranna kutsub vahelduseks endale ka külla, aga Ida lihtsalt ei lähe, sest kardab vanemat venda. Igaks juhuks mainin, et see vend ei ole midagi talle teinud, lihtsalt Ida ütleb, et kardab minna ja kõik. Kui sõbrannaga meie juures on, siis aga on sellised peoloomad, et hoia ja keela. Vot ei teagi isegi, kuidas ka sellises olukorras käituda. Selgitan, et sõbranna ju ka tahab oma mänguasju ja kodu näidata, aga Ida pigem ei saa sõbrannagagi kokku, sest kardab.

      Like

      1. reet says:

        Mul tekib siin küsimus, kas te olete Idalt küsinud, mida ta täpselt kardab? Võib ka pakkuda: “Kas sa kardad, et kui vend on ka seal, siis ei ole teil nii lõbus? Kas sa kardad, et vanem vend segab teie mängu?” vms. Sõbra juurde mineku puhul tasuks ka enne läbi rääkida, et läheme sõbrale külla, sõber on kutsunud need ja need… või arutadagi, mida kõike toredat saaks mängida, kui külas on korraga veel lapsi, või kuidas saadakse uute lastega tuttavaks. On võimalik, et Ida tahaks teha asju õigesti, aga kuna ei tea täpseid sõnu, mida uuele tuttavale öelda, siis lähebki parem igaks juhuks lukku. Mõni laps vajab hästi täpseid juhiseid ootamatute olukordadega tegelemiseks. Aidata võib ka, kui keegi täiskasvanu võtab kõik lapsed kohustuslikus korras ühiselt midagi toredat mängima, et jääd sulatada. Mõnikord tuleb lapsi ka karjuvate ja rabelevatena külla või mõne muu toreda elamuse juurde sundida… et neid siis õige mitu tundi hiljem samamoodi, aga nördimusest karjuvatena imetoredast olukorrast eemaldada.

        Like

  7. ernaval says:

    Jess, lapsed instagramist olen mina abi saanud igasugu kysimuste puhul. Vbl on sellest ntx teile abi:

    Aga kogu konto on super, tõsiselt.

    Liked by 1 person

  8. Eveliis says:

    See on tõesti superkonto. Aitäh!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.